heade mõtete linnast on saamas halbade mõtete linn, kell on pool viis hommikul ning ma olen jõudnud kahe tuhande kuuesaja kahekümneviienda sõnani eksootika esseest, mis kannab intrigeerivat pealkirja "She Likes Shiny Beads" ning räägib India kujutamisest Lääne popkultuuris. "There is an Irish pub in every city and damn you if you don't know who the American President is; the West has become a blurry cocktail of all the countries within it, joined together in harmony under the golden arches of McDonald's". Algus oli suhteliselt paljutõotav, kuni ma jõudsin lauseteni nagu "The Western world was in search for a higher sort of spirituality, which for some reason was tried to be obtained from heavy drug use, burning dozens of incense sticks and dancing around naked." Tundub, et aeg oleks tänaseks klaviatuur rahule jätta ja hommikul uue hooga jätkata.
Nädal on läinud sessivaimus, nagu ikka, ning ma olen tõenäoliselt kirjutanud rohkem tähemärke, kui viimase viie aasta jooksul kokku. Eile lõpetasin ka oma religioosse fundamentalismi essee, mille maht oli lõpuks 11 lehekülge. Mu klaviatuurilt hakkavad tähed maha kuluma.
Suure esseekirjutamise peale on mõtteid kogu aeg juurde tulnud, mõned sellised, mille üle sooviks pikemalt arutleda, mõned sellised, mille üle ei sooviks iialgi arutleda, mõned lihtsalt liiga küünilised. Ma avastasin, et olles religiooni ja tema erinevaid ilminguid tosinal erineval viisil analüüsinud, juhtus see, mis juhtuma poleks pidanud - hetkeks ununes mul ära tema inimlik faktor. Me kõik oleme usklikud, see on nagu instinktide relikt, miski, mis peab meid päästma siis, kui külm kalkuleerimine enam ei aita. Taylori järgi tekkis religioon loodusnähtuste seletamiseks, ent ma pole temaga päris nõus. Ma arvan, et kõigepealt tekkis religioon, usk millessegi kõrgemasse, ning alles seejärel kasutati teda asjade seletamiseks. Võimalik, et need kaks protsessi olid simultaansed ning üksteisest sõltuvad.
Jällegi olen ma mõttetu analüüsi teel, kasutamaks rohkem-kui-kahesilbilisi-sõnu, mis tegelikult mitte midagi ei ütle. Täna oli päev otsa äikesetorm, selline intensiivne ja apokalüptiline, mis tuletab meelde, kui abitud me oleme. Aga mina olin nelja seina vahel (tegelikult küll kolme seinakõrguse akna ja ühe seina vahel), vaatamas väljas möllavat tormi turvalises soojuses. Siis, kui Gyprocit veel polnud (kui nüüd täpsustada, siis ratastki mitte), oli seesama torm hoopis teise tähendusega. Mitte "võimas" või "ilus" või "hingemattev" või "hävitav" või ükskõik milline omadussõna, mida inimesed loodusnähtustele külge poogivad.
Ta oli lihtsalt äikesetorm ja teda võeti kui ühe osana kõigest. Ma ei näe põhjust, miks kiviaegne inimene oleks pidanud omistama tormile mingisugust moraalset tähendust (à la "torm on Jumala viha"). Kui nad ka nägid piksenooles mingit esteetilist väärtust, oli see kindlasti palju sügavam ja toorem, kui minu "oh, vaata kui ilus välk". Mulle meeldib toore siirus, ükskõik kui oksümooronlikult see ei kõla. Tugev ja otsekohene, mis ei ilusta ega halvusta asju, mis ei alanda üht planeeti väitega, et seitse miljardit parasiiti suudavad ta hävitada, millel pole kuvandit, ideed või sügavat tagamõtet.
Metroseksuaalide, plastiknaiste ja pulbertoitude maailmas tuleb ürgne jõud ainult kasuks.
Nädal on läinud sessivaimus, nagu ikka, ning ma olen tõenäoliselt kirjutanud rohkem tähemärke, kui viimase viie aasta jooksul kokku. Eile lõpetasin ka oma religioosse fundamentalismi essee, mille maht oli lõpuks 11 lehekülge. Mu klaviatuurilt hakkavad tähed maha kuluma.
Suure esseekirjutamise peale on mõtteid kogu aeg juurde tulnud, mõned sellised, mille üle sooviks pikemalt arutleda, mõned sellised, mille üle ei sooviks iialgi arutleda, mõned lihtsalt liiga küünilised. Ma avastasin, et olles religiooni ja tema erinevaid ilminguid tosinal erineval viisil analüüsinud, juhtus see, mis juhtuma poleks pidanud - hetkeks ununes mul ära tema inimlik faktor. Me kõik oleme usklikud, see on nagu instinktide relikt, miski, mis peab meid päästma siis, kui külm kalkuleerimine enam ei aita. Taylori järgi tekkis religioon loodusnähtuste seletamiseks, ent ma pole temaga päris nõus. Ma arvan, et kõigepealt tekkis religioon, usk millessegi kõrgemasse, ning alles seejärel kasutati teda asjade seletamiseks. Võimalik, et need kaks protsessi olid simultaansed ning üksteisest sõltuvad.
Jällegi olen ma mõttetu analüüsi teel, kasutamaks rohkem-kui-kahesilbilisi-sõnu, mis tegelikult mitte midagi ei ütle. Täna oli päev otsa äikesetorm, selline intensiivne ja apokalüptiline, mis tuletab meelde, kui abitud me oleme. Aga mina olin nelja seina vahel (tegelikult küll kolme seinakõrguse akna ja ühe seina vahel), vaatamas väljas möllavat tormi turvalises soojuses. Siis, kui Gyprocit veel polnud (kui nüüd täpsustada, siis ratastki mitte), oli seesama torm hoopis teise tähendusega. Mitte "võimas" või "ilus" või "hingemattev" või "hävitav" või ükskõik milline omadussõna, mida inimesed loodusnähtustele külge poogivad.
Ta oli lihtsalt äikesetorm ja teda võeti kui ühe osana kõigest. Ma ei näe põhjust, miks kiviaegne inimene oleks pidanud omistama tormile mingisugust moraalset tähendust (à la "torm on Jumala viha"). Kui nad ka nägid piksenooles mingit esteetilist väärtust, oli see kindlasti palju sügavam ja toorem, kui minu "oh, vaata kui ilus välk". Mulle meeldib toore siirus, ükskõik kui oksümooronlikult see ei kõla. Tugev ja otsekohene, mis ei ilusta ega halvusta asju, mis ei alanda üht planeeti väitega, et seitse miljardit parasiiti suudavad ta hävitada, millel pole kuvandit, ideed või sügavat tagamõtet.
Metroseksuaalide, plastiknaiste ja pulbertoitude maailmas tuleb ürgne jõud ainult kasuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar