laupäev, 25. aprill 2009

assume makes an ass out of u and me. Eeldus, et minnes Vahemere äärde trippima, ei ole alati kooskõlas eeldusega, et seal on ka päike. Kuigi peaks. Teoorias.
Me oleme alguses kolm päeva Roomas. Enne esmaspäeva ja pärast kolmapäeva on seal stabiilselt 21 kraadi ja päike. Accuweather.com ütleb aga, et esmaspäevast kolmapäevani on Roomas "heavy rain showers, thunderstorm and winds 30 km/h". Öelge veel, et me pole perekond Kaos.
Ühtlasi, kui ma täna hommikul/päeval/ok, pärastlõunal otsustasin, et ehk võiks ka kotti pakkima hakata, jäid pärast mõttepausi koju kõik asjad, mis võiks sobida alla kahekümnekraadisesse kliimasse. Näiteks kinnised jalanõud. Või noh, mõni varrukatega riideese. Kui me Ilmatsallu jõudsime, et Uku oma asju võtta saaks (täpsemalt 2 triiksärki ja minu ujukad), jäime bussist maha, kuna need 2 särki kotti ei jõudnud ja minu ujukad on siiani kahtluse all. Tore on see, et hostel, mille lõpuks bronnisime, kuna ei taht lennujaamast pargipingile maanduda, ei ole mitte 15 minuti kaugusel Vatikanist, nagu lubatud, vaid hoopis "pisitibatillukese metroosõidu" ja "tibatillukese jalutuskäigu" ja "pisikese bussisõidu" ja "väikese sillaületuse" kaugusel Termini rongijaamast.
Aga äkki see ongi 15 minuti kaugusel? Ehk nad mõtlesid mingit Vatican vol 2-te, kus jänesekõrvadega hindud mängivad kristlasi, peavad missasid ning söövad laupäevahommikuti Jeesuse pildiga couscous'i.

Ühesõnaga. Algus on ääretult paljutõotav. Unustamatu saab see tripp kindlasti olema. Ma vähemalt siiralt loodan seda, sest kõik head asjad Eestis otsustasid koonduda justnimelt meie tripi aega; Karl tuleb Tallinnast külla, tervelt nädalaks ajaks; president kutsus mind essee pärast külla; tudengite kevadpäevad (loe: 100-eegune pubiralli); suhtekorralduse lõputöö kaitsmine; orgkommi lõpuseminar; Pulleritsu fantastiline finaal. Niiet kui Veneetsia põhja ei lähe või äike paavsti ei taba, nõuan ma vihase näoga piletiraha tagasi ja lähen järgmine kord Moldaaviasse.


Positiivsel küljel aga istub siin bussis meie kõrval pisike blond pätakas nimega Markus ja ma avastasin midagi täiesti geniaalset - Muumi DVD-d. Kui mina ise pätakas olin, vaatasin isa ja ema Soome pealt lindistatud VHS-e, hiljem tulid need ka ETV pealt. Praegu ei suudaks ma mitte ühtegi muud versiooni vaadata, ainult seda Eesti oma, ainult et netist saab kas inglise- või jaapanikeelset. Mis pole õiged muumid. Niiet nüüd tahan ma kirglikult neid DVD-sid omandada.
Ja järgmisena võttis ta pusle välja (ma armastan väga ka puslesid) niiet nüüd juurdlen ma sügavalt selle üle, kas ehk eraldab mind nelja-aastasest vaid see, et ma tean "paradigma" tähendust. Mitte et nelja-aastased ei teaks.

Ma pean nüüd teda üle mängima ja UNO kaardid välja võtma. Täiskasvanute meelelahutus, eks. Ma väga loodan, et ta numbreid ei tunne.
Ja ma pean Ukut võitma, temast on saanud UNO-äss.

reede, 24. aprill 2009

google knows everything. Juba mõned päevad on mu Google olnud eestikeelne, kuigi pühapäevani võis seda pidada taanikeelseks. Ühtlasi on külastades teatud veebikülgi banneritel sädelevad reklaamid teemal "Find a friend in Tartu". Tahaks küll aidata neid friende, vaesed tüdrukud, kellel pole riideidki selga panna.

Taanis oli tore, ilmselgelt, sai tehtud palju tööd, palju drinksi ja palju ringi sõidetud. Svendborg ja Nyborg olid põhimõtteliselt punastest tellistest paradiis, Odenses sai Hans Christian Anderseni maja ees traditsioonilise taani jäätisega facialit tehtud. Kopenhagen oli merine ja tuuline ja meretuuline ja mulle meenus kui kohutavalt ma merd igatsesin. Nyhavn'is istudes ja Tuborgi libistades ei tulnud koduigatsuski peale. Ukuigatsus võib-olla. Natuke.
Isegi töö sai lõpuks tehtud, uus keskkonnasäästlik hübriidmootoriga laev, Siemensi, Wärtsilä ja Rolls Royce'i koostööl. Olympic Zeus nimeks. Ma ei taha enam tükk aega ühtki laeva näha.

Üks alandlik venelane oli Taanis ka, sai mu ülemusega tuttavaks kui too taksoga Tallinnast Taani sõitis (on jah tark idee). Temaga läks ütlemiseks, ja nüüd ta natuke kardab mind. Ja kutsub Michaelit papa-san iks. Ja on nagu kaan ta küljes. Mõni ime, et mu russofoobsus on visa kaduma.

Avastasime Riia ja Pepleri nurgalt (ehk siis põhimõtteliselt kodu vastast) Ludo lauamängupoe- ja klubi. Ja astusime kohe ka selle liikmeks. Ludos tegutseb ludoteek, kus saab erinevaid lauamänge mängimas käia ning ütleme nii, et sõltuvus on lihtne tekkima. Näiteks Katani asustajad, mis põhimõtteliselt on board version Civilizationist; Carcassonne, mille eesmärgiks on linnu ja kloostreid ehitada; Rumis, mille põhimõtteks on Tetrise klotsidest efektiivselt ehitada...
Uno kaardid ostsime ka, neid sai eile Taavi ja Parrega sauna kõrvale päris korralikult ristitud.

Igatahes läheb õhtul vist korralikumaks pakkimiseks, sest homme oleme Tallinna poole teel, et pühapäeva öösel lennuki peale minna ja Rooma poole põrutada.
Luban seal meie tegemistest blogi vahendusel teada anda, seniks aga

Arrivederci!


kolmapäev, 15. aprill 2009

kui maailmas valitseks anoomia, ei oleks ka ehk nii räigeid kuritegusid. Suur osa "kiremõrvadest" ehk siis tapmistest pelgalt tapmise pärast on korda saadetud justnimelt tabamise rõõmu pärast. Patoloogilised mõrvarid jätavad maha jälgi ja "meeneid", et oleks kindel, et tegu on nendega. Nad tunnevad kõige suuremat mõnu saadavast tähelepanust, tabamise võimalusest ning sellest kõrvalehiilimisest. Ent isegi tabades ei murdu nende edu, vaid omandab mõrvari peas uue dimensiooni, märteri plane of existence'i, tema on see, kes hukatakse oma kire rahuldamise tõttu.
Kui mitte keegi ei tunneks tema vastu huvi, kui tal ei oleks piire, millest üle astuda ning inimesi, kes tema võigast naeratust hirmuäratavaks peavad, ei oleks mingit mõtet ka tema tapmisvaatustel. Üks Vene sarimõrvar ei üritanud kohtuprotsessil ennast mingist süüst puhtaks pesta, ei, ta oli süsteemi peale vihane, et nood polnud avastanud tema teisi mõrvu ning süüdistasid teda ainult mõnede pärast. Üks teine, samuti venelane, kirjeldas oma iha tappa malelaua jagu inimesi (malelaual on 8x8 ehk 64 ruutu).
Luues üha suuremat kajastust, loome me ka suuremat vajadust kajastatud saada. Psühholoogiliselt ebastabiilsete inimeste jaoks loob võimalus "tunnustust" saada, isegi kui see meie jaoks on negatiivne, vajaduse midagi "ära teha". Tuleb silmas pidada, et ma teen praegu ränke üldistusi ning ei ürita kuidagi väita, et kurjategijad mõtlevad vaid selle peale, et kajastatud saada. Pigem üritan öelda, et nii mõnedki neist apelleerivad tähelepanule ning saadavale hukkamõistule, mis pakub neile psühholoogilist naudingut.
Tema on oma kõvera maailma kuulsus.


***

Halastuse ja haletsuse vahel on tohutu, pea olemuslik erinevus; tähtis on mõista, et nende vahel on ka täpselt sama tohutu sarnasus, eksitentsiaalne paratamatus. Nad mõlemad nõuavad nemesist. Halastus on jumaliku andestamise väljendus; võimalus mängida elu ja surmaga, kui surmamõistetule hetk enne tema hukkamist andeks anda. Sellegipoolest tuleb halastamiseks ta kõigepealt hukka mõista, kellelegi halastamine, ülima headuse akt, nõuab ka kellegi hukka mõistmist, ülima julmuse väljendamist. Paradoksaalsel kombel eksisteerivad need mõlemad korraga, teineteist välistamata.

Haletsus, üks jälgimaid tundeid inimloomuses, vajab nõrka ja väetit iseenda suuruse väljundiks. Mitte keegi ei saa tunda haletsust ilma, et ta näitaks näpuga kellegi "halvema" peale; automaatselt muutub haletseja "paremaks inimeseks", kellekski, kes on suuteline teist haletsema ja talle armuandi andma. Haletsus ei tohiks kunagi olla voorus. Teist inimest aidates ei tohi mitte iialgi suhtuda sellesse, kui võimalusse talle midagi endalt ära anda, tehes sellest teene, nõudes tema alandlikku tänu ning rõhutades hiljem oma headust, oma võimet teistele abiks olla. Inimene, kes elab teiste kaudu või teistele, kelle head omadused tulenevad vaid teistest, ei ole vooruslik, vaid... hale.







teisipäev, 14. aprill 2009

nädala mõte - kärpimisajastu mahesõda.
Majanduskriisi tõttu peetakse ühe odaga maha terve sõda! (Ärapanija)

aga. Kuidagi traditsiooniks saab juba, et iga nädal toob midagi uut. Ja üllatuslikku. Prillide variant lõppes hoopis huvitavalt - nüüd olen läätsekandja. Uhkusega. Väga valgustav oli maailma selgelt näha, nüüd ehk kõnnin vähem pilvedes ja rohkem kõnniteel. Asju ajan ka vähem maha enda ümber.
Uuenduste rada ei lõppenud aga silmanägemisega, oo ei. Neljapäeval läksime Jänese, Andre ja Ukuga Urmasele sünnipäevalaulu laulma. Place'i. Ukulelega. Meid ei peatanud isegi tõik, et ma ei teadnud ei sõnu ega viisi. Enne sai tehtud ka väikesed Piro-ristsed, väga külm oli ja esmane kontingent juba luuras kõrgematel mägedel. Otsustasime järgmisel päeval ka väikese Tudengilaulu proovi teha, ent see jäi ära. Pärastlõunal läksime Ukuga Vändrasse, tema isapoolse vanaema juurde.
Põhimõtteliselt me sõime palju ja magasime palju. Ja midagi rohkemat ei teinudki. Ehk oleks võinud, ent nende ilamasinast bokser Bruno (kes on tohutult tore koer, ehk võib-olla liiga agar-ogar) põhjustas mul kerge allergia, mistõttu käisin suure naeratusega ringi, aevastades, köhides ja kõigile korrutades, et "mul on kõik täiesti korras".
Tegime väikese tripi Tallinnasse ka, ja pühapäeval keeras mu ülemus natuke ära. Loe: me läksime natuke tülli. Pärast tulist meilivahetust ja mõnda ebatsensuurset kõnet jõudis ta järeldusele, et ma pean sõitma Taani, kuna see pole õige, et ta minuga üleväsimusest plõksib. Ja siis ta saaks mulle uusi protseduure ja asju ka näidata. Mis ausalt öeldes meeldib mulle väga, nädalavahetus Kopenhagenis tuleb alati kasuks. Kahju ainult, et mu teine pool Tartusse jääma peab.

Järgmised kuu aega tõotab tulla üks suur virr-varr kõigest; pärast seda tuleb sess, mis 14 ainega pole kõige kergem; seejärel suvi.
Suve ma veedan Pirol päikest võttes ja lasteraamatut kirjutades, ja aeg-ajalt mõnes Euroopa linnas trippides ja poppersit nuusutava gayga muusikalidest rääkides. Cause life, it's faaaaaaaab-ulous!

esmaspäev, 6. aprill 2009

Murphy seaduse kohaselt on juhuslikel mishap'idel soodumus ilmneda grupiviisiliselt.
Ma olen sellega suhteliselt nõus.

Pärast reedest viipekeele seminari (kus õppisin viiplema toreda laste sõnaraamatu pilte, näiteks "kolmerattaline", "tigu" ja "kallur" ning kus õppejõud, nähes aastate jooksul viimaks oma loengus ka meest, näitas Uku suhtes üles väga positiivset meelestatust), avastasin, et mul on lõuendid otsa saanud ning loomulikult on justnimelt sellisel juhul vaja kohe maalima hakata.
Enne minemist tuli suur armastus peale ning Uku kallistas mind nii jõuliselt, et mu prillid ei pidanud pingele vastu ning läksid keskelt pooleks. Algselt tundus olukord halenaljakas, oma kuue miinusega on kogu maailm mu jaoks suhteliselt tundmatu paik. Kui aga raamiparandaja teada andis, et laserjootmine võtab aega kaks päeva, oli selge, et enne teisipäeva ma seda teha ei saa. Uku kantseldas mind küll mööda linna ringi ning talus mu lõputut vingumist (ma olin nagu kassipoeg, kellel on veel silmad kinni ning kes ei saa endaga väga hästi hakkama), ent ma mõtlesin ainult marsruudil "vihalemm-töö-töö-töö-vihalemm-ma-ei-näe-midagi". Kodus üritas ta raame teibi ja plastiliiniga parandada ning nüüd ma näengi välja nagu natuke pikem versioon Dexterist (teate küll, see legendaarne multikas Cartoon Networki pealt).
Praeguseks olen olukorraga juba harjunud (nagu ka sellega, et mul on silmas pidevalt tükk lillat plastiliini), ent algselt oli suhteliselt frustreeriv oma ebastabiilsete klaassilmadega midagi jälgida.
Lahedaks tegi variandi tõik, et pidin valmis tegema oma praeguse laeva final reporti. Oleks see mingi tavaline laev, aga EI, justnimelt seekord pidin ma valmistreima terve loo hübriidmootoriga laevast, mida pole kunagi varem tehtud. Ehk siis, pärast kahte aastat tööd, kus olen juba natukene hakanud aru saama, kuidas laevamootorid töötavad, on mul vaja null-nägemisega valmis kirjutada raport laevast, mis on mehhaanilis-elektrilise mootoriga ning kasutab absoluutselt kõiki variante, millest ma pole mitte midagi kuulnud.
Üldse.

Kogemustepagasiga oleks ma muidugi midagi valmis kirjutanud, aga ma olin päris edgy ning tegin lihva-lohva midagi oma weekly reportide põhjal valmis ning mu ülemuse esimesed sõnad, kui ta mulle helistas, olid "what the fuck". Ilmselgelt kõne lõpus ta natuke mõistis, et ma tegelikult ikkagi ei ole laevainsener, isegi õppiv mitte, ning ütles, et ta teab, et ma tegelikult teen oma tööd hästi ning et ma teeksin lihtsalt uue versiooni. Mida ma siis täna ka tegin, olles oma uue nägemisega harjunud. Mis tuli tunduvalt parem, mis tuli isegi päris hea.
Aga ikkagi.


Ühesõnaga olen ma praegu pisike pundar, kes ei näe, kuhu astuda-istuda. Ent kevadel, nähtavasti pole seda vajagi. Ändasime niisama mööda linna ringi, sõime jäätist ja ma panin isegi seeliku selga. Hiljem istusime päikese käes väljas koos Parrega, jõime roosat veini ja ändasime veel natuke ringi. Justify Full

reede, 3. aprill 2009

mis on kodu?

ma vaatan praegu oma punast valgemummulist potti, mille sees sulab hakkliha; tartu kaarti vannitoa uksel; croquis-mehikest lauanurgal, kes abistab mind keerulisemate pooside joonistamisel; raamaturiiulitagust, millel fotod, postkaardid, joonistused; kollast seina, mille olen üritanud akvarellidega katta; lauapealseid ja pindu, mida katavad pintslid, kriidid, pliiatsid, grafiidipuru, maalriteibiribad, molbert, paberid, akvarellid, guašid, pastellid, pinalid, veel pintsleid ja plastiliin.
Mõnikord ma saan aru lausest art is everywhere.

Ma olen alati mõelnud, et mul on hästi vähe asju. Et ma olen inimene, kellel pole palju asju vaja. Selle tulemusena on mul tekkinud suur vajalike asjade defitsiit, ent samas pole vist olemas vidinat, mida mul poleks. Ja mul tõesti pole rohkem ruumi, igal pool on raamatud. Kui nad enam riiulitesse ei mahtunud, hakkasin neid kuhjama aknalaudadele ja niisama laudadele. Nüüd nad on mind üle võtnud. Ja raamaturiiuli peal on tundmatu numbrimärk mingilt autolt, mille leidsin Kalamajas korterit üürides.

Ja siis on veel aknalaud, loomulikult. Kuhu ma olen korjanud võimalikult palju träni, näiteks veinipudeleid, kassi skulptuuri, maalingutega karbikesi Peterburist, õigeusu kiriku viirukitükid, merikarbid Mustast merest, üks trilobiit, mille leidsin Pakril matkates (ja teo kivistis), mingi jaanalinnu sulgedest tolmuhari, mille tõi Mari, veel mingit kahtlast manti (näiteks Aafrika kuju naisest) ja loomulikult raamatud. Ma mäletan, kui siia kolisin, esimene asi, mida tahtsin steriilsesse tuppa, olid kardinad.
Kardinad jäidki ostmata, nende asemel varjab aknaid erkpunane helkiv organza, läbipaistev riie, ja õrnalt on näha ka aknale kleebitud röntgenpilti minu küünarnukist. Siis, kui uisutades käe liigesest välja kukkusin ning mõtlesin, et hea idee on see ise tagasi lükata.
Pärast seda uisutasin edasi :)


Mul on köök ka. Või noh, kööginurk, pigem. Kus on pliit (mille külge ükskord plastmassist hakklihakarbi sulatasin) ja külmkapp. Külmkapi küljes on üks magnet miniatuurse veinipudeliga ning teine Hella Hundi oma, mille tagaküljel on pudeliavaja. Mari tõi tervisliku eluviisi propageerimiseks Alma piima magneti ka.
Õhupuhasti aka kubu peal on mul küüslaugud ja sibulad, mis raskendab tunduvalt ligipääsu nende taga asuvasse kappi. Võileivagrill on ka, sellega saab krõpssaia teha.

Lühidalt kokku võttes on mul hästi pisike kodu, kus on hästi palju igasugust kraami ja veel rohkem raamatuid ja lugematul hulgal pintsleid ja pliiatseid. Ja üks molbert.
Aga mitte see ei tee kodust kodu.


Kodust teeb kodu see hetk, kui sa pärast hästi pikka päeva sinna jõuad, viskad korra voodile pikali, siis teed mingit sürreaalset sööki oma praktiliselt olematu pliidi ees (ja iga söögi sisse käib estragon), ja vaatad kedagi, kes sinuga seal koos on.
Sellepärast et tegelikult, tegelikult ikkagi home is where your heart is.

Ükskõik, kui banaalselt see ka ei kõlaks.