üritan üldiselt (vähemasti selles blogis) poliitilistel teemadel sõna väga mitte võtta; üritus võib mõnikord kergelt kõikuda, ent täna pean selle mõtte üldse maha matma; nimelt on viimasel ajal minu tähelepanu köitnud nii mõnigi asjaolu, mille üle tuleks veidi arutleda.

Pärast mõnigat kõhklust jätan H. Simmi mõtiskelust küll välja, tema teema on palju komplekssem , kui võimaldab bittide ja baitide jada. Eriti praegusel kellaajal.
Küll aga mainiksin ma ära keskerakondliku linnavõimu "vaba ühiskonna" teemalise ristisõja haripunkti, Pühasse Linna jõudmise, ehk siis Innole ja Irjale (sõnavabaduse kaitsjad, meediaparandajad, aususe rüütlid või lihtsalt natuke rumalad isendid) linna reservfondist suure hulga raha (200 000 eek) eraldamise vaba ühiskonna teemalise raamatu üllitamiseks, rõhuga Vladimir Panovi juhtumile 2003ndal aastal.
Eelnes loomulikult vaba ühiskonna päeva kuulutamine ning Peeter Võsale 400 000 viskamine dokfilmi tegemiseks (iseenesest tubli samm, Võsa ju ometigi populaarseima telesaate juht). Kõik oleks justkui tore ja hea, üks tubli ja eeskujulik linn propageerib vaba ühiskonna aluseid ning põhimõtteid.
Selgusetuks jääb ainult, mis seos on ettevõtmis(t)el vaba ühiskonnaga.

Alustagem sellest, et ühte konkreetset aastatetagust juhtumit, mis kuulub KaPo teemasse (ehk siis peab olema suhteliselt põhjendatud, uuritud jne ja seda riigi, mitte Keskerakonna või Tallinna linna poolt), ei saa siduda ühetähenduslikult "vaba ühiskonna" mõistega (rääkimata sellest, et "vaba ühiskond" iseenesest on tähenduseta demagoogiline fraas). Õnneks avaldas Panov ka ise tema juhtumi poliitilise ärakasutamise vastu protesti; sellegipoolest ma juhtumil konkreetsel ei peatuks, see on hoopis teine teema. Pigem sõnastaks ma täpselt, mis mind häirib

- temaatika, mis peaks olema apoliitiline, ühtne ning sõltumatu, tugev seotus ühe erakonnaga (Keskerakond)

- ebaselged (või vastupidi, liig selged) motiivid teema alustamisel ning läbiviimisel (vaba ühiskond? mida see endast kujutab? milleks sooviti sellist teemat alustada just nüüd? mis alustel valiti läbiviijad? jne, jne. Asjal on juures paratamatu propaganda hõng)

- ebaselged (või kallutatud) eesmärgid, see punkt ei vaja isegi selgitusi.

- arusaamatu ikoonivalik temaatika teadvustamisel - kui Peeter Võsa on veel natuke arusaadav oma suure populaarsuse tõttu (mis siiski on väga vale kriteerium tõsise teema kajastamisel, kui loodetakse saada ka veidi mügarlikuma ajukoorega inimeste heakskiitu asjale), jääb täiesti selgusetuks, kuidas Tähismaad, kes esindavad kõike, mis meie riigis ja ühiskonnas valesti on, saavad kirjutada raamatu vabast ühiskonnast. Veel arusaamatum on küsimus, miks just need inimesed ning millistel alustel nad valiti? Projekt, mis peaks promoma ühiskonna läbipaistvust, ausust, selgust, peaks ka oma korraldusliku poole pealt sellega hiilgama.
Eriliselt kummastav on säärane valik, kui lugeda Tähismaade "blogi", mis on sõnavabaduse mõnitamine ja kuri ärakasutamine, kõige räigem vorm "jokk"ist. Rääkimata nende vaadetest Eesti meedia ja riigi ohvritele - Galojan, Sirõk, Eenmaa, Pronksiööl vahistatud inimesed.
Eriliselt meeldis mulle Savisaare sõnavõtt pressikonverentsil, kus nimetas Innot ja Irjat ajakirjanikeks. Nimetada neid ajakirjanikeks on tore, ent peab arvestama sellega, et tõenäoliselt pole olemas mitte ühtegi ajakirjanduse eetikakoodeksi (või üleüldse kõikide eetikakoodeksite) reeglit, mida nad rikkunud poleks. Või siis lihtsalt elementaarset viisakust. Anda neile ainuisikuline võimalus kajastada "vaba ühiskonna" toimimist või põhimõtteid, on sama, mis lasta laamal Bordeaux' veinide arvustusi kirjutada.
Ehk siis mitte väga jätkusuutlik.

Igatahes, jään huviga ootama saaga järgmist osa.


Tänase mõtiskelu lõpetaksin hea meelega veidi Noam Chomskylikult, ühe mõtteteraga (Shaw, kui ma ei eksi):

Demokraatia on see, kui ebakompetente enamus valib korrumpeerunud vähemuse.






Ning tegelikult klaariksin veel ühe asja ära - viimase aja jooksul kuidagi liiga tihti olen kuulnud, et mu maailm on must-valge, et ma võtan asju liiga kategooriliselt, või et musta ja valge vahel on halle toone ka.
Ma üldiselt selle vastu ei vaidle, mõne inimese maailmas on kogunisti värvid (küll mitte nii palju, kui putlastel ja muidu kõrgematel olenditel).
Maailmas on (ütleme) 7 miljardit inimest. Ma pakun, et päris mitmed neist on suutelised eraldama igasugu põnevaid toone, olema üleüldse väga mõistvad diskuteerivad ning üleüldse, analoogsed.
Mina, seevastu, uue ajastu laps, olen läbinisti digitaalne. Tuli ka põleb või ei põle, on/off, 0 või 1.
Must või valge. Nii lihtsalt on, selline ma olen. Mulle ei meeldi poolkõvad asjad, mage toit ja leige vesi.


Mingi teine vend leidis seda juba sajandeid tagasi: põhiküsimus on vaid selles, kas on või ei ole.

Olenemata mõtteist, mis vihjavad tõigale, et ülikool on Mivina nuudlite, Selveri pelmode, vedela teravilja ja segamini peopesale mahtuvate tubade aeg, julgeks ma...
Ei, ma siiski nõustun.
Täiesti ajatu aeg, ilma kuupäevade ja kellaaegadeta. Hästi paljude inimestega, kellega kolme paiku Undergroundis koos nii mõndagi läbi elatud, et nende nimed hommikuks unustada. Väga väheste inimestega, kellega koos nii mõndagi läbi elatud, et nende nimesid alati mäletada.
Veel pole esimenegi aasta üheksast läbi, kui juba on alus pandud paljule olulisele. Mida küll ülejäänud kaheksa toovad?


***

inimestevahelised suhted on kummalised. Neil kõigil on motiivid, samamoodi nagu inimestel endil, nad kõik on eesmärgipõhised.
Välja arvatud tõeline sõprus ja tõeline armastus, aga enamasti on need tunded, mitte suhted.
Eriti halb variant on Ainult Eesmärgipärane suhe; näiteks olla kellegagi koos ainult koosolemise pärast, mitte selle inimese pärast; eesmärgiks on õnnetunne kellegagi koos ärkamisest, koos süüa tegemisest või väljaskäimisest või käest kinni hoidmisest. Siis on midagi valesti nii suhte ajal kui ka pärast seda - sest asi ei toimu tingimusteta. See on rohkem nagu rendileping - ma üürin sinu tundeid, annan sulle vastu enda omi, meil mõlemal on koht, kus hinge puhata, aga miski pole päris Oma. Tõelist armastust ei saa aga osta, müüa ega vahetada; teda on ainult Üks, ja on nagu non-ref lennupilet - vahetada ei saa ei nime ega kuupäeva. Ega iste numbrit. Ega sihtkohta. Ta on ja jääb täpselt selliseks, nagu siis, kui sa ta said. Ta ei muutu, sa ei saa temast lahti öelda, ta on alatine, tingimusteta ning mõnikord saad toredaid boonuseid nagu complimentary šokolaad või seks lennukis.


Tavaliselt inimesed kardavad tõelisi asju. Tõelised asjad on liiga ausad ja liiga läbinähtavad, neid ei saa petta ja nemad ei peta sind - seetõttu kaob ära võimalus kaheks rolliks, mis nii elementaarsed - kas pahalane või ohver. Siia alla käib ka kõik muu, mitte ainult tunded. Kõige lollikindlam viis midagi varjata on see täiesti ausalt ära rääkida. Selle asemel, et üritada oma sepitsusi varjata, tuleb tuua kõik avalikkuse ette; lühikese aja möödudes tekib üldarvamus, et tegemist on vandenõuga, täieliku lollusega või mõne muu valega. Aga mitte tõega - tõde pole teadagi olemas.

Huvitav on vaadata, kuidas kõik kõiki ja kõike kardavad; kõik ärimehed petavad, kõik valitsused on kurjad, kõik mehed on sead, kõik pimedad tänavad on vägistajaid täis, kõik vanglast vabanenud on retsidiivid, kõik õunad on mürgitatud ja võileib kukub alati võine pool all.
Julgen end pidada suhteliselt küüniliseks inimeseks - ent küünilisus ei tähenda negatiivset suhtumist. Samamoodi nagu skepsis ei tähenda vastandumist. Need võimaldavad näha mündi mõlemat poolt, analüüsida, mis antud olukorras kõikide poolte kasutegur on, millised on motiivid ja mõnikord lihtsalt mõni kuri kommentaar maha panna, et inimesed ikka usuksid minu karmi ja kalki meelt. Sest nemad ei tea, et õhtuti ma ajan kogu köögi jahu täis, kaotan pintsleid voodi alla ja teen kiunuvat häält, kui Uku mulle võikut ei too.

Ma arvan, et selline välispind on efektiivsem minu plaanis maailm vallutada.

kuigi ööst saab kohe hommik ning homseks Pulleritsuks vaja terve küljendus vormistada, pääsevad millegipärast mõtted alati valla siis, kui seda kõige vähem vaja oleks.
Pealegi mina kui the Queen of procrastination võin julgelt vähemalt kolm tundi veel oodata, et midagi tegema hakata. Kuigi esialgne plaan on olemas - veetsin 3 ja pool tundi pangakaardiga joonestades ning kalligraafiapliiatsiga pealkirju maalides, mõeldes täpselt küljendusreeglite ning inimpsühholoogia peale. Viimaks möönis Uku mulle sõbralikult tõika, et töö tuli esitada ühe, mitte kahe A4 peal. Pettumus oli suur, hakkasime hoopis Monopoly mängima.
Pole vist vaja mainidagi, et ma tegin nii Mari kui Uku tühjaks, tuimalt. Ehk alguses isegi mitte niiväga, ent kui Uku minu hotelliga Vine Streetile sattus, ootas teda ees pankrot. Less is not more.

Olen Delfit refreshinud sagedusega 14 korda minutis, sest parem on vaadata, ega maailmas midagi uut ei juhtu, kui teha, mida vaja; olen käinud külmkapi juures, et sealt võtta üks kohuke, siis süüa otse pannilt kolm makaroni, siis vaadata, kas meil piima on, veenduda, et on, ja tagasi minna, siis võtta killuke juustu, siis vaadata uuesti piima, et veenduda, et see pole kolm nädalat vana.
Miks on nii raske asju lihtsalt ära teha?
Artikli poole, mis meil lugeda on, ei julge ma üldse vaadata. Kui ma veel kunagi pärast seda kursust pean lugema kohutavat nutulaulu teemal "kõik maailma ajalehed surevad välja", siis pean kedagi lööma. Ma arvan, et minust saaks Ameerikas järgmine Pulitzer, puhtalt seetõttu, et lööksin neid kõiki oma optimismiga. Sest ajalehed ei sure välja. Samas, ameeriklased pole kunagi eriti kirkad kriidid karbis olnud (C.H.A.N.G.E.), niiet midagi erilist polnudki siit loota.


Eile öösel mõtlesin pikalt (jälle) Ameerika ja Euroopa ühiskondade paratamatu erinevuse peale, ja kui õnnetult see USA-s toimib; on selge, et Euroopas on palju nö kirjutamata seadusi, mis on meisse jäänud traditsionaalsete käitumismustrite ja usu tõttu (kristlik maailmapilt). Seadused reguleerivad maailma, ent keegi ei pea neid tundma ega pähe õppima, et olla seaduskuulelik kodanik.

Uues Maailmas on aga lubatud kõik, mis pole keelatud. Seetõttu tulebki välja anda mitmeid naeruväärseid seadusi ning seetõttu toimub seal ka tobedaid kuritöid. Neil puudub sisemine moraalitunnetus, kuna ei eksisteeri mingit "Ameerika kultuuriruumi", seal on kas Melting Pot või Salad Bowl ja mõlemad variandid on ühteviisi halvad nii mõjuvõimsa riigi toimimiseks. Kuigi Euroopa hakkab vaikselt ära keerama, nagu vana õlitamata masin, mis püsib ainult sellepärast, et ta muud ei oska.

Ülevalpool on rahvastiku vananemine eriti suureks probleemiks saanud; ma ei ole kunagi mitte ühtegi pidi heaoluühiskonda toetanud ning loodan, et ta saab oma esimesed vitsad varsti (tegelikult USA sai nad juba aastakümneid tagasi ja võttis sealt ka õppust, ka Rootsi sai finantskriisiga väikese õppetunni). Veel ebatoimivamat ühiskonnavormi annab välja mõelda (olgu, kommunism, ent ega heaoluühiskond sealt kaugel pole). Kui toetada nõrku, väeteid, haigeid, vanu ja võimetuid, tähendab see nende esiletõstmist ning nõrkuse muutmist kasulikuks. Kui inimesele on kasulikum olla töötu või haige, kui töötada, valib ta kasulikuma variandi. Tegelikus elus on loomulikult palju inimesi, kes ausalt edasi töötavad, ent riigilüpsjaid on isegi Eestis, kus toetused tegelikult naeruväärsed. Riikides nagu Taani, Norra või Rootsi on ääretult palju neid, kes mõne suure toetuse ning väljamõeldud hälbe luti otsas mõnusalt ära elavad.

Riik/ühiskond on täpselt nii tugev, kui tema võime bikollateraalseks tasakaaluks. Need, kes annavad, saavad; need, kes saavad, annavad. Kui eeldada, et ainult need, "kellel on rohkem", peavad pidevalt andma ja aitama, siis toimib siin väga suur ebavõrdsus.
Vaatame lihtsat probleemi - astmelist tulumaksu. Ütleme, et riigi praegune tulumaks on 20%, tulumaksu astmeliseks muutumisel maksab vaesem pere 17% ning rikkam pere 33% tulumaksu. See tähendab seda, et rikkama kaotus on kordades suurem, kui vaese võit.
Mingisuguses jänkudega muinasjutumaailmas on see loomulikult tore - kurjadelt-pahadelt rikastelt onudelt võetakse nende röövitud ja varastatud saak ära ning jaotatakse kõikide vaeste vahel. Tõde on aga see, et kelleltki, kes on elus hästi hakkama saanud, võetakse ära rohkem, kui elus mitte nii hästi hakkama saanule antakse.
Kohe tuleb humanistide kari oma "aga töötu üksikema viie lapsega... aga kuripaha ärimees, kes on ainult pettuse ja valega endale varanduse kokku ajanud..."

Kui eeldada, et see edukamate punt on ainult petturid ja valetajad, tuleb eeldada seda ka nõrgemate puhul. Tuleb eeldada, et paljud neist lihtsalt kasutavad oma olukorda ära. Kui eeldada, et ühed on halvad ja teised head, oleme tagasi jõudnud keskikka või mentaliteeti, mis toimis kindlasti, ent enne renessanssi.

Põhjamaade puhul tuleb kindlasti meelde tuletada fakti, et neil tõesti on raha, mida kulutada, ning miks mitte teha seda vaeste aitamiseks?
Esiteks ei jätku raha piisavalt; toetatavad inimgrupid üldjuhul ei paljune, rahvastik vananeb ning neid inimesi, kes suudaksid teiste eest maksta, jääb aina vähemaks.

Pisut statistikat USA-st 20 aastat tagasi. Kujutage ette, milline võib olukord olla praegu.

USA eelarvest kulutatav protsent aastal 1991:
eakatele 30%
haridusele 2%

Tööjõuliste inimeste arv ülalpeetavate (sotsiaaltoetustest elavate) kohta:

1949: 13
1990: 3,4
2030: 1,9

Ühiskond saab toimida julgustades edu, toetades tugevaid ning aidates neid, kellel abi on vaja, ent mitte äraelamiseks, vaid ühiskonnas hästi hakkamasaamiseks. Juba banaalsuseni on korrutatud vanasõna: ära anna näljasele kala, anna talle õng. Ja see on kõige õigem fraas - tänapäeva inimestel on mingisugune indulgentsi vajadus, annetades kuus 5 dollarit suvalise Aafrika lapse toetamiseks (palju tõenäolisemalt mõne sotsiaaltöötaja suitsupaki katteks) saame me justkui paremateks inimesteks; inimestel pole vajadus aidata mitte selleks, et aidata, vaid selleks, et tunda ennast parematena.
Kui ei eksisteeriks haledaid, ei eksisteeriks ka halastust, seda, mida propageerivad kõik "armastuse saadikud", alates Ema Teresast lõpetades Gandhiga. Guess what, nii ei saa. See on üks kahest elementaarsest inimese valitsemise reeglist:

pane ta tundma süüd
kaota ära ta Mina

Meie moraalisüsteem on selles vallas kõige paremini toimiv; esiteks propageeritakse altruismi ning luuakse "isekusele" ümber meeletu negatiivsus. Mis on halba endale hea tegemises? Enese valimises üle teiste? Igal inimesel peaks olema vabadus teha seda, mida ta soovib, ilma teisi riivamata. Ent ei, me peame elama teiste jaoks, vastasel juhul oleme halvad.
See on esimene samm - kaotada ära inimese Mina. Ta püüab anda endast kõik Teistele, ta kaotab ära iseenese soovid ja eesmärgid, kõik, mida ta teeb, on suunatud Teistele.

Seejärel ta mõistab, et tal on ikkagi Tahtmine. Et ta Tahab midagi, et temas tekib mingisugune "isekas" soov. See paneb teda tundma halvasti, kuna endale ei tohi midagi head soovida, vaid teistele.
See omakorda paneb teda tundma süüd - tema ei saa olla hea inimene, tema ei saa kunagi nii puhtaks ja õilsaks ja teistele elavaks. Tema ei saa kunagi olla võrdne Suure Juhiga, olgu see siis Gandhi või Teresa või mõni kuri vunts.
Inimesi on nii lihtne vallutada.
Ma ei saa aru, miks keegi seda ei mõista.



Ühiskonnas, kus haletsemist peetakse vooruseks, on midagi tõeliselt viltu.

suures tuhinas olen puha unustanud mainida, et meil on nüüd beebid. Alguses oli lausa 20 tükki, aga nüüd on natuke vähem alles jäänud. Gupidest räägin, muidugi. Ütleks, et neid on umbes 10 praegu. Tunduvad olevat ema eeskujul albiinod, ent las kasvavad veidi suuremaks, küll siis näeb, missugused tegelikult välja näevad.
Itaaliast olen igatahes väga vaimustunud hetkel, ja me pole sinna veel jõudnudki. Esialgne plaan hõlmab Roomat, Firenzet, Bolognat ja Veneetsiat, ent tõenäoliselt külastame ka Napolit. Veneetsias on üks ööbimiskoht juba olemas, üks Massimo, tõeline itaallane, kes tegeleb maadlusega. Lubas Ukule maadluspartneri otsida. Väga lahe. Ootan huviga. Kuna me peame päris palju mööda Itaaliat seiklema, vaatasin täna ka rongiaegu ja -hindu. Kõige lahedam variant on see, mis läheb laupäevasel päeval pool viis hommikul Firenzest Veneetsiasse. Ta jõuab Bolognasse mingi hetk ja seal saab 2h ringi vaadata, enne kui Veneetsiasse jõuame. Lahe.

Olen viimasel ajal palju Calvin & Hobbesi lugenud, see on... sheer. Mulle meeldib see küünilisus, mis on peidetud lapseliku naiivsuse taha. Ja ma ikkagi ei saa üle mõnest ehedamast...


Näiteks.

Kolmapäeval on Jüri loeng äikesest, Botaanikaaias. Ma juba tean ette, et see on huvitav, me oleme sel teemal ka varem rääkinud, mõtlen ainult, mida ta seal täpselt räägib. Minuarust on natuke palju nimetada asa "äikeseteooriaks", kuna ta tegelikult ju ei väida midagi (või ei lükka ümber), ent igatahes ei tea ma kedagi teist, kes teemal paremini räägiks.


Jätkates kalateemal, mul käib siin tõeline zoosemiootiline praktikum. Beebide grupp on jagunenud kaheks - ühed on need, kes ujuvad hästi pinna ligi, teised nuusivad kive põhjas. Mitte ühtegi, kes ujuks keskel. Suudaks ma neid eristada ka, saaks vaadata, kas nad ka erinevalt kasvavad.
Oo, ning kalad pole enam ainsad loomad mu elus. Sain valmis ka oma pärlikrokodilli

ning plaan on neid veel teha. Kui kellelgi on soovi endale ükskõik mis värvi krokot-gekot saada, andke aga teada.
Mis tuletab mulle meelde, et peaks footbagi valmis heegeldama. Saaks Narva 89-sse mängima minna.

elu on ikka seiklus. Täna aitasime Ukuga Taavil teksaseid ja jalatseid osta. Natuke aega hiljem omandasime Calvin & Hobbesi complete issue ja guašid, millega siis praegu plätserdame. Ma plätserdaks hetkel ka, aga minu meistriteos on veidi märg.
Nende kahe asja vahepeal otsustasime Rooma sõita. Õigemini ostsin piletid ära ja Ukul polnud muud võimalust, kui sama teha. Ma tean, et rolleriga saab sõita ka Eestis, aga Roomas tundub see kuidagi kordi stiilsem.
Kui piletid ostetud ning asi selge - me läheme Rooma - tuli meelde, et Itaalias on ka teisi linnu. Ning tüüpilise noore idealistina (ja null-eelarvega, kogu meie raha läks piletite peale) peame plaani külastada ka Napolit ja Veneetsiat, tee peal läbi hüpata Firenzest.
Kas ma juba mainisin, et me sõidame Rooma? Impulsiivsus on alati tore, aga ma mõtlen, kas hommikul üles ärgates tundub see sama hea ideena. Kuigi Colosseumi tahaks ikkagi näha ja Veneetsiat, enne kui ta upub. Pealegi minu "101 things before death" listis on Roomas välikohvikus kohvi joomine kohal nr 19. Igatahes olen vägagi elevil, väljasõit on 27ndal aprillil ning tagasi oleme 7ndal mail. Ehk siis on meil (loodetavasti) piisavalt aega Itaaliat avastada. Manolo Blahnikuid, mida seal kanda, mul kahjuks pole, ent vähemasti saan plätudega paavsti ees paterdada.

Mulle meeldib see idee väga - suvine Pariisi-variant kukkus ära, Londonisse sügisel ka ei jõudnud. Seekord, nii kui mõte tuli, ostsin piletid ära ning mõne nädala pärast on sõit.
Peaks hakkama itaalia keelt õppima? Linguine.

Vabadel ja vallalistel on lihtne. Nad söövad täpselt seda, mida tahavad, kannavad täpselt seda, mis neile meeldib, ärkavad ja uinuvad täpselt siis, kui tahavad ning ei anna kellelegi mitte millegi eest vastust. Nad võivad jõuda koju kell kuus hommikul, kui kodutee ununeb; nad võivad kodus kogu aeg alasti ringi tilbendada; nad ei pea tegema plaane, otsuseid või kompromisse. Nad on stiilsed ja lahedad ja näksivad oma IKEA-korteris moetoite, oodates, kuni nende lahedad sõbrad külla tulevad, et nad saaks juua lõpututes kogustes lahedaid jooke, teha lahedat nalja ja lõpuks diivani all magama jääda. Vabatahtlikult, mitte kellegi sunnil.

See on hämmastav, kuidas püsisuhtes inimene muutub sõjakaks laiskloomaks, kelle elu koosneb plaanidest, igavatest söökidest ja võõrastavatest sõpradest. Justkui nad hoiaksid viirusest eemale. Esiteks kogu see meeletu otsustamine. Vanasti oli lihtne, sa lihtsalt tegid kõike, mida tahtsid, ja keegi ei küsinud miks. Nüüd pead sa läbi rääkima. Suhtes olles hakkad sa palju-palju oma häälepaelu harjutama, ja mitte ainult suurtes küsimustes nagu "kas me kolime majja või korterisse?". Kõige pisemad detailid, näiteks "kas ma teen munavõileiva koos vorstiga?" saavad hiigelsuurte diskussioonide aluseks. Kas me läheme poodi hiljem või praegu? Kas me läheme magama või sa loed veel raamatut? Kui sa lugema hakkad, siis mina tegelen arvutiga. Ah et siis ei saa sina magama minna?
Kõige suuremaid diskussioone põhjustab aga alati, eranditult, toit. See on müstiline, kuidas muidu nii igapäevane asi omandab suhtes olles täiesti uue dimensiooni. Enam ei ole küsimus selles, kas võtta sixpack või pudel; enam pole küsimus ühes või kahes krõpsupakis või mõnes muus mõttetus snäkis, mida õhtuks filmi kõrvale võtta. Nüüd on küsimus täiesti printsipiaalne. Mida õhtul süüa? Selle küsimuse kõrval kahvatuvad kõik muud maailma küsimused, jääb vaid see üks ning supermarketis veedetud õnnetu kolmveerandtund, kui kaks segaduses inimest üritavad peas läbi kedrata kõik söögid, mida nad titeeast peale maitsnud on, et lõpuks ikkagi paar pakki külmutatud pelmeene kärusse visata.
Pelmeenidega on lihtne. Sa paned nad pannile ja nad saavad põhimõtteliselt ise valmis, ainus asi, mille üle vaielda, on see, kes nad pannile lükkab. Teiste toitudega on palju keerulisem ning tavaliselt nad nõuavad sõjaplaani. Praetud kartulid, näiteks. Kui sina koorid, siis mina pesen nõusid. Kuigi tegelikult oleks parem, et mina koorin ja sina koristad samal ajal pliidi ära, siis kui mina pärast praen, saad sina nõusid pesta. Või tehakse hoopis combo, niiet mõlemad koorivad ja pärast üks peseb ja teine praeb. Kuigi tavaliselt lõpeb see ikkagi niimoodi, et üks praeb. Ja teine... Teeb midagi. Ja muidugi, sool. Sool on üks neist asjadest, mis paaride puhul peab alati pöördvõrdeline olema. Ehk siis kui mina panen soola... Tunde järgi, siis Ukul on mingisugune missioon enne aastat 2012 kõik maailma sool meie toitude peale valada. Ja kui ma siis mõnikord otsustan teda selles abistada ja panen ka soola kaks korda rohkem, kui tavaliselt, moondub õhtusöök pisaraid väljakutsuvaks katsumuseks põleva suuga. Ja ma saan pärast mossitada ka, et minu armastusega tehtud söök kellelegi ei maitse. Kuigi tegelikult asi nii hull pole.

Ja siis on muidugi Need Õhtud. Nagu eilne. Kus lahe ja kergelt sarkastiline noor inimene on muutunud lohvakates pükstes ja lääbakil juustega loiberdiseks, kes torkab kanakoibi ahju ja veedab oma õhtu vaadates Halba Televisiooni, et vaid aeg-ajalt püsti tõusta. Näiteks siis, kui riisi on juurde vaja. Eile oli muidugi Halva Televisiooni kulminatsioonõhtu, kus Eesti poplaulude hulgast valiti see kõikse lahedam välja. Vahepeal olli tore vaadata, kuidas vanadel kursavendadel Otsast läinud on, aga üldiselt oli kogu see üritus ikka väga halb. Välja arvatud väike Kõrvits, FHMi peatoimetaja, minu süda kuulub jäägitult talle (ole vait, Tarlap). Nii tore oli istuda oma armastatuga teleka ees ja süüdimatult viriseda kõige üle, mis ette jäi - et Laural oli kole kleit, et Ithaka Maria ei oska laulda (juba kümme aastat ei oska) ja et Rolf Juniori nimi tuleb tal püksist. Eriliselt tore oli muidugi variant, et vahelood olid paremad, kui võistluslood. Näiteks PopIdiot. Või Vägilased. Mutated Forms on muidugi lege, kahju ainult, et seekord voxiga oli.
Ja siis kui söödud ja halb televisioon vaadatud, tuleb magama minna. Hästi tore on muidugi armastatud inimesega koos magada, ainult et kõike on kaks korda rohkem kui peaks. Käsi näiteks. Sest kui magada näoga üksteise vastas, siis üks käsi ei mahu ära. Minu oma, tavaliselt. Ja kui magada nii, et Uku on näoga minu selja vastas, ei mahu tema käsi ära. Ja muidugi on võimalik ka kuidagi sõlmuda, niiet meie mõlema käed ja jalad on üksteise ümber, aga siis juhtub mingi hetk lämbumine, mis pole ka oluliselt tervislik. Üleüldse on minul üldjuhul külm ja Ukul hästi palav. Mis tekitab veel rohkem ebamugavusi. Ja minul, vanal vähkrejal, on sissekodeeritud vajadus tekki varastada. Nii et ma sõlmin unes teki enda ümber, tõmban kuskile kerra ja surun Uku nurka, kus ta hommikuni poolunes võdiseb.

Hommikud on veel lahedamad. Sest et mitte kunagi ei ärka kaks inimest ühel ajal. Kui üks ärkab varem, peab ta taluma teise inimese norskamist, üritama tekki enda valdusesse tagasi saada, võitlema meeletu igavusega ning proovima oma väljasurnud jäsemetele uuesti elu sisse puhuda. Kui umbes pool tundi on möödunud ning sa alla annad ja otsustad läpaka lahti teha/raamatut lugeda, olles siiski kohusetundlikult teise kõrval, teeb see just siis silmad lahti, kurva näo pähe ning tujutseb vähemalt järgmised 40 minutit.

Niiet tegelikult on suhtes inimese elu kordi keerulisem, kui vallalise oma. Miks me siis otsustame kellegi enda eksistentsi kaasata? Ja miks mitte veeta temaga lihtsalt, ütleme, nädalas üks tund? Miks me eeldame, et veedame kellegagi järgmised viis, kümme, viiskümmend aastat? See on üks suhteliselt intrigeeriv küsimus. Ehk on asi selles partnerlustundes, justkui astuksite teie kahekesi kogu ülejäänud maailma vastu. Mõnes mõttes see ju ongi nii, te jagate üksteise nilbemaid saladusi ja näete üksteist kõigis olukordades. Tema on ainus, kes teab, milline sa tegelikult oled. Ja ta ei taha ära joosta. Mis on lahe, tegelikult.

Vabadel ja vallalistel on lihtne, seda küll. Aga kaks pead on ikka kaks pead.