tag:blogger.com,1999:blog-12075911874560576632024-02-07T04:31:18.945+02:00Heade Mõtete Linnby Siret SchuttingUnknownnoreply@blogger.comBlogger94125tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-87242735319765600142012-01-13T09:53:00.001+02:002012-01-13T09:53:26.373+02:00Occupying Latte Factor<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><div style="text-align: justify;">Recently, the social media was flooded with reactions to an angry blog post, ridiculing Vertu’s (Nokia’s luxuy phone range) $200 USB-cable. The rhetoric matched well with the ever-so-popular rich hate, which has elevated in the light of the events of last year, especially Occupy Wall Street and the like. It seemed to hit a hard spot with many a social democrat hipsters, condemning the excessive spending of the ominous, insanely wealthy 1%. So, fellow business students: regarding expenditure, would you buy a $200 USB cable or a $5 Starbucks latte every workday for a month? <br />
Leaving aside ethical reservations, it is clear that at least a fraction of the insanely wealthy have been able to avoid the “latte factor” at some points in their lives. It’s not the single purchase that counts, it is the combined effect of numerous minuscule expenses that eventually amount to large amounts of assets which could have been invested in better grounds. It is undoubtedly hipsteresque to pout over a decaf wearing the latest Vans and a $1 badge saying “No to Capitalism”, but it is not the 1% who brings economic collapse, it’s all the rest. <br />
<br />
<b>Revelation Revolution</b><br />
Occupy Wall Street think tanks and tilted tents all propagate a new world order. The lack of actual suggestions for solutions has not been left unnoticed, so the more radically inclined began to talk about the inevitable collapse of the society as it is now, after which we will all live in a better brighter bankless world. <br />
<br />
Funnily enough, these ideas did not sprout from these gatherings, but have been around for a while already. The Venus Project with headquarters in Florida, US, has long been tackling the demise of the Western hemisphere, horizon turned towards resource-based economy. Circular self-sufficient sustainable cities around the world, connected through a massive global database governing all indicators might sound like from a B-list sci-fi movie, but the fact remains that an inclination towards a different kind of economy has long been around. <br />
Our current system relies on financial derivatives, formulas even financiers cannot quite grasp, interest rates, digital cash and money. There’s a problem with money, though – it fails to feed you. The general idea of resource based economy is to exclude the barter of cash and start treating all we need for life as a mutual resource. Imagine a world where you don’t have to choose between the cable and the coffee, you just take what you want, since everything is common. Despite sounding eerily like something that was already tried and failed in the 20th century, thinkers and innovators find much appeal in this “new” way of thinking. <br />
<br />
The simplest critique addresses the human nature – men are greedy. The supporters of the resource-based economy argue that the greatest inventions in history have not been triggered by the urge to earn, but the urge to learn, innovate, enlighten. I argue that they too were greedy, hungry for more knowledge, yearning for further discovery. <br />
<br />
The vision of an automated society where machines and technology take the roles of workers so that the workers can take the role of manning the machines suggests that there is no task a computer will be unable to perform instead of a human being in the future. The dream of ultimate equality and brotherhood dates back not to Rousseau, but already to Ancient Greece. Nevertheless, it aggressively disregards another aspect of the human nature – we are not all the same. Similar creatures will quickly become extinct, since a small failure in the system will extinguish all of them. It’s the freaks of nature who force us to evolve. Ultimate equality and consensus is impossible due to the simple fact that resources are limited, and limited resources create competition. The stronger specimens will easily win the competition for the resources, prevail and eventually lead to progress, eliminating the weaker specimens in the system (applicable to any system, not just society). <br />
Therefore, fighting the meritocratic economic system is like fighting sunrise. Progress is caused by being displeased with something and trying to find a solution, thus aiming for universal peace and happiness is aiming for bland stagnation. Even if artificially achieved, competition is still bound to arise and lead to the very same system yet again. <br />
<br />
I encourage the 99% to strive towards becoming the 1% - perhaps somewhere along the way they will learn to appreciate the hard work, the difficult decisions and the sweet bitterness of a small victory. Paradigmatic shifts are always bound to happen, usually through epic cataclysms. Nevertheless, all crises have one thing in common – they pass, and so will this one. <br />
“Rich hate” is a battle of envy versus greed, and neither aspects of the human nature are too glorious – one just tends to create more value than the other. So, instead of loathing the lavishers who get to spend $200 on a piece of plastic, start saving up your latte cash and you might find there’s nothing wrong with that corner office after all.</div></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-19169902266796507622011-12-06T15:06:00.000+02:002011-12-06T15:06:03.030+02:00Mehisuse mitu mõõdet<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">Viimasel ajal on erinevatel põhjustel jälle palju räägitud meestest, naistest ja nende võrdsetest õigustest. Küll ilmus Maalehes naisi nõudepesumasinaga võrdlev artikkel, küll püüti ülikoolis selgeks teha, et naine peab enda võimu käest andma, küll olen isiklikus elus pidanud mõtlema mehe ja naise rolli erinevuse peale. Kurblikult tunnistan, et millegipärast hakkab üha enam ära kaduma aksioom „mees ja naine on erinevad olendid“.<br />
<br />
Kümmekond aastat tagasi, umbes siis, kui ilmus paskvillikogumik „Tilliga ja tillita,“ võtsin teemat märksa tõsisemalt ning püüdsin näidata, et ultrafeminism on mehi diskrimineeriv. Nüüd, veidi rahumeelsemana ja tasakaalukamana pean möönma, et viimase aja ismid on mõistust diskrimineerivad. Mu suurim soov on, et inimesed tuleksid elevandiluutornist alla maa peale, pistaksid käe mulda, võtaksid toobi koduõlut, näpistaksid oma naist tagumikust, naeraksid, sööksid moorpraadi, nutaksid kurbusest ja tunnistaksid oma vigu. Maailm on niivõrd abstraheeritud, et juurtšakra olemasolu võib skeemist täielikult eraldada – seda poleks justkui kellelgi. <br />
<br />
Hellingeri konstellatsiooniteooria üks tuletusi on teooria meeste koha(ldatama)tust rollist tänapäeva ühiskonnas. Sõjad, küüditamised, näljahädad ja muud viisid pidevalt mehepoegi kodust eemale, jättes naised pikaks ajaks kandma nii naise kui mehe rolli perekonnas. Tänapäeval tunnevad meie mehepojad enda vaarisade tungi sama teha, lihtsalt väljund on teine.<br />
<br />
Hiljuti sattusin oma lemmikus põrandaaluses baaris öö hakul kamina ees ühe toreda itimehega vestlema, kelle vend oli juba mitmendat korda Iraagis, jättes oma naise ja kolm pisikest last üksi Eestisse. Teadlikult naiivsete silmadega vaatasin noormehele otsa ning küsisin talt „Miks?“ – „Raha pärast,“ – „Jah, aga miks?“ – „Ta soovib teenitud rahaga enda salongi avada“<br />
<br />
Oota, proovime selle nüüd korraks konteksti panna. <i>Raha pärast</i>. Kümme minutit varem oli noormees rääkinud südantlõhestavaid lugusid mahapommitatud küladest, surnud sõpradest ja vanemateta lastest. Aga kui keegi soovib avada enda salongi, siis pole ju vahet, kas küsida EAS-i käest starditoetust või paar tuhat kilomeetrit eemal mõni sõdur surnuks lasta. Kumb on korrektsem termin, vabaduse kaitsja või palgamõrvar? <br />
<br />
Olgu, tuhat aastat tagasi tõi see rüütel täku seljas perele vähemalt sõjanoosi, ehk sai maatükigi. Teised ajad! Ent tänapäeval on mehelikkuse mõõde niivõrd laialivalguv ja seosetu, et ühel mehel on äärmiselt raske tunda end mehena. Anekdootlikult võib öelda, et kui sa käid tööl, pole sul Temakese jaoks kunagi piisavalt aega – kui ei käi, oled luuser. Kui sa Temakesele lilli ei too, ei hooli sa piisavalt, ning kui tood, püüad teda lihtsalt voodisse saada. Ma võin seda näidete rida jätkata lõputult. Mehed on aga tunduvalt ratsionaalsemad olendid, kui naised (ning, jumala pärast, kallid sookaaslased, ma mõtlen sellega seda, et naised on lihtsalt tunnetuslikumad) ning vajavad tegutsemiseks eesmärke – ja ka reglementeeritust. <br />
<br />
Panete tähele, et istute üksiku ja nukrana diivanil ning mõtlete, miks ta ometi seda või teist ei tee. Olete päris kindlad, et mees teab, mida ta tegema peab? Kui tänapäeva ühiskond annab signaali, et mees peab olema mehiselt tugev, aga samas õrn, tegema karjääri, aga aitama lapsi kasvatada, olema jõuline, samas hell, olema karune, samas geelitatud peaga – see tekitab vaid segadust. Mis see mehisus siis ikkagi on? <br />
<br />
Liialt vähe lubame lapsesuul rääkida ja öelda välja asju, mida kõik mõtlevad. Vastasel juhul elamegi me varsti ülereguleeritud alasiiras maailmas, kus kõik tühjade kestadena naeratavad ja üksteist tolereerivad. Mehisus peaks olema julgus öelda, julgus seista enda vaadete eest, julgus kaitsta oma seisukohti. <br />
<br />
</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-11569097241971747862011-09-14T14:58:00.002+03:002011-09-14T14:58:59.379+03:00Kõrgharidus kui sotsiaalabiteenus<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><!--[if gte mso 9]><xml> <w:WordDocument> <w:View>Normal</w:View> <w:Zoom>0</w:Zoom> <w:TrackMoves/> <w:TrackFormatting/> <w:HyphenationZone>21</w:HyphenationZone> <w:PunctuationKerning/> <w:ValidateAgainstSchemas/> <w:SaveIfXMLInvalid>false</w:SaveIfXMLInvalid> <w:IgnoreMixedContent>false</w:IgnoreMixedContent> <w:AlwaysShowPlaceholderText>false</w:AlwaysShowPlaceholderText> <w:DoNotPromoteQF/> <w:LidThemeOther>ET</w:LidThemeOther> <w:LidThemeAsian>X-NONE</w:LidThemeAsian> <w:LidThemeComplexScript>X-NONE</w:LidThemeComplexScript> <w:Compatibility> <w:BreakWrappedTables/> <w:SnapToGridInCell/> <w:WrapTextWithPunct/> <w:UseAsianBreakRules/> <w:DontGrowAutofit/> <w:SplitPgBreakAndParaMark/> <w:DontVertAlignCellWithSp/> <w:DontBreakConstrainedForcedTables/> <w:DontVertAlignInTxbx/> <w:Word11KerningPairs/> <w:CachedColBalance/> </w:Compatibility> <w:BrowserLevel>MicrosoftInternetExplorer4</w:BrowserLevel> <m:mathPr> <m:mathFont m:val="Cambria Math"/> <m:brkBin m:val="before"/> <m:brkBinSub m:val="--"/> <m:smallFrac m:val="off"/> <m:dispDef/> <m:lMargin m:val="0"/> <m:rMargin m:val="0"/> <m:defJc m:val="centerGroup"/> <m:wrapIndent m:val="1440"/> <m:intLim m:val="subSup"/> <m:naryLim m:val="undOvr"/> </m:mathPr></w:WordDocument> </xml><![endif]--><!--[if gte mso 9]><xml> <w:LatentStyles DefLockedState="false" DefUnhideWhenUsed="true"
DefSemiHidden="true" DefQFormat="false" DefPriority="99"
LatentStyleCount="267"> <w:LsdException Locked="false" Priority="0" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Normal"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="9" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="heading 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 7"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 8"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="9" QFormat="true" Name="heading 9"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 7"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 8"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="39" Name="toc 9"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="35" QFormat="true" Name="caption"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="10" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Title"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="1" Name="Default Paragraph Font"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="11" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Subtitle"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="22" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Strong"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="20" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Emphasis"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="59" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Table Grid"/> <w:LsdException Locked="false" UnhideWhenUsed="false" Name="Placeholder Text"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="1" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="No Spacing"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" UnhideWhenUsed="false" Name="Revision"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="34" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="List Paragraph"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="29" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Quote"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="30" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Intense Quote"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 1"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 2"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 3"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 4"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 5"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="60" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Shading Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="61" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light List Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="62" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Light Grid Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="63" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 1 Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="64" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Shading 2 Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="65" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 1 Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="66" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium List 2 Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="67" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 1 Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="68" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 2 Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="69" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Medium Grid 3 Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="70" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Dark List Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="71" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Shading Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="72" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful List Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="73" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" Name="Colorful Grid Accent 6"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="19" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Subtle Emphasis"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="21" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Intense Emphasis"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="31" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Subtle Reference"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="32" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Intense Reference"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="33" SemiHidden="false"
UnhideWhenUsed="false" QFormat="true" Name="Book Title"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="37" Name="Bibliography"/> <w:LsdException Locked="false" Priority="39" QFormat="true" Name="TOC Heading"/> </w:LatentStyles> </xml><![endif]--><!--[if gte mso 10]> <style>
/* Style Definitions */
table.MsoNormalTable
{mso-style-name:"Table Normal";
mso-tstyle-rowband-size:0;
mso-tstyle-colband-size:0;
mso-style-noshow:yes;
mso-style-priority:99;
mso-style-qformat:yes;
mso-style-parent:"";
mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt;
mso-para-margin:0cm;
mso-para-margin-bottom:.0001pt;
mso-pagination:widow-orphan;
font-size:11.0pt;
font-family:"Calibri","sans-serif";
mso-ascii-font-family:Calibri;
mso-ascii-theme-font:minor-latin;
mso-hansi-font-family:Calibri;
mso-hansi-theme-font:minor-latin;
mso-fareast-language:EN-US;}
</style> <![endif]--> <br />
<div class="MsoNormal">Mulle jääb selgusetuks, miks rõhutakse aina enam ja enam riigi kohust üliõpilaste toetamisel mitte <i style="mso-bidi-font-style: normal;">õppimise</i>, vaid <i style="mso-bidi-font-style: normal;">majanduslike näitajate </i>alusel. Kui keegi on mulle suuteline ära seletama, miks õpitulemused ei ole uue süsteemi järgi enam mingiks näitajaks toetuse saamisel, võin ma mingi auhinna välja mõelda. Minu arvates tohib tudengitele toetusraha maksta <i style="mso-bidi-font-style: normal;">ainult</i> juhul, kui nad ületavad teatud õpitulemuse piirmäära. Praegune süsteem annab sulle 140 euri kuus, olgu tulemused nii halvad, kui tahes. Kuhu jääb meritokraatia? Miks ei rõhuta enesedistsipliiniline, eneseteostusele? Masendav. </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Millegipärast on kõrgharidusest saamaks sotsiaalabiteenus, mitte privileeg. Kõrgharidus ei ole mingi universaalne inimõigus, mis kõigil olemas olema peaks. Humanistidel tekiksid külmavärinad, kui näed näeksid kui suure osa ainepunktidest (loe: kodus tehtud iseseisvast tööst) möödub CounterStrike’i mängides või Illegaardis õlle libistades. Omal ajal oli mul aine „Õpioskused“ (mis kusjuures illustreerib minu jaoks tabavalt kõike, mis tänases ülikoolis valesti on), mis andis 4 ainepunkti (ehk siis 6 EAP-d)... Kõrgharidus <i style="mso-bidi-font-style: normal;">peab </i>olema elitaarne, kõrghariduse omandamine peab näitlikustama inimese töövõimet, spetsialiteeti ja – kõrgelt haritust. </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Inimarengu indeksi aruanne (mille kriitikale pühendan ma lähiajal terve postituse) tõi jälle kord välja näiliselt paradoksaalse asjaolu: naised on kõrgemalt haritud, aga mehed saavad rohkem palka. Andke andeks, aga kui iga kahesaja referendi või kultuurikorraldaja kohta on üks (meessoost) finantsjuht, siis see „paradoks“ ei tundu eriti müstiline. </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Reformid aetakse liiga keeruliseks. Kõrgharidust tuleks reformida küll, </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoListParagraph" style="mso-list: l0 level1 lfo1; text-indent: -18.0pt;"><span style="mso-ascii-font-family: Calibri; mso-bidi-font-family: Calibri; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-hansi-font-family: Calibri;"><span style="mso-list: Ignore;">-<span style="font: 7.0pt "Times New Roman";"> </span></span></span>võttes õppima ainult väga võimekaid (ja õppimissooviga) tudengeid </div><div class="MsoListParagraph" style="mso-list: l0 level1 lfo1; text-indent: -18.0pt;"><span style="mso-ascii-font-family: Calibri; mso-bidi-font-family: Calibri; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-hansi-font-family: Calibri;"><span style="mso-list: Ignore;">-<span style="font: 7.0pt "Times New Roman";"> </span></span></span>võimaldades õpitoetusi heade õpitulemustega tudengitele </div><div class="MsoListParagraph" style="mso-list: l0 level1 lfo1; text-indent: -18.0pt;"><span style="mso-ascii-font-family: Calibri; mso-bidi-font-family: Calibri; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-hansi-font-family: Calibri;"><span style="mso-list: Ignore;">-<span style="font: 7.0pt "Times New Roman";"> </span></span></span>kindlustades standardid, mida õppima jäämiseks täitma peab. Mis osakoormusest te üldse räägite? </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Kõrgharidus <i style="mso-bidi-font-style: normal;">ei tohi</i> olla mingi sotsiaalabiteenus. </div><div class="MsoNormal"><br />
</div></div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-6905686354371140762011-08-26T22:25:00.002+03:002011-08-26T23:16:00.068+03:00See, kes elab minevikuta...<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><div style="text-align: justify;">Meie reliikvia - see on vabadus! võinuks kosta laupäeval kümnete tuhandete kohaletulnud eestlaste suust. Lausa käegakatsutav oli see ootusärevus, tekitatud päev läbi linastunud dokumentaalfilmide, hüüdlausete ja ühtsustunde poolt. Ma käisin, ma nägin, ma pettusin. Ent, nagu ikka, on suurem osa probleemidest emotsionaalsed ning neid kõiki on võimalik ratsionaalselt lahendada. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Teeme proovi. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Hetkel eksisteerib situatsioonis kaks poolt (ceteris paribus) - tootjad (Vabaduse laulu korraldajad) ning tarbijad (kohaletulnud ja telerist vaadanud). Emotsioon, millele otsiti väljundit, jäigi väljundita ning ürituselt lahkuti pettunult. Ühtsustunne oli tarvis aga kuhugi kanaliseerida ning seda tehti, suunates enda pettumuse ürituse korraldajate vastu. Pettumusega ühines ka meedia ning korraldustiimilt nõuti aru - mis toimus?? Miks asendati härduspisarad ja rinnus põksuv isamaaline tunne poolpaljaste käblikute ja väriseva häälega anglofiilidega? Kuhu jäi Iff? Miks me ei saanud kaasa laulda? jne jne</div><div style="text-align: justify;"></div><div style="text-align: justify;">Selle peale alustas tubli korraldajatiim enesehävitususlikku programmi ning asus vasturünnakule: te ei mõista meid. Meie toetame uute traditsioonide loomist, me tahame vabaduse tuua noorteni. Teie ei hooma modernset kunsti! Olgugi, et parim kaitse on sageli rünnak, pole see siin teps mitte nii. Et jõuda asja tuumani, vaatleme olukorda abstraheeritult. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">On olemas nõudlus ja on olemas pakkumine. Jätame esialgu traditsiooni ja muud tegurid valemist välja. Tarbijatel olid ürituse suhtes teatavad nõudmised, mis tegelikult polnudki eriti karmid - me tahame jälle laulda. Tootjatel olid ürituse suhtes head kavatsused - pakume noortele artistidele võimaluse end Vabaduse Lauluga siduda. Kuskohas see asi siis nõnna valesti läks? </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Kallel ja Kristil on kahekümnes pulmaaastapäev. Iga aasta on nad käinud Hispaanias, Andaluusia mägismaade keskel asuvas pisikeses romantilises hotellis, kus nad ka endi mesinädalad veetsid. Veinibaari maitre'd, Pilar, juba teab, et prouale meeldib šokolaadifondanti kõrvale 8cl Fine Ruby porti juua, olgugi, et tema espanjoola-uhkus kihvatab portugaallaste nektarit pisikesse pokaali valades. "<i>Rioja es mucho mejor..." </i>pomiseb ta endamisi. Nad ööbivad iga kord kolmanda korruse tornis, mille keerdtrepist üles minnes jõuab hingematva vaatega katuseterrassini. Igal aastal kakskümmend aastat järjest on nad seal käinud. Hotellipersonal, eriti hotellijuht don Pedro, on paarikesest sisse võetud ning on lausa nende pulmapildi kaminasaali üles riputanud. Nende tulekut oodatakse igal aastal innuga. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Tänavu tundub aga Kristile, et mehel on talle paar krutskit varuks. Kalle vandus küll, et käis lennujaamas pileteid ostmas ja rentis Hertzist auto, millega hotelli jõuaks; broneering on neil niikuinii iga-aastane. Kristi südames midagi justkui kripeldas, ent - kakskümmend aastat on ikkagi kakskümmend aastat. Tähtis päev jõudis kätte ning Kristi avas hommikul ootusärevalt silmad. Mees oli voodi kõrvale toonud kimbu värskeid pojenge ning väikese kaardi: "ma ootan Sind all, kallis. Meie Armastuse Reisil". Naine riietus - aeglaselt, mitte liig' innukalt - ning sammus väärikalt mööda mahagonpuidust treppi alla. Ta hingeldas, ta oli kindel, et nii tähtsa päeva puhul oli Kallel midagi erilist plaanis. "Ehk soovib ta tõotusi uuendada? Ehk on ta don Pedroga juba eelnevalt kokku leppinud, et meie saabumisel ootab meid pudel -" tema mõttevoog peatus järsult alumise korruse aatriumisse jõudes. Söögitoa uksest murdsid suurde halli kuus sombreerodes tüsedat härrast, kes hakkasid koheselt kitarri ja maracadega hirmsat lärmi tegema ja <i>Bee-eesame muu-uucho </i>laulma. Kristi kiljatas ehmatusest ning haaras kätega peast. Sombreerodes härrased aga juhatasid sisse Kalle, kes pesuehtsas latiino-tantsu ülikonnas, roos hambus, juuksed õliga peadligi lakutud, Kristini sammus, talle roosi ulatas ja lausus: <i>Chrrristiiiiina, muuuchoo... </i>Kristit haaras õud, ent ta ulatas mehele käe. "Kallis, Sa ju mõistad, et need mehed on Mehhikost, mitte Hispaaniast?" küsis Kristi igaks juhuks. "<i>Si, siii, Chrrrristiiiiina, uuno surpriiiiso." </i>Ta juhatab naise uksest välja, kus neid ootab kaks mootorratast. "Istu, Kristi, kiiver on tagaistmel!" juhendab mees. "Aga ma ei oska ju -" - "Istu!!" karjatab Kalle. Suure hädaga saab Kristi lõpuks mootori käima ning vingerdades üritab mööda teed Kallele järgi sõita, samal ajal kui too Besame Muchot lauldes päikeseloojangule vastu sõidab. Nende õhtu lõpeb 40km eemal mere ääres, kus mees värskelt püütud kalast uhhaad valmistab ning uhiuuest nutitelefonist spordiuudiseid jälgib. Säravate silmadega ulatab Kalle naisele kausitäie auravat suppi, kuna too järjest nukramaks muutudes romantikat ootab. "Säh, võta, ära nukrutse nüüd. Lusika leiad telgist," lohutab mees. Märgates, et Kristi sellest vaid enam nördib, mässib ta oma veidi kala järgi lehkava fliisi naise õlgade ümber. "Vaata üles, Kristikene, tähed! Kujutad Sa ette, kuidas me siin kahekesi, ihuüksi, mererannal..." Mees muheleb ning sätib lõkkeaset. "Kurask, on siis vaja iga aasta ka seal kaugel maal käia, siin kõik käe-jala juures. Vohh, sellest teemegi nüüd uue traditsiooni!" </div><div style="text-align: justify;"><i>Jah, kellel seda minevikku ikka tarvis on, </i>ohkab Kristi endamisi ja lürbib plastiklusikaga kalaleent. <i>Kakskümmend aastat on ikkagi kakskümmend aastat...</i></div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Mõned traditsioonid on siiski pühad, kuitahes head kavatsused nende reformijail ka poleks. <i> </i></div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-32468068223687336882011-08-02T07:01:00.012+03:002011-08-02T14:59:46.243+03:00Mördiööbiku eleegia<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;"></b></div><div></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Ma ei usu, et olin ainus, kes märkas tabavat irooniat eilses Delfi põgenikeloos, kus 52-aastane Andrei kirjeldas, kuidas ta suundub perega Eestist Siberisse inimväärset elu otsima. Nali jätta, oma lugudest rääkisid ka teised õnnetukesed, kes suunduvad õnneotsingutele Iirimaale, Hispaaniasse, Portugali (teatavat irooniat näen ka siin). </div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Hiljuti sõin Number9 terrassil lõunat ühe Hispaania luksushotellide keti müügijuhiga, kes avaldas imestust Eesti tubliduse kohta – meie suutlikkust alla neelata kärped, mis raskel ajal edu tõid; meie suutlikkust hoida kokku ja teha sama raha eest kaks korda rohkem tööd; meie suutlikkust pudeli vee eest 3 eurot maksta. „Ma plaanin kolida Singapuri, võib-olla Hong Kongi. Vaata ise, mis praegu Hispaanias toimub,“ sõnas ta lõpuks, pilk maas. Majanduspõgenik nagu iga teinegi? Vale. </div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Eestlastest mördiööbikud ja banaanikorjajad ei ole sugugi paremad „rätipeadest“ ja „arbuusimüüjatest,“ keda nad ise analoogselt sõimavad. Parasiteerida riiki, mis on enda ülesehitamise etapid läbinud, olles odav, keele-ja kultuurioskamatu tööjõud, peaks olema alandav. Ma <i style="mso-bidi-font-style: normal;">ei räägi</i> siinkohal spetsialistidest, kes on läinud välismaale kogemusi omandama, et neid hiljem kodumaal jagada; ma räägin betoonivalajatest, kalkunikitkujatest ja maasikakorjajatest, kes ei soovi kodumaal "käsi määrida". </div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Muru on rohelisem seal, kus seda hooldatakse </b></div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Millegipärast on paljudel raske võtta vastutus enda valikute eest. Palganumbrid ja positsioonid on ikkagi suhteliselt avalikud – on teada, millised valikud pakuvad materiaalselt rohkem hüvesid. „Majanduspõgenike“ põhiliseks argumendiks on „inimväärselt elada“ – „inimväärselt“ tähendab selles kontekstis kusjuures „raha nagu muda“ (<i style="mso-bidi-font-style: normal;">disclaimer: </i>üldistan – SS). Kui avaldati advokaatide sissetulekud, lärmasid igal pool kommentaariumides kibestunud indiviidid, kui ebaõiglane see on. Kuidas täpselt? Mine ülikooli, õpi juristiks, soorita advokatuuri eksam, saa palju raha. <i style="mso-bidi-font-style: normal;">Või –</i>kitku Iirimaal viis aastat kalkuneid ning imesta hiljem, miks sa reaalsel tööturul atraktiivne pole. </div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Kirjutasin aasta-kaks tagasi noorte põhilisest veast – luua enda ellu lineaarne illusioon punktist A (olen 17 ja maailma kõige targem) punkti B (istun nahkdiivanil ja vaatan arvutiekraanil, kuidas kontosaldo lõppu nulle aina juurde tiksub). Vahepealsed sammud kipuvad pahatihti ununema. </div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Loomulikult toidab seda müüti ka usk „andekusest“ või heast tähtede seisust – kiputakse unustama, et iga eduloo taga on meeletult palju tööd. Bill Gates poleks olnud nii edukas, kui tema ema poleks teda pannud keskkooli, kus puhtjuhuslikult oli olemas üks vähestest arvutitest terves riigis, mis võimaldas noorel Billil programmeerimist harjutada – eelis paljude teiste ees. Üldjuhul loetakse ekspertiisi saavutamise eelduseks 10,000 tundi tööd. Tehes kiire arvutuse ilmneb, et täistööajaga (40h nädalas) ja ilma ühegi puhkuseta on enda valdkonnas võimalik saavutada eksperdi tase viie aastaga. Kui inimese eesmärgiks on olla 25-aastane CEO, peab ta alustama varakult ning <i style="mso-bidi-font-style: normal;">nägema väga palju vaeva. </i></div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Karjale on vajalikud vaid need isendid, kes panustavad ühisesse toimimisse. Need, kes ei suuda panustada füüsilise tööga, võivad teistele elutarkust edasi anda; need, kellel õnnestub paremini seada sõnu, kui atra, peaksidki seda tegema. Sellegipoolest peab eksisteerima teatav balanss – tööviljakusel eksisteerib siiski mingi absoluut, üle mille pole enam võimalik parasiite ära toita. </div> <br />
<div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Las minna! </b></div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Ma küsin korra, milles on probleem? Kas me <i style="mso-bidi-font-style: normal;">päriselt </i>tahame neid inimesi enda sekka? Öeldakse ju, et olulisem kvantiteedist on kvaliteet. Saabki geenibasseini veidi puhtamaks. Ärajooksikuid on ikka, nii nagu Pronksiööl oli vandaalide hulgas eestlasi. Eestlased suure E-ga olid aga need, kes järgmisel hommikul luua ja kühvliga klaasikilde kokku pühkisid ja tööd edasi tegid. </div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Seepärast usun ma, et väga suurt probleemi ei maksaks „suurest rahvarändest“ teha. On mindud ja saba sorgus koju tagasi tuldud – on ka võõrsile jäädud ja õnnelikuks saadud. On iga inimese vabadus valida, kus ta elutseda ja poegida soovib. </div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Küll aga ei tohiks enda ebaõnnestunud valikutes ühtki riiki süüdistada, ka mitte meie oma. </div></div>Unknownnoreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-11044298878039305082011-07-29T07:01:00.000+03:002011-07-29T14:43:25.787+03:00Vaba kui vang<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">Teet Raatsin kirjutab 20.aprilli Kesknädalas vangide inimõigustest (lugeda saad <a href="http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=16732&sess_admin=69ffa4901393cdb7d12c3affc8b72a18">siit</a>), kritiseerides Vabariigi valitsust ning heites ette "2700 kodaniku õiguste räiget rikkumist" (pidades silmas vange - SS).<br />
<br />
<br />
<div class="MsoNormal">Erinevate demokraatlike maksiimide röökimise foonil kipub sageli ununema tegelik küsimus ja reaalne situatsioon. Mille tarbeks meil üldse õigused on? Miks meil on õigus valida? Mida see mõjutab? </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Üldjuhul kirjutab inimene enda õigustele ja kohustustele alla juba sünnihetkel (kuigi see võib riigiti erineda). Kodakondsuse saamisega omandatakse mitmeid kodanikuõigusi- ja hüvesid, eeldusel, et nende säilitamiseks täidetakse ka teatavaid kohustusi. Eksisteerivad võõrandamatud õigused (õigus elule ja vabale eneseväljendusele) ja ka võõrandatavad õigused. Mõned õigused tuleb „välja teenida“ – kasvades piisavalt vanaks või omandades teatud haridustase. Sellise lepingu järgimist peetakse üldjuhul iseenesestmõistetavaks – seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Nüüd kujutleme, et tekib hetk, mil üks lepingupool soovib oma kohustustest taganeda – kedagi tappes, maksupettust sooritades, riiki reetes. Süüdimõistmise korral võõrandatakse temalt teatud õigused ning ta (teoorias) kaotab ühiskondlikud hüved. Kõlab nagu plaan? </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Vangistus on vägagi moodne nähtus. Tänapäevane versioon – vangistus karistusena – sai alguse 19.sajandi Suurbritannias, kus esmakordselt kasutati karistust kui rehabilitatsiooni. Seadust rikkunu asetati mini-ühiskonda, kus ta sai õppida, töötada, sportida ning lõpuks astuda tagasi ühiskonda paranenud hingega. Süsteemi uudsuse tõttu painavadki meid sageli probleemid, dilemmad, vastuolud. </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Rehabilitatsioon vs profülaktika</b></div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">„Silm silma vastu“ tehnika töötab iseenesest päris hästi – vargal kätt maha raiudes saab ruttu selgeks, et kätetuna on tal keeruline kuritööd korrata või kastreeritud mehel kedagi seksuaalselt rünnata. Samavõrd efektiivne tundub olevat veritasu meetod – lüües maha kellegi isa tean ma päris kindlalt, et tal on igasugune õigus tulla mulle külla ning teha täpselt sedasama minu isaga, kusjuures ma pean teda külalislahkuse kohaselt samal ajal kuuma teega kostitama. Sellised meetmed toimivad korraga nii karistusena (efektid viiakse läbi pärast kuritöö toimumist) kui ka preventatsioonina. </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Idee vangistusest kui „rehabilitatsioonist“ oli revolutsiooniline, kuna väga mitmes mõttes on vangide ülalpidamine pärast süüdimõistmist vastuoluline. Mõte sellest, et viie süütu inimese mõrvar saab neli korda päevas sooja sööki ja magab pehme vatiteki all minu ja sinu tööga teenitud raha eest tekitab sisemisi värinaid. Idee on aga üllas: kindlasti väljub sellisest asutusest rõõsa ja kraps tööinimene. Või ei? </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Kõigepealt tuleb määratleda karistuse iseloom. Vangistus ei tähenda juba enam ammu kellegi „trellide taha pistmist,“ olete vast viimase nädala jooksul isegi näinud lehest Raatuse tn ühika, vabandust, Norra vangla pilte. Vanglad on mugavad, turvalised ja pakuvad kinnipeetavatele piisavalt võimalusi nii eneseteostuseks kui ka meelelahutuseks. Kõik on inimlik. Kas liigagi? </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Nõia-Ints ja kärbeste jumal</b></div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Luues selliseid „inimlikke“ asutusi riskime metatasandil mikroühiskondade loomisega. Nii nagu kultustel kaob lõpuks ära sidusus põhivooluga, nii nagu äärmuslikud organisatsioonid minetavad lõpuks arusaama ühiskonna alusreeglitest, nii võib see juhtuda ka „uue laine“ vanglates. EV Vangistusseadus määratleb vangi õigused ja kohustused (nt enese hügieeni eest hoolitsemine). Õigusteks on töötamine, meelelahutus, haridus... Paratamatult jääb mulje, et mõnedele vangidele on lubatud vaat’ et rohkemgi, kui suurele hulgale tavainimestest. Meediafenomen Nõia-Ints on sellise suhtumise ilmekas näide: tegemist on keskmisest vähem intelligentse retsidivistiga. Ometigi kohtleb meedia teda kui staari (ning ei ole mitte mingisugust vahet, kas kuulsus on negatiivne või positiivne, ta muudab inimese ikkagi ikooniks), kuulates tema härdaid vanglalugusid. Ununeb kõige põhilisem: inimene on tahtlikult vastu astunud meie ühiskonna reeglitele. Loobudes oma kohustustest, loobub inimene vabatahtlikult ka oma õigustest. </div><div class="MsoNormal"><br />
</div><div class="MsoNormal">Vangidel tekib oma folkloor, nad tunnetavad end ühtsena - ühtsemana, kui suurem osa meist. Prooviks äkki Kellavärgiga Apelsini metoodikat ning näitaks sunniviisiliselt mõrvaritele nende ohvrite elulugusid, taustaks nende meelismuusika? Surmanuhtluse poolt ei ole ma samuti, sellest võib lugeda <a href="http://headem6tetelinn.blogspot.com/2010/02/hiljuti-raakisin-uhe-tookaaslasega.html">siit</a>. Kõige vähem olen ma aga selle poolt, et neid, kellele reeglite järgimine ei sobi, topitakse sanatooriumidesse raha eest, mida võiks rehabilitatsiooni asemel kasutada profülaktikaks, panustades haridusse ja noortesse.<br />
<br />
<br />
Kodanikuõiguste rikkumine oleks lasta neil 2700-l, kellele selle riigi seadused ei sobi, meie tuleviku üle otsustada. Mis teie arvate, kas vangidel on liiga palju õigusi või tuleks nende vastu leebemgi olla?</div><br />
<br />
<br />
<div style="text-align: left;"><br />
</div><div style="text-align: left;"><br />
</div></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-27172174243420960772011-07-26T10:48:00.003+03:002011-07-29T15:55:10.772+03:00Koletisest keisriksKlikimeedia on teinud Norra massimõrvarist kangelase.<br />Sic incipit.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-12855429195805264242011-07-12T00:36:00.003+03:002011-07-12T00:59:53.649+03:00Bury My BaklavaÜheksakümnendate keskpaiku andis mu isa pärast pikka tööpäeva mulle ühe mündi, mille oli talle andnud üks soomlane. "Ah, mingi ühtse raha ideevärk on". Tegemist oli euro esimese ideekavandiga. Ma väga siiralt loodan, et kõikide kolimistega pole see ajalooline artefakt kaduma läinud - nii, nagu lõpptulemusega juhtuma kipub.<br /><br />Minu (maailma parim) ajalooõpetaja käskis alati küsida: Kelle huvides see on? Kreeka kriisiga seonduv diskursus on pehmelt öeldes hirmutav, rõhudes tugevama tsentraliseerituse peale ning kutsudes Euroopat üles "ühinema". Teisest küljest on hirmutav masside šokeerimine ning kolmandast küljest see, et on olemas neid, kes ei mõista, et ühtses süsteemis peavadki kõik üksteist toetama.<br /><br />Kolmanda külje osas võib tekkida aga üks ebamugav küsimus: kas see ühtne süsteem ikka on vajalik? Kahtlemata tekiks kriis (ja mitte ainult finantsiline) ning Euroopa "ühtsus" satuks terava tule alla. Võimalik, et riburada pidi järgnevad teised riigid ning toimub meeletu kollaps, mis jätab suitsevate varemete vahele vaid mõned Skandinaavia toimetulekutoitlased ja paar segaduses vutifänni. Või siis - toimub "restruktureerimine," paljude viimase aja lemmiksõna.<br /><br />Inimene kui karjaloom saab kummastavat rahuldust erinevatesse ühendustesse kuulumisest ja teiste tähesärast osa saamisest. Eestigi rõhub iseenda saavutuste asemel pigem täheühenditesse kuulumist. Ärge pahandage, ma vaid diskuteerin - mis siis, kui me löömegi ukse kinni ja ütleme, et tegelege oma jamaga ise? Väga hästi see tõenäoliselt ei lõpeks, ent kõikidel kriisidel on üks ühine tendents: minna mööda. Tuleb kaaluda, kas kriisirisk kaalub üles hilisema tõenäolise õnnestumise. Keegi tark mees ütles kunagi, <span style="font-style: italic;">no man is an island.</span> Koos on kahtlemata lõbusam, ent kas ka otstarbekam? Kui Eesti viskaks reha nurka, laenaks end puruks ja peaks Pärnu rannas seitsme aasta pikkust vahupidu, kas keegi tuleks ka meie pohmelli kinni maksma? Vaevalt. Ega siis ilmaasjata öelda, et Olympose Jupiteridele on lubatud rohkem, kui härjale.<br /><br />Mõned küünilisemad sosistavad, et Aafrikasse visatakse lennukist alla toidupakke selleks, et heategevuse subjektid mingil juhul ise edukaks ei saaks ning seeläbi Lääne dominantsi kõigutaks. Niikaua, kui loomanahast telkide sisustuselementideks on PS3 ja külmik Coca-Colaga, on kõik hästi - nad kuuluvad meile. Mis on Kreeka abipakettide eesmärk ja millise sõnumi annab see teistele? Veel enam, millise sõnumi annab see meie "saavutusele" jõuda euroni? Natuke tobe on anda joodikule avaja, kartuses, et too murrab muidu pudeliga enda hambad ära.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-10078416960154032752011-06-18T11:21:00.004+03:002011-06-18T19:40:00.373+03:00Pardifileest poliitbroileriks<div style="text-align: justify;">Eurosaadikute valimiste aegu mõtlesin ma, et minu postkasti potsatanud pardipiltidega ehitud rämpskiri oli pelk satiir - halvimal juhul ehk veidi labane, ent ei midagi hullu. Mõistes, et tegemist pole ei nalja ega ka rämpskirjaga, vaid reaalse valimisreklaamiga, olin ma veidi üllatunud, ent tundsin ka teatavat kergendust - olin kindel, et selline klounaad välistab igasuguse võimaluse Eestit Euroopas esindada. Keeldun siiani lõpptulemust uskumast.<br /><br />Viimane nädal on seetõttu minu jaoks olnud üks lõppematu emotsionaalsete šokkide jada. Kuulujutud Tarandi kandidatuurist, avalikud kirjad, mis kutsuvad üles Tarandile Riigikogus toetust näitama, hirm "demokraatia püsimajäämise pärast"... Tundub, nagu tillukese haamriga oleks nii mõnelgi kirjamehel paar kruvi seitse kraadi kõrvale löödud. Oleks justkui arukad, aga...<br /><br />Tegin hiljuti väikesemahulist uurimust Presidendi kuvandist Eesti noorte hulgas. Tulemused olid mõneti hirmutavad, aga täiesti ootuspärased. Presidenti seostatakse ikkagi ainult konkreetse isikuga - st institutsiooni maine muutub kohe, kui muutub President. Küll aga on antud asutus keskmisest noorest kauge nähtus. Teleri või ajalehe vahendusel jõuab kätlemine või noomitus Riigikogu aadressil ikka tavakodanikuni, ent otsest sidet keegi ei tunneta. Üldistatult võiks öelda, et <span style="font-style: italic;">funktsionaalne</span> on President peamiselt Eestist väljaspool, riigisiseselt on tal pigem sümboolne või siduv funktsioon. Eilsetes uudistes näitas AK intervjuud Leedu riigipeaga, kellest jäi vaatajatele kohe mingi mulje, ka ainult paari hetke põhjal. Sellised muljekillud on väikeriikide puhul ülimalt olulised. Me peame olema suutelised end välisriikidele tõsiseltvõetavalt esitlema.<br /><br />Ilvese mainekujundus meenutas (aga ainult heas mõttes) Tõmoshenko oma. Tõmoshenko punupats tekkis selleks, et sügada ukrainlaste juuri - nii, nagu Ilves muutus Stockholmis sündinud väliseestlasest mulgi kuue ja leiba küpsetava kaasaga põliseestlaseks. President Ilves on teinud suurt tööd enda maine ja Presidendi kuvandi parandamiseks (mis, pärast Rüütlit, olgem ausad, oli tänuväärt töö). Kahjuks on selline maine habras ning iga pisimgi eksimus toob kaasa hävingu.<br /><br />Lennart Meri vastu ei saa keegi. Siiani õhkame me paraadi aegu, kui Helle Meri majesteetlikus üksinduses korralise presidendipaari kätt surub, olles rohkem Esimene Leedi kui kõik selleks pürgijad. Miks? Sest ta ei taotlenud Esimese Leedi staatust. <span style="font-style: italic;">Eestile on kombeks, üks President korraga - </span>teate ju küll seda laulu. Selle presidendi kõrvale ei olnud vaja mingit teist rolli (näiteks abikaasa vormis). Kui see tekib, siis ainult orgaaniliselt - sellist asja ei saa nii noorele süsteemile peale suruda. Pisike uurimus näitas, et Presidendi roll on suhteliselt selgusetu ning piirdub "esindamisega" (<span style="font-style: italic;">uurimuses osalenud noorte sõnul - SS)</span>. Kui enne Presidendi enda rolli teadvustamist hakata forsseerima tema abikaasa oma, tekib esiteks meeletu ametnikuviha (elavad rahva kulul ja ajavad lolli juttu) ning teiseks pettumus. Miks Evelin? Miks võib Evelin öelda, et arstid on paksud ja Kalev on kräpp, miks võib Evelin kanda kleite, mis maksavad meie kuus kuupalka, miks võib Evelin elada lossis ja taara eest lastele teatripileteid osta? Tekivad küsimused, kahtlused, kadedus ja äng. Ei saa tekitada rolli, mille jaoks pole tarvidust, iha ega ruumi. Olen kindel, et kui hr.Ilves oleks olnud Eesti-siseselt esiplaanil rohkem, kui tema abikaasa, oleks ka praegune suhestumine märksa positiivsem.<br /><br /><span style="font-weight: bold;">Targem kui 5b</span><br /><span style="font-weight: bold;"></span><br /><span style="font-weight: bold;"></span>Võib ju spekuleerida, et kaks kandidaati "päästavad demokraatia" ning kaotavad Ilveselt tagatoapresidendi sildi. Selline spekulatsioon eeldab aga tõsiseltvõetavat kandidaati. Olgu, Reagan oli enne USA presidendiks saamist näitleja. Samuti oli ta eelnevalt Kalifornia kuberner (nagu ka Arnold Schwarzenegger - ootame huviga?). Tarand on rahvamees, meelelahutaja. Ta valiti Euroopasse protestilainel - keegi ei hääletanud Tarandi poolt, hääletati kõikide teiste vastu.<br /><br />Ilmselgelt oli Keskerakonna poolt selline samm absoluutne poliitiline (demagoogiline?) kõrgklass. Just nagu täna öeldi - võidavad kõik, ainult mitte mina ja sina. Esimesed Tarandi Brüsseli-nädalad möödusid esmaspäevahommikuste Delfi artiklitega teemal "ohh, teie matsid polegi näinud, kuidas Öiroopas asju tehakse!". Kellel tekib selle väitega probleeme, võib külastada Delfi arhiivmaterjale - sealt leiab nii mõndagi huvitavat. Keskerakond muutus aga automaatselt demokraatia päästjaks ja ikkest vabastajaks - nüüd lõpuks ometi saame me kuulda tõelist poliitilist debatti!<br /><br />Lugege Toomas Hendrik Ilvese esseekogumikku ning seejärel eelmainitud hr. Tarandi sõnavõtte Delfis (või ükskõik kus mujal meedias). Kas küsimus ikka <span style="font-style: italic;">on</span> selles, kas valida kikilips või päikeseprillid?<br /><br /><br /><span style="font-weight: bold;"></span></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-14767457968329061132011-05-31T10:15:00.003+03:002011-05-31T12:17:36.949+03:00Palju maksab maailmalõpp?<div style="text-align: justify;"><br /><br />Maailma lõpp saabub detsembris 2012. Eks ole?<br /><br />Voltaire on öelnud - kui Jumalat poleks olemas, mõtleksime ta välja. Inimene on karjaloom, kes otsib igal ajahetkel juhti. Suurest hulgast ülejäänud loomadest eristab meid ka <span style="font-style: italic;">cause-effect</span>, igal teol on põhjus, eeldus, tagajärg. Ühtlasi peab olema põhjus ka meie eksistentsil, seega on keegi või miski "ülem" meid kunagi siia mingi eesmärgiga pannud.<br /><br />Tekib kaks erinevat lähenemist: ühelt poolt soovime selle Ülemaga tutvuda, teda näha ja temaga üheks saada. Sellise lähenemise näideteks on viimne kohtumõistmine, palvetamine, UFO-maania jne. Teiselt poolt, olles Ülemale ilmselgelt alamad, kardame me oma karistust - maailmalõpp, Põrgu, pärispatt, tormid, looduskatastroofid jne Kordades lihtsam on raskesti mõistetavaid asju millegi abstraktsega põhjendada või omistada neile mingi spirituaalne dimensioon. Lapsele ütleb vanem, et kui vikerkaar on taevas, siis Jumal/haldjad/Buddha on õnnelik, mitte ei kirjelda prismaatilist efekti (vähemalt enamasti mitte). Selline käitumine kandub paljudele edasi ka täiskasvanuellu, kus lapselikust egoismist lahti lasta on raske ning igaühel meist on PÕHJUS, miks just tema eksisteerib. Siiski, ma ei pretendeeri praegu inimese spirituaalsete motiivide lahtiseletamisele. Pigem vaatlen lähemalt mulle olulist fenomeni: 2012<br /><br />Kui ma veidi enam kui kümme aastat tagasi tegin esimesi samme antiiktsivilisatsioonide uurimisel, jäi mulle esmalt silma dualism (<span style="font-style: italic;">nii nagu ülal, nii ka all</span>) ning teisalt kõikide kultuuride seotus millegi kõrgemaga - <span style="font-style: italic;">seotus. </span>Kõiki neid kultuure iseloomustas minu kui lapse jaoks mitte paaniline <span style="font-style: italic;">soov</span> kuhugi kuuluda või kellelegi alluda, vaid kuuluvustunne, ühtimine ülejäänud maailmaga. Meie üritame luua oma süsteemi, piltlikult öeldes - skitseerida Tartu Ülikooli fassaadi 027-es istudes sealt kunagi välja saamata, vägistada kõike meie ümber meile sobivatesse raamidesse. Ma leian, et kogu apokalüpsise diskursus on algusest peale kriminaalselt vale.<br /><br />Esiteks, on banaalne tulla lagedale avaldustega, justkui suudaks 7 miljardit parasiiti ühe planeedi hävitada. Olenemata sellest, kui väga meile meeldiks seda uskuda, ei ole me tegelikult mitte ühegi süsteemi ülesed (ka mitte toiduahelas) ning planeet Maa saab endaga väga hästi hakkama ka ilma Al Gore'i ponnistuste või Greenpeace'i rinnamärkideta. Ärgem rääkigem maailmalõpust - maailm ei lähe kuhugi. Ilm on soojem ja mesilased surevad, tormid on karmid ja Yellowstone aktiivne. Ikkagi ei tähenda see maailma lõppu, see ei tähenda isegi tsivilisatsiooni lõppu, see tähendab kõige hullemas stsenaariumis meile teadaoleva korra langemist.<br /><br /><span style="font-weight: bold;">Päike tapab</span><br /><span style="font-weight: bold;"></span><br /><span style="font-weight: bold;"></span>Alustagem siis ühest näiliselt kõige tõsiselvõetavamast ähvardusest: 2012. aasta massiivne päikesetorm, mis halvab meie satelliidid ning elektrisüsteemid. Tulemuseks on, loomulikult, maailmalõpp. Paanika sai alguse paari aasta tagusest NASA raportist, mis hoiatas tugevate magnetimpulsside eest, mis sulatavad trafosid ning jätavad meid seeläbi elektrita.<br /><br />Inimesed tunduvad unustavat, et tegemist on organisatsiooniga, mille eelarve on rohkem kui kaks korda suurem Eesti riigieelarvest ning millel tõenäoliselt on võimalust ja põhjust osavaid PR-mehi palgata. Küsime endalt: miks peaks NASA käituma risti vastupidi heale kriisitavale ning külvama ülemaailmset paanikat? Teatavasti järgivad avaliku võimu esindajad kriiside puhul teistsugust taktikat (vt ennast ise maa alla kaevavad tuumareaktorid) ning üritavad probleemi eitada nii kaua, kui võimalik. Nüüd aga - pressiteade! See on <span style="font-style: italic;">oldest trick in the book. </span>Mäletate, kui keskerakondlased ja venelased kartsid paaniliselt krooni devalveerimist? Kui seda siiski ei tulnud, sõnas Savisaar ajakirjandusele: Keskerakonna sekkumise tõttu ei saanud Ansip krooni devalveerida (olen sellest siin blogis ka varem kirjutanud). Guugeldage <span style="font-style: italic;">solar storm - </span>esimene vaste on "Solar storm warning, NASA 2012". Samuti rõhutakse hoiatuses eriliselt just elektrisüsteemide halvatusele, mille põhjust ei tule kaugelt otsida. 1989.aasta päikesetormis sai Quebeci <span style="font-style: italic;">power grid </span>nii karmilt haiget, et terve linn oli 9 tundi elektrita. Tekitame tuttavlikku hirmu... Vaadates NASA eelarvet, on näha järjepidevat kasvu. Prognoositakse, et paari aasta pärast ületab NASA eelarve $20mld piiri. Rahvas tahab aga tsirkust ja leiba, paarisaja miljardi eest peaks see leib aga eriliselt hea mekkima. Viimane kord mekkis see tõeliselt hästi alles 1969.aastal, kui USA lipp Kuul/Area 51 stuudios "lehvima" löödi. Ahmeeriklasi ei löö enam "kauged horisondid" või paar närust bakterit Marsi pinnal, Armaggedoni ärahoidmine on märksa kõnekam näitaja. Nagu ütleks Obama - <span style="font-style: italic;">I killed Bin Laden and stopped the Rapture, what does it take to please you, people?</span><br /><span style="font-style: italic;"></span><br /><span style="font-style: italic;"></span><span style="font-weight: bold;">Avalikkuse vandenõud</span><br /><span style="font-weight: bold;"></span><br /><span style="font-weight: bold;"></span>Heal vandenõul on mitu omadust - ta hõlmab teatud seltskonda inimesi, ta varjab mõnd saladust ning tal on konkreetne eesmärk. Ah jaa, ta võiks ka olla salajane. Me rääkisime probleemi tekitamise efektist: kui hetkel puudub võimalus olla kangelane, tuleb luua probleem (Solar Storm 2012) ning see lahendada (20 miljardi dollariga). Kui üheski Põhja-Ameerika linnas mini-maailmalõppu ei toimu, saabki öelda: me päästsime teid kurjast. Muidugi on ka teine võimalus, juhuks, kui probleem on, aga seda lahendada ei õnnestu: tekita teine, veelgi sensatsioonilisem. Teatavasti toimivad kehas olevad valuretseptorid märguandjatena: kuum pliidiraud vigastab sind! Võta käsi ära! Küll aga tegutseb keha ratsionaalselt ja vajaduspõhiselt, andes märku kõige akuutsemast probleemist. Seega toimib alternatiivi puudumisel valu vaigistamiseks ka endale (ala)teadlikult muu valu tekitamine (küünte peopessa surumine, põske hammustamine jne). Selline tähelepanu hajutamine toimub igal pool, kuid erilise edu saavutab alles meedia abiga. Obamal on väga tugev opositsioon republikaanide ja põlis(hii-hii)ameeriklaste hulgas, kelle jaoks Change! tähendab hoopiski C.H.A.N.G.E (et mitte riskida FBI musta nimekirjaga, ei hakka ma siin välja tooma, mida see tähendab). Nende jaoks on Obama ikkagi must ja must mees ei saa olla nende president. Mis juhtus, kui lugupeet' presidendi sünnitunnistuse ümber skandaal tekkis? Osama lasti maha. Teatud ringkonnad usuvad, et see oli põhjustatud hoopiski Sony võrguprobleemidest, ent ma pigem usun esimest varianti. Meie jaoks tundub kellegi sünnitunnistuse küsimus muidugi väikese probleemina (meie enda President sündis teatavasti Stockholmis), ent paralleele tõmmata on oluliselt lihtsam, kui tundub. Obama ei ole klassikaline USA president mitte üheski kontekstis. Paljudele inimestele oli shokeeriv ainuüksi tema kandidatuur (ka minu arvates oleks Demokraatidele sobilikum valik olnud preili Clinton, aga see selleks), rääkimata siis veel Presidendi positsioonist. Obama vajab väga suurt PR tuge, et õnnestuda. <span style="font-style: italic;">I stopped the Rapture </span>võib meemena naljakas tunduda, ent tegelikult varjab allteksti, mis ütleb: <span style="font-style: italic;">nii ongi. </span><br /><br />2012, New Age, maiade kalender ja informatsioon kõige muu säärase kohta on inimkonnale kättesaadav olnud juba tükk aega, ometigi on seda populariseerima hakatud alles hiljuti. Üks asi on NASA pressiteade homitsiidse päikese kohta, hoopis hullem oli "Me leidsime Nibiru!". Toetada väga valitud faktidega oskuslikult lahtilastud teooriat tähendab massipaanikat, mille abil hoida karjaloomade pilgud tegelikelt sündmustelt eemal. Et vältida valestimõistmist - ma ei pretendeeri siin ülimale tõele ning mis minusse puutub, võib järgmisel aastal jääkarupoeg end vabalt hoopiski lõunapoolkeralt leida ja inimkonna hukku nautida. Ma tahaksin lihtsalt esitada küsimuse: miks? Millepärast lekitatakse seesugust ametlikku infot, millepärast tehakse filme nagu 2012 ning 10,000 BC (Hollywood > propaganda tööriist), mis on sellise käitumise motiiv? Ärgem unustagem, et mass käitub ühtse organismina ning olles jõudnud massiteadvuseni, kollektiivse teadvuseni, ei ole enam vahet, mida koos usutakse. Üks lammas on loll, aga hunnik lambaid targad. Üks inimene on tark, hunnik inimesi aga...<br /><br />Mida rohkem toodetakse meemesid, seda manipuleeritavamaks muutub meie üldine teadvus (memede kohta on väga hästi kirjutanud ka Dawkins). Otsige Internetist esimene suvaline meme (...guugeldan...), minu tulemuseks oli Nyan Cat. Ma küll ei hiilga erilise huumorimeelega, ent olgem ausad - selles ei ole ju mitte midagi naljakat. Mis on naljakas Rick Astleys? Koledates Painti joonistustes? Halvas grammatikas? Nii, nagu korraldatakse õppusi, et näha, kuidas me ilma elektrita hakkama saame, õpitakse meie peal ka mõistuseta hakkama saamist. Kui soovite näiteid, vaadake 4chanist.<br /><br />Seega, kõige parem viis paanika ärahoidmiseks ning inimestega manipuleerimise jätkamiseks on tekitada seesama paanika toetades iseenda vandenõud. <span style="font-style: italic;">Non vado, </span>keegi pole öelnud, et maailm lõpeb 2012. Aga...<br /><br /><br /><span style="font-weight: bold;">Meie aeg on kõige hullem!</span><br /><span style="font-weight: bold;"></span><br /><span style="font-weight: bold;"></span>2012 pole esimene apokalüpsis, mida meile ennustatud on. Õigupoolest on neid olnud päris mitu. Siin tasub mõelda tagasi postituse algusesse: meie lapsik egoism. Uskuge või mitte, iga generatsioon on olnud kõige arenenuma tehnoloogiaga, kõige parema teadusega, kõige kõigem. Iga põlvkond väärib oma maailmalõppu ja oma avastusi, oma sõdu ja oma katastroofe. Meil kõigil on õigus olla ellujääjad ja kangelased. Me kõik tahame olla <span style="font-style: italic;">erilised, </span>sellest ka uskumatult isekas suhtumine - just meie oleme need väljavalitud, kes saavad kogeda uut ajajärku, just meie oleme need, kes suudavad hävitada kogu <span style="font-style: italic;">planeedi. </span><br /><span style="font-style: italic;"></span>Ma ootan huviga järgmist aastat, teadvuse nihet, võimsaid päikesetorme, magnetpooluste pöördumist ja kõikide vulkaanide purskamist.<br /><br />Ja kui neid ei tule, tunnen ma end kindlalt: vähemasti üks 200 miljardit on läinud õigesse kohta.<br /><span style="font-weight: bold;"></span><span style="font-weight: bold;"></span><span style="font-style: italic;"></span><br /><br /><br /></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-82651394620468282422011-05-14T10:31:00.001+03:002011-07-29T15:55:10.774+03:00Parempoolsus ja Buchanani sündroom<div style="text-align: justify;"><br /><br />Pärinedes ajast, mil vasakukäelisi piitsa ja präänikuta paremakäelisteks ümber sunniti, meeldib mulle väga vaba ühiskonna vabadus vabalt valida enda kuuluvusi, olgu siis usulisi, poliitilisi või sootuks soolisi. Mustvalgest maailmavaatest sai mõned kuud tagasi juba räägitud, räägime seekord parem-vasakmaailmast.<br /> Teatavasti on tervislik opositsioon demokraatia (mis on vaid sõnakõlks!) alus. Opositsiooni ülesandeks on - oponeerida, seega julgustada diskussiooni ning juhtida tähelepanu valitseva poliitika kitsaskohtadele. Mis juhtub aga siis, kui eesmärgiks saabki ainult oponeerimine mitte edasimineku vaid valitseva võimu õõnestamise jaoks?<br /> Parempoolsust on defineeritud mitmeti - Prantsuse revolutsiooni aegu oli "parem" ja "vasak" pool eraldatud istekohtade järgi parlamendis; parempoolsed toetasid vana rezhiimi jätkumist, vasakpoolsed aga uut korda. Oxfordi poliitikasõnaraamatu (Stephen Fisher) järgi on parempoolsus jällegi opositsioon sotsialismile ja sotsiaaldemokraatiale ning seotud mõistetega nagu konservatism, liberalism, natsionalism.<br /><br />Et mitte laskuda segasesse mõtiskellu teemal "mis on parempoolsus?", selgitan pigem, miks arvan ennast (apoliitiliselt) parempoolseks.<br /><br /><b>Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus</b><br /><br />Küllaltki palju on viimas(t)el aastakümne(te)l näha olnud edu dogmatiseerimist, ent ka demoniseerimist. Fraas <i>Esimene Eesti</i> meenutab kõlavalt Nõukogude-aegseid karikatuure rasvunud kapitalistidest, kes torukübarate ja rahakukrutega ehitult ausaid töömehi nülivad. Sellepärast, et <i>ausa tööga, </i>seltsimehed, keegi rikkaks ei saa. Teisalt vaatavad üle Suure Lombi meie poole ameerika unelma produktid, kes väikeste poistena räpastel linnatänavatel ajalehti müües lõpetasid nende samade ajalehtede põhiliste uudisobjektidena. Ma väldiksin seda väljendit hea meelega, ent - <i>paradigmaatiline nihe</i> röövkommunismist röövkapitalismi lõi paljudel jalad nii alt ära, et tarvis oli klammerduda <b>traditsiooni<i> </i></b>külge. Niivõrd suurtes ühiskonnamuutustes (eriti veel paljude jaoks nii ootamatutes) oli kõige lihtsam jääda järgima samasugust mentaliteeti: mõisa köis, las lohiseb <i>aka</i> institutsiooniviha. Tudengipäevade öölaulupeol ei teinud paljud ärkamisaja hittide ajal piuksugi, ent "mõisa-ad põlevad, saksa-ad surevad" tõstis mürameetri oma üheksakümne detsibelli tasemele. Las põlevad, neh, mis meil sellest.<br /><br />Eriti hulluks läheb asi siis, kui tõmmatakse paralleele meie finnougrilastest sõprade või sootuks Põhjala kuningriikidega (vt lugupeetud sm. Kutseri eelviimast blogipostitust). Sellepärast, et isegi nende alkohoolikud saavad suuremat toetust kui meie end hingetuks rügavad töölised. Millele ei juhita aga iial tähelepanu on meie riigi ja majanduse noorus teiste kõrval. Selleks, et oleks midagi laiali jagada, tuleb kõigepealt palukesi ka kõrvale panna. Jah, palgad on väikesed ja töö on raske, punane koll pole veel täiesti ajaloohämarusse langenud ning keskmine noor ei tea, kuidas kirjutada "usjas teerada kausja järve kõrval" - mida rohkem meid siit lahkub, seda vähemate õlule jääb noore riigi ülesehitamine. Ning kui nood desertöörid julgevad veel sopalehtede, vabandust, kollase ajakirjanduse veergudel ilkuda kadedate ja õelate rahvuskaaslaste üle... Sellistel hetkedel tahaks tammsaarismid vahetada märksa paslikuma <i>Arbeit Macht Frei </i>vastu.<br /><br />Ausa töö eest saab riik maksude näol tulu, mille najal kõike muud üles ehitada. Enne, kui tekib efektiivne toetuste süsteem, on vaja üles ehitada efektiivne maksude tasumise süsteem elik "maksa ära 2011". Siit ka minu absoluutne lemmikteema,<br /><br /><b>Astmeline tulumaks ehk Allakäigutrepist üles</b><br /><br />Ma ei ole mitte kunagi mitte ühegi vasakpoolse inimese, ei poliitiku ega tavakodaniku käest kuulnud ühtegi reaalset, käegakatsutavat argumenti, mis räägiks astmelise tulumaksu kasuks. Sven Mikser pobises, et tegemist pole mitte ainult tulumaksu, vaid kogu maksusüsteemi muutmisega, mõni alandlikum ütles, et "aga Rootsis on" ning Eiki Nestor korrutas "tulude ümberjagamine, TULUDE ÜMBERJAGAMINE". Sellepärast, et arenenud ühiskonnas on selline varade ümberjagamine mõistlik, teate küll, <i>think of all the children. </i>Ent jätkem kõik see demagoogia, jälgime reaalset elu.<br /><br />Varade ümberjagamine 1: Minu potilillest saavad rõõmu võrdselt kõik<br /><br />Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese lilleseemneid. Minu aiandusalased teadmised pole väga pädevad, seega ütleme, et tegemist on näiteks asaleaga. Ta külvab seemned mulda, kastab, väetab, rohib (?) ning mõne aja pärast on tema aialapikesel/aknalaual kaunis lilleke. Tema on selle lillekese jaoks raisanud küll oma tööjõudu ning raha, ent kui ta lillest saadavat esteetilist naudingut kellegagi jagab (näiteks enda sõbraga, kellel pole nii rohelised näpud), ei kaota ta sellest ise midagi.<br /><br />Varade ümberjagamine 2: Mina töötan, Sina sööd<br /><br />Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese porgandiseemneid. Kuude kaupa harib ta oma kolme peenrakest, rohides, kõblates ja lõõskava päikese käes rasket tööd rabades. Viimaks saabub sügis ning roheliste võrsete all on näha oranzhe, mahlaseid, krõmpsuvaid porgandeid. Ohates rebib ta esimesed kaks peenart porgandeid maa seest välja ning viib need kohalikku aianduskooperatiivi sotsiaalhoolekande katteks (kõikidel ei ole võimalust enda tagaaias porgandipeenraid kasvatada, kõplaturul valitseb defitsiit ning 46% porganditest läks Kolmanda Maailma skorbuudifondi. <i>Laste skorbuudifondi). </i>Ülejäänud peenratäis läheb jagamisele kihelkonna elanike vahel, erilise rõhuga linnaelanikele (kuna maarahval on tervislik eluviis juba omast käest võtta). Niiviisi järab kodanik Kõps oma üksikut kidurat allesjäänud porgandit, suus heaoluühiskonna mõru maik.<br /><br /><br />Astmeline tulumaks tähendab enda tööga teenitud raha eest kellegi tegemata töö kinnimaksmist. Enne, kui minuni pillata teravaid väljendeid töövõimetute, laste või vanurite suhtes, tasuks vaadata ringi mitte ainult töövõimeliste elanike tööhõivestatistikat, vaid ka töövõimelisi töötuid enda tutvusringkonnas. Väljavõte ühest veebifoorumist, tänase kuupäevaga, teemaks "võimatu tööd saada":<br /><br /><i>Suht võimatu olukord, tahaks lausa vanduda ja kohe väga koledate sõnadega. Ma olen kindel oma tööalastes oskustes, aga kui just liinitööliseks või toidupoe kassapidajaks ei taha saada, siis võin suu tööst puhtaks pesta...</i><br /><br />Ühesõnaga, tegemist pole meil mitte tööpuuduse, vaid sobiva töö puudusega. Sest noh, päh, kes ikka tahaks kassapidaja olla, eksole. Mõttekam on noolida oma kurva töötustaatuse eest riigi raha, mis kusjuures tuleb ka näiteks kassapidajate käest. Astmelise tulumaksu kehtestamise korral maksaks aga sellised päevavargad kinni need, kes on elus pingutanud selle nimel, et kuskile jõuda (ning nendele samadele kassapidajatele tööd anda). Üks mu fantastilisi (parempoolseid) sõpru sõnas kord tabavalt, "Astmelise tulumaksu poolt saavad olla vaid need, kes teavad sisimas, et nad ei satu kunagi skaala sellele poolele, kes teistest rohkem maksavad". True that.<br /><br />Ning veel - ühiskonda, vaeseid, lapsi, haigeid ja vanu saab toetada ka iseseisvalt. Varakad inimesed saavad ka ise valida, kellele kuulub nende poolt välja teenitud palk ning milliste kanalite kaudu nad kedagi toetavad. Warren Buffet on heategevuse jaoks annetanud <b>31 miljardit dollarit. </b>Teate, palju see Eesti rahas teeb? Päris palju. Pool sellest rahast oleks võinud minna aga selliste elukate toetamiseks: (insert lazy youngster picture here).<br /><br /><br /><b>Võrdsus, vabadus, vendlus</b><br /><br />Kummastav tõsiasi on see, et vasakpoolsed töötavad ise vastu kõigele, mille eest teoreetiliselt seisma peaksid. Võrdsus? Kõik peaksid maksma võrdselt makse, olema seaduse ees võrdsed, omama võrdseid võimalusi <b>eneseteostuseks. </b>Ma ei näe võimalust vabaks eneseteostuseks, kui alates teatud palga- või ajumahupiirist hakatakse kärpima, et kedagi rohelisse, või kui soovite, punasesse kasti suruda. Miks pean mina maksma teistest rohkem, kui minu palk ületab 3000€ piiri kuus? Miks peaks keegi tundma end halvasti, kuna käis heas koolis? Veel enam, kuidas sümboliseerib vabadust ja võrdsust tõsiasi, et naisi <b>peab olema teatud arv igas kollektiivis? </b>Kas tööandja peaks jätma tööta kompetentse meeskandidaadi kvoodi täitmise eesmärgil? See ei ole ei vabadus ega võrdsus. Või on? Vasakpoolne vabadus on täpselt sama vaba kui kärbitud tiibadega puurilind ja võrdne kui USA ja Euroopa kleidisuurused.<br /><br /><br /><br /><br /></div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-2055898089050481032011-01-11T09:09:00.003+02:002011-01-11T09:13:25.846+02:00Maailmalõpu mustad linnud<div style="text-align: justify;">Ma nägin täna öösel unes, et ma istusin sõpradega Tartus Raekoja platsil, ent plats oli kõrgemal kui tavaliselt, justkui mäe otsas. Päike paistis, väljas oli sume suveilm.<br /><br />Korraga märkasin, et Tallinna poolt on liikvel mitme maja kõrgune veelaine. Me jooksime minu juurde, majja, mis unenäos oli pilvelõhkuja (aga asus ikka samamoodi Aleksandri alguses). Ma teadsin, et selle keldris on ICBMi juhtpult ning kui veelaine majani jõuab, toimub suur plahvatus. Ma küll ei tea, miks ma selle pärast muretsesin, kui maailm niikuinii otsa saamas oli, aga igal juhul jooksime keldrisse ning üks mu sõpradest ronis skafandris pisikesse klaaskasti, kus ta juhtpuldi lahti muukima pidi. Ma arvan, et ta ei jõudnud seda teha, kuna ma ärkasin umbes siis, kui tsunami meieni jõudis. Ma tegin silmad lahti ja puu mu akna all oli täidetud mustadest lindudest, mis nägid indigosinise taeva taustal väga kurjakuulutavad välja.<br /><br /><br /></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-26246220281625102952010-12-16T01:31:00.005+02:002011-07-29T15:55:10.776+03:00Heade mõtete halb lekitamine<div style="text-align: justify;">Kui WikiLeaks aastaid tagasi orbiidile ilmus, oli tema roll... mitte just ainulaadne, aga kindlasti kõmuline. Vandenõuteoreetikud, uurivad ajakirjanikud ja Fox Mulder põrmustati <span style="font-style: italic;">indie- </span>ajakirjanike rühmituse poolt, kes avaldasid puhast tõde - riiklikke dokumente.<br /><br />Täna, mõned aastad hiljem, seisame me väga olulise otsuse lävel: Julian Assange - the new Christ?<br />Maailm (vähemasti see meie oma) on jagunenud laias laastus kaheks: WikiLeaksi ustavad jüngrid, kes feissbuukivad, säutsuvad, guugl-veivivad ja teevad kesteabmilliseid muid massisotsiaalsusi kõikjal küberreaalsuses, ning Kuri Tõde Varjav Maailm. Sest olgem ausad - julgedes paotadagi suud nimbusest ümbritsetud noormehe pihta, maalitakse enda kolmanda silma asemele pirakas punane lipp.<br /><br />Iseenesest on ikestajate valskuse paljastamine ülimalt üllas ettevõtmine. Kes on aga ikestajad ning kelle valskust parajasti paljastada üritatakse?<br /><br />Võim korrumpeerib inimest. <span style="font-style: italic;">Igasugust</span> inimest. Mida suurema eesmärgi me endale seame, seda rohkem nõuame endale ka (moraalset) võimu ning seda korrumpeerunumaks muutub lõpuks meie üllas eesmärk. WikiLeaksi tõe paljastamist on inimkonna ajalugu paraku näinud mitmeid kordi. "Tõde" on erinevatel ajajärkudel võtnud erinevaid palgeid, ent paraku lõppenud ikkagi makjavellismide, ning mitte ülima ja ainulaadse aksioomiga.<br /><br />Me ei küsi kordagi, mispärast on "paljastamine" keskendunud USAle, ja mitte ülejäänule mõnesajale riigile<br />Me ei küsi kordagi, mispärast on meedia võtnud omaks Assange'i märtripositsiooni temale esitatud vägistamissüüdistuste asjus<br />Me ei küsi kordagi, kui palju dokumente ja toimikuid on selektiivselt avaldamata jäetud<br />Me ei küsi kordagi, kui räigelt reetsid enda riiki, enda rahvast ja enda teenistust need inimesed, kes avaldasid riigisaladusi, sõjasaladusi, ametilisi saladusi kogu maailma ees<br />Me ei küsi kordagi, mida tehtaks eestlasega, kes avaldaks riigisaladusi näiteks Venemaale. Me ei peagi, sest seda on juhtunud.<br /><br />"Tõe" kuulutamine on alati võigas. "Tõde" ei ole olemas - mitte keegi ei saa garanteerida, et WikiLeaks on eksimatu. Veel hullem - mitte keegi ei garanteeri, et WikiLeaks pole tahtlikult ekslik.<br /><br />Võim korrumpeerib. Veel enam korrumpeerib allumatu võim. Kellele annab vastust WikiLeaks (vandenõuteooriaid arvestamata)? Endale aru andmata on globaalne massimeedia pudelist välja lasknud džinni, mida raske sinna tagasi suruda. Veebilehele võib ilmuda mistahes teadmus, kui juba on suuremad päevalehed (<span style="font-style: italic;">The Guardian, The New York Times) </span>nende öeldut tsiteerinud. Sotsiaalsed liikumised algatatud. 2012 kuulutajad uue messia tulekut ennustanud. Kallid sõbrad - <span style="font-style: italic;">the "truth" is somewhere out there.</span><br /><br />Paraku ei pea ma õigeks <span style="font-style: italic;">WikiLeaksi</span> kanoniseerimist. Loomulikult - ühiskondlik huvi on suur ning me kõik tahame teada, mida Prantsuse suursaadik Venemaa kohta ütles. Loomulikult - partokraatia on kurjast. Loomulikult - hegemoonia veel rohkem. Loomulikult - fight the power. Ent kas tõesti on kõige õigem alluda uuele, kontrollimatule ning hävitavale jõule? Mul pole midagi selle vastu, et lugeda kvaliteetset, faktideküllast, sisutihedat uurivat artiklit näiteks India koalitsiooni suhetest Pakistani narkoparunitega. Veelgi enam meeldiks mulle lugeda teist sama sisutihedat ja faktideküllast artiklit, mis väidab, et India koalitsioonil puuduvad igasugused suhted Pakistaniga - mainimatagi narkoparuneid (keda Pakistanis kusjuures samuti ei leidu). <span style="font-style: italic;">See </span>on sõnavabadus, hea ajakirjandus ja kõik muu, jättes lugejale vabaduse otsustada.<br /><br />Kui sõnavabaduse ja hea ajakirjanduse mõiste on tõepoolest taandunud ühe (!) portaali poolt avaldatud dokumentidele, mida kusjuures on lekitanud riigireeturid ja spioonid ning mis juba oma olemuselt on vägagi kallutatud ning mida kaitstakse ideega - hävitage Assange ning me avaldame 3GB suuruse "turvafaili" parooli - kas see on tõepoolest selline tõde, mida me tahame teada?<br /><br />Kui üht vale piisavalt korrutada, muutubki see tõeks.</div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-85705197356911643352010-08-02T10:52:00.001+03:002010-08-02T10:52:10.201+03:00<!-- Begin I Write Like Badge --><br /><div style="overflow:auto;border:2px solid #ddd;font:20px/1.2 Arial,sans-serif;width:380px;padding:5px; background:#F7F7F7; color:#555"><img src="http://s.iwl.me/w.png" style="float:right" width="120" /><div style="padding:20px; border-bottom:1px solid #eee; text-shadow:#fff 0 1px"> I write like<br /><a href="http://iwl.me/w/d760c1b4" style="font-size:30px;color:#698B22;text-decoration:none">James Joyce</a></div><p style="font-size:11px; text-align:center; color:#888"><em>I Write Like</em> by Mémoires, <a href="http://www.codingrobots.com/memoires/" style="color:#888">Mac journal software</a>. <a href="http://iwl.me" style="color:#333; background:#FFFFE0"><b>Analyze your writing!</b></a></p></div><br /><!-- End I Write Like Badge -->Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-62708814323824935822010-06-03T21:20:00.002+03:002010-06-04T03:55:33.037+03:00<div align="justify"><strong>Quo Vadis, Alma Mater?</strong></div><div align="justify"><strong></strong> </div><div align="justify">Kui ma olin väike tüdruk, mõtlesin ma sageli oma tulevikuaastatele ülikoolis. Kuidas ma õpin ladina keelt. Kuidas ma kirjutan pikki uurimistöid ja kuidas ma oma suure-suure lõputöö valmis saan. Kuidas-kuidas. </div><div align="justify">Ladina keel enam kohustuslik pole, kahjuks. Lõputöödki pole paljudel erialadel enam vaja, piisab eksamist. </div><div align="justify">Kõrvuti pinkides istuvad inimesed, kelle lävendiskoor erineb 50 punkti võrra. </div><div align="justify">Esimese aasta tudengid arvavad, et "õukonnameedia" on sõna-sõnaline väljend. </div><div align="justify">Kommunikatsioonialases uurimistöös saab kampaania sihtrühmaks "täiesti tavaline eestlane". </div><div align="justify">Hea tulemuse eest erialaolümpiaadil premeeritakse <em>ükskõik millise</em> <em>eriala </em>riigieelarvelise kohaga. </div><div align="justify">Bakalaureuseastme diplomi saab noor naisterahvas, kes ei tee vahet Martin Lutheril ja Martin Luther Kingil. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Ma mõistan, mille jaoks on vaja massiülikooli. Ma mõistan, et need, kes õpivad raha eest, võimaldavad teistel õppida tasuta. Ma mõistan seda kõike ja ometi <em>ma ei mõista. </em>Ma ei taha saada väärtusetut diplomit. Ma tahan, et minu siinveedetud aeg oleks asja eest. On paljud ained, milles ma lihtsalt <em>ei suuda käia, </em>sest minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas saab selline asi toimuda <em>kõrgkoolis. </em></div><div align="justify">Ma loobusin ühest ainest seetõttu, et vaheeksam koosnes kahest küsimusest - ühes paluti defineerida sotsialism ja teises paluti lühidalt selgitada, kes on Marx ja kes Rousseau. Kui te teaksite aine nime, loobuksite isegi. Sest kõrgkoolis, eriti sellist ainet võttes, võiks juba teada, kes tuu om. </div><div align="justify">Me oleme läinud seda teed, et ülikooli esimesel aastal tuleb inimestele õpetada õppimist. Kuidas kirjutada esseed, kuidas teha esitlust, kuidas <em>lugeda. </em>Kõlab hästi? <em>Ei tohiks. </em>Ülikooli tulles peaks inimene juba olema võimeline selliseid asju tegema, või ei? </div><div align="justify">Mida teevad sel juhul need, kes juba oskavad 1500 sõna loogiliselt ritta panna? Kes ootavad ülikoolilt kui mitte erialalisi teadmisi (mida bakalaureuseastmelt vaevalt mõistlik oodata) siis vähemasti akadeemilist baasi? </div><div align="justify">Äkki me jaotame siis akadeemilise võimekuse põhjal kursused gruppideks - need, kes tahavad asju teha ja need, kes ei taha? Sest paratamatult kaob mingi hetk motivatsioon ja seda on ääretult raske taastada. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Ma loodan, et tänase päeva jooksul võetakse midagi eilse rämeda möödapanekuga ette. Ma ei looda isegi mingeid <em>tegusid, </em>kelleltki tema kraadi või positsiooni äravõtmist või midagi muud säärast. Ma tahaksin, et Tarmo Strenze (kes on olnud ka minu õppejõud ning kellest ma enne Edith Kaldma bakatöö kaitsmist lugu pidasin) võtaks sõna ning selgitaks loo tagamaid. Ma tahaksin, et inimesed, kes Edith Kaldmale tema kraadi andsid, enda otsust põhjendaksid. Ma tahaksin, ma tahaksin, ma tahaksin, et ma ei peaks oma diplomi pärast piinlikkust tundma. </div><div align="justify"> </div><p align="justify"> </p>Unknownnoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-82799973533372428992010-05-27T01:20:00.002+03:002010-05-27T01:43:46.063+03:00<div align="justify">Sai ära käidud taeva all. Hea oli. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Samas viis see mu mõtted erinevatele teemadele, emotsioonisõltuvusest eskapismini. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Eskapism on veidi kergem hoomata, ehk. Alustagem sellest. </div><div align="justify">Kui suur osa keskmise urbanessi elust on tänapäeval reaalne? Sküpe-suhe tuhandete kilomeetrite taguse hinduga (khm, Sküpes on ta loomulikult britt või vähemasti jänki), assistendi töökoht (loe: twitteri uuendamine), virtuaalne farm, virtuaalne firma, virtuaalsed sõbrad, virtuaalne mina. Aga <em>miks? </em>Vastus tundub justkui iseenesest mõistetav: niiviisi on lihtsam. </div><div align="justify">Meile kõigile meeldib tunnustus ja meile kõigile meeldib millegagi hästi hakkama saada. Paraku ei ole see nii lihtne kui esmapilgul tundub ning meie õrnu hingekesi kasvatav ühiskond paistab inimestele kinnitavat: nii, kui esimene raskuspiisake langeb, tuleb alla vanduda ja ohvrit mängida. Sellest lõikavad ääretult palju tulu <em>fake achievementiga </em>parseldavad ettevõtted, kes rumala loodri, vabandust, noormehe virtuaalmaailmas võitmatuks sõdalaseks või finantshiiuks muudavad. Mõistmise hetk saab olema valus: kui ühel hetkel saab selgeks, et 3., 5. või hoopiski 92. taseme saavutamine mõnes mängus tööandjaid väga ei huvita (ilmselgete eranditega); kui ühel hetkel saab selgeks, et Farmville'i porgandid pere ei toida; kui ühel hetkel saab selgeks, et kakskümmend viis aastat elust on elatud ja ainus, mis ette näidata, on poolelijäänud bakalaureuseaastad (ja 5. koht Tallinna lahtistel kergejõustikuvõistlustel aastal 1998), võib reaalsuse hetk olla päris karm. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Inimesed ei ole harjunud mõnu tundma enda potentsiaali täielikust kasutamisest. Võib, ma seletan. </div><div align="justify">Ütleme, et Juhan tahab "lõõgastuda". Ta toksib mõnd arvutimängu või vaatab telekat, enda potentsiaali suures osas rakendamata. Selle asemel võiks ta näiteks maalida või lugeda - tegevused, mis tegelikkuses "lõõgastavad" aju palju rohkem ning ühtlasti tõstavad inimese õnnetaset: edukas tegevus, kujutlusvõime kasutus ning meditatiivne tegevus aitavad sellele suuresti kaasa. Samas on palju <em>lihtsam </em>"mitte midagi" teha ning vaikselt kärbuda. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Teine aspekt on loomulikult edasilükkunud lapsepõlv. Noortel on üha raskem noorukieast täiskasvanuks muutuda. Eestis on see veel suhteliselt tervislik - USAs on veel ka 27-aastased oma vanemate hoole all. Ülikooli esimesed kolm aastat (BA) on justkui keskkooli pikendus, kus ema-isa raha köhivad, korteri üürivad ja neljapäevast esmaspäevani lapsukest toidavad (loomulikult pannakse kolmeks koolipäevaks purgiga kartulisalatit kaasa). BA akadeemiline väärtus ei ole just eriliselt kõrge, seetõttu tuleks panna suurt rõhku elukoolile, mis kvaasi-iseseisvus annab. Kuidas seda aga saavutatama peaks, kui täiskasvanud inimene on sama iseseisev kui titt? </div><div align="justify">On tore, et noorele inimesele antakse aega ennast avastada ja end arendada, ent see võib lõppeda sellega, et ühiskonda paisatakse veel täiesti ebaküps ja vastutusvõimetu inimene, kes talle avaneva koorma all peagi murdub (probleemid rubriigist "oot kas majapidamistarbed ei ilmugi iseenesest kraanikausi alla kappi"). Samamoodi muudab harjumus vanematelt raha saada noore inimese laisaks, ja seda mitte tema enda süül: loomulikult on mõnus, kui emme igal halvemal päeval natuke raha juurde köhib. See tekitab aga suhteliselt enesehävitusliku finantskäitumise mustri: <em>alati tuleb. </em>Inimesel polegi vaja vastutustundlikkust või töökust, sest kui midagi valesti läheb, saab alati kuskilt abi küsida. Kahjuks ei õpetata noortele aga abiküsimise olukorra ennetamist, ka ei ole neil olulisi teadmisi enese peale lootmisest. Distsipliin, enesekontroll, oskus ennast tööle sundida, oskus pingelistes olukordades toime tulla... </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Raske on vaadata mõndasid noori ja endale teadvustada, et vaid paari aasta pärast on neil pere ja kodu ja tõenäoliselt ka töökoht. Eesmärgitud ekslejad, kellel puudub sisemine tahe pingutada ja paremaks saada. Sellised, kes ei tee elu antud sidrunitest limonaadi, vaid imevad niisama haput tsitrust ja kurdavad, et kibe on. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Tuleb teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb ka armastus. <em>Pardon</em> <em>mes tammsaarismes, </em>aga selles osas oli tal ikkagi täielikult õigus. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Kas eesmärgiks on eluaegne õpe või eluaegsed üliõpilased? </div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-42223724535700479142010-04-08T10:36:00.002+03:002010-04-08T10:44:02.489+03:00<div align="justify">Mul on tunne, et ma seisan karkudel keset välja ja taevast sajab sardiine ja alaseid (alasi-alaseid?). Kuidagi väga üle pea kokku lõi täna hommikul ja ma tahaksin olla kolmeaastane elik istuda maha, jonnida ja põtkida. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Mul on liiga palju asju, mille üle muretseda ja mida teha vaja. Ja need pole ainult minu enda asjad. Ja tunne on selline, et noh, aina lendab neid alaseid. Jooksen ja jooksen ja maratoni lõppu ei näe. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Vähemalt läheb islandi keelega hästi, olen püsinud enam-vähem graafikus. Hääldus on nii sürr variant, et täna kliendiga prantsuse keelt rääkides tundsin meeldivat kergendust, et keelt väänama ei pea. <em>In French. </em>Nii hull ongi. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Ja pettumus, oh pettumus. Pettumise jõud on suur. Ja kirgastav. Ainuke probleem on selles, et kui kirgastumise hetk kätte jõuab, on natuke hilja midagi muuta, ilma, et needki varemed, mis veel kuidagi püsti, hirmsa kolinaga kokku kukuksid. Ja nii suurt harja mul pole, et seda tolmu kokku pühkida. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Oeh. <em>I need a hug. </em></div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-61293688000803640292010-04-06T05:54:00.002+03:002010-04-06T06:09:23.606+03:00<div style="text-align: justify;">Ja veel - alustasin toredat lingvistilist eksperimenti, mis osalt on eneseületuskatse ja teisalt soov vaadata, kui palju infoühiskond hariduse ja harituse võimalikkusele kaasa aitab. Teisisõnu, tegemist on täiesti individuaalse veebipõhise õppega - kasutatud materjalid on guugli ustava abikäega välja otsitud ning eranditult tasuta kättesaadavad, samuti üritan hilisemas faasis suhtluskeskkondi ära kasutada, et mõne sigurdottiriga MSNis paar sõna juttu vesta.<br /><br />Eksperimendi teemaks on siis <span style="font-weight: bold;">Islandi keel 30 päevaga. </span>Hetkel käsil Day 2 ja motivatsiooniga kasvab ka hirm.<br />Alguses oli plaanis HabitForge'i abil 21 päeva järjest viis uut võõrkeelset sõna õppida. Natuke asja üle juurelnud, leidsin, et sellest suuremat tolku pole - milleks õppida seosetuid sõnu kui võib ka keelt. Nii sündiski minu pisikeses peas mõte islandi keel <span style="font-style: italic;">päriselt</span> selgeks õppida, mitte nii, nagu suvel, kus ma 70ndatest pärit Cambridge'i grammatikaõpiku järgi saareriigi süntaksit selgeks saada proovisin.<br /><br />Selleks, et oleks ikka kindel, et ma neljandal päeval oma vastleitud hobi näiteks päikeselise Piro vastu ei vaheta, sündis ka kahe esimese nädala Study Guide ja kuigi arvan seda vaadates, et enese ülehindamine on jälle moes, loodan ma siiralt, et mul üle ei viska. Kuigi materjali on väga, <span style="font-style: italic;">väga </span>palju.<br /><br />Ühendasin oma ponnistuse ka teise, isegi suurema eneseületusega: tegin endale Twitteri kasutaja, kelle nime alt ma enda edasiminekutest säutsun. Niiviisi on mul vähemalt tunne, et kui ma üle lasen, siis keegi mõistab hukka. Ma <span style="font-style: italic;">loodan. </span><br /><br />Esimese nädala plaaniks on selgeks saada põhiline sõnavara - hetkel olen valinud siis Põhilised Fraasid, Värvid, Numbrid, Ajaväljendid (alates kellast lõpetades kuude ja nädalapäevadega), erinevad kohad pluss 20 populaarsemat verbi (pööramiseta). Teise päeva lõpus ehk siis <span style="font-style: italic;">täna</span> olen ma ülimalt vaimustatud sellest, et "oranž" on islandi keeles "apelsinnugulur", aga kui ma järgmine kolmapäev irregulaarseid verbe vaatama hakkan... Tõenäoliselt enam mitte niiväga.<br /><br />Loodan igatahes, et kõik läheb hästi ja ma viiendal päeval alla ei anna. Ja kui annan, siis, noh, kõmri keel ootab oma järjekorda...<br /><br />PS: teate, mida islandlased ütlevad, kui neilt küsida, kuidas läheb? <span style="font-style: italic;">Svona svona, la la</span>!<br /></div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-89122850648847745272010-04-05T21:36:00.002+03:002010-04-05T21:54:16.414+03:00<div align="justify">India tormilisest pealetungist Lääne kultuuri kirjutasin pikemalt oma essees "She Likes Shiny Beads" (vt. Esseed), aga mõtteid tuleb veel. </div><div align="justify">Praegu loen ülimalt sooja vastuvõtu osaliseks saanud <em>The God Of Small Things</em>'i, autoriks New Delhi naisterahvas Arundhati Roy. Täna Rahva Raamatus ringi kõndides jäi see mulle millegipärast silma ja lõpuks ka kotti ning esimene peatükk on läbi. Veel vara öelda, ehk, aga väikesed mõtted on juba tekkinud. </div><div align="justify"><em>Ülevoolav. </em>Ja ma pole kindel, kas heas või halvas mõttes. Juba esimesse peatükki on kokku surutud niivõrd palju, et on päris keeruline mõista, millest või kellest jutt ikkagi käib. Ja mitte selles suhtes, et oleks palju põimuvaid <em>plotline</em>'e või segaseid seiku või uskumatuid keerdkäike. Rohkem nagu ühepajatoit vormis "perenaine pole veel otsustanud, kas kaalika või kapsa või mõlemaga". Peeti paneks ka. </div><div align="justify">Teiseks on mul tunne, et autor on ette võtnud Oxford Dictionary ja sealt loterii korras oma kirjeldustesse sõnu pikkima hakanud. Ma mõistan, et kirjanik peab keelt oskama, aga ta peab seda tegema niivõrd hästi, et ei teki kahtlust, et ta end üleeksponeerib. Kuigi kirjeldused on elavad ja kohati unenäotaolised, on nad mõningal määral ka... tüütud. </div><div align="justify">Kolmandaks - tegemist on <em>esimese</em> peatükiga ja <em>juba</em> on ilmsiks tulnud elavalt matmine ja ahistamine ja alkoholism ja perevägivald ja sotsiaalsed probleemid ja kahemunakaksikud ja pagan teab mis veel. Kardan edasi lugeda. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Igal juhul - loen edasi, ja vaatan, mis emotsioonid tekivad. Kuigi nii võib tunduda, pole ma tegelikult veel eriti kriitiline, lihtsalt mõned asjad jäid justkui pinnuks silma. Tegemist on kahtlemata väga omapärase ja värvika teosega. Eks näis. </div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-60446396119846171022010-04-03T16:18:00.003+03:002011-07-29T15:55:10.778+03:00<div style="text-align: justify;">Priit Pullerits kirjutas Postimehes soorollidest ja mehelikkusest, õigemini selle kadumisest.<br />Ma ei oskaks temaga rohkem nõustuda.<br /><br />"Mehelikkus" on tõepoolest muutunud mingiks veidraks anakronismiks ning ühiskond propageerib kas sootust või lihtsalt looderdamist. Me ei peagi laskuma šovinism vs feminism klišeedesse, selleks, et märgata, et midagi on valesti. Tänavad on täis täiskasvanud mehi, kes näevad välja nagu neljateistaastased getopoisid; ülikool on täis mehi, kes selle asemel, et tuleviku nimel pingutada, üritavad kõigest mööda hiilida, et oma keskkoolipikendust veelgi pikendada; ühiskond on täis mehi, kes hoolimata oma vanusest elavad kas oma vanemate, oma naise või veelgi hullem, mõlema kulul.<br /><br />Kuhu jäi autunne? Eneseuhkus? Soov midagi tõestada? Soorollidest lähtuvalt, nagu tõi välja ka Pullerits, on probleem selles, et naised muutuvad järjest tugevamaks. Soorollidel kui sellistel pole enam erilist kaalu. Samas on siin suur süü ka naistel, kes <span style="font-style: italic;">lasevad</span> meestel mugavustsoonis pesitseda. Miks peaks mees pingutama, kui ta teab, et seda tegelikult vaja pole? Kui voodis on kedagi näppida ja soe söök on laual hoolimata sellest, et naine ennast selle nimel surnuks rabab ja usub pimedas armastuses, et kunagi tuleb ka see hetk, mil mees <span style="font-style: italic;">tema</span> jaoks midagi teeb, tuleb see hetk... Tõenäoliselt ei iial.<br /><br />Samas ei puuduta artikkel veelgi suuremat, ühiskondlikku mastaapi, mis soorollide hägustumisest hullemgi. Avalik arvamus toetab lodevust, rumalust ja laiskust. Meie "staarajakirjanikud", "staarmeikarid" ja "printsessid" pole mitte edukad ja omal alal nime teinud tegelased, vaid labiilsed fruktid, kelle üle on pitsi kangema kõrvale hea natuke naerda.<br />Me kadestame neid, kes oma eluga midagi teinud ja oleme nemad oma suurest vihast (ja mõneti ka NLi järellainetusena) kurjadeks kapitalistideks muutnud. Me ei pea lugu tööst ja pingutamisest (vt "kas Eestis on liiga vähe pühasid"). Lahedad on need, kes mitte midagi ei tee, saavutada ei soovi. Ja niiviisi sünnivadki noormehed, kes ka kahekümnendates eluaastates alles poisikesed ja ei mõista, et paari aasta pärast on nii mõnekski plaaniks juba liiga hilja.<br /></div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-33713328535098814322010-03-19T12:03:00.004+02:002010-04-03T16:29:51.928+03:00<div style="text-align: justify;">Nonii. Eesti ajalehtede kaunis manööver on jõudnud ka välismeediasse, olles üks Euronewsi kuumimaid lugusid. Valitsusepoolne tagasiside on küll arusaadav, ent mõnevõrra murettekitav.<br /><br />Igal juhul olin ma eile öösel tööl ning kohe kui poole kuue paiku värsked <em>valged</em> lehed tulid, saatsin ka õnnitlusmeili. Väga kaunis ja galantne samm.<br /><br /><br /><br />Täiesti mõistetamatu oli Pomerantsi ütlus, et pffft, mis need ajakirjanikud muretsevad, sellist ajakirjandust, mida allikakaitse eelnõu puudutaks, niikuinii ei ilmu (pidades silmas kvaliteetset uurivat ajakirjandust). Jah, tuleb tõdeda, et rohkem kajastust leiavad Paris Hiltoni püksikud, kui kõvad teemad (vaadake ainult Tallinna Linnavalitsust, sealt tuleks materjali enam kui küll), ent see ei tähenda, et siseminister võiks tervet institutsiooni degradeerida. Masendav.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-90062770174813694632010-03-14T15:25:00.002+02:002010-03-14T15:36:31.662+02:00<div style="text-align: justify;">Päris kurb on tõdeda, et kui ma tahan Parrega rääkida, karjun teise tuppa, "Parre, tule MSNi!". Digitaliseeritud ühiskonna võlud.<br /><br />Viimasel ajal on olnud väga palju, millest mõelda ja liiga vähe aega, et seda teha. Tunne on kirju ja ülevoolav ja kurnav ja väsitav ja nukker ja elevil ja segaduses ja tegelikult tahaksin ma lihtsalt... magada. Väga kaua. Ja ärgata üles päikesepaistelisel päeval, aknad lahti, niiviisi, et ma tunnen värske muru lõhna. Ja metsakohinat. Ja istuksin terve hommiku aknalaual ja ei mõtleks mitte millestki.<br /><br />Inimesed mõistavad liiga vähe, et tegelikult ei tunne mitte keegi mitte kedagi teist. See, mis kellegi sees peidus, on lihtsalt nii varjul, et teha mingeid ennatlikke järeldusi on rumal. Me oleme nii varmad teisi hukka mõistma, et iseenda üle kohut pidada ei tule meeldegi. Mitte et see oluliselt vajalik oleks. Ma olen tükk aega hoidunud teisi kuulamast (kuigi mõnikord võib-olla peaks), aga nüüd tahaksin kellegagi maha istuda ja kuulata, mis tal öelda on. Ja mõelda - mis pagana pärast ta seda mulle näkku öelda ei julge? Või minu arvamust küsida. Mida vähem mingist olukorrast teatakse, seda kärmemad ollakse asju ette kujutama. See teeb küll haiget, jah, teeb, aga eks ma proovin sellest üle olla.<br /><br />Ja me kõik teeme vigu, kas pole. Mõni meist teeb vigu natukene karmimalt, kui teised. Mõni suudab enda vigu varjata. Mõni mitte. Ma tahaksin loota, et kõik on mingil määral õppetund, aga see on natuke jama. Mõnikord lähebki midagi lihtsalt sellepärast katki, et katki minna. Siis tuleb lihtsalt maha istuda ja oodata, et halvad ajad mööda läheks - tavaliselt lähevadki.<br /><br />Vist.<br /></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-10727815113890902852010-03-09T22:03:00.002+02:002010-03-09T22:05:17.784+02:00Kas pole tõsi, et nii kui üks osa sinu elust heledalt särama lööb, kukub teine osa kolinaga kokku? Nii on.<br />Siis aitab hea muusika, head sõbrad ja natuke head veini. Peaasi, et kodus on hea olla.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-88129926321192575522010-02-27T05:25:00.005+02:002010-02-27T06:19:01.406+02:00<div align="justify">Pole tükk aega kirjutanud ning, nagu ikka, tähendab see seda, et päevas võiks kõvasti rohkem tunde olla. Tundub uskumatu, et veebruarisse on järgi jäänud vaid üks päev. Umbes sama uskumatu nagu meie selle kuu küttearve... </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Hoolimata tihedast päevakavast on pähe siginenud ka mitu mõtet. Mitte uued, ent mitte ka vanad. Killud, mida tahaks ära öelda. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Nimelt tekkis meedias hiljuti diskussioon modellinduse ja sellega seonduva üle, täpsemalt siis noorte neidude toitumisprobleemid ning kuivõrd modellindus neid soodustab. </div><div align="justify">Ma ei arva, et tegemist oleks läbinisti pseudoprobleemiga, küll aga leian, et suur osa sellest on lihtsalt ülespuhutud ja/või liialdatud. Esiteks, räägime tööstusstandarditest. 0-suurust (mulle pole muide siiamaani kohale jõudnud, mis number vastaks sellele Eestis, kui keegi teab, jätke kommentaari) kannavad eelkõige <em>haute couture'</em>i ehk siis kõrgmoe modellid ja <em>haute couture</em> on põhimõtteliselt kunstivorm elik nende riietega Selverisse ei läheks. See moodustab väga väikese osa maailma moeturust ning, nagu me teame, saavad modellideks olla vaid priviligeeritud tütarlapsed ja noormehed. Need, kes vastavad teatud standarditele. Ärgem unustagem, et modell on keegi, kelle tööks on olla riidepuu. Tema keha/nägu ongi tema CV ning kui ta ei vasta nõuetele - uksed on ka väljaspoolt päris huvitavad vaadata. </div><div align="justify">Täpselt samamoodi kehtivad standardsed nõudmised baleriinidele (üüratult karmimad, kui modellidele), kujundujujatele ja, kui soovite, vangivalvureile (minu kandidatuur lükati igaljuhul Tartu vanglas tagasi, mul olevat valed sootunnused). Tähele tuleb panna ka seda, et haiglased kondikubud esinevad, nagu varem märgitud, enamjaolt vaid kõrgmoe <em>catwalk</em>'idel, supermodellid ja modellid, kes eksponeerivad riideid, mida saab päriselt ka kanda, on küll kõhnad, ent mitte anorektilised. </div><div align="justify">Siit tuleneb hoopis teine aspekt - kõhnale inimesele võib ligi astuda kestahes, sõimata teda vaimuhaigeks (anoreksia on vaimuhaigus nagu iga teine, selle vahega, et võib märksa lihtsamini surmaga lõppeda kui näiteks skisofreenia), rääkida talle, kui oluline on õige toitumine ja pillata paar levifraasi nagu "kõrend" või "luukere". Pöörame olukorra teistpidiseks: kõhn inimene teeb sama ülekaalulisele. See on nii mõeldamatu, et ma ei suuda praegu isegi "paks" trükkida, kuna see tundub poliitiliselt ebakorrektne. Miks siis "kõhn" sobib? Miks võib saleda inimese rannet mõõta ja käskida tal rohkem süüa, kui tal on ehk lihtsalt kiire ainevahetus või tarbib niipalju, kui kulutab, samas kui lihavale kakukesele vihjates, et ehk oleks aeg sõõrikud käest panna ja oma iPodiga väike metsajooks teha järgneb tavaliselt nimet' isiku ränk düsfooria, kaaslaste pahameel ja "vihjaja" sotsiaalne enesetapp? </div><div align="justify">Tegemist on suhteliselt silmakirjaliku küsimusega, eriti meie "terviselembuse" valguses. Suitsetamine pole surmapõhjus nr1, ka pole seda alkohol. Peamiseks surmapõhjuseks (loomulikult Lääne ühiskonnas) on rasvumisest tekitatud südamehaigused. Juba ainult 5 kilo ülekaalu tähendab põhimõtteliselt seda, et igal pool kannate endaga kaasas 5-kilost kotti. <em>Igal pool, kogu aeg. </em>Hea küll, see ehk eriti ei kurna. Aga 10-15 kilo? 20? 40? Ülekaalulisust on kuritegelik õigustada või kuidagimoodi "geneetiliselt tõestada". Ma ei vaidlegi vastu, et teatud inimestel on <em>soodumus</em> ülekaalulisuseks, ent see ei tähenda, et nad lapsest saati "suure kondiga" on. </div><div align="justify">Tähelepanu tahaksin juhtida ka sellele, et toitumishäired on väga tõsine teema ja kõik ülaltoodu ei püüa kuidagimoodi seda teemat naeruvääristada. See on mulle südamelähedane temaatika ja ma tean, mida toitumishäire tähendab ja kui raske sellega tegelemine on (et mitte öelda, sellest ei parane kunagi). </div><div align="justify">Ent noor tütarlaps, kellel tekib anoreksia või buliimia, on palju rohkem mõjutatud oma keskkonnast kui kõrgmoest. Pildid loovad unelma, kaaslased loovad reaalsuse. See tähendab, kui teda ümbritsevad inimesed, kes teda armastavad, hoolivad ja peavad teda ilusaks, arvab tütarlaps, et ta juba ongi jõudnud soovitud tasemele. Loomulikult on siin ületegemise oht ning kui neiut hakatakse õnnitlema/imetlema tema väikese kaalu/vööümbermõõdu pärast, võib seegi kinnisideeks välja areneda. Ärgem unustagem, et anoreksia on <em>vaimuhaigus. </em>Inimene tunneb ennast koledana ja paksuna, ükskõik, kui väike tema kaal parajasti poleks. Seda ei põhjusta mitte esikaanemodell, vaid lähedane inimene, kes ütleb õelalt. Numbrid pole olulised. Selle võib vallandada pisimgi kommentaar, mis paneb peas idanema mõtte: äkki ongi nii? Kui asi on piisavalt kaugele läinud, on seda praktiliselt võimatu peatada. Õigemini, võimatu on garanteerida, et see kunagi uuesti ei juhtu. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Emad, rääkige oma tütardega. Öelge neile, et nad on ilusad ja pange neid oma kehasid armastama. Kõik inimesed sünnivad ilusatena, see on meie enda valik, milliseks me endid hiljem muudame. </div><div align="justify">Mehed, ärge öelge oma naistele, et nad on paksud. Isegi siis, kui Sinu kallim on tõesti ülekaaluline ja asi hakkab ohustama tema tervist (ja voodilaudu), tuleks asjale läheneda hoopis teisest küljest: suunata naist tema teadmata. On väga harv juhus, et mees teab, et naine on kunagi toitumishäire all kannatanud ja pisimgi kommentaar võib vallandada uue hoo. </div><div align="justify">Pealegi, Te ju arvate, et Teie naine on ilus? Pange teda siis niiviisi ka tundma. Ta on seda väärt. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Teiseks, OM. Ainult kaks kommentaari: Lysacek uisutas paremini kui Pljuštšenko ja Kiku poleks pidanud katkestama. </div><div align="justify"> </div><div align="justify">Kolmandaks, inimesi ei tasu hukka mõista, kui ei teata, mis millegi taga on või oli. </div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1207591187456057663.post-33883565721117647962010-02-09T05:08:00.003+02:002011-07-29T14:35:37.628+03:00Surm<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><div align="justify">Hiljuti rääkisin ühe töökaaslasega kahel väga huvitaval teemal: surmanuhtlus ja eutanaasia. </div><div align="justify">Mäletamist mööda olen ka siin kunagi surmanuhtluse koha pealt sõna võtnud, eutanaasia kohta ilmselt mitte. Aga, kokkuvõtlikult: </div><div align="justify"></div><div align="justify">1) Surmanuhtlus ei/jah - teemat peaks võtma eelkõige juriidiliselt ja alles siis inimlikult. Kaks aspekti: esiteks teevad inimesed vigu ja teiseks oleks surmanuhtlusi palju vähem, kui otsuse teinu peaks ise ohvril kujundlikult öeldes pea maha lööma. </div><div align="justify">Kuna inimesed teevad vigu, pole harv juhus vale mehe süüdimõistmine. Kui see vale mees veel ka hukatakse, on põhimõtteliselt tegu mõrvaga. Pealegi pole kellelgi õigust teise elu üle kohut mõista. Jah, ma nõustun sellega, et maailmas eksisteerib inimmonstrumeid, kellede puhul peaks kaks korda mõtlema, kas nende olemasolu meie ümbritsevat kuidagi rikastab. Ent see on jällegi inimlik aspekt, mis meie süsteemis ei tööta. Olen kahe käega seaduste karmistamise poolt (karistused) ning arvan, et vanglad peaksid olema rohkem nagu vanglad ja vähem nagu kolmetärnihotellid, ent kellegi tapmine probleemi ei paranda. Kui tegemist oleks ühiskonnatüübiga, milles eksisteerib veritasu, oleks selline asi mõistetav ning iseenesest toimiv. Ent meie kontekstis pole surmanuhtlus õigustatud. </div><div align="justify"><i>Fighting for peace is like fucking for virginity, pardon my French. </i></div><div align="justify"></div><div align="justify">2) Eutanaasia - ei/jah: olen ideeliselt eutanaasia pooldaja elik piinlevaid inimesi või vegeteerivaid juurvilju, kes ainult torude abil elavad, ei peaks nende tahte vastaselt elus hoitama. Ent samas olen alati juhindunud ühest ääretult lihtsast tõest: <i>Do what ye will, if it harms none. </i>Teisisõnu peaks igal inimesel olema vabadus teha, mida iganes ta soovib, ilma sellega kedagi teist haavamata/mõjutamata, olgu see siis nii reaalne, kui tahes. Inimesel on vabadus teha enda eluga, mida ta soovib, eutanaasia tähendab aga põhimõtteliselt teisele inimesele enda tapmise külge pookimist, olgu eesmärgid nii üllad, kui nad on. Enesetapp on lahendus, mitte eutanaasia - see tähendab "nupulevajutaja" jaoks ikkagi kellegi elu võtmist. Pealegi looks see potentsiaalselt võimaluse mõrva/<i>medical practice gone wrong</i>'i eutanaasia pähe presenteerida, mis ehk poleks kõige positiivsem. </div><div align="justify"></div><div align="justify">Sellised morbiidsed mõtted. </div></div>Unknownnoreply@blogger.com1