Oletagem, et kõik meie ümber on illusioon, meie enda sisemuse peegeldus.

Oletagem, et me loome ise oma reaalsuse. Kas see on selline, nagu võiks või peaks?

Ebameeldivates situatsioonides inimesed üldjuhul halavad või lähevad võtavad ühe õlle. Mõned helgemad pead üritavad probleeme ka "lahendada", ent probleeme ei saa "lahendada" nende tekkepõhjused elimineerimata. See on umbes sama, mis pidevalt sõela vett juurde valada, sest see voolab ära.

Eemaldagem oma eludest ebameeldivused. Inimesed, olukorrad, situatsioonid. Ümbritsegem end vaid sellega, mida tõepoolest naudime. Me ei pea ju asju ise keerulisemaks tegema. Esimesed sammud on rasked, väga rasked. Aga lõppude lõpuks võidavad kõik.

Ma tegin mingit väga veidrat "isiksusetesti", mis alateadvuse arhetüüpidest minu Tegelikku Mina välja loeb. A la minu lemmikloom näitab, milline ma alateadlikult olla tahaksin, minu lemmiktoit, mida armastusest arvan jne. Viimane küsimus selles testis kirjeldas valgete seinte, põranda ja laega tühja akende ja usteta tuba, mille keskel seisis valges ülikonnas valgete juustega mees. Mis tunne on? oli küsimus. Ma kirjutasin "turvaline, oodatud, soe".

Hiljem vaatasin teiste inimeste vastuseid. Anxious, nervous, scared, terrified, uncomfortable, panicky, fearful - need olid vaid mõned, leebemad näited. Tuli välja, et vastus näitab suhtumist surma. Eery.

inimesi on lihtne kaheks jagada.

on folders ja crumplers.

on need, kes joovad kohvi, ja need kes ei joo. Kohvijoojatest joovad mõned suhkru ja mõned piimaga, mõned mõlemaga.

on kassiinimesed ja koerainimesed. On neid, kes ei salli üldse loomi. On neid, kes mõlemaid.

Hotellitellimust tehes küsitakse inimeselt, smoking or non-smoking. Single or double. Blonde or brunette. Tall or small.

Vastandid tõmbuvad- mõneti küll. Ma ei hakka rääkima musta ja valge vahele jäävatest hallidest toonidest, esiteks seetõttu, et see oleks klišee ning teiseks seetõttu, et mind oluliselt ei huvita. Ma leian, et kui inimesed vähem arutaksid ja mõtleksid ja veelkord arutleksid ning vahelduseks ka teeksid midagi, läheksid asjad palju kiiremini palju paremini.

Must-valge maailm e. dualism tähendab tegelikult seda, et maailma võetakse nii, nagu ta on, nulli ja ühe printsiibil. Nii nagu naine ei saa olla "natuke rase", ei saa ka muud asjad "natuke olla ja natuke mitte". See näitab lihtsalt seda, et ideed on liialt abstraktsed, et maailmas üleüldse eksisteerida. Samuti toodab selline poolkõvadus tarbetuid silte, mis inimestele külge poogitakse, et üritada neid kuskile kastidesse toppida, mis postmodernistlikus virr-varris vaat' et võimatu.

Nii, nagu olen kunagi varem kirjutanud sellest, kuidas "isekus" on halva alatooniga, kuigi tegelikult peaks, vastupidi, väga positiivne nähtus olema, kirjutan ma nüüd sellest, kuidas mustvalge maailm või säärane suhtumine polegi niiväga "lapsik" või "mõtlematu".

Mustvalge maailmavaade ei tähenda alati seda, et inimene ei oska/taha/suuda vaadata mündi teist külge (eeldus, et arutletav on münt, millel on vaid kaks külge, on juba iseenesest mustvalge). Pigem näitab see just, et süüdistatu on asjad enda jaoks läbi mõelnud ning jõudnud teatud lahenduseni, mingisuguse mõttemallini, mis temale kõige enam sobib. Loomulikult on siin palju erandeid ning kõurikud, kelle jaoks miski on "nõme, sest ma ütlen nii," ei käi päriselt selle alla.

Mida ma siis mõtlen mustvalge maailmavaate all? Seda, et mingi teatud asja kohta võin ma täie kindlusega öelda "ei" ja seda arvamust mitte kunagi muuta. Seda, et mees on mees ja naine on naine ja hälbed mediaanist pigem kinnitavad reeglit. Minu jaoks pole oluline, kes kellega voodit jagab, ent igasugused sookvoodid ja oivalised koivalised, kes roosade huulte ja mitte-niiväga-halli aju vahelt endale õiglast kohtlemist nuruvad, samal ajal meeste madalat keskmist eluiga põhjustades - ei. Mitte minu jaoks.

Mustvalge maailmavaade tähendab ülimalt dualismi - igal asjal on olemas oma vastand, miski, milleta ta eksisteerida ei saa. Kui poleks halbu inimesi, ei tunneks me ju häidki (laskudes taas banaalsuse nõiaringi). Valikute rohkus põhjustab alati segadust ja tarbetut "planeerimist", aja arvelt, mis võiks kuluda eesmärgini jõudmiseks.

Tähtis on mõista, et tähtis on mõista. Tavaliselt öeldakse inimesele, et ta võtab asju "nii mustvalgelt", kui ta kedagi dogmaatiliselt hukka mõistab. Hiljuti põhjustas meie kallis demokraatia hällis, Delfis, poleemikat ühe armukese kiri, millele vastas ka petva mehe abikaasa. "Mustvalge maailmavaatega inimene" võiks näiteks kõigepealt hukka mõista Meest, kuna ta petab oma seaduslikku naist, keda lubas igavesti truult armastada.

Teiseks võiks ta hukka mõista Armukest, kuna too on perelõhkujast pardon my French libu.

Kolmandaks võiks ta hukka mõista näiteks Naist, kuna too pole piisavalt ihaldusväärne/hea, et meest enda juures hoida.

Tegelikult võib selles loos olla mitu tahku, aga ükski neist pole selles kontekstis oluline, MustValge Inimene lihtsalt lajatab oma Arvamusega ning miski muu ei lähe talle korda. See on kurb, sest niiviisi kaevab ta auku noile, kes toetavad duaalset või kindlamat sorti maailmavaadet ning neil ei lasta seda väljendada, kuna see on "lapsik nähvamine".

Minu jaoks tähendab kindel arvamus seda, et inimene on oma peas kõik võimalikud variandid läbi kaalunud ning jõudnud enda jaoks sobivaima lahenduseni. Mõnel käib see kiiremini, mõnel aeglasemalt. See, kui agressiivselt ta enda arvamust avaldab, on juba isiksuse ja iseloomu küsimus, mitte maailmavaate.

Mulle meeldib rääkida inimestega, kellel on asja kohta mingi arvamus. Eriti kaunis variant on see, kui nad oskavad seda ka põhjendada. Mind ei huvita, kas see arvamus minu omaga kokku läheb või mitte, niikaua, kuni põhjendus on hea. Need, kes tahavad meeletult maailmaga kompromisse teha, kaotavad lõpuks iseenda ning ei teagi, mida/keda valida. Selliste inimestega ei saa laskuda tulistesse vaidlustesse, ei saa vihaselt minema tuhiseda, ei saa tahta neile füüsiliselt haiget teha (aga ainult heas mõttes). Pole midagi kaunimat, kui enda põhimõtete/ideede eest seisev mees. Ee, naine ka.

Samas, pole midagi inetumat, kui väiklane inimene. Keegi, kes ise usub, et tal on arvamus, aga see arvamus pole midagi rohkemat, kui lahmitud suvaline väide. 4chani trollide eelkäijad. Inimesed, kes erinevad, selleks, et erineda. Või "usuvad" midagi, ilma, et nad oskaks seletada, miks.

Ärge mõistke hukka neid, kelle arvamus teie omast erineb. Mõistke nad aga väga hukka, kui nad ei suuda isegi öelda, miks täpselt nad midagi arvavad.

Tänane huumorikool:


Savisaar: krooni devalveerimine oli reaalne oht
aripaev.ee


18. oktoobriks krooni devalveerimist ennustanud Keskerakonna juhi Edgar Savisaare sõnul ei olnud tegu ennustuse, vaid reaalse ohuga.

"Pidasin õigeks rahva tähelepanu sellele asjaolule juhtida, sest majandusohtudest tuleb inimesi teavitada täpselt samal viisil nagu näiteks haigusnakkuse ohtudest – võtke kasvõi seagripp näiteks," ütles Savisaar aripaev.ee lugejate küsimustele vastates.

"Eks ole opositsioonis oleva erakonna roll koalitsiooni salatrikkidele tähelepanu juhtida ja proovida neid vältida," sõnas Keskerakonna liider.

"Kuna Keskerakond juhtis devalveerimise ohule avalikult tähelepanu, siis muutis see ka Reformierakonnal märksa raskemaks seda käiku teha," lausus Savisaar, kelle hinnangul võis just see ennustus olla üheks kriitiliseks asjaoluks, mis pani otsustama devalveerimisest loobumise kasuks.

kuigi ööst saab kohe hommik ning homseks Pulleritsuks vaja terve küljendus vormistada, pääsevad millegipärast mõtted alati valla siis, kui seda kõige vähem vaja oleks.
Pealegi mina kui the Queen of procrastination võin julgelt vähemalt kolm tundi veel oodata, et midagi tegema hakata. Kuigi esialgne plaan on olemas - veetsin 3 ja pool tundi pangakaardiga joonestades ning kalligraafiapliiatsiga pealkirju maalides, mõeldes täpselt küljendusreeglite ning inimpsühholoogia peale. Viimaks möönis Uku mulle sõbralikult tõika, et töö tuli esitada ühe, mitte kahe A4 peal. Pettumus oli suur, hakkasime hoopis Monopoly mängima.
Pole vist vaja mainidagi, et ma tegin nii Mari kui Uku tühjaks, tuimalt. Ehk alguses isegi mitte niiväga, ent kui Uku minu hotelliga Vine Streetile sattus, ootas teda ees pankrot. Less is not more.

Olen Delfit refreshinud sagedusega 14 korda minutis, sest parem on vaadata, ega maailmas midagi uut ei juhtu, kui teha, mida vaja; olen käinud külmkapi juures, et sealt võtta üks kohuke, siis süüa otse pannilt kolm makaroni, siis vaadata, kas meil piima on, veenduda, et on, ja tagasi minna, siis võtta killuke juustu, siis vaadata uuesti piima, et veenduda, et see pole kolm nädalat vana.
Miks on nii raske asju lihtsalt ära teha?
Artikli poole, mis meil lugeda on, ei julge ma üldse vaadata. Kui ma veel kunagi pärast seda kursust pean lugema kohutavat nutulaulu teemal "kõik maailma ajalehed surevad välja", siis pean kedagi lööma. Ma arvan, et minust saaks Ameerikas järgmine Pulitzer, puhtalt seetõttu, et lööksin neid kõiki oma optimismiga. Sest ajalehed ei sure välja. Samas, ameeriklased pole kunagi eriti kirkad kriidid karbis olnud (C.H.A.N.G.E.), niiet midagi erilist polnudki siit loota.


Eile öösel mõtlesin pikalt (jälle) Ameerika ja Euroopa ühiskondade paratamatu erinevuse peale, ja kui õnnetult see USA-s toimib; on selge, et Euroopas on palju nö kirjutamata seadusi, mis on meisse jäänud traditsionaalsete käitumismustrite ja usu tõttu (kristlik maailmapilt). Seadused reguleerivad maailma, ent keegi ei pea neid tundma ega pähe õppima, et olla seaduskuulelik kodanik.

Uues Maailmas on aga lubatud kõik, mis pole keelatud. Seetõttu tulebki välja anda mitmeid naeruväärseid seadusi ning seetõttu toimub seal ka tobedaid kuritöid. Neil puudub sisemine moraalitunnetus, kuna ei eksisteeri mingit "Ameerika kultuuriruumi", seal on kas Melting Pot või Salad Bowl ja mõlemad variandid on ühteviisi halvad nii mõjuvõimsa riigi toimimiseks. Kuigi Euroopa hakkab vaikselt ära keerama, nagu vana õlitamata masin, mis püsib ainult sellepärast, et ta muud ei oska.

Ülevalpool on rahvastiku vananemine eriti suureks probleemiks saanud; ma ei ole kunagi mitte ühtegi pidi heaoluühiskonda toetanud ning loodan, et ta saab oma esimesed vitsad varsti (tegelikult USA sai nad juba aastakümneid tagasi ja võttis sealt ka õppust, ka Rootsi sai finantskriisiga väikese õppetunni). Veel ebatoimivamat ühiskonnavormi annab välja mõelda (olgu, kommunism, ent ega heaoluühiskond sealt kaugel pole). Kui toetada nõrku, väeteid, haigeid, vanu ja võimetuid, tähendab see nende esiletõstmist ning nõrkuse muutmist kasulikuks. Kui inimesele on kasulikum olla töötu või haige, kui töötada, valib ta kasulikuma variandi. Tegelikus elus on loomulikult palju inimesi, kes ausalt edasi töötavad, ent riigilüpsjaid on isegi Eestis, kus toetused tegelikult naeruväärsed. Riikides nagu Taani, Norra või Rootsi on ääretult palju neid, kes mõne suure toetuse ning väljamõeldud hälbe luti otsas mõnusalt ära elavad.

Riik/ühiskond on täpselt nii tugev, kui tema võime bikollateraalseks tasakaaluks. Need, kes annavad, saavad; need, kes saavad, annavad. Kui eeldada, et ainult need, "kellel on rohkem", peavad pidevalt andma ja aitama, siis toimib siin väga suur ebavõrdsus.
Vaatame lihtsat probleemi - astmelist tulumaksu. Ütleme, et riigi praegune tulumaks on 20%, tulumaksu astmeliseks muutumisel maksab vaesem pere 17% ning rikkam pere 33% tulumaksu. See tähendab seda, et rikkama kaotus on kordades suurem, kui vaese võit.
Mingisuguses jänkudega muinasjutumaailmas on see loomulikult tore - kurjadelt-pahadelt rikastelt onudelt võetakse nende röövitud ja varastatud saak ära ning jaotatakse kõikide vaeste vahel. Tõde on aga see, et kelleltki, kes on elus hästi hakkama saanud, võetakse ära rohkem, kui elus mitte nii hästi hakkama saanule antakse.
Kohe tuleb humanistide kari oma "aga töötu üksikema viie lapsega... aga kuripaha ärimees, kes on ainult pettuse ja valega endale varanduse kokku ajanud..."

Kui eeldada, et see edukamate punt on ainult petturid ja valetajad, tuleb eeldada seda ka nõrgemate puhul. Tuleb eeldada, et paljud neist lihtsalt kasutavad oma olukorda ära. Kui eeldada, et ühed on halvad ja teised head, oleme tagasi jõudnud keskikka või mentaliteeti, mis toimis kindlasti, ent enne renessanssi.

Põhjamaade puhul tuleb kindlasti meelde tuletada fakti, et neil tõesti on raha, mida kulutada, ning miks mitte teha seda vaeste aitamiseks?
Esiteks ei jätku raha piisavalt; toetatavad inimgrupid üldjuhul ei paljune, rahvastik vananeb ning neid inimesi, kes suudaksid teiste eest maksta, jääb aina vähemaks.

Pisut statistikat USA-st 20 aastat tagasi. Kujutage ette, milline võib olukord olla praegu.

USA eelarvest kulutatav protsent aastal 1991:
eakatele 30%
haridusele 2%

Tööjõuliste inimeste arv ülalpeetavate (sotsiaaltoetustest elavate) kohta:

1949: 13
1990: 3,4
2030: 1,9

Ühiskond saab toimida julgustades edu, toetades tugevaid ning aidates neid, kellel abi on vaja, ent mitte äraelamiseks, vaid ühiskonnas hästi hakkamasaamiseks. Juba banaalsuseni on korrutatud vanasõna: ära anna näljasele kala, anna talle õng. Ja see on kõige õigem fraas - tänapäeva inimestel on mingisugune indulgentsi vajadus, annetades kuus 5 dollarit suvalise Aafrika lapse toetamiseks (palju tõenäolisemalt mõne sotsiaaltöötaja suitsupaki katteks) saame me justkui paremateks inimesteks; inimestel pole vajadus aidata mitte selleks, et aidata, vaid selleks, et tunda ennast parematena.
Kui ei eksisteeriks haledaid, ei eksisteeriks ka halastust, seda, mida propageerivad kõik "armastuse saadikud", alates Ema Teresast lõpetades Gandhiga. Guess what, nii ei saa. See on üks kahest elementaarsest inimese valitsemise reeglist:

pane ta tundma süüd
kaota ära ta Mina

Meie moraalisüsteem on selles vallas kõige paremini toimiv; esiteks propageeritakse altruismi ning luuakse "isekusele" ümber meeletu negatiivsus. Mis on halba endale hea tegemises? Enese valimises üle teiste? Igal inimesel peaks olema vabadus teha seda, mida ta soovib, ilma teisi riivamata. Ent ei, me peame elama teiste jaoks, vastasel juhul oleme halvad.
See on esimene samm - kaotada ära inimese Mina. Ta püüab anda endast kõik Teistele, ta kaotab ära iseenese soovid ja eesmärgid, kõik, mida ta teeb, on suunatud Teistele.

Seejärel ta mõistab, et tal on ikkagi Tahtmine. Et ta Tahab midagi, et temas tekib mingisugune "isekas" soov. See paneb teda tundma halvasti, kuna endale ei tohi midagi head soovida, vaid teistele.
See omakorda paneb teda tundma süüd - tema ei saa olla hea inimene, tema ei saa kunagi nii puhtaks ja õilsaks ja teistele elavaks. Tema ei saa kunagi olla võrdne Suure Juhiga, olgu see siis Gandhi või Teresa või mõni kuri vunts.
Inimesi on nii lihtne vallutada.
Ma ei saa aru, miks keegi seda ei mõista.



Ühiskonnas, kus haletsemist peetakse vooruseks, on midagi tõeliselt viltu.