kahe nädalaga on toimunud hirmuäratavalt palju.

esiteks, sess. Põhimõtteliselt on järgi veel vaid üks asi: homne meedia regulatsiooni eksam. Peale seda on kõik. Mingi hetk käis täielik ajuväänamine, iga päev 12 lehekülge esseed, lõputööd vms kirjutada polnud naljaasi. Sõrmetrenn. Kõik on siiamaani väga hästi läinud ja B-dega lõppenud, v.a mõni õnnetu juhus.

teiseks, kolimine. Panime Ukuga nö "leivad ühte kappi" (mida on ülimalt debiilne öelda pärast seitset kuud 24/7 koosolemist), aga nüüd on meil ka officially sama aadress. Sellised ettevõtmised on ideena alati toredamad, kui reaalsuses; mina pidin oma asjad kokku panema, et tuba saaks ümber tõsta. Uku asjad pidi kokku pandama, et Ilmatsalust kolida. Me pidime kodus täieliku suurpuhastuse tegema, kuna Mari pidi tuba ette näitama lepingu lõpetamise puhul. Ta viis küll enda asjad minema, ent kahjuks oli nende hulgas ka näiteks põrandahari ja tema ise, mis tähendas, et me tegime kahekesi neli päeva väga ränka tööd. Teha seda 38AP sessi kõrvalt ei ole üldse-üldse naljakas. Kuigi voodite liigutamine oli küll, neid nimelt ei mahu pisikeses toas ümber pöörama ja küll me siis mõtlesime igasugu logistilisi plaane välja (ok, tegelikult uku lihtsalt karjus keset tuba, et kuidas ma millestki aru ei saa ja et mul on naise mõtlemine).
Mingi ime läbi saime me oma ülesannetega igatahes perfektselt hakkama ja nüüd on meil imekena pisike kodu (minu lemmikute) punaste kardinate, kalade, toasuuruse voodi, väikese kunstinurga, raamaturiiulite, lauamängude, aroomilampide, viirukite, maalide, kitarride ja õdusa tundega. Otsustasin ka, et maitseained mu söögi sees ei saa pärineda ainult Kaupsi riiulitelt; seetõttu ostsime ühel päeval voolimissavi ja ma voolisin oma pisikeste näpukestega mõned ekslusiivsed (khm, lopergused) lillepotid, värvisin akrüülidega kirjuks ja panin aknalauale oreganot ja tüümiani kasvama. Oregano hingitseb vaikselt, kolm rohelist peakest on väljas, aga tüümian on nädala ajaga põõsaks muutunud. Suht sürr.

kolmandaks, mul on nüüd lühikesed juuksed. Ütleme nii, et "ou aga see piff on palju lahedam, tal on palju pikemad juuksed" pole fraas, mida ma lootsin kuulda ja "nudipea" pole ka mu uus lemmikhüüdnimi, aga tunne on igatahes kergem. Mina, kelle kõige lühemad juuksed on olnud rinna alla ulatuvad, harjusin uue juuksega ära suhteliselt kiiresti. Võib-olla on asi selles, et ma ise lõikasin ja ma ei saaks kunagi tunnistada, et see võib-olla pole hea. Aga on. Ukule meeldib. Ja mulle ka.

neljandaks, jaanipäev. See oli vist kõige parem jaanipäev, mis mul on üldse kunagi olnud. Teemas olime meie seitsmekesi (miinus Sten, kes nähtavasti Tartust jäädavalt lahkunud). Tartust hakkasime Olegi ja Kaarliga sõitma umbes täpselt samal ajal, kui Parre helistas, et ta on Kullamaale jõudnud :)
Neli tundi hiljem sõitsime Kullamaa A&O poe ette ning kuskilt põõsast roomas, FHM näpus, välja ka Parre. Kullamaal oli suvi ja päike ja kiiktoolid ja palju-palju-palju süüa-juua. Mängisime Guillotine'i, ajasime juttu, grillisime vorste ja liha ja sõime kõike, mida oli. Taavi ilmus ka mingi hetk Kohilast kohale (ha ha) ning siis sai Tiidu marineeritud šašlõki süümekateta sütele visata. Edasi läks õhtu klassikalise jaaniõhtu malli järgi - sõime meeletult palju, käisime meeletult heas saunas, mekkisime meeletult head rabarberikooki, käisime veel natuke saunas, vihtlesime ja istusime lõkke ääres. Kui kõik olid ära vajunud, jäime mina, Parre ja Taavi kolmekesi lõkke äärde kiiktoolile, et vabadussõdalastele austust avaldada. Sai lauldud sepapoiste-kaanonit ja juureldud tähtsate teemade üle; austust avaldasime ka päikesetõusule, mis sealmail tõesti kaunis. Umbes seitsme paiku hommikul läksime voodisse. Uku vanaisa ärkas kell kuus.


Aga nüüd, nüüd pean ma meedia regulatsiooniks õppima ja uut Miki Hiire koomiksikogu lugema. Seniks aga magusaid herneid ja säravaid tähti.


PS - kolmapäeval lähen äikesejahile mööda Kagu-Eestit ja öösel tõenäoliselt ka Lätit; loodan häid pilte saada, need tulevad ka siia tõenäoliselt üles :)

heade mõtete linnast on saamas halbade mõtete linn, kell on pool viis hommikul ning ma olen jõudnud kahe tuhande kuuesaja kahekümneviienda sõnani eksootika esseest, mis kannab intrigeerivat pealkirja "She Likes Shiny Beads" ning räägib India kujutamisest Lääne popkultuuris. "There is an Irish pub in every city and damn you if you don't know who the American President is; the West has become a blurry cocktail of all the countries within it, joined together in harmony under the golden arches of McDonald's". Algus oli suhteliselt paljutõotav, kuni ma jõudsin lauseteni nagu "The Western world was in search for a higher sort of spirituality, which for some reason was tried to be obtained from heavy drug use, burning dozens of incense sticks and dancing around naked." Tundub, et aeg oleks tänaseks klaviatuur rahule jätta ja hommikul uue hooga jätkata.

Nädal on läinud sessivaimus, nagu ikka, ning ma olen tõenäoliselt kirjutanud rohkem tähemärke, kui viimase viie aasta jooksul kokku. Eile lõpetasin ka oma religioosse fundamentalismi essee, mille maht oli lõpuks 11 lehekülge. Mu klaviatuurilt hakkavad tähed maha kuluma.

Suure esseekirjutamise peale on mõtteid kogu aeg juurde tulnud, mõned sellised, mille üle sooviks pikemalt arutleda, mõned sellised, mille üle ei sooviks iialgi arutleda, mõned lihtsalt liiga küünilised. Ma avastasin, et olles religiooni ja tema erinevaid ilminguid tosinal erineval viisil analüüsinud, juhtus see, mis juhtuma poleks pidanud - hetkeks ununes mul ära tema inimlik faktor. Me kõik oleme usklikud, see on nagu instinktide relikt, miski, mis peab meid päästma siis, kui külm kalkuleerimine enam ei aita. Taylori järgi tekkis religioon loodusnähtuste seletamiseks, ent ma pole temaga päris nõus. Ma arvan, et kõigepealt tekkis religioon, usk millessegi kõrgemasse, ning alles seejärel kasutati teda asjade seletamiseks. Võimalik, et need kaks protsessi olid simultaansed ning üksteisest sõltuvad.
Jällegi olen ma mõttetu analüüsi teel, kasutamaks rohkem-kui-kahesilbilisi-sõnu, mis tegelikult mitte midagi ei ütle. Täna oli päev otsa äikesetorm, selline intensiivne ja apokalüptiline, mis tuletab meelde, kui abitud me oleme. Aga mina olin nelja seina vahel (tegelikult küll kolme seinakõrguse akna ja ühe seina vahel), vaatamas väljas möllavat tormi turvalises soojuses. Siis, kui Gyprocit veel polnud (kui nüüd täpsustada, siis ratastki mitte), oli seesama torm hoopis teise tähendusega. Mitte "võimas" või "ilus" või "hingemattev" või "hävitav" või ükskõik milline omadussõna, mida inimesed loodusnähtustele külge poogivad.

Ta oli lihtsalt äikesetorm ja teda võeti kui ühe osana kõigest. Ma ei näe põhjust, miks kiviaegne inimene oleks pidanud omistama tormile mingisugust moraalset tähendust (à la "torm on Jumala viha"). Kui nad ka nägid piksenooles mingit esteetilist väärtust, oli see kindlasti palju sügavam ja toorem, kui minu "oh, vaata kui ilus välk". Mulle meeldib toore siirus, ükskõik kui oksümooronlikult see ei kõla. Tugev ja otsekohene, mis ei ilusta ega halvusta asju, mis ei alanda üht planeeti väitega, et seitse miljardit parasiiti suudavad ta hävitada, millel pole kuvandit, ideed või sügavat tagamõtet.

Metroseksuaalide, plastiknaiste ja pulbertoitude maailmas tuleb ürgne jõud ainult kasuks.

"aga kaaaaaaaaaasvataaajaa..."
kolm päeva olin siis kasvataja Eesti lastekodude ja turvakodude lastele. Minu enda pätakad (ehk siis Tartu lapsed) olid väga mõistlikud ja toredad (mõningased kraavisredutamised ja kivikogumised välja arvata) ja tegelikult ka ülejäänutega polnud palju muret. Ja näpuvärviteraapiat oli neile tore teha, kuigi lõppkokkuvõttes olin mina üleni värviga koos ja palju rohkem laps, kui nemad kõik kokku. Üks lastekodupoiss läks mulle eriti sügavalt hinge, tema siirus ja heatahtlikkus ja... Ma ei teagi kohe. Adoptsioon on teemas.

Uku ostis tuhande kahesaja eeksi eest Starcrafti lauamängu. Kõige lahedam on, et see ristiti sisse siis, kui mina Ojakos (Pärnu lähistel) lapsi kantseldasin. Masendav. Aga mina ostsin endale sünnipäevaks Munchkin Questi. Mis on väga lahe mäng, mida keegi minuga ei mängi.
Masendav.

Sünnipäev läks hästi, kõik tulid kohale (kuigi Tallinna rahvas 15ks minutiks), sai tehtud sauna, viineripirukaid ja Džungel Špiidot (Jungle Speed), kalad kolisid suuremasse akvaariumisse ja ma ajasin mööda Ilmatsalu teed taga Tartu kullerit, kes mulle Ristolt lilli tõi. Õpitud sai, et kell viis hommikul valmivad parimad kotletid ja et Parre ei oska numa-numat laulda. Ma panin vaikselt silma peale ühele kenale poisile, kes diivani peal istus, aga siis mul tuli meelde, et see on ju mu oma mees. Ma polnud ainus, küll, kes talle silma viskas.

Ja kui keegi peaks mäletama, et enne valimisi ma lubasin Eestist ära kolida, kui KE Eestit esindama hakkab, siis niipalju, et... Esimesel võimalusel. Tarand ja kolm idiooti. Parim kooslus üldse. Ma arvan, et see üksik reformikas on nagu kapten Spock ja lihtsalt facepalmib kogu aja.

eelmine aasta täpselt samal ajal paistis päike. Ja suvetunne oli. Ja sünnipäevatunne ka.
See aasta on sess, vihm ja tühi kõht.



Sotsioloogia eksam - tore nagu alati. Valikvastused ning enamik täiesti mõistetavad (välja arvatud eliitkoolideteemaline küsimus, mis oli lihtsalt nõme). Sotsioloogia on ühesõnaga tehtud.
Täna oli Pulleritsu võimas finaal ning tuleb tõdeda, et see eksam on tõenäoliselt üks parimaid, mis meil on. Kõigepealt teooria osa, mis ei küsi Hennoste õpiku 73ndat lehekülge, vaid pigem mõõdab, kas oled teemat mõistnud. Asju, mida iga ajakirjanik teadma peab (milliste küsimustega alustada lehterintervjuud, kui hea saab üks reporter olla, millist nime ei korrata läbi loo jne). Praktika osas pidime kirjutama tõelise uudise, mille fakte ja mitte-niiväga-fakte saime "allikate" käest, keda õppejõud kehastas. Ühesõnaga puudus pähetuupimine, kuiv tekst ja turboeksam, mis kümme minutit pärast aine lõppu ununeb.


Palju-palju eksameid seisab veel ees ning veel rohkem lõputöid, esseesid, uurimusi ja paganteab mida. Ma suudan mõelda ainult kahele asjale: magada! ja süüa! aga kumbki neist pole mu päevas/öös sage külaline. Varsti (loe: kuu aja pärast) saab suvele ja siis läheb loodetavasti paremaks. Saab keeli õppida, parkides lebotada ja lauamänge mängida. Rahus.

Järgmine nädal peaks ma oma battlemap'i ka kätte saama ning umbes kuu aja pärast peaks algama minu esimene mäng, kus party on juba koos ning loodetavasti ka püsib. Kui Kaarel & Aapo WodD-i süsteemi ka müüki võtavad, saab minust üks õnnelik inimene (kuigi World of Darkness pole sellele vast parim väljund).

Aga - õhust ja armastusest on ka võimalik elada, või vähemalt teoorias. Loome praktika?

teada-tuntud on tõsiasi, et mida rohkem vabadust, seda vähem valikuid. Nõuka-ajal koolivorme kandes üritati neid ikka ümber õmmelda või rohkem piha ümber tõmmata, et teistest eristuda; tänapäeval, kui valikud on rohkem, kui kunagi varem, näevad kõik täpselt ühesugused välja (ja isegi mõtlevad ühtmoodi).

Ja mis veel hullem, teistsuguseid tahetakse tagasi "õigeks pöörata". Inimesed on alati kartnud endast erinevaid ning üldiselt probleemi (ja tema tekitaja) elimineerinud. Kriminaalkoodeksid sätestavad tänapäeval selle eest rangeid karistusi, nii on paljas "eliminatsioon" raskendatud ning appi tuleb võtta teistsugused meetmed - veenmine, näiteks.
Mõelge, mitu korda päevas kuulete käske, "soovitusi" või nõudmisi enda isiku pihta? Mitte ainult meedias ja reklaamides, ka tuttavatele peab pidevalt põhjendama ja tõestama oma teguviiside õigsust. Sageli on avalikes kohtades inimeste käitumist uurides (ehk siis kohvikutes/baarides teisi vaadates) selgunud, et ehedus või siirus toimingutes puudub. Kõik justkui mängiksid mingit mängu, mille reeglid on selged ja petmine ilmne, aga keegi ei võta midagi ette.
Teadagi on ausus kõige otsesem tee kuristikku. Ent miks? Selgusetuks jääb, mispärast kardavad inimesed ausust ja siirust rohkem kui tuld. Liiga kerge on ausust segi ajada jämedusega, siirust lapsikusega ning enesele kindlaks jäämist jäärapäisusega. Inimesed on harjunud oma õõvastavate mängude mängimisega ning teevad seda edasi, päevast päeva ja aastast aastasse, kuni käib klõps! ning nad avastavad, et nende elu on nagu jõulukaunistus: traditsiooniline, kaunis ja näiliselt eriline, ent tegelikult kergestipurunev, masstoodetav ja seest tühi.


***

Teate seda nalja?
Naised abielluvad lootuses, et mees muutub.
Mehed abielluvad lootuses, et naine ei muutu.

Sageli püütakse teisi muuta. Ühelt poolt on see üllas soov kedagi "paremaks muuta", teisal kergema vastupanu valimine - miks mitte muuta hoopis ennast? Tegelikult on see rumal ja tühine tegevus. Esiteks ei ole mitte kellelgi õigust hukka mõista kellegi teise tegevusi - või kedagi kuskile "suunata". Head ja halba ei ole olemas, olemas on vaid kontekst. Seaduserikkumine on väär, seaduse rikkumine usu nimel on märterlus. Inimese tapmine on patt, kurjategija tapmine "üllas". Meile õpetatakse väikesest peale, mis on "hea" ja mis "vale", ent kunagi ei õpetata ise otsuseid tegema. See kasvatabki türanne, kriminaale ja lihtsalt lauslolle. Etteantud valikuid ja otsuseid on palju lihtsam langetada (lugege kokku päeva jooksul kuuldud käsud (kõik, ka reklaamid, saated, sõprade nõudmised, tööülesanded jne) ja vaadake, kui palju te neist täidate, kui palju teie elust on tegelikult lihtsalt kellegi teise käskude täitmine. Ja pelk mõte, et teha midagi ainult enda jaoks, täidab teid süütundega, sest enesele soovimine on isekas ja halb. Miks küll? Kui kõik elavad kellegi teise jaoks, polegi ühtegi tervet inimest alles. Ja see oleks kurb.

Milleks soovida teist inimest muuta? Mõnikord on see mõni häiriv isikuomadus, mõnikord lihtsalt soov end maksma panna. Mehed üritavad "taltsutada" naist, kes kunagi tundus metsik, ent nüüd teda aheldades saab rahuldada tungi, mis jäänud ajast, kus hobuseid taltsutati. Tänapäeval ei saa isegi oma autot putitada, kuna see on arusaamatut tehnoloogiat täis.
Sõbrannad üritavad "abiks olla" ning arglikku tüdrukut "enesekindlamaks" muuta, ent inimest ei saa "enesekindlamaks muuta". See loob sisemiselt nõrga ja väliselt edeva inimese, kes on pealiskaudne ning ei suuda hoomata asjade tõelist väärtust.
Kellegi muutmine on rahuldustpakkuv protsess, mille tulemustega saab kiidelda või hoopis tõdeda, et "andsin küll oma parima, ent eks mõni jääbki endiseks..."

Ja need, kes jäävad, on kõige rohkem väärt.
Enesearendamine on üks asi ja iga päev õpitakse midagi uut. Ma hakkasin islandi ja gaeli keelt õppima, aga see ei tähenda, et ma muutuksin kahvatuks islandlannaks või šoti metshaldjaks, pigem kasvab mu keelevaist. Õppimine ja kogemuste omandamine on üks asi,;kellelegi elutarkuse jagamine on väga positiivne, sõbrale nõuandmine veel parem. Kellelegi ettekirjutuste tegemine on haavav ja kohatu.

Tahad kedagi "paremaks inimeseks muuta"? Vaata peeglisse ja mõtle, äkki ta on lihtsalt liiga aus.

mis toimub? õhtul lähed mõnusasti magama, kallis inimene kõrval ja natuke väsinud, kuna mängisid sõpradega 10 tundi järjest üht lauamängu. Hommikul ärkad üles - tudengid mässavad, kuna õppelaenuvabastus kaotati, valitsus läheb laiali ja ilm on halb. Müstiline.

Suve tunne pole veel igatahes kohale jõudnud. Järgmisest nädalast algab maksimaalne küte, sess, mis on rohkem nagu ellujäämiskursus. Kui kõik ära teen, luban endale galantse arabeski.

Nüüd on juba paar sessiooni d20 süsteemi proovitud, uurisin siin ka teisi. d10 süsteem kasutab ainult, nagu nimigi viitab, vaid kümneküljelisi täringuid, ent Vampire: The Masquerade kõlab täpselt sellise asjana, mis mulle väga meeldiks. Eriti, kuna tegevus toimub tänapäevas ning kõige suurem rõhk on tegelasel ja stooril.
Call of Cthulhu pole ka väga halb. Ühesõnaga, aeg saab sisustet, kui igavus peale tükib.

Teatavasti olen ankeedisõltlane. Hiljuti leidsin internetiavarustest ühe toreda ankeedi, mis on tegelikult suhteliselt ülevaatlik. Riputan selle ka siia üles - tehke teie ka.

Ma/mul:

1. Tahan: oma pisikest raamatupoodi

2. On: uku

3. Vihkan: rumalust

4. Igatsen: merd

5. Kahetsen: -

6. Armastan: muusikat

7. Olen alati: olemas

8. Ei ole: blond

9. Tantsin: nagu ma oleksin üksi

10. Laulan: siis kui ma olen üksi

11. Nutan: hääletult

12. Kaotan: sokke

13. Tekitan segadust: ja kaost ja virr-varri

14. Peaks õppima: tšellot mängima

Lemmikuim:

1. Päev: kolmapäev

2. Number: 8

3. Värv: eebenipuu, elevandiluu, karmiinpunane

4. Lill: kalla

5. Kuu: täiskuu

6. Laul: -

7. Söök: võiku

8. Jook: küps Pinot Noir

9. Riideese: ükskõik milline kleit (naised, kandke rohkem kleite)

Kas ma kunagi:

1. Sööksin ära putuka? jah

2. Hüppaksin benjit? aja küsimus

3. Liugleksin?:pilvedes

4. Elaksin maal?: aja küsimus

5. Hüppaksin langevarjuga?: kuude küsimus

6. Kõnniksin sütel?: jah

7. Tapaksin kellegi?: liblikaefekt

8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga?: tehtud

9. Laulaksin karaoket?:tehtid

10. Hakkaksin taimetoitlaseks?: ma ei roninud toiduahela tippu selleks, et taimetoitlaseks hakata

11. Näitaksin punast tuld?: ei

12. Oleksin ellujääja?: ma olengi ellujääja

13. Paneksin kellegi nutma?: tehtud

14. Lööksid last: not in a million years

15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega?: tehtud

Elu:

1. Kodulinn: Tartu, varem Tallinn

2. Haridustase: omandan kõrgharidust

3. Juuste värv: kastan

4. Silmade värv: pähkel

5. Kinganumber: 38-39

6. Nahavärv: valge

7. Keskmine nimi: ma olen lihtsalt Siret Schutting

8. Tuju: say wha?

9. Vasaku-/ paremakäeline: mõlemakäeline

10. Välismaal elanud?: eesti on mu ainus kodu

Mingid küsimused:

1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: uku

2. Kus ma viimati käisin: köögis

3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: kütaru

4. Viimati helistasin: uku

5. Kas ma naeran tihti? kui põhjust on

6. Kas keegi mõtleb mulle praegu?: jah

7. Kas ma olen sentimentaalne?: ei

8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? jah

9. Kas ma olen sõbralik?: oleneb, kelle vastu

10. Eelarvamused: jah

11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? ühika voodis

12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: kohtumine tundmatuga

13. Mida ma tegin eile südaööl?: olin zavoodis

14. Viimati küpsetasin: kooki

15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? gay or straight?

16. Kas kannan käevõrusid?: ma ei kanna ehteid

17. Ostan: väga, väga, väga palju raamatuid

18. Hetkel kuulan: tänavamüra

Ikka veel on midagi teada saada?

1. Äratuntava häälega laulja: michael jackson

2. Suitsetan: skumbriat ja angerjat

3. Olen rahul praeguse eluga?: ma ei ole kunagi millegagi rahul

4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa?: kes meist poleks?

5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: silmad

6. Kas mulle meeldivad raamatud?: tule mulle külla, kui raamatute vahele ära mahud

7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ei käi kontserditel

8. Kas ma tahan abielluda?: jah

ma ei unustagi enam vaid teiste sünnipäevi. Avastasin just, et kahe nädala pärast saan ma aastakese vanemaks. Aasta on läinud uskumatult kiiresti ning juhtunud on uskumatult palju. Kuna ma seda aga iga aasta ütlen...
Igatahes kõik, kes soovivad minuga koos heietada, on oodatud seda 5.juunil tegema. Alustame punktist Illegaard.

Pärast Eurovisiooni pole palju juhtunud (peale selle, et me drägonis mingile vampiirile ära panime ja 2lvl saime), muutunud aga küll. Zavoodis lasti seda kohutavat omasooihardajate hümni ning veel mõningaid eurolugusid. Isegi seal ei saa enam rahus olla. Samuti nägin ühe noormehe organiseerimisvõimet - ta seisis Zavi ees, vaatas mulle pikalt otsa ning ütles neiule, kes mu kõrval seisis: SINA vastutad selle eest, et tema reedel siin oleks! Ja läks minema. Niiet ühesõnaga peaks homme eikusagilt ilmuma neiu, kes mind Zavoodi transpordib, sest üks tundmatu noormees soovis mind seal näha. Pick up line'id lähevad aasta-aastalt hullemaks.
Eile istusime Aapoga väljas ja rääkisime elust-ilmast. Mulle meeldib elust-ilmast rääkida, aga ma kujutan ette, et Ukul polnud väga lõbus. Eriti siis, kui me Aapoga anekdootide battle'it pidasime. Ma pole kunagi väga oma huumorimeelega hiilanud.

Olen avastanud ka kurja tõe - kui võtta 38AP, peab kokku tegema 1520 tundi tööd.

eurovisiooni võlu seisneb selles, et vähemalt ühel korral aastas võid sa ilma mingisuguste süümekateta mitu tundi järjest tuima kriitikat pritsida. Kuna see on juba ette teada, et kõik lood on halvad, kostüümid jubedad ja koreograafia pärineb 87nda aasta Müncheni geibaarist, võib kogu oma talve- ja kevadmasenduse vabalt välja elada.
Võitjaks oligi mingi Valgevene omasooihardaja, kelle laulus polnud ei originaalsust ega uudsust. Eesti vanilla-ninja-with-cellos elektritrummide ja 5nda klassi muusikaõpiku harmooniaga sai 6nda koha, mis tõestab reeglit, et mida halvem lugu, seda kõrgem koht.

Aga me kuulasime Rahva Oma Kaitset peale ja kui umbes 16nda loo ajal Juurel ja Kivirähul keel täiesti pehmeks läks, hakkas parimat kraami tulema. Sauna sai ka, nagu kord ja kohus ning õhtu lõppes Taavi ja Uku jaoks Ramboga ja minu jaoks The Vicar of Dibley'ga. Väga õnnestunud Eurovisioon, ühesõnaga.

***

Mu kalad on suureks kasvanud. Mul on üle kahekümne kala kahes Salvesti purgis. Kui kellelgi vedeleb kodus akvaarium, mida ta endale ei soovi, siis mina soovin küll. Ja kui ma akvaariumi saan, ostan pisikese piraaja. Kes kasvab suureks. Ja kui keegi mulle närvidele käib, ässitan piraaja kallale.