eurovisiooni võlu seisneb selles, et vähemalt ühel korral aastas võid sa ilma mingisuguste süümekateta mitu tundi järjest tuima kriitikat pritsida. Kuna see on juba ette teada, et kõik lood on halvad, kostüümid jubedad ja koreograafia pärineb 87nda aasta Müncheni geibaarist, võib kogu oma talve- ja kevadmasenduse vabalt välja elada.
Võitjaks oligi mingi Valgevene omasooihardaja, kelle laulus polnud ei originaalsust ega uudsust. Eesti vanilla-ninja-with-cellos elektritrummide ja 5nda klassi muusikaõpiku harmooniaga sai 6nda koha, mis tõestab reeglit, et mida halvem lugu, seda kõrgem koht.

Aga me kuulasime Rahva Oma Kaitset peale ja kui umbes 16nda loo ajal Juurel ja Kivirähul keel täiesti pehmeks läks, hakkas parimat kraami tulema. Sauna sai ka, nagu kord ja kohus ning õhtu lõppes Taavi ja Uku jaoks Ramboga ja minu jaoks The Vicar of Dibley'ga. Väga õnnestunud Eurovisioon, ühesõnaga.

***

Mu kalad on suureks kasvanud. Mul on üle kahekümne kala kahes Salvesti purgis. Kui kellelgi vedeleb kodus akvaarium, mida ta endale ei soovi, siis mina soovin küll. Ja kui ma akvaariumi saan, ostan pisikese piraaja. Kes kasvab suureks. Ja kui keegi mulle närvidele käib, ässitan piraaja kallale.