Loomulikult olen ma apoliitiline ja kõik muu, ent nii kaunist kommentaari ei suuda ma sellegipoolest refereerimata jätta.
Kommentaar on võetud Delfi kommentaariumist, uudisest, kus Savisaar süüdistab Ansipit selles, et naiste palgad on väiksemad, kui meeste omad.

IME 2009, 30.10.2009 09:11
ühe asjaga pani Ansip küll mööda- ta oleks pidanud kevadel tagasi astuma ja andma kriisis riigi juhtimise pidulikult Edgar Savisaarele. Milline imeline õitseng oleks siis puhkenud- mööda eestimaad oleks ringi vuranud bussid täidetuna rohelisetes vestides töötute reisisaatjatega, naised oleks saanud meestest rohkem palka, taevast oleks sadanud mannaputru ja keskerakonna plakateid, eestimaalaste keldrid oleks täidetud küttepuude ja talvekartuliga isegi suvel, vene keele kõrval võiks ka eesti keelt kasutada alternatiivna riigiasutustes...

EDIT: Kommentaar meeldis ilmselt ka DELFIle, kuna selle pärast loodi lausa uus rubriik, Päeva Komm ning see postitati eraldi artiklina.

liiga palju tähendusi jääb mõttetult õhku rippuma. Me omistame asjadele mõtte, mis sageli pole üldse seoses tema tegeliku olemusega; me kõik elame tegelikult ebareaalses maailmas, pookides teiste tegudele/sõnadele külge enda loodud tähendusi.

Miks ta seda ütles? Miks ta seda nii ütles? Kas ta puudutas mind meelega või kogemata? Poolkogemata? Kas ta pärast puudutamist tahtis mind veel korra puudutada? Kas tema nukker nägu tähendab, et ta ei salli mind või et tal on paha olla? Kas ta ei tulnud sellepärast, et ta ei taha minuga aega veeta? Kas ta tuli sellepärast, et tal on mingid kurjad kavatsused?

Võib-olla peaksime vähem aega raiskama küsimuste küsimisele ja mõtete mõtlemisele ning asju tegema. Tegemine on loomulikult poole raskem kui mõtiskelu, ent toob ka otseseid tagajärgi.

Ja inimesed võtavad end liiga tõsiselt. Pidevalt on vaja kinni hoida mingisugusest raamist, mis endale ümber ehitatud, teisele poole vaatamata. Olgu, sul on oma stiil, sul on bändid mida sa kuulad, sul on inimesed, kellega sa suhtled, sul on ajakirjad, mida loed, aga näidates, et neist piiridest väljaastumine on sinu jaoks võimatu, diskrediteerid end päris korralikult. Kui sa ei suuda olla enese ja teiste vastu aus, muutud lõpuks kestaks. Pealegi, on ju kurnav olla kogu aeg keegi teine? Palju meeldivam on omada luksust olla pidevalt Sina Ise.

Siis ei pea teesklema, nagu sa poleks Lion Kingi ajal nutnud. Või poleks teinud vigu. Või näeksid alati Hea Välja. Või ei saaks kunagi haiget. Või ei tahaks sisimas, et keegi sulle pai teeks. Või vähemalt embaks.

Jah, imagod on toredad ja mõnes kontekstis hädavajalikud, ent alati peab sinu tegelik olemus neist läbi kumama. Muidu hakkaks mul kohvikus inimesi vaadates lihtsalt igav.

Valimised:

(kommentaar võetud Delfist)

Vadim Skasenko, 18.10.2009 15:28
mina andsin oma hääl edgar savisaarle. hurra hurra hurra elagu venemaa

ROSSIJA !!

käisime tantsutrennis. üllatavalt raske oli oma kätt poolteist tundi üleval hoida. ja igasugu pöördeid teha. ja ma näen vist unes ka AAAAAEGLANE, KIIRE-KIIRE, AAAAAAAAAAAEGLANE, KIIRE-KIIRE. Aga muidu oli tore ja tunne, et pea-aegu kunagi võime isegi natuke tantsida.

Aga väga kauges tulevikus.

Innovatsioonikuvandi ettekanne oli ka, nüüd peab ainult kirjaliku osa ära saatma. Närvi ajab, et kaks semestrit järjest on sama asi (loe: mull). Praktilised teadmised? Tsiteerides klassikuid,"eneseabikoolitus ei ole akadeemiline loeng".

Audiovisuaalses kommunikatsiooni televisiooni osas (kuidas ma peaksin seda lühendama?) vaatasime väikest kokkuvõtet Eesti teleajaloost 55-99. Mõnus.

Harjavars on ikka instituudis, nagu avastasime. Peaks moppi tihemini kasutama vist.

Penne keeb vist. Aga voodi on liig mugav, et vaatama minna. Kurb, iseenesest.

Kohutavalt tahaks öelda midagi poliitilist, päevakajalist või võõrsõna sisaldavat. Esiteks ei viitsi ja teiseks pole lametsemise tuju. Parem toksin pastakaga lehma, mis voodi kohal ripub. Õigemini ripub see lambi küljes, mille Uku voodi kohale monteeris, et me saaks enne magaminekut kõrvuti lugeda. Suht hirmuäratav, tegelikult, on mõelda, et meil ripuvad laes lehm, kilpkonn ja must lammas (kaks viimast Bulgaariast toodud marionettnukud. Seda enam).


PENNE. Mulle õrnalt meenub, et keegi kunagi kutsus mind Penneks. See võis olla Kütaru. Mulle ei meenu täpselt, miks, aga ma vist ei taha ka mäletada.
Hm, peaks talt homme küsima.


Aga siiski, for the sake of it, mmm, valimised on. Vohh.

Liitusime tantsutrenniga. Ootan tangot. Ja okkalist roosi Uku hammaste vahel, mille üle ma saan kaksteist aastat nalja heita.

Kirjutasin reporteritöös sotsiaalteemalise uudise. Tühi tunne jäi sisse. Ei, kui palju ka ei sunniks, ikka ei kisu vasakule.

Telekas on nädal aega katki olnud. Jälle on inimese tunne.

Tahaks kaladele ilusat akvaariumit.

Helistas naine kes tahtis, et ma tuleks tööle täiskasvanute koolitajana. Äkki hakkas vene keeles rääkima. Pidin vastu rääkima. Unepealt.

Ostsime 1960: Making of the President. Kaheinimese teema, üks on Nixon, teine Kennedy. Nixon võitis. Mina olin see, kes surma sai. Vähemalt oli mul ilus naine.

Kiirnuudlid ei ole söök. Tahaks ahju, et kartuli-hakklihavormi teha. Ja lasanjet ja lõhe sidruniga ja siretikooki.

Ja inimesed muutuvad.

Ja peaks maalid seintele riputama.

Ja tegelikult peaks puidust korterisse kolima, kõrgete lagede ja väikese aiaga. Vähemalt ma arvan niimoodi.

Uku arvab ka, ja seda ei juhtu tihti. Positiivne, iseenesest.

Cheers.

"Sa oled minu jaoks saast, inimkõnts"

Inimesed, rohkem inimlikkust.
Me kõik tunneme aeg-ajalt end halvasti, ent see ei tähenda õigustust teiste halvustamiseks, nende maha tampimiseks.
Mitte kellelgi pole jõudu ihuüksi kogu maailma vastu võitlemiseks.


Olgem inimlikud. Ka kõige jubedamana tunduv inimeseloom soovib mõnikord vaid embust.

Ma tahan ära.

ma olin vahepeal haige ning see tuletas mulle meelde, kui kohutav on olla olukorras, kus sa mitte midagi teha ei saa. Natuke tuletas see mulle meelde ka inimest, kes ma mitte nii kaua aega tagasi olin - kõrk, isepäine ning, mis peamine, täiesti oblivious to the fact et ma ei eksisteeri üksinda. Ja et ma ei peagi üksinda eksisteerima.

Inimeste "tugevuses" on midagi nii erilist. "Oo, vaata kui tugev ta on". Inimesed, kes paistavad kõige tugevamad, on sisimas kõige nõrgemad - neil on vaja jätta mulje. Sageli tundub see teistele ülbe ja kohatu; pealegi, nii lihtne on sildistada inimesi, keda ei tunta.
Miks keegi ei küsi mõne oleku põhjust? Keegi pole ju tõrjuv või endassetõmbunud lihtsalt sellepärast, et olla.
It takes a lot of self-confidence to admit low self-esteem.

aga. Mingil hetkel tuleb enda probleeme kellegagi jagada, tahad sa seda või ei. Ja ma lugesin hiljuti Kaarli blogiposti, mis viitas Signe blogipostile, mis tekitas minus imeliku tunde. Me tõepoolest anname liig sageli osa endast kellelegi teisele lihtsalt niisama ära; süda pole mingi auto, mida välismaalastele raha eest rentida. Ja millegipärast on see tunne nii hea.

Eile käisime... noh, igal pool, eksole. Illekas ja zavoodis ning lõpuks jäi kõlama mitu küsimust minu ja Uku pihta; sest mina olen isekas, Uku pole mõistev, minul on kohutav iseloom ja Uku tahaks enamus ajast lihtsalt facepalmida minu mitte nii kõrge lennukuse tõttu. Elik - kuidas põrgu päralt on võimalik, et me oleme varsti peaaegu aasta aega üksteisega kakskümmend neli tundi päevas, seitse päeva nädalas koos olnud (välja arvatud minu tööreis Taani neli päeva ja kaks päeva, mis Tallinnas veetsin. Ja kümme tundi, kui Uku loengutes käis ja mina haige olin)?

Sellepärast, et meil on julgust olla üksteise vastu nõmedad, vähemalt niimoodi ma arvan. Ei mingit valehäbi! hüüdis Baron Jonson. Ja ei ole mitte midagi paremat, kui teadmine, et ükskõik mis läheb täna halvasti, saab homme parandatud. Või viie aasta pärast. Või kümne.
Signe kirjutas oma postis sellest, kuidas keegi toob sind koju, peseb puhtaks ja paneb voodisse. See on maailma kõige parem tunne. Või praekartulid, mille "tegemahakkamise" ja "valmissaamise" vahel oli viis ja pool tundi. Või mu pikaajalise ponnistuse (väikese puidust majakese) lagunemine, kui Uku sellele otsa jooksis, natuke vandus ja mulle voodisse teed tõi. Muret on alati rohkem kui rõõmu, eriti praegu ja eriti meil. Aga vähemalt saame me kunagi tagasi vaadata ja mõelda, et me oleme pidanud pingutama selle nimel, mis meil on.


Aga nüüd! Tuleb võtta tulelt kanasupp ning valmistuda ette järgmiseks Jälgi Jätmataks, mis on maailma kõige parem telesari, sest seal on JACK kes on PÕHIMEES.
Ja ma unustasin reporteritöös oma artiklile pealkirja panna, mistõttu sekund enne printimist, mil seda märkasin, pidin ruttu midagi valmis vorpima.

Hoia alt, ajakirjanduse ajalugu: TARTU ÜLIKOOLIS AVASTATI PARKINSONI TÕVE TÄHTIS OMADUS


bite me.

okei, nüüd nad tahavad Tallinnat venekeelseks muuta.

Tartu Eesti pealinnaks!