teisipäev, 6. detsember 2011

Mehisuse mitu mõõdet

Viimasel ajal on erinevatel põhjustel jälle palju räägitud meestest, naistest ja nende võrdsetest õigustest. Küll ilmus Maalehes naisi nõudepesumasinaga võrdlev artikkel, küll püüti ülikoolis selgeks teha, et naine peab enda võimu käest andma, küll olen isiklikus elus pidanud mõtlema mehe ja naise rolli erinevuse peale. Kurblikult tunnistan, et millegipärast hakkab üha enam ära kaduma aksioom „mees ja naine on erinevad olendid“.

Kümmekond aastat tagasi, umbes siis, kui ilmus paskvillikogumik „Tilliga ja tillita,“ võtsin teemat märksa tõsisemalt ning püüdsin näidata, et ultrafeminism on mehi diskrimineeriv. Nüüd, veidi rahumeelsemana ja tasakaalukamana pean möönma, et viimase aja ismid on mõistust diskrimineerivad. Mu suurim soov on, et inimesed tuleksid elevandiluutornist alla maa peale, pistaksid käe mulda, võtaksid toobi koduõlut, näpistaksid oma naist tagumikust, naeraksid, sööksid moorpraadi, nutaksid kurbusest ja tunnistaksid oma vigu. Maailm on niivõrd abstraheeritud, et juurtšakra olemasolu võib skeemist täielikult eraldada – seda poleks justkui kellelgi.

Hellingeri konstellatsiooniteooria üks tuletusi on teooria meeste koha(ldatama)tust rollist tänapäeva ühiskonnas. Sõjad, küüditamised, näljahädad ja muud viisid pidevalt mehepoegi kodust eemale, jättes naised pikaks ajaks kandma nii naise kui mehe rolli perekonnas. Tänapäeval tunnevad meie mehepojad enda vaarisade tungi sama teha, lihtsalt väljund on teine.

Hiljuti sattusin oma lemmikus põrandaaluses baaris öö hakul kamina ees ühe toreda itimehega vestlema, kelle vend oli juba mitmendat korda Iraagis, jättes oma naise ja kolm pisikest last üksi Eestisse. Teadlikult naiivsete silmadega vaatasin noormehele otsa ning küsisin talt „Miks?“ – „Raha pärast,“ – „Jah, aga miks?“ – „Ta soovib teenitud rahaga enda salongi avada“

Oota, proovime selle nüüd korraks konteksti panna. Raha pärast. Kümme minutit varem oli noormees rääkinud südantlõhestavaid lugusid mahapommitatud küladest, surnud sõpradest ja vanemateta lastest. Aga kui keegi soovib avada enda salongi, siis pole ju vahet, kas küsida EAS-i käest starditoetust või paar tuhat kilomeetrit eemal mõni sõdur surnuks lasta. Kumb on korrektsem termin, vabaduse kaitsja või palgamõrvar?

Olgu, tuhat aastat tagasi tõi see rüütel täku seljas perele vähemalt sõjanoosi, ehk sai maatükigi. Teised ajad! Ent tänapäeval on mehelikkuse mõõde niivõrd laialivalguv ja seosetu, et ühel mehel on äärmiselt raske tunda end mehena. Anekdootlikult võib öelda, et kui sa käid tööl, pole sul Temakese jaoks kunagi piisavalt aega – kui ei käi, oled luuser. Kui sa Temakesele lilli ei too, ei hooli sa piisavalt, ning kui tood, püüad teda lihtsalt voodisse saada. Ma võin seda näidete rida jätkata lõputult. Mehed on aga tunduvalt ratsionaalsemad olendid, kui naised (ning, jumala pärast, kallid sookaaslased, ma mõtlen sellega seda, et naised on lihtsalt tunnetuslikumad) ning vajavad tegutsemiseks eesmärke – ja ka reglementeeritust.

Panete tähele, et istute üksiku ja nukrana diivanil ning mõtlete, miks ta ometi seda või teist ei tee. Olete päris kindlad, et mees teab, mida ta tegema peab? Kui tänapäeva ühiskond annab signaali, et mees peab olema mehiselt tugev, aga samas õrn, tegema karjääri, aga aitama lapsi kasvatada, olema jõuline, samas hell, olema karune, samas geelitatud peaga – see tekitab vaid segadust. Mis see mehisus siis ikkagi on?

Liialt vähe lubame lapsesuul rääkida ja öelda välja asju, mida kõik mõtlevad. Vastasel juhul elamegi me varsti ülereguleeritud alasiiras maailmas, kus kõik tühjade kestadena naeratavad ja üksteist tolereerivad. Mehisus peaks olema julgus öelda, julgus seista enda vaadete eest, julgus kaitsta oma seisukohti.