neljapäev, 27. mai 2010

Sai ära käidud taeva all. Hea oli.
Samas viis see mu mõtted erinevatele teemadele, emotsioonisõltuvusest eskapismini.
Eskapism on veidi kergem hoomata, ehk. Alustagem sellest.
Kui suur osa keskmise urbanessi elust on tänapäeval reaalne? Sküpe-suhe tuhandete kilomeetrite taguse hinduga (khm, Sküpes on ta loomulikult britt või vähemasti jänki), assistendi töökoht (loe: twitteri uuendamine), virtuaalne farm, virtuaalne firma, virtuaalsed sõbrad, virtuaalne mina. Aga miks? Vastus tundub justkui iseenesest mõistetav: niiviisi on lihtsam.
Meile kõigile meeldib tunnustus ja meile kõigile meeldib millegagi hästi hakkama saada. Paraku ei ole see nii lihtne kui esmapilgul tundub ning meie õrnu hingekesi kasvatav ühiskond paistab inimestele kinnitavat: nii, kui esimene raskuspiisake langeb, tuleb alla vanduda ja ohvrit mängida. Sellest lõikavad ääretult palju tulu fake achievementiga parseldavad ettevõtted, kes rumala loodri, vabandust, noormehe virtuaalmaailmas võitmatuks sõdalaseks või finantshiiuks muudavad. Mõistmise hetk saab olema valus: kui ühel hetkel saab selgeks, et 3., 5. või hoopiski 92. taseme saavutamine mõnes mängus tööandjaid väga ei huvita (ilmselgete eranditega); kui ühel hetkel saab selgeks, et Farmville'i porgandid pere ei toida; kui ühel hetkel saab selgeks, et kakskümmend viis aastat elust on elatud ja ainus, mis ette näidata, on poolelijäänud bakalaureuseaastad (ja 5. koht Tallinna lahtistel kergejõustikuvõistlustel aastal 1998), võib reaalsuse hetk olla päris karm.
Inimesed ei ole harjunud mõnu tundma enda potentsiaali täielikust kasutamisest. Võib, ma seletan.
Ütleme, et Juhan tahab "lõõgastuda". Ta toksib mõnd arvutimängu või vaatab telekat, enda potentsiaali suures osas rakendamata. Selle asemel võiks ta näiteks maalida või lugeda - tegevused, mis tegelikkuses "lõõgastavad" aju palju rohkem ning ühtlasti tõstavad inimese õnnetaset: edukas tegevus, kujutlusvõime kasutus ning meditatiivne tegevus aitavad sellele suuresti kaasa. Samas on palju lihtsam "mitte midagi" teha ning vaikselt kärbuda.
Teine aspekt on loomulikult edasilükkunud lapsepõlv. Noortel on üha raskem noorukieast täiskasvanuks muutuda. Eestis on see veel suhteliselt tervislik - USAs on veel ka 27-aastased oma vanemate hoole all. Ülikooli esimesed kolm aastat (BA) on justkui keskkooli pikendus, kus ema-isa raha köhivad, korteri üürivad ja neljapäevast esmaspäevani lapsukest toidavad (loomulikult pannakse kolmeks koolipäevaks purgiga kartulisalatit kaasa). BA akadeemiline väärtus ei ole just eriliselt kõrge, seetõttu tuleks panna suurt rõhku elukoolile, mis kvaasi-iseseisvus annab. Kuidas seda aga saavutatama peaks, kui täiskasvanud inimene on sama iseseisev kui titt?
On tore, et noorele inimesele antakse aega ennast avastada ja end arendada, ent see võib lõppeda sellega, et ühiskonda paisatakse veel täiesti ebaküps ja vastutusvõimetu inimene, kes talle avaneva koorma all peagi murdub (probleemid rubriigist "oot kas majapidamistarbed ei ilmugi iseenesest kraanikausi alla kappi"). Samamoodi muudab harjumus vanematelt raha saada noore inimese laisaks, ja seda mitte tema enda süül: loomulikult on mõnus, kui emme igal halvemal päeval natuke raha juurde köhib. See tekitab aga suhteliselt enesehävitusliku finantskäitumise mustri: alati tuleb. Inimesel polegi vaja vastutustundlikkust või töökust, sest kui midagi valesti läheb, saab alati kuskilt abi küsida. Kahjuks ei õpetata noortele aga abiküsimise olukorra ennetamist, ka ei ole neil olulisi teadmisi enese peale lootmisest. Distsipliin, enesekontroll, oskus ennast tööle sundida, oskus pingelistes olukordades toime tulla...
Raske on vaadata mõndasid noori ja endale teadvustada, et vaid paari aasta pärast on neil pere ja kodu ja tõenäoliselt ka töökoht. Eesmärgitud ekslejad, kellel puudub sisemine tahe pingutada ja paremaks saada. Sellised, kes ei tee elu antud sidrunitest limonaadi, vaid imevad niisama haput tsitrust ja kurdavad, et kibe on.
Tuleb teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb ka armastus. Pardon mes tammsaarismes, aga selles osas oli tal ikkagi täielikult õigus.
Kas eesmärgiks on eluaegne õpe või eluaegsed üliõpilased?