neljapäev, 8. aprill 2010

Mul on tunne, et ma seisan karkudel keset välja ja taevast sajab sardiine ja alaseid (alasi-alaseid?). Kuidagi väga üle pea kokku lõi täna hommikul ja ma tahaksin olla kolmeaastane elik istuda maha, jonnida ja põtkida.
Mul on liiga palju asju, mille üle muretseda ja mida teha vaja. Ja need pole ainult minu enda asjad. Ja tunne on selline, et noh, aina lendab neid alaseid. Jooksen ja jooksen ja maratoni lõppu ei näe.
Vähemalt läheb islandi keelega hästi, olen püsinud enam-vähem graafikus. Hääldus on nii sürr variant, et täna kliendiga prantsuse keelt rääkides tundsin meeldivat kergendust, et keelt väänama ei pea. In French. Nii hull ongi.
Ja pettumus, oh pettumus. Pettumise jõud on suur. Ja kirgastav. Ainuke probleem on selles, et kui kirgastumise hetk kätte jõuab, on natuke hilja midagi muuta, ilma, et needki varemed, mis veel kuidagi püsti, hirmsa kolinaga kokku kukuksid. Ja nii suurt harja mul pole, et seda tolmu kokku pühkida.
Oeh. I need a hug.

teisipäev, 6. aprill 2010

Ja veel - alustasin toredat lingvistilist eksperimenti, mis osalt on eneseületuskatse ja teisalt soov vaadata, kui palju infoühiskond hariduse ja harituse võimalikkusele kaasa aitab. Teisisõnu, tegemist on täiesti individuaalse veebipõhise õppega - kasutatud materjalid on guugli ustava abikäega välja otsitud ning eranditult tasuta kättesaadavad, samuti üritan hilisemas faasis suhtluskeskkondi ära kasutada, et mõne sigurdottiriga MSNis paar sõna juttu vesta.

Eksperimendi teemaks on siis Islandi keel 30 päevaga. Hetkel käsil Day 2 ja motivatsiooniga kasvab ka hirm.
Alguses oli plaanis HabitForge'i abil 21 päeva järjest viis uut võõrkeelset sõna õppida. Natuke asja üle juurelnud, leidsin, et sellest suuremat tolku pole - milleks õppida seosetuid sõnu kui võib ka keelt. Nii sündiski minu pisikeses peas mõte islandi keel päriselt selgeks õppida, mitte nii, nagu suvel, kus ma 70ndatest pärit Cambridge'i grammatikaõpiku järgi saareriigi süntaksit selgeks saada proovisin.

Selleks, et oleks ikka kindel, et ma neljandal päeval oma vastleitud hobi näiteks päikeselise Piro vastu ei vaheta, sündis ka kahe esimese nädala Study Guide ja kuigi arvan seda vaadates, et enese ülehindamine on jälle moes, loodan ma siiralt, et mul üle ei viska. Kuigi materjali on väga, väga palju.

Ühendasin oma ponnistuse ka teise, isegi suurema eneseületusega: tegin endale Twitteri kasutaja, kelle nime alt ma enda edasiminekutest säutsun. Niiviisi on mul vähemalt tunne, et kui ma üle lasen, siis keegi mõistab hukka. Ma loodan.

Esimese nädala plaaniks on selgeks saada põhiline sõnavara - hetkel olen valinud siis Põhilised Fraasid, Värvid, Numbrid, Ajaväljendid (alates kellast lõpetades kuude ja nädalapäevadega), erinevad kohad pluss 20 populaarsemat verbi (pööramiseta). Teise päeva lõpus ehk siis täna olen ma ülimalt vaimustatud sellest, et "oranž" on islandi keeles "apelsinnugulur", aga kui ma järgmine kolmapäev irregulaarseid verbe vaatama hakkan... Tõenäoliselt enam mitte niiväga.

Loodan igatahes, et kõik läheb hästi ja ma viiendal päeval alla ei anna. Ja kui annan, siis, noh, kõmri keel ootab oma järjekorda...

PS: teate, mida islandlased ütlevad, kui neilt küsida, kuidas läheb? Svona svona, la la!

esmaspäev, 5. aprill 2010

India tormilisest pealetungist Lääne kultuuri kirjutasin pikemalt oma essees "She Likes Shiny Beads" (vt. Esseed), aga mõtteid tuleb veel.
Praegu loen ülimalt sooja vastuvõtu osaliseks saanud The God Of Small Things'i, autoriks New Delhi naisterahvas Arundhati Roy. Täna Rahva Raamatus ringi kõndides jäi see mulle millegipärast silma ja lõpuks ka kotti ning esimene peatükk on läbi. Veel vara öelda, ehk, aga väikesed mõtted on juba tekkinud.
Ülevoolav. Ja ma pole kindel, kas heas või halvas mõttes. Juba esimesse peatükki on kokku surutud niivõrd palju, et on päris keeruline mõista, millest või kellest jutt ikkagi käib. Ja mitte selles suhtes, et oleks palju põimuvaid plotline'e või segaseid seiku või uskumatuid keerdkäike. Rohkem nagu ühepajatoit vormis "perenaine pole veel otsustanud, kas kaalika või kapsa või mõlemaga". Peeti paneks ka.
Teiseks on mul tunne, et autor on ette võtnud Oxford Dictionary ja sealt loterii korras oma kirjeldustesse sõnu pikkima hakanud. Ma mõistan, et kirjanik peab keelt oskama, aga ta peab seda tegema niivõrd hästi, et ei teki kahtlust, et ta end üleeksponeerib. Kuigi kirjeldused on elavad ja kohati unenäotaolised, on nad mõningal määral ka... tüütud.
Kolmandaks - tegemist on esimese peatükiga ja juba on ilmsiks tulnud elavalt matmine ja ahistamine ja alkoholism ja perevägivald ja sotsiaalsed probleemid ja kahemunakaksikud ja pagan teab mis veel. Kardan edasi lugeda.
Igal juhul - loen edasi, ja vaatan, mis emotsioonid tekivad. Kuigi nii võib tunduda, pole ma tegelikult veel eriti kriitiline, lihtsalt mõned asjad jäid justkui pinnuks silma. Tegemist on kahtlemata väga omapärase ja värvika teosega. Eks näis.

laupäev, 3. aprill 2010

Priit Pullerits kirjutas Postimehes soorollidest ja mehelikkusest, õigemini selle kadumisest.
Ma ei oskaks temaga rohkem nõustuda.

"Mehelikkus" on tõepoolest muutunud mingiks veidraks anakronismiks ning ühiskond propageerib kas sootust või lihtsalt looderdamist. Me ei peagi laskuma šovinism vs feminism klišeedesse, selleks, et märgata, et midagi on valesti. Tänavad on täis täiskasvanud mehi, kes näevad välja nagu neljateistaastased getopoisid; ülikool on täis mehi, kes selle asemel, et tuleviku nimel pingutada, üritavad kõigest mööda hiilida, et oma keskkoolipikendust veelgi pikendada; ühiskond on täis mehi, kes hoolimata oma vanusest elavad kas oma vanemate, oma naise või veelgi hullem, mõlema kulul.

Kuhu jäi autunne? Eneseuhkus? Soov midagi tõestada? Soorollidest lähtuvalt, nagu tõi välja ka Pullerits, on probleem selles, et naised muutuvad järjest tugevamaks. Soorollidel kui sellistel pole enam erilist kaalu. Samas on siin suur süü ka naistel, kes lasevad meestel mugavustsoonis pesitseda. Miks peaks mees pingutama, kui ta teab, et seda tegelikult vaja pole? Kui voodis on kedagi näppida ja soe söök on laual hoolimata sellest, et naine ennast selle nimel surnuks rabab ja usub pimedas armastuses, et kunagi tuleb ka see hetk, mil mees tema jaoks midagi teeb, tuleb see hetk... Tõenäoliselt ei iial.

Samas ei puuduta artikkel veelgi suuremat, ühiskondlikku mastaapi, mis soorollide hägustumisest hullemgi. Avalik arvamus toetab lodevust, rumalust ja laiskust. Meie "staarajakirjanikud", "staarmeikarid" ja "printsessid" pole mitte edukad ja omal alal nime teinud tegelased, vaid labiilsed fruktid, kelle üle on pitsi kangema kõrvale hea natuke naerda.
Me kadestame neid, kes oma eluga midagi teinud ja oleme nemad oma suurest vihast (ja mõneti ka NLi järellainetusena) kurjadeks kapitalistideks muutnud. Me ei pea lugu tööst ja pingutamisest (vt "kas Eestis on liiga vähe pühasid"). Lahedad on need, kes mitte midagi ei tee, saavutada ei soovi. Ja niiviisi sünnivadki noormehed, kes ka kahekümnendates eluaastates alles poisikesed ja ei mõista, et paari aasta pärast on nii mõnekski plaaniks juba liiga hilja.