"Sa oled minu jaoks saast, inimkõnts"

Inimesed, rohkem inimlikkust.
Me kõik tunneme aeg-ajalt end halvasti, ent see ei tähenda õigustust teiste halvustamiseks, nende maha tampimiseks.
Mitte kellelgi pole jõudu ihuüksi kogu maailma vastu võitlemiseks.


Olgem inimlikud. Ka kõige jubedamana tunduv inimeseloom soovib mõnikord vaid embust.

Ma tahan ära.

ma olin vahepeal haige ning see tuletas mulle meelde, kui kohutav on olla olukorras, kus sa mitte midagi teha ei saa. Natuke tuletas see mulle meelde ka inimest, kes ma mitte nii kaua aega tagasi olin - kõrk, isepäine ning, mis peamine, täiesti oblivious to the fact et ma ei eksisteeri üksinda. Ja et ma ei peagi üksinda eksisteerima.

Inimeste "tugevuses" on midagi nii erilist. "Oo, vaata kui tugev ta on". Inimesed, kes paistavad kõige tugevamad, on sisimas kõige nõrgemad - neil on vaja jätta mulje. Sageli tundub see teistele ülbe ja kohatu; pealegi, nii lihtne on sildistada inimesi, keda ei tunta.
Miks keegi ei küsi mõne oleku põhjust? Keegi pole ju tõrjuv või endassetõmbunud lihtsalt sellepärast, et olla.
It takes a lot of self-confidence to admit low self-esteem.

aga. Mingil hetkel tuleb enda probleeme kellegagi jagada, tahad sa seda või ei. Ja ma lugesin hiljuti Kaarli blogiposti, mis viitas Signe blogipostile, mis tekitas minus imeliku tunde. Me tõepoolest anname liig sageli osa endast kellelegi teisele lihtsalt niisama ära; süda pole mingi auto, mida välismaalastele raha eest rentida. Ja millegipärast on see tunne nii hea.

Eile käisime... noh, igal pool, eksole. Illekas ja zavoodis ning lõpuks jäi kõlama mitu küsimust minu ja Uku pihta; sest mina olen isekas, Uku pole mõistev, minul on kohutav iseloom ja Uku tahaks enamus ajast lihtsalt facepalmida minu mitte nii kõrge lennukuse tõttu. Elik - kuidas põrgu päralt on võimalik, et me oleme varsti peaaegu aasta aega üksteisega kakskümmend neli tundi päevas, seitse päeva nädalas koos olnud (välja arvatud minu tööreis Taani neli päeva ja kaks päeva, mis Tallinnas veetsin. Ja kümme tundi, kui Uku loengutes käis ja mina haige olin)?

Sellepärast, et meil on julgust olla üksteise vastu nõmedad, vähemalt niimoodi ma arvan. Ei mingit valehäbi! hüüdis Baron Jonson. Ja ei ole mitte midagi paremat, kui teadmine, et ükskõik mis läheb täna halvasti, saab homme parandatud. Või viie aasta pärast. Või kümne.
Signe kirjutas oma postis sellest, kuidas keegi toob sind koju, peseb puhtaks ja paneb voodisse. See on maailma kõige parem tunne. Või praekartulid, mille "tegemahakkamise" ja "valmissaamise" vahel oli viis ja pool tundi. Või mu pikaajalise ponnistuse (väikese puidust majakese) lagunemine, kui Uku sellele otsa jooksis, natuke vandus ja mulle voodisse teed tõi. Muret on alati rohkem kui rõõmu, eriti praegu ja eriti meil. Aga vähemalt saame me kunagi tagasi vaadata ja mõelda, et me oleme pidanud pingutama selle nimel, mis meil on.


Aga nüüd! Tuleb võtta tulelt kanasupp ning valmistuda ette järgmiseks Jälgi Jätmataks, mis on maailma kõige parem telesari, sest seal on JACK kes on PÕHIMEES.
Ja ma unustasin reporteritöös oma artiklile pealkirja panna, mistõttu sekund enne printimist, mil seda märkasin, pidin ruttu midagi valmis vorpima.

Hoia alt, ajakirjanduse ajalugu: TARTU ÜLIKOOLIS AVASTATI PARKINSONI TÕVE TÄHTIS OMADUS


bite me.

okei, nüüd nad tahavad Tallinnat venekeelseks muuta.

Tartu Eesti pealinnaks!

ma olen pühapäevast alates Radissonis olnud ning just praegu tulin tagasi linnast, kuhu sattusin esimest korda siinoleku jooksul. Huvitav oli korraga palju madalamal olla.
Tööd on palju tehtud, ning läheb veel edasi. Pea on umbes, aga vaade on ilus. Ja üldse. Ma olen viimased päevad vegeteerinud liba-maailmas, kus kõik tehakse sinu eest, pead lihtsalt One Touch Buttonit vajutama. Mõnus on. Ja õhtul on komm padja peal.


Samuti on viimased päevad olnud revelationit täis. Uskumatud inimesed on öelnud uskumatuid asju; kes uskumatult häid, kes uskumatult halbu.

Käisime eile Karliga TIKis. Päris sürreaalne emotsioon tekkis; pole pärast lõpetamist sinna sattunud ning noh... Sürreaalne tunne oli, hea.

Aga. Kuna ma viibin parasjagu meie kallis pealinnas, Moskva väikeses õekeses, oleks vist pisitilluke poliitiline kommentaar õigustet. WTF???
Hea küll, KOVid on horisondil ning kuidagi tuleb kodanike tähelepanu oma tegemajätmistelt kõrvale juhtida. Hea küll, demagoogia on alati olnud Keskerakonna kaubamärk, populismist rääkimata. Ning loomulikult püüab KK (oo mis põnev kombinatsioon) poliitiliselt kõige küündimatumaid, samas kõige haavatavamaid gruppe (sellest allpool).
Jättes kõrvale kõik ilmselge (Reformi mustavad valimisplakatid, mitte Keski tegevust selgitavad ja reklaamivad; puuduliku töö linnajuhtimises; linna raha raiskamist erakondliku propaganda peale jne, jne), tuleb lähemalt vaadata kahte küsimust.

Esimene neist on nii demagoogiline, et isegi Goebbels punastaks oma küündimatuses. Kes siis veel võinuks tulla säärase meeldiva valimisloosungi peale, nagu No pasaran! (vabandan siinkohal kursiivi ning õigete tähtede puudumise pärast, blogger.com-is on sellega lihtsalt tükk tegu ning ma ei viitsi pidevalt kursiivi ja normaalse teksti vahel pendeldada). Üks tuntumaid "antifašistlikke" loosungeid, mis seostub eelkõige Hispaania verise kodusõjaga. Pole midagi paremat kui idee kasutada seda linnavalitsuse valimise hüüdlausena. Milles seisneb viga?
Esiteks on tegu haleda katsega süstida nostalgiat internatsidesse, kes kaks aastakümmet tagasi Toompea all oma võimu tagasi nõudsid. Venelasi on lihtne mõista: nad toodi Suurelt Isamaalt väikesesse Eestisse, kellest oli väga raske uskuda, et ta ükskord jälle Eestiks saab. Eestlased olid tol ajal rahvusvähemus, mitte venelased, kellel oli privileeg ja ülemvõim. See olukord muutus hetkega - loomulikult püüdsid nad enda võimu säilitada ning mõned neist loodavad siiani, et Papa-san Putin lööb korra majja ning taastab venelaste õiguspärase võimu. Loomulikult on tore meenutada noorusajal tehtud koerusi, kuulda oma kõrvus pasarani-hõikeid ning tuletada Vasjale meelde, kuidas pärast meeleavaldust sai Toompea kõrval vanas kõrtsus sada ja seened tehtud. Aga targemad venelased saavad aru, et see on emotsionaalne manipulatsioon ning isegi neile ei meeldi selline asi. See pole enam isegi demagoogia, see on ületanud kommunismi-propaganda ning sõuab parasjagu mööda telefonimüüjate jutumerd. Ja mõtlevale inimesele (ka vene valijale) on selline asi vastukarva silitamine.

Teiseks on probleem otseses vastuseisus kellelegi. "No pasaran" tähendab THEY SHALL NOT PASS, sõnad, mis lausutud Dolores Ibarruri Gomezi poolt (jällegi vabandan õigete tähtede puudumise pärast) Madridi piiramise ajal peetud "No pasarani" kõnes, olles sügavalt antifašistliku loomuga. Niisiis, kes täpselt läbi/mööda ei pääse? Ma oletan, ja palun parandage mind, kui ma eksin, et see võib viidata Sauronile, khm, Ansipile, kes on süüdi ülemaailmses majanduskriisis, Aafrika näljahädades ning Katarinas, mis New Orleansi tänavaid puhtaks pühkis. Tegelikult läheksin ma isegi kaugemale; ma ütleksin, et praegu toimub Eestis huvitav nähtus, meil justkui oleks kaheparteisüsteem ning need parteid on Keskerakond versus Reform. Igal muul ajal on tegemist kaheparteisüsteemiga Keskerakond versus Kõik Muud Erakonnad Peale Rahvaliidu, ent praegu on ääretult oluline, et rahvast võimalikult palju Reformi vastu üles ässitada. Ning, nagu alati, teeb KK seda ebapädevate gruppide kaudu.

SUUR MEELEAVALDUS TALLINNAS!
Mida see tegelikult tähendab? Kohale tulevad kindlasti linnavalitsuse liikmed, sest vastasel juhul kaotaksid nad oma töö. Neid ei saa poliitiliselt ebapädevateks lugeda. Samuti tulevad kohale noorkesikud, keda saab lugeda kõike muud kui ebapädevaks: väikeseid populiste leiab iga nurga pealt ning nad tunduvad paljunevat (raha ületab moraali alati). Veel on kohal suured propagandistid ning erakonna ikoonid, igale tüübile oma. Neid ei saa kokku aga piisavalt, et isegi mõni parkimiskoht ära täita, rääkimata suurest meeleavaldusest. Sellepärast tuleb kasutada vanu häid nippe. Kõigepealt, juba hommikul vara on kohal nopasaranid. See on üks hiljuti tekkinud subkultuur, eelkõige Tallinnas, aga sõsarrakkudega Narvas ja Jõhvis. Nende jaoks on Edgar midagi Pavel Morozovi taolist, kes müüb maha ka oma isamaa, selleks et püha punast lehma päästa. Nopasaranid tulevad kohale, sõimavad eestlasi, karjuvad natuke loosungeid, sõimavad eestlasi fašistideks, pilluvad Toompeal pudeleid vastu seina (sest ilmselgelt on kõige õigem mõte Riigikogu ees Valitsuse vastu protestida). Nad on poliitiliselt ebapädevad, kuna neil puudub igasugune arusaam riigi- ja õigussüsteemi toimimisest; neid on kasvatatud teadmisega, et eestlased on nõmedad (ja siis me tulime välja integratsiooniga, mis seda arvamust pigem hullemaks muutis) ja et Savisaar on suur juht ja õpetaja, kes vabastab venelased eestlaste fašistlikust okupatsioonist. Aga õnneks pole nendelt oota suurt midagi peale kerge materiaalse kahju ja mõne sisselöödud hamba.
Loomulikult võib näha ka bussidega kohaletoodud pensionäre, kes ei jäta kasutamata tasuta võimalust Tallinnasse pääseda. Nemad elasid vanal Nõuka-ajal ja teavad, et kui tasuta saadud, siis tuleb ära võtta. Vanast harjumusest on nad põhimõtteliselt riigivastased, sest riik on kauge ja kuri, ning ei mõista, et kui inimesed makse ei maksa, on riigi toimimine võimatu ning et Ansip tegelikult ei olegi Sauron.

Olgem ausad, Eesti poliitikas ei ole tegelikult suurt vahet, kes parasjagu võimul on, kui see võimulolev partei pole Keskerakond. Olgu, kui Rohelised peaksid võimule saama, saaks võib-olla vahepeal Vabaduse väljaku ekraanilt väljasurevaid loomi või auklikku osoonikihti või muud rohepopulismi näha. Reformierakond on teinud erakordse töö, jäädes võimalikult tahaplaanile ning tehes vajaliku ära ja lüües riigivihkajatele käega. Mitte keegi teine ei suudaks praeguses olukorras selgeks jääda. On ka võimatu aru saada, mis valitsus nii halvasti teinud on. Lätis ei ole Reformid võimul, ja neil on ka päris sitt olla, vabandust väljenduse pärast. Neil on isegi kordi hullem. Ehk on seal pisikesed orava-alamad? Kes käivad riiki korrumpeerimas? Tõenäoliselt.

Igatahes, Keskerakond on ületanud iseennast ja Goebbelsit ning tõenäoliselt kaotab oma aktsioonidega päris palju valijaid. Kellelegi ju ei meeldi, kui neid rumalaks peetakse.

täna hommikul oli uue aasta esimene loeng ning ma pean tõdema, et kool algas kuidagi väga ootamatult. Anyhoo, esimeseks osutus Pasti imago ja bränding, mis saab loodetavasti olema teoreetilisem ning teemakohasem kui kevadine suhtekorralduse aine. Aga loeng oli kena, nagu ikka ning hea sissejuhatus algavale aastale.

Täna sai ära proovitud Descent, mis on D&D teemaline dungeon crawl Doom 3-e boardgame'i nahas. Idee, mäpid ja reeglid suht samad, ainult et herod on palju-palju võimsamad ja mäng on üleüldse palju lihtsam kui Doom. Mina olin Overlord ning ütleme ausalt, sellel mäpil mängida oli mingist hetkest alates suhteliselt mõttetu. Vaatasin, et näiteks 1. mäpp oli overlordi seisukohalt palju põnevam mängida, kuna oli suurem võimalus spawnida, mängijatele käru keerata jne. Üldse ei meeldinud see, et overlord pidi kaartide väljamängimiseks kasutama threat tokeneid.
Ehk siis - Doomis saab kuripool oma korra ajal kaarte välja käia ükskõik kui palju, välja arvatud Spawnid, mida on ainult üks. Descentis peab kaartide väljakäimiseks kasutama threat tokeneid, mida saab iga käigu ajal juurde 4. Keskmine kaardi hind on 10. Ehk siis...? Leim. Aga muidu oli väga bro ning iseenesest meeldis rohkem, kui Doom. Kuigi tegelikult on nad suhteliselt võrdsal positsioonil.

Varsti peaks ma ka oma Warhammeri kätte saama, siis tuleb pikem analüüs selle teemal. Kui 40k arvutiversiooni ka installitud saan, tuleb veel pikem. Kuigi tegelikult, tabletop on mul kinni pandud fantasy versioonis, Battle for Skull Pass, nimelt. Arvan, et see erineb 40k Dawn of Warist päris kõvasti, ent huvitav saab kindlasti olema.

Ainete kohta võiks öelda niipalju, et nad on hulga temaatilisemad, kui eelmine aasta; samuti tundub, et sisukamad (kuigi teatavasti süllabuse põhjal ei saa midagi öelda). Juba praegu on väga palju kodutöid ning ajaga hakkama saamine on raske.

Ja kaks õppejõudu on minu silmis jälle plusse juurde saanud, jagades mõnes punktis minu arvamust, mis on iseenesest väga tervistav (1:ei saa öelda maksumaksjad, kuna nad on ka maksukulutajad ja 2: eesti ühiskond teeb vea sellega, et ei tunnista riiki omaks).
Seda viimast laiendaksin ka - nimelt rääkis Kilp erinevustest Eesti ja näiteks Taani suhtumise vahel oma riiki. Eestlased teatavasti suhtuvad riiki võõristavalt ja negatiivselt, samas kui taanlaste jaoks pole riiki olemas, riik, see ongi nemad ise. Nemad maksavad töötutele, nemad maksavad üksikemadele jne. Nad ei seisa riigist kaugel. See pani mind mõtlema, et nõuka-aja haavad on ikka väga rasked paranema. Ei saa me lahti inimeste suhtumisest poliitikasse ja riiki (mis on neist kauge ja üldjuhul negatiivne nähtus); ei saa me lahti vene imperialistlikust arusaamast, et vähemusrahvuseks on siinmail eestlased; ei saa me lahti poliitikutest, kes isegi kaks aastakümmet hiljem üritavad iseseisvust autonoomsuseks muuta. No pasaran? Edgar läks sellega liialt üle piiri ning loodetavasti ka venelaste silmis.

Millest ka järgmine mõttekäik - Kilp rõhutas oma loengus, et osalemine on alati aatelisem, kui kõrvalseismine ja kritiseerimine ning pärast hüvede ärakasutamine. Olen sellega täielikult nõus ning pean kahetsustundega tõdema, et tänapäeval on väga paljusid, kes kõrvalseisjana hüvesid kasutab. Olgu, ma saan aru mõnest rumalast tiinekast, kes oma eksistentsi üle juurdleb ning anarhismi voorusi ette loeb; samas ei mõista ta, et seesama park, kus ta oma kõrge paatosega ettekandeid deklameerib, on riigi poolt; ilma riigi lastetoetuseta, mis iga kuu tema kontole laekub, ei saaks ta endale Lauaviina ega Leeki osta, mida morbiidses üksinduses tarbida, tundes maailmavalu ning süüdistades suurkorporatsioone maailma hävimises. Millest ma aru ei saa, on täiskasvanud inimesed, kes kulutavad meeletult energiat riigi petmiseks, halvustamiseks, kritiseerimiseks ning sellele igat pidi vastu töötamiseks, kui palju lihtsam oleks täita oma kodanikukohust. Osale poliitikas, maksa makse, anna teada õigusrikkumisest. Poliitikas osalemiseks ei pea liituma erakonnaga või teesklema, et sind huvitab, kes parasjagu pukis on. Kui kodukandis on midagi valesti, on ka selle parandamine vastava institutsiooniga ühendust võttes poliitikasse sekkumine. Sulle ei meeldi oma ümbruskonna haljastus/selle kaotamine? Kirjuta petitsioon. Makse maksta pole ka raske ega ebaõiglane - ebaõiglane on kasutada teiste poolt makstud hüvesid (kõik riigitelevisioonist autoteedeni), samal ajal kiunudes maksude mõttetuse üle. Õigusrikkumistest teadaandmine ei tähenda rahvasalklust ning tsiviilinkvisitsiooni. Piisab ka kergest manitsusest mõne eriti nahaalse isiku aadressil.

Riiki ei ole olemas. On vaid inimesed, kes selle moodustavad. Ei öelda niisama, et muuda ennast, siis muutub ka maailm.

Ja ärge müüge ennast maha: erakondadesse raha või võimu pärast astujad on hooajakaup.