reede, 13. jaanuar 2012

Occupying Latte Factor

Recently, the social media was flooded with reactions to an angry blog post, ridiculing Vertu’s (Nokia’s luxuy phone range) $200 USB-cable. The rhetoric matched  well with the ever-so-popular rich hate, which has elevated in the light of the events of last year, especially Occupy Wall Street and the like. It seemed to hit a hard spot with many a social democrat hipsters, condemning the excessive spending of the ominous, insanely wealthy 1%. So, fellow business students: regarding expenditure, would you buy a $200 USB cable or a $5 Starbucks latte every workday for a month?
Leaving aside ethical reservations, it is clear that at least a fraction of the insanely wealthy have been able to avoid the “latte factor” at some points in their lives. It’s not the single purchase that counts, it is the combined effect of numerous minuscule expenses that eventually amount to large amounts of assets which could have been invested in better grounds. It is undoubtedly hipsteresque to pout over a decaf wearing the latest Vans and a $1 badge saying “No to Capitalism”, but it is not the 1% who brings economic collapse, it’s all the rest.

Revelation Revolution
Occupy Wall Street think tanks and tilted tents all propagate a new world order. The lack of actual suggestions for solutions has not been left unnoticed, so the more radically inclined began to talk about the inevitable collapse of the society as it is now, after which we will all live in a better brighter bankless world.

Funnily enough, these ideas did not sprout from these gatherings, but have been around for a while already. The Venus Project with headquarters in Florida, US, has long been tackling the demise of the Western hemisphere, horizon turned towards resource-based economy. Circular self-sufficient sustainable cities around the world, connected through a massive global database governing all indicators might sound like from a B-list sci-fi movie, but the fact remains that an inclination towards a different kind of economy has long been around.
Our current system relies on financial derivatives, formulas even financiers cannot quite grasp, interest rates, digital cash and money. There’s a problem with money, though – it fails to feed you. The general idea of resource based economy is to exclude the barter of cash and start treating all we need for life as a mutual resource. Imagine a world where you don’t have to choose between the cable and the coffee, you just take what you want, since everything is common. Despite sounding eerily like something that was already tried and failed in the 20th century, thinkers and innovators find much appeal in this “new” way of thinking.

The simplest critique addresses the human nature – men are greedy. The supporters of the resource-based economy argue that the greatest inventions in history have not been triggered by the urge to earn, but the urge to learn, innovate, enlighten. I argue that they too were greedy, hungry for more knowledge, yearning for further discovery.

The vision of an automated society where machines and technology take the roles of workers so that the workers can take the role of manning the machines suggests that there is no task a computer will be unable to perform instead of a human being in the future. The dream of ultimate equality and brotherhood dates back not to Rousseau, but already to Ancient Greece. Nevertheless, it aggressively disregards another aspect of the human nature – we are not all the same. Similar creatures will quickly become extinct, since a small failure in the system will extinguish all of them. It’s the freaks of nature who force us to evolve. Ultimate equality and consensus is impossible due to the simple fact that resources are limited, and limited resources create competition. The stronger specimens will easily win the competition for the resources, prevail and eventually lead to progress, eliminating the weaker specimens in the system (applicable to any system, not just society).
Therefore, fighting the meritocratic economic system is like fighting sunrise. Progress is caused by being displeased with something and trying to find a solution, thus aiming for universal peace and happiness is aiming for bland stagnation. Even if artificially achieved, competition is still bound to arise and lead to the very same system yet again.

 I encourage the 99% to strive towards becoming the 1% - perhaps somewhere along the way they will learn to appreciate the hard work, the difficult decisions and the sweet bitterness of a small victory. Paradigmatic shifts are always bound to happen, usually through epic cataclysms. Nevertheless, all crises have one thing in common – they pass, and so will this one.
“Rich hate” is a battle of envy versus greed, and neither aspects of the human nature are too glorious – one just tends to create more value than the other. So, instead of loathing the lavishers who get to spend $200 on a piece of plastic, start saving up your latte cash and you might find there’s nothing wrong with that corner office after all.

teisipäev, 6. detsember 2011

Mehisuse mitu mõõdet

Viimasel ajal on erinevatel põhjustel jälle palju räägitud meestest, naistest ja nende võrdsetest õigustest. Küll ilmus Maalehes naisi nõudepesumasinaga võrdlev artikkel, küll püüti ülikoolis selgeks teha, et naine peab enda võimu käest andma, küll olen isiklikus elus pidanud mõtlema mehe ja naise rolli erinevuse peale. Kurblikult tunnistan, et millegipärast hakkab üha enam ära kaduma aksioom „mees ja naine on erinevad olendid“.

Kümmekond aastat tagasi, umbes siis, kui ilmus paskvillikogumik „Tilliga ja tillita,“ võtsin teemat märksa tõsisemalt ning püüdsin näidata, et ultrafeminism on mehi diskrimineeriv. Nüüd, veidi rahumeelsemana ja tasakaalukamana pean möönma, et viimase aja ismid on mõistust diskrimineerivad. Mu suurim soov on, et inimesed tuleksid elevandiluutornist alla maa peale, pistaksid käe mulda, võtaksid toobi koduõlut, näpistaksid oma naist tagumikust, naeraksid, sööksid moorpraadi, nutaksid kurbusest ja tunnistaksid oma vigu. Maailm on niivõrd abstraheeritud, et juurtšakra olemasolu võib skeemist täielikult eraldada – seda poleks justkui kellelgi.

Hellingeri konstellatsiooniteooria üks tuletusi on teooria meeste koha(ldatama)tust rollist tänapäeva ühiskonnas. Sõjad, küüditamised, näljahädad ja muud viisid pidevalt mehepoegi kodust eemale, jättes naised pikaks ajaks kandma nii naise kui mehe rolli perekonnas. Tänapäeval tunnevad meie mehepojad enda vaarisade tungi sama teha, lihtsalt väljund on teine.

Hiljuti sattusin oma lemmikus põrandaaluses baaris öö hakul kamina ees ühe toreda itimehega vestlema, kelle vend oli juba mitmendat korda Iraagis, jättes oma naise ja kolm pisikest last üksi Eestisse. Teadlikult naiivsete silmadega vaatasin noormehele otsa ning küsisin talt „Miks?“ – „Raha pärast,“ – „Jah, aga miks?“ – „Ta soovib teenitud rahaga enda salongi avada“

Oota, proovime selle nüüd korraks konteksti panna. Raha pärast. Kümme minutit varem oli noormees rääkinud südantlõhestavaid lugusid mahapommitatud küladest, surnud sõpradest ja vanemateta lastest. Aga kui keegi soovib avada enda salongi, siis pole ju vahet, kas küsida EAS-i käest starditoetust või paar tuhat kilomeetrit eemal mõni sõdur surnuks lasta. Kumb on korrektsem termin, vabaduse kaitsja või palgamõrvar?

Olgu, tuhat aastat tagasi tõi see rüütel täku seljas perele vähemalt sõjanoosi, ehk sai maatükigi. Teised ajad! Ent tänapäeval on mehelikkuse mõõde niivõrd laialivalguv ja seosetu, et ühel mehel on äärmiselt raske tunda end mehena. Anekdootlikult võib öelda, et kui sa käid tööl, pole sul Temakese jaoks kunagi piisavalt aega – kui ei käi, oled luuser. Kui sa Temakesele lilli ei too, ei hooli sa piisavalt, ning kui tood, püüad teda lihtsalt voodisse saada. Ma võin seda näidete rida jätkata lõputult. Mehed on aga tunduvalt ratsionaalsemad olendid, kui naised (ning, jumala pärast, kallid sookaaslased, ma mõtlen sellega seda, et naised on lihtsalt tunnetuslikumad) ning vajavad tegutsemiseks eesmärke – ja ka reglementeeritust.

Panete tähele, et istute üksiku ja nukrana diivanil ning mõtlete, miks ta ometi seda või teist ei tee. Olete päris kindlad, et mees teab, mida ta tegema peab? Kui tänapäeva ühiskond annab signaali, et mees peab olema mehiselt tugev, aga samas õrn, tegema karjääri, aga aitama lapsi kasvatada, olema jõuline, samas hell, olema karune, samas geelitatud peaga – see tekitab vaid segadust. Mis see mehisus siis ikkagi on?

Liialt vähe lubame lapsesuul rääkida ja öelda välja asju, mida kõik mõtlevad. Vastasel juhul elamegi me varsti ülereguleeritud alasiiras maailmas, kus kõik tühjade kestadena naeratavad ja üksteist tolereerivad. Mehisus peaks olema julgus öelda, julgus seista enda vaadete eest, julgus kaitsta oma seisukohti.

kolmapäev, 14. september 2011

Kõrgharidus kui sotsiaalabiteenus


Mulle jääb selgusetuks, miks rõhutakse aina enam ja enam riigi kohust üliõpilaste toetamisel mitte õppimise, vaid majanduslike näitajate alusel. Kui keegi on mulle suuteline ära seletama, miks õpitulemused ei ole uue süsteemi järgi enam mingiks näitajaks toetuse saamisel, võin ma mingi auhinna välja mõelda. Minu arvates tohib tudengitele toetusraha maksta ainult juhul, kui nad ületavad teatud õpitulemuse piirmäära. Praegune süsteem annab sulle 140 euri kuus, olgu tulemused nii halvad, kui tahes. Kuhu jääb meritokraatia? Miks ei rõhuta enesedistsipliiniline, eneseteostusele? Masendav.

Millegipärast on kõrgharidusest saamaks sotsiaalabiteenus, mitte privileeg. Kõrgharidus ei ole mingi universaalne inimõigus, mis kõigil olemas olema peaks. Humanistidel tekiksid külmavärinad, kui näed näeksid kui suure osa ainepunktidest (loe: kodus tehtud iseseisvast tööst) möödub CounterStrike’i mängides või Illegaardis õlle libistades. Omal ajal oli mul aine „Õpioskused“ (mis kusjuures illustreerib minu jaoks tabavalt kõike, mis tänases ülikoolis valesti on), mis andis 4 ainepunkti (ehk siis 6 EAP-d)... Kõrgharidus peab olema elitaarne, kõrghariduse omandamine peab näitlikustama inimese töövõimet, spetsialiteeti ja – kõrgelt haritust.

Inimarengu indeksi aruanne (mille kriitikale pühendan ma lähiajal terve postituse) tõi jälle kord välja näiliselt paradoksaalse asjaolu: naised on kõrgemalt haritud, aga mehed saavad rohkem palka. Andke andeks, aga kui iga kahesaja referendi või kultuurikorraldaja kohta on üks (meessoost) finantsjuht, siis see „paradoks“ ei tundu eriti müstiline.

Reformid aetakse liiga keeruliseks. Kõrgharidust tuleks reformida küll,

-          võttes õppima ainult väga võimekaid (ja õppimissooviga) tudengeid
-          võimaldades õpitoetusi heade õpitulemustega tudengitele
-          kindlustades standardid, mida õppima jäämiseks täitma peab. Mis osakoormusest te üldse räägite?

Kõrgharidus ei tohi olla mingi sotsiaalabiteenus.

reede, 26. august 2011

See, kes elab minevikuta...

Meie reliikvia - see on vabadus! võinuks kosta laupäeval kümnete tuhandete kohaletulnud eestlaste suust. Lausa käegakatsutav oli see ootusärevus, tekitatud päev läbi linastunud dokumentaalfilmide, hüüdlausete ja ühtsustunde poolt. Ma käisin, ma nägin, ma pettusin. Ent, nagu ikka, on suurem osa probleemidest emotsionaalsed ning neid kõiki on võimalik ratsionaalselt lahendada. 

Teeme proovi. 

Hetkel eksisteerib situatsioonis kaks poolt (ceteris paribus) - tootjad (Vabaduse laulu korraldajad) ning tarbijad (kohaletulnud ja telerist vaadanud). Emotsioon, millele otsiti väljundit, jäigi väljundita ning ürituselt lahkuti pettunult. Ühtsustunne oli tarvis aga kuhugi kanaliseerida ning seda tehti, suunates enda pettumuse ürituse korraldajate vastu. Pettumusega ühines ka meedia ning korraldustiimilt nõuti aru - mis toimus?? Miks asendati härduspisarad ja rinnus põksuv isamaaline tunne poolpaljaste käblikute ja väriseva häälega anglofiilidega? Kuhu jäi Iff? Miks me ei saanud kaasa laulda? jne jne
Selle peale alustas tubli korraldajatiim enesehävitususlikku programmi ning asus vasturünnakule: te ei mõista meid. Meie toetame uute traditsioonide loomist, me tahame vabaduse tuua noorteni. Teie ei hooma modernset kunsti! Olgugi, et parim kaitse on sageli rünnak, pole see siin teps mitte nii. Et jõuda asja tuumani, vaatleme olukorda abstraheeritult. 

On olemas nõudlus ja on olemas pakkumine. Jätame esialgu traditsiooni ja muud tegurid valemist välja. Tarbijatel olid ürituse suhtes teatavad nõudmised, mis tegelikult polnudki eriti karmid - me tahame jälle laulda. Tootjatel olid ürituse suhtes head kavatsused - pakume noortele artistidele võimaluse end Vabaduse Lauluga siduda. Kuskohas see asi siis nõnna valesti läks? 

Kallel ja Kristil on kahekümnes pulmaaastapäev. Iga aasta on nad käinud Hispaanias, Andaluusia mägismaade keskel asuvas pisikeses romantilises hotellis, kus nad ka endi mesinädalad veetsid. Veinibaari maitre'd, Pilar, juba teab, et prouale meeldib šokolaadifondanti kõrvale 8cl Fine Ruby porti juua, olgugi, et tema espanjoola-uhkus kihvatab portugaallaste nektarit pisikesse pokaali valades. "Rioja es mucho mejor..." pomiseb ta endamisi. Nad ööbivad iga kord kolmanda korruse tornis, mille keerdtrepist üles minnes jõuab hingematva vaatega katuseterrassini. Igal aastal kakskümmend aastat järjest on nad seal käinud. Hotellipersonal, eriti hotellijuht don Pedro, on paarikesest sisse võetud ning on lausa nende pulmapildi kaminasaali üles riputanud. Nende tulekut oodatakse igal aastal innuga. 

Tänavu tundub aga Kristile, et mehel on talle paar krutskit varuks. Kalle vandus küll, et käis lennujaamas pileteid ostmas ja rentis Hertzist auto, millega hotelli jõuaks; broneering on neil niikuinii iga-aastane. Kristi südames midagi justkui kripeldas, ent - kakskümmend aastat on ikkagi kakskümmend aastat. Tähtis päev jõudis kätte ning Kristi avas hommikul ootusärevalt silmad. Mees oli voodi kõrvale toonud kimbu värskeid pojenge ning väikese kaardi: "ma ootan Sind all, kallis. Meie Armastuse Reisil". Naine riietus - aeglaselt, mitte liig' innukalt - ning sammus väärikalt mööda mahagonpuidust treppi alla. Ta hingeldas, ta oli kindel, et nii tähtsa päeva puhul oli Kallel midagi erilist plaanis. "Ehk soovib ta tõotusi uuendada? Ehk on ta don Pedroga juba eelnevalt kokku leppinud, et meie saabumisel ootab meid pudel -" tema mõttevoog peatus järsult alumise korruse aatriumisse jõudes. Söögitoa uksest murdsid suurde halli kuus sombreerodes tüsedat härrast, kes hakkasid koheselt kitarri ja maracadega hirmsat lärmi tegema ja Bee-eesame muu-uucho laulma. Kristi kiljatas ehmatusest ning haaras kätega peast. Sombreerodes härrased aga juhatasid sisse Kalle, kes pesuehtsas latiino-tantsu ülikonnas, roos hambus, juuksed õliga peadligi lakutud, Kristini sammus, talle roosi ulatas ja lausus: Chrrristiiiiina, muuuchoo... Kristit haaras õud, ent ta ulatas mehele käe. "Kallis, Sa ju mõistad, et need mehed on Mehhikost, mitte Hispaaniast?" küsis Kristi igaks juhuks. "Si, siii, Chrrrristiiiiina, uuno surpriiiiso." Ta juhatab naise uksest välja, kus neid ootab kaks mootorratast. "Istu, Kristi, kiiver on tagaistmel!" juhendab mees. "Aga ma ei oska ju -" - "Istu!!" karjatab Kalle. Suure hädaga saab Kristi lõpuks mootori käima ning vingerdades üritab mööda teed Kallele järgi sõita, samal ajal kui too Besame Muchot lauldes päikeseloojangule vastu sõidab. Nende õhtu lõpeb 40km eemal mere ääres, kus mees värskelt püütud kalast uhhaad valmistab ning uhiuuest nutitelefonist spordiuudiseid jälgib. Säravate silmadega ulatab Kalle naisele kausitäie auravat suppi, kuna too järjest nukramaks muutudes romantikat ootab. "Säh, võta, ära nukrutse nüüd. Lusika leiad telgist," lohutab mees. Märgates, et Kristi sellest vaid enam nördib, mässib ta oma veidi kala järgi lehkava fliisi naise õlgade ümber. "Vaata üles, Kristikene, tähed! Kujutad Sa ette, kuidas me siin kahekesi, ihuüksi, mererannal..." Mees muheleb ning sätib lõkkeaset. "Kurask, on siis vaja iga aasta ka seal kaugel maal käia, siin kõik käe-jala juures. Vohh, sellest teemegi nüüd uue traditsiooni!" 
Jah, kellel seda minevikku ikka tarvis on, ohkab Kristi endamisi ja lürbib plastiklusikaga kalaleent. Kakskümmend aastat on ikkagi kakskümmend aastat...

Mõned traditsioonid on siiski pühad, kuitahes head kavatsused nende reformijail ka poleks. 


teisipäev, 2. august 2011

Mördiööbiku eleegia


Ma ei usu, et olin ainus, kes märkas tabavat irooniat eilses Delfi  põgenikeloos, kus 52-aastane Andrei kirjeldas, kuidas ta suundub perega Eestist Siberisse inimväärset elu otsima. Nali jätta, oma lugudest rääkisid ka teised õnnetukesed, kes suunduvad õnneotsingutele Iirimaale, Hispaaniasse, Portugali (teatavat irooniat näen ka siin).

Hiljuti sõin Number9 terrassil lõunat ühe Hispaania luksushotellide keti müügijuhiga, kes avaldas imestust Eesti tubliduse kohta – meie suutlikkust alla neelata kärped, mis raskel ajal edu tõid; meie suutlikkust hoida kokku ja teha sama raha eest kaks korda rohkem tööd; meie suutlikkust pudeli vee eest 3 eurot maksta. „Ma plaanin kolida Singapuri, võib-olla Hong Kongi. Vaata ise, mis praegu Hispaanias toimub,“ sõnas ta lõpuks, pilk maas. Majanduspõgenik nagu iga teinegi? Vale.

Eestlastest mördiööbikud ja banaanikorjajad ei ole sugugi paremad „rätipeadest“ ja „arbuusimüüjatest,“ keda nad ise analoogselt sõimavad. Parasiteerida riiki, mis on enda ülesehitamise etapid läbinud, olles odav, keele-ja kultuurioskamatu tööjõud, peaks olema alandav. Ma ei räägi siinkohal spetsialistidest, kes on läinud välismaale kogemusi omandama, et neid hiljem kodumaal jagada; ma räägin betoonivalajatest, kalkunikitkujatest ja maasikakorjajatest, kes ei soovi kodumaal "käsi määrida".

Muru on rohelisem seal, kus seda hooldatakse

Millegipärast on paljudel raske võtta vastutus enda valikute eest. Palganumbrid ja positsioonid on ikkagi suhteliselt avalikud – on teada, millised valikud pakuvad materiaalselt rohkem hüvesid. „Majanduspõgenike“ põhiliseks argumendiks on „inimväärselt elada“ – „inimväärselt“ tähendab selles kontekstis kusjuures „raha nagu muda“ (disclaimer: üldistan – SS). Kui avaldati advokaatide sissetulekud, lärmasid igal pool kommentaariumides kibestunud indiviidid, kui ebaõiglane see on. Kuidas täpselt? Mine ülikooli, õpi juristiks, soorita advokatuuri eksam, saa palju raha. Või –kitku Iirimaal viis aastat kalkuneid ning imesta hiljem, miks sa reaalsel tööturul atraktiivne pole. 

Kirjutasin aasta-kaks tagasi noorte põhilisest veast – luua enda ellu lineaarne illusioon punktist A (olen 17 ja maailma kõige targem) punkti B (istun nahkdiivanil ja vaatan arvutiekraanil, kuidas kontosaldo lõppu nulle aina juurde tiksub). Vahepealsed sammud kipuvad pahatihti ununema.

Loomulikult toidab seda müüti ka usk „andekusest“ või heast tähtede seisust – kiputakse unustama, et iga eduloo taga on meeletult palju tööd. Bill Gates poleks olnud nii edukas, kui tema ema poleks teda pannud keskkooli, kus puhtjuhuslikult oli olemas üks vähestest arvutitest terves riigis, mis võimaldas noorel Billil programmeerimist harjutada – eelis paljude teiste ees. Üldjuhul loetakse ekspertiisi saavutamise eelduseks 10,000 tundi tööd. Tehes kiire arvutuse ilmneb, et täistööajaga (40h nädalas) ja ilma ühegi puhkuseta on enda valdkonnas võimalik saavutada eksperdi tase viie aastaga. Kui inimese eesmärgiks on olla 25-aastane CEO, peab ta alustama varakult ning nägema väga palju vaeva.

Karjale on vajalikud vaid need isendid, kes panustavad ühisesse toimimisse. Need, kes ei suuda panustada füüsilise tööga, võivad teistele elutarkust edasi anda; need, kellel õnnestub paremini seada sõnu, kui atra, peaksidki seda tegema. Sellegipoolest peab eksisteerima teatav balanss – tööviljakusel eksisteerib siiski mingi absoluut, üle mille pole enam võimalik parasiite ära toita. 
 

Las minna!

Ma küsin korra, milles on probleem? Kas me päriselt tahame neid inimesi enda sekka? Öeldakse ju, et olulisem kvantiteedist on kvaliteet. Saabki geenibasseini veidi puhtamaks. Ärajooksikuid on ikka, nii nagu Pronksiööl oli vandaalide hulgas eestlasi. Eestlased suure E-ga olid aga need, kes järgmisel hommikul luua ja kühvliga klaasikilde kokku pühkisid ja tööd edasi tegid.

Seepärast usun ma, et väga suurt probleemi ei maksaks „suurest rahvarändest“ teha. On mindud ja saba sorgus koju tagasi tuldud – on ka võõrsile jäädud ja õnnelikuks saadud. On iga inimese vabadus valida, kus ta elutseda ja poegida soovib.

Küll aga ei tohiks enda ebaõnnestunud valikutes ühtki riiki süüdistada, ka mitte meie oma.

reede, 29. juuli 2011

Vaba kui vang

Teet Raatsin kirjutab 20.aprilli Kesknädalas vangide inimõigustest (lugeda saad siit), kritiseerides Vabariigi valitsust ning heites ette "2700 kodaniku õiguste räiget rikkumist" (pidades silmas vange - SS).


Erinevate demokraatlike maksiimide röökimise foonil kipub sageli ununema tegelik küsimus ja reaalne situatsioon. Mille tarbeks meil üldse õigused on? Miks meil on õigus valida? Mida see mõjutab?

Üldjuhul kirjutab inimene enda õigustele ja kohustustele alla juba sünnihetkel (kuigi see võib riigiti erineda). Kodakondsuse saamisega omandatakse mitmeid kodanikuõigusi- ja hüvesid, eeldusel, et nende säilitamiseks täidetakse ka teatavaid kohustusi. Eksisteerivad võõrandamatud õigused (õigus elule ja vabale eneseväljendusele) ja ka võõrandatavad õigused. Mõned õigused tuleb „välja teenida“ – kasvades piisavalt vanaks või omandades teatud haridustase. Sellise lepingu järgimist peetakse üldjuhul iseenesestmõistetavaks – seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest.

Nüüd kujutleme, et tekib hetk, mil üks lepingupool soovib oma kohustustest taganeda – kedagi tappes, maksupettust sooritades, riiki reetes. Süüdimõistmise korral võõrandatakse temalt teatud õigused ning ta (teoorias) kaotab ühiskondlikud hüved. Kõlab nagu plaan?

Vangistus on vägagi moodne nähtus. Tänapäevane versioon – vangistus karistusena – sai alguse 19.sajandi Suurbritannias, kus esmakordselt kasutati karistust kui rehabilitatsiooni. Seadust rikkunu asetati mini-ühiskonda, kus ta sai õppida, töötada, sportida ning lõpuks astuda tagasi ühiskonda paranenud hingega. Süsteemi uudsuse tõttu painavadki meid sageli probleemid, dilemmad, vastuolud.

Rehabilitatsioon vs profülaktika

„Silm silma vastu“ tehnika töötab iseenesest päris hästi – vargal kätt maha raiudes saab ruttu selgeks, et kätetuna on tal keeruline kuritööd korrata või kastreeritud mehel kedagi seksuaalselt rünnata. Samavõrd efektiivne tundub olevat veritasu meetod – lüües maha kellegi isa tean ma päris kindlalt, et tal on igasugune õigus tulla mulle külla ning teha täpselt sedasama minu isaga, kusjuures ma pean teda külalislahkuse kohaselt samal ajal kuuma teega kostitama. Sellised meetmed toimivad korraga nii karistusena (efektid viiakse läbi pärast kuritöö toimumist) kui ka preventatsioonina.

Idee vangistusest kui „rehabilitatsioonist“ oli revolutsiooniline, kuna väga mitmes mõttes on vangide ülalpidamine pärast süüdimõistmist vastuoluline. Mõte sellest, et viie süütu inimese mõrvar saab neli korda päevas sooja sööki ja magab pehme vatiteki all minu ja sinu tööga teenitud raha eest tekitab sisemisi värinaid. Idee on aga üllas: kindlasti väljub sellisest asutusest rõõsa ja kraps tööinimene. Või ei?

Kõigepealt tuleb määratleda karistuse iseloom. Vangistus ei tähenda juba enam ammu kellegi „trellide taha pistmist,“ olete vast viimase nädala jooksul isegi näinud lehest Raatuse tn ühika, vabandust, Norra vangla pilte. Vanglad on mugavad, turvalised ja pakuvad kinnipeetavatele piisavalt võimalusi nii eneseteostuseks kui ka meelelahutuseks. Kõik on inimlik. Kas liigagi?

Nõia-Ints ja kärbeste jumal

Luues selliseid „inimlikke“ asutusi riskime metatasandil mikroühiskondade loomisega. Nii nagu kultustel kaob lõpuks ära sidusus põhivooluga, nii nagu äärmuslikud organisatsioonid minetavad lõpuks arusaama ühiskonna alusreeglitest, nii võib see juhtuda ka „uue laine“ vanglates. EV Vangistusseadus määratleb vangi õigused ja kohustused (nt enese hügieeni eest hoolitsemine). Õigusteks on töötamine, meelelahutus, haridus... Paratamatult jääb mulje, et mõnedele vangidele on lubatud vaat’ et rohkemgi, kui suurele hulgale tavainimestest. Meediafenomen Nõia-Ints on sellise suhtumise ilmekas näide: tegemist on keskmisest vähem intelligentse retsidivistiga. Ometigi kohtleb meedia teda kui staari (ning ei ole mitte mingisugust vahet, kas kuulsus on negatiivne või positiivne, ta muudab inimese ikkagi ikooniks), kuulates tema härdaid vanglalugusid.  Ununeb kõige põhilisem: inimene on tahtlikult vastu astunud meie ühiskonna reeglitele. Loobudes oma kohustustest, loobub inimene vabatahtlikult ka oma õigustest.

Vangidel tekib oma folkloor, nad tunnetavad end ühtsena - ühtsemana, kui suurem osa meist. Prooviks äkki Kellavärgiga Apelsini metoodikat ning näitaks sunniviisiliselt mõrvaritele nende ohvrite elulugusid, taustaks nende meelismuusika? Surmanuhtluse poolt ei ole ma samuti, sellest võib lugeda siit. Kõige vähem olen ma aga selle poolt, et neid, kellele reeglite järgimine ei sobi, topitakse sanatooriumidesse raha eest, mida võiks rehabilitatsiooni asemel kasutada profülaktikaks, panustades haridusse ja noortesse.


Kodanikuõiguste rikkumine oleks lasta neil 2700-l, kellele selle riigi seadused ei sobi, meie tuleviku üle otsustada. Mis teie arvate, kas vangidel on liiga palju õigusi või tuleks nende vastu leebemgi olla?





teisipäev, 26. juuli 2011

teisipäev, 12. juuli 2011

Bury My Baklava

Üheksakümnendate keskpaiku andis mu isa pärast pikka tööpäeva mulle ühe mündi, mille oli talle andnud üks soomlane. "Ah, mingi ühtse raha ideevärk on". Tegemist oli euro esimese ideekavandiga. Ma väga siiralt loodan, et kõikide kolimistega pole see ajalooline artefakt kaduma läinud - nii, nagu lõpptulemusega juhtuma kipub.

Minu (maailma parim) ajalooõpetaja käskis alati küsida: Kelle huvides see on? Kreeka kriisiga seonduv diskursus on pehmelt öeldes hirmutav, rõhudes tugevama tsentraliseerituse peale ning kutsudes Euroopat üles "ühinema". Teisest küljest on hirmutav masside šokeerimine ning kolmandast küljest see, et on olemas neid, kes ei mõista, et ühtses süsteemis peavadki kõik üksteist toetama.

Kolmanda külje osas võib tekkida aga üks ebamugav küsimus: kas see ühtne süsteem ikka on vajalik? Kahtlemata tekiks kriis (ja mitte ainult finantsiline) ning Euroopa "ühtsus" satuks terava tule alla. Võimalik, et riburada pidi järgnevad teised riigid ning toimub meeletu kollaps, mis jätab suitsevate varemete vahele vaid mõned Skandinaavia toimetulekutoitlased ja paar segaduses vutifänni. Või siis - toimub "restruktureerimine," paljude viimase aja lemmiksõna.

Inimene kui karjaloom saab kummastavat rahuldust erinevatesse ühendustesse kuulumisest ja teiste tähesärast osa saamisest. Eestigi rõhub iseenda saavutuste asemel pigem täheühenditesse kuulumist. Ärge pahandage, ma vaid diskuteerin - mis siis, kui me löömegi ukse kinni ja ütleme, et tegelege oma jamaga ise? Väga hästi see tõenäoliselt ei lõpeks, ent kõikidel kriisidel on üks ühine tendents: minna mööda. Tuleb kaaluda, kas kriisirisk kaalub üles hilisema tõenäolise õnnestumise. Keegi tark mees ütles kunagi, no man is an island. Koos on kahtlemata lõbusam, ent kas ka otstarbekam? Kui Eesti viskaks reha nurka, laenaks end puruks ja peaks Pärnu rannas seitsme aasta pikkust vahupidu, kas keegi tuleks ka meie pohmelli kinni maksma? Vaevalt. Ega siis ilmaasjata öelda, et Olympose Jupiteridele on lubatud rohkem, kui härjale.

Mõned küünilisemad sosistavad, et Aafrikasse visatakse lennukist alla toidupakke selleks, et heategevuse subjektid mingil juhul ise edukaks ei saaks ning seeläbi Lääne dominantsi kõigutaks. Niikaua, kui loomanahast telkide sisustuselementideks on PS3 ja külmik Coca-Colaga, on kõik hästi - nad kuuluvad meile. Mis on Kreeka abipakettide eesmärk ja millise sõnumi annab see teistele? Veel enam, millise sõnumi annab see meie "saavutusele" jõuda euroni? Natuke tobe on anda joodikule avaja, kartuses, et too murrab muidu pudeliga enda hambad ära.