pühapäev, 31. mai 2009

teada-tuntud on tõsiasi, et mida rohkem vabadust, seda vähem valikuid. Nõuka-ajal koolivorme kandes üritati neid ikka ümber õmmelda või rohkem piha ümber tõmmata, et teistest eristuda; tänapäeval, kui valikud on rohkem, kui kunagi varem, näevad kõik täpselt ühesugused välja (ja isegi mõtlevad ühtmoodi).

Ja mis veel hullem, teistsuguseid tahetakse tagasi "õigeks pöörata". Inimesed on alati kartnud endast erinevaid ning üldiselt probleemi (ja tema tekitaja) elimineerinud. Kriminaalkoodeksid sätestavad tänapäeval selle eest rangeid karistusi, nii on paljas "eliminatsioon" raskendatud ning appi tuleb võtta teistsugused meetmed - veenmine, näiteks.
Mõelge, mitu korda päevas kuulete käske, "soovitusi" või nõudmisi enda isiku pihta? Mitte ainult meedias ja reklaamides, ka tuttavatele peab pidevalt põhjendama ja tõestama oma teguviiside õigsust. Sageli on avalikes kohtades inimeste käitumist uurides (ehk siis kohvikutes/baarides teisi vaadates) selgunud, et ehedus või siirus toimingutes puudub. Kõik justkui mängiksid mingit mängu, mille reeglid on selged ja petmine ilmne, aga keegi ei võta midagi ette.
Teadagi on ausus kõige otsesem tee kuristikku. Ent miks? Selgusetuks jääb, mispärast kardavad inimesed ausust ja siirust rohkem kui tuld. Liiga kerge on ausust segi ajada jämedusega, siirust lapsikusega ning enesele kindlaks jäämist jäärapäisusega. Inimesed on harjunud oma õõvastavate mängude mängimisega ning teevad seda edasi, päevast päeva ja aastast aastasse, kuni käib klõps! ning nad avastavad, et nende elu on nagu jõulukaunistus: traditsiooniline, kaunis ja näiliselt eriline, ent tegelikult kergestipurunev, masstoodetav ja seest tühi.


***

Teate seda nalja?
Naised abielluvad lootuses, et mees muutub.
Mehed abielluvad lootuses, et naine ei muutu.

Sageli püütakse teisi muuta. Ühelt poolt on see üllas soov kedagi "paremaks muuta", teisal kergema vastupanu valimine - miks mitte muuta hoopis ennast? Tegelikult on see rumal ja tühine tegevus. Esiteks ei ole mitte kellelgi õigust hukka mõista kellegi teise tegevusi - või kedagi kuskile "suunata". Head ja halba ei ole olemas, olemas on vaid kontekst. Seaduserikkumine on väär, seaduse rikkumine usu nimel on märterlus. Inimese tapmine on patt, kurjategija tapmine "üllas". Meile õpetatakse väikesest peale, mis on "hea" ja mis "vale", ent kunagi ei õpetata ise otsuseid tegema. See kasvatabki türanne, kriminaale ja lihtsalt lauslolle. Etteantud valikuid ja otsuseid on palju lihtsam langetada (lugege kokku päeva jooksul kuuldud käsud (kõik, ka reklaamid, saated, sõprade nõudmised, tööülesanded jne) ja vaadake, kui palju te neist täidate, kui palju teie elust on tegelikult lihtsalt kellegi teise käskude täitmine. Ja pelk mõte, et teha midagi ainult enda jaoks, täidab teid süütundega, sest enesele soovimine on isekas ja halb. Miks küll? Kui kõik elavad kellegi teise jaoks, polegi ühtegi tervet inimest alles. Ja see oleks kurb.

Milleks soovida teist inimest muuta? Mõnikord on see mõni häiriv isikuomadus, mõnikord lihtsalt soov end maksma panna. Mehed üritavad "taltsutada" naist, kes kunagi tundus metsik, ent nüüd teda aheldades saab rahuldada tungi, mis jäänud ajast, kus hobuseid taltsutati. Tänapäeval ei saa isegi oma autot putitada, kuna see on arusaamatut tehnoloogiat täis.
Sõbrannad üritavad "abiks olla" ning arglikku tüdrukut "enesekindlamaks" muuta, ent inimest ei saa "enesekindlamaks muuta". See loob sisemiselt nõrga ja väliselt edeva inimese, kes on pealiskaudne ning ei suuda hoomata asjade tõelist väärtust.
Kellegi muutmine on rahuldustpakkuv protsess, mille tulemustega saab kiidelda või hoopis tõdeda, et "andsin küll oma parima, ent eks mõni jääbki endiseks..."

Ja need, kes jäävad, on kõige rohkem väärt.
Enesearendamine on üks asi ja iga päev õpitakse midagi uut. Ma hakkasin islandi ja gaeli keelt õppima, aga see ei tähenda, et ma muutuksin kahvatuks islandlannaks või šoti metshaldjaks, pigem kasvab mu keelevaist. Õppimine ja kogemuste omandamine on üks asi,;kellelegi elutarkuse jagamine on väga positiivne, sõbrale nõuandmine veel parem. Kellelegi ettekirjutuste tegemine on haavav ja kohatu.

Tahad kedagi "paremaks inimeseks muuta"? Vaata peeglisse ja mõtle, äkki ta on lihtsalt liiga aus.

reede, 22. mai 2009

mis toimub? õhtul lähed mõnusasti magama, kallis inimene kõrval ja natuke väsinud, kuna mängisid sõpradega 10 tundi järjest üht lauamängu. Hommikul ärkad üles - tudengid mässavad, kuna õppelaenuvabastus kaotati, valitsus läheb laiali ja ilm on halb. Müstiline.

Suve tunne pole veel igatahes kohale jõudnud. Järgmisest nädalast algab maksimaalne küte, sess, mis on rohkem nagu ellujäämiskursus. Kui kõik ära teen, luban endale galantse arabeski.

Nüüd on juba paar sessiooni d20 süsteemi proovitud, uurisin siin ka teisi. d10 süsteem kasutab ainult, nagu nimigi viitab, vaid kümneküljelisi täringuid, ent Vampire: The Masquerade kõlab täpselt sellise asjana, mis mulle väga meeldiks. Eriti, kuna tegevus toimub tänapäevas ning kõige suurem rõhk on tegelasel ja stooril.
Call of Cthulhu pole ka väga halb. Ühesõnaga, aeg saab sisustet, kui igavus peale tükib.

Teatavasti olen ankeedisõltlane. Hiljuti leidsin internetiavarustest ühe toreda ankeedi, mis on tegelikult suhteliselt ülevaatlik. Riputan selle ka siia üles - tehke teie ka.

Ma/mul:

1. Tahan: oma pisikest raamatupoodi

2. On: uku

3. Vihkan: rumalust

4. Igatsen: merd

5. Kahetsen: -

6. Armastan: muusikat

7. Olen alati: olemas

8. Ei ole: blond

9. Tantsin: nagu ma oleksin üksi

10. Laulan: siis kui ma olen üksi

11. Nutan: hääletult

12. Kaotan: sokke

13. Tekitan segadust: ja kaost ja virr-varri

14. Peaks õppima: tšellot mängima

Lemmikuim:

1. Päev: kolmapäev

2. Number: 8

3. Värv: eebenipuu, elevandiluu, karmiinpunane

4. Lill: kalla

5. Kuu: täiskuu

6. Laul: -

7. Söök: võiku

8. Jook: küps Pinot Noir

9. Riideese: ükskõik milline kleit (naised, kandke rohkem kleite)

Kas ma kunagi:

1. Sööksin ära putuka? jah

2. Hüppaksin benjit? aja küsimus

3. Liugleksin?:pilvedes

4. Elaksin maal?: aja küsimus

5. Hüppaksin langevarjuga?: kuude küsimus

6. Kõnniksin sütel?: jah

7. Tapaksin kellegi?: liblikaefekt

8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga?: tehtud

9. Laulaksin karaoket?:tehtid

10. Hakkaksin taimetoitlaseks?: ma ei roninud toiduahela tippu selleks, et taimetoitlaseks hakata

11. Näitaksin punast tuld?: ei

12. Oleksin ellujääja?: ma olengi ellujääja

13. Paneksin kellegi nutma?: tehtud

14. Lööksid last: not in a million years

15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega?: tehtud

Elu:

1. Kodulinn: Tartu, varem Tallinn

2. Haridustase: omandan kõrgharidust

3. Juuste värv: kastan

4. Silmade värv: pähkel

5. Kinganumber: 38-39

6. Nahavärv: valge

7. Keskmine nimi: ma olen lihtsalt Siret Schutting

8. Tuju: say wha?

9. Vasaku-/ paremakäeline: mõlemakäeline

10. Välismaal elanud?: eesti on mu ainus kodu

Mingid küsimused:

1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: uku

2. Kus ma viimati käisin: köögis

3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: kütaru

4. Viimati helistasin: uku

5. Kas ma naeran tihti? kui põhjust on

6. Kas keegi mõtleb mulle praegu?: jah

7. Kas ma olen sentimentaalne?: ei

8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? jah

9. Kas ma olen sõbralik?: oleneb, kelle vastu

10. Eelarvamused: jah

11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? ühika voodis

12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: kohtumine tundmatuga

13. Mida ma tegin eile südaööl?: olin zavoodis

14. Viimati küpsetasin: kooki

15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? gay or straight?

16. Kas kannan käevõrusid?: ma ei kanna ehteid

17. Ostan: väga, väga, väga palju raamatuid

18. Hetkel kuulan: tänavamüra

Ikka veel on midagi teada saada?

1. Äratuntava häälega laulja: michael jackson

2. Suitsetan: skumbriat ja angerjat

3. Olen rahul praeguse eluga?: ma ei ole kunagi millegagi rahul

4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa?: kes meist poleks?

5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: silmad

6. Kas mulle meeldivad raamatud?: tule mulle külla, kui raamatute vahele ära mahud

7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ei käi kontserditel

8. Kas ma tahan abielluda?: jah




neljapäev, 21. mai 2009

ma ei unustagi enam vaid teiste sünnipäevi. Avastasin just, et kahe nädala pärast saan ma aastakese vanemaks. Aasta on läinud uskumatult kiiresti ning juhtunud on uskumatult palju. Kuna ma seda aga iga aasta ütlen...
Igatahes kõik, kes soovivad minuga koos heietada, on oodatud seda 5.juunil tegema. Alustame punktist Illegaard.

Pärast Eurovisiooni pole palju juhtunud (peale selle, et me drägonis mingile vampiirile ära panime ja 2lvl saime), muutunud aga küll. Zavoodis lasti seda kohutavat omasooihardajate hümni ning veel mõningaid eurolugusid. Isegi seal ei saa enam rahus olla. Samuti nägin ühe noormehe organiseerimisvõimet - ta seisis Zavi ees, vaatas mulle pikalt otsa ning ütles neiule, kes mu kõrval seisis: SINA vastutad selle eest, et tema reedel siin oleks! Ja läks minema. Niiet ühesõnaga peaks homme eikusagilt ilmuma neiu, kes mind Zavoodi transpordib, sest üks tundmatu noormees soovis mind seal näha. Pick up line'id lähevad aasta-aastalt hullemaks.
Eile istusime Aapoga väljas ja rääkisime elust-ilmast. Mulle meeldib elust-ilmast rääkida, aga ma kujutan ette, et Ukul polnud väga lõbus. Eriti siis, kui me Aapoga anekdootide battle'it pidasime. Ma pole kunagi väga oma huumorimeelega hiilanud.

Olen avastanud ka kurja tõe - kui võtta 38AP, peab kokku tegema 1520 tundi tööd.

pühapäev, 17. mai 2009

eurovisiooni võlu seisneb selles, et vähemalt ühel korral aastas võid sa ilma mingisuguste süümekateta mitu tundi järjest tuima kriitikat pritsida. Kuna see on juba ette teada, et kõik lood on halvad, kostüümid jubedad ja koreograafia pärineb 87nda aasta Müncheni geibaarist, võib kogu oma talve- ja kevadmasenduse vabalt välja elada.
Võitjaks oligi mingi Valgevene omasooihardaja, kelle laulus polnud ei originaalsust ega uudsust. Eesti vanilla-ninja-with-cellos elektritrummide ja 5nda klassi muusikaõpiku harmooniaga sai 6nda koha, mis tõestab reeglit, et mida halvem lugu, seda kõrgem koht.

Aga me kuulasime Rahva Oma Kaitset peale ja kui umbes 16nda loo ajal Juurel ja Kivirähul keel täiesti pehmeks läks, hakkas parimat kraami tulema. Sauna sai ka, nagu kord ja kohus ning õhtu lõppes Taavi ja Uku jaoks Ramboga ja minu jaoks The Vicar of Dibley'ga. Väga õnnestunud Eurovisioon, ühesõnaga.

***

Mu kalad on suureks kasvanud. Mul on üle kahekümne kala kahes Salvesti purgis. Kui kellelgi vedeleb kodus akvaarium, mida ta endale ei soovi, siis mina soovin küll. Ja kui ma akvaariumi saan, ostan pisikese piraaja. Kes kasvab suureks. Ja kui keegi mulle närvidele käib, ässitan piraaja kallale.





neljapäev, 14. mai 2009

kohustuslik kolmapäevaõhtune itk. Seekordseks pulleritsmiks on "faktivead maikuu ajalehtedes". Ülesanne, mis ilmselgelt tõstab meie ajakirjanikuoskusi. Üleüldse on semestrialguse elevus asendunud pettumuse ja ärritusega - aine, kus käidakse kohal ainult selleks, et punkte saada; kus pool aastat tuleb lugeda täpselt ühesuguseid (Ameerika, mitte Eesti!) artikleid; sajad leheküljed materjali, mida saab kokku võtta lausega "tehke ajalehtede veebiväljaanded tasuliseks" ning täiesti hoomamatu hindamissüsteem, milles ei puudu ainult loogika, vaid ka läbipaistvus. Mis kriteeriumide alusel toimub hindamine või vastuste õigeks mõistmine saab selge olla vaid... ma ei teagi tegelikult, kellele.

Kuigi kell näitab juba pärast keskööd, jõudsime alles nüüd koju. Käisime Ludos (täna oli klubiõhtu, nagu ikka kolmapäeviti) ja peale kohustusliku Katani sai mängitud ka Doom3e. Jah, seda FPS-i, ent seekord lauamänguversioonis. Mis on umbes 26 korda parem kui Doom3 PC-le. Mis on seletatav, sest Doom3 on reaalselt kõige igavam arvutimäng, mis eales tehtud.
Igatahes läks meil suhteliselt hästi, kuni Uku ja Priks vaidlesid minuga ja ei tahtnud ühte koletist ära tappa, mis tähendab et ma jäin kahega neist (üks oli zombi) üksi, siis sai mul ammo otsa ning Aapo (ehk siis GM) murdis seina maha, tõmbas meile veel paar kolli peale ja Priksil polnud enam midagi oma mootorsaega peale hakata. Uku ja mina respawnisime küll esimeses ruumis et sealset põnevat ust uurida, aga GM sai oma 6 fragi täis ja meie mäng oli mängitud. Masendav. Priks pani mõne päeva killu ka maha, "mehed, pange pead kokku, ma tahan pilti teha!" kui ma üritasin paarile zombile oma pumbaga ära kütta; ja "meil on nais-marine - võtame vangi!". Temal kui saekaatri-mehel said nii mõnigi kord Družbal patareid tühjaks. Lõbus oli.


****
Nüüd on ka Pullerits valmis, supp söödud ja uni peal. Saab tunnikese pikutada ja siis rõõmsalt Hennostet ja artikleid lugema hakata. Niiet ööd-head.

esmaspäev, 11. mai 2009

minu kompulsiivne loomus on end avaldanud nii mõnelgi korral. Vähesed pole korrad, kus raamatupoes rampaažile mindud või tuhande krooni eest grafiiti, süsi ja pliiatseid ostetud. Loominguline meel on rahutu.
Nüüd olen end avastanud ka lauamängusõltlasena. Eile omandasime Carcassonne'i ja ma lubasin Ukuga seda enam mitte kunagi mängida, kui ta minu 20-punktise linna enda 2sega ühendas. Homo.
Täna pean minema araabia keelde. Saab igatahes põnev olema.



Eile õhtul mõtlesin sotsiaalsete normide peale ja nende intiimseile tõlgendustele, eelkõige siis suhete peale. On palju mõõdupuid, millega mõõta, kes kellele rohkem haiget tegi, kes on suurem asshole ja mitu päeva kellega rääkida ei tohiks. Asjad, mida mina kunagi hoomanud ei ole. Selles suhtes, et kui sa oled kellegagi olnud väga lähedane (või lähedasem, kui keskmiselt), siis kuhu kaob kõik pärast suhet? Miks muutub teine inimene enamike jaoks vastuvõetamatuks? Ja kumb on julmem, kas olla aus ja öelda, et asi ei toimi, või süüa omaenda ilusaid sõnu ja teeselda, nagu te polekski kunagi koos olnud? Unustada kõik hea, mis oli?
Inimesed on palju silmakirjalikumad, kui ma arvasin ning sageli kõige ausamana tunduvad on need kõige õelamad. Kui koos on nii mõndagi läbi elatud ja siis väita, et seda pole olemas ja kõik täielikult unustada... See on palju hullem kui julm ausus, mida mõnikord praktiseerida tuleb. Aga noh, on neid inimesi, kes armastavad vaid sõnades, ja teisi, kes ütlevad seda vaid mokaotsast, nii korra poole aasta jooksul, silmad maas, aga sa tead seda ikka, sest nad panevad sulle öösel teki peale ja on nõus ise madratsivahes magama.


Aga nüüd on meil aeg väikest lõunat tegema minna, araabia tähestikku õppima ja Carcassonne'i mängima.
Ja meil on vaja ka kokku saada 540e tükine pusle Vitruviuse mehest... kus kõik tükid on ühesugused.

laupäev, 9. mai 2009

palju koledat muusikat on sündinud sellest ajast, kui viimati postitasin
(http://publik.delfi.ee/archive/article.php?id=23255685)

Tallinn on üldse kuidagi väga käest ära läinud. Kurb.
Aga, me oleme tagasi Tartus, paari Veneetsia maski, Rooma ajalooraamatu ja lennujaamade tax-free kommide võrra rikkamad ja ei viitsi voodist välja tulla.
Panen üles ka reisipäeviku, kui selle trükitud saan; seniks väike kokkuvõte?

1.päev - Ärkame kl 2 öösel, läksime magama kell 1. Pakkima ja lennuki peale. Riia lennujaam; selgub, et mulle ikka üldse ei meeldi lätlased; hull massaažitool, mis lennutab mind peaaegu lakke ja paneb selja valutama; Uku teeb internetipunktis Pulleritsu ja mingil arusaamatul põhjusel sai selle eest lausa punkti; mulle ikka veel ei meeldi lätlased; loen the Economisti ja sekundeid lennukini. Viimaks saame lendama, jõuame Rooma, Roomas on palmid ja vihm ja nunnad. Kakleme hullunult päev otsa, kuna väsimus on suur. Üritame jõuda Vatikani, vasakpöörde asemel parempööre. Vihmasein ja torm. Ring ümber terve Vatikani.
Magama.

...


4. päev - rong Firenzesse; UNO-kaardi ring; lõpuks ometi internet; Firenze getod; värviline kirik; oi, veel värvilist kirikut; kuulge, siin vist muud polegi. Hostelit jagasime paksu saksa tüdruku, kahtlase itaalia geiga ja (tõenäoliselt) siilisoenguga lesbiga, ma alguses arvasin, et ta on mees. Mingi köhiv asi oli ka kõige tagumises voodis, aga ma pole ta soos kindel. Hosteli bassein ja saun; vein; magama.

...

7.päev - Veneetsia on ilus. Ühistranspordi süsteem on haiglane. Turiste on palju. Tänavaid pole, ainult vesi.
Ja hostel on kaugel.

...

12. päev - jäime lennukist maha.


Vahepeale jäi veel hull metroo-WC, mis hakkas seintest vett purskama, kui ma sinna pimedasse luku taha jäin, umbes 536 nunna, kes vaatasid mu valget kleiti äärmise frustratsiooniga, hindud, kes mind roosidega uputasid, paar väga cheesy't pilti kahekesi photo boothis, palju punast veini, Toscana mäed, sitt pasta, hea pasta, California anarhist Zack, kes meile juunis külla tuleb, Rooma metroo, Colosseum, Vatikan, palju marmorist alasti mehi, veel rohkem marmorist alasti mehi, väga-väga kitsad tänavad Veneetsias, palju vihma, 3 äikesetormi, rahe Roome foorumil, veel rohkem punast veini, basseinid, itaallased, halb teenindus, hea teenindus, ManU tahapanek Arsenalile, maskid, rongid, tramezzinid, veel mõned tramezzinid, hiina toit, olematud bussigraafikud ("where can we see the bus schedule? - "there is no schedule") ja värinad südame all, kui Roomas üle sebra minna. Nad arvavad seal, et sebra on stardirada.


Ütleme nii, et kontrast Tartuga on suur. Aga lähemalt meie Rooma-Bologna-Firenze-Veneetsia-Rooma tripist reisipäevikus, mis ka varsti üles saab.
Veel üks tore asi, mis Tartus selgus, oli see, et Presidendi Mõttekojale meeldisid mu ideed. Essee ise saab ka üles.


Nüüd aga tuleb hakata asju lahti pakkima (mis on tegelikult ennast jõudnud juba mööda põrandat ja mööblit laiali laotada), pilte sorteerima, häält tagasi saama, mis jalkat vaadates kaduma läks, Katani asustajaid mängima ja puhkama.

Hea on olla tagasi päikeselises Läänemere-troopikas sellest kohutava suusailmaga Vahemere parasvöötmest...