esmaspäev, 29. juuni 2009

kahe nädalaga on toimunud hirmuäratavalt palju.

esiteks, sess. Põhimõtteliselt on järgi veel vaid üks asi: homne meedia regulatsiooni eksam. Peale seda on kõik. Mingi hetk käis täielik ajuväänamine, iga päev 12 lehekülge esseed, lõputööd vms kirjutada polnud naljaasi. Sõrmetrenn. Kõik on siiamaani väga hästi läinud ja B-dega lõppenud, v.a mõni õnnetu juhus.

teiseks, kolimine. Panime Ukuga nö "leivad ühte kappi" (mida on ülimalt debiilne öelda pärast seitset kuud 24/7 koosolemist), aga nüüd on meil ka officially sama aadress. Sellised ettevõtmised on ideena alati toredamad, kui reaalsuses; mina pidin oma asjad kokku panema, et tuba saaks ümber tõsta. Uku asjad pidi kokku pandama, et Ilmatsalust kolida. Me pidime kodus täieliku suurpuhastuse tegema, kuna Mari pidi tuba ette näitama lepingu lõpetamise puhul. Ta viis küll enda asjad minema, ent kahjuks oli nende hulgas ka näiteks põrandahari ja tema ise, mis tähendas, et me tegime kahekesi neli päeva väga ränka tööd. Teha seda 38AP sessi kõrvalt ei ole üldse-üldse naljakas. Kuigi voodite liigutamine oli küll, neid nimelt ei mahu pisikeses toas ümber pöörama ja küll me siis mõtlesime igasugu logistilisi plaane välja (ok, tegelikult uku lihtsalt karjus keset tuba, et kuidas ma millestki aru ei saa ja et mul on naise mõtlemine).
Mingi ime läbi saime me oma ülesannetega igatahes perfektselt hakkama ja nüüd on meil imekena pisike kodu (minu lemmikute) punaste kardinate, kalade, toasuuruse voodi, väikese kunstinurga, raamaturiiulite, lauamängude, aroomilampide, viirukite, maalide, kitarride ja õdusa tundega. Otsustasin ka, et maitseained mu söögi sees ei saa pärineda ainult Kaupsi riiulitelt; seetõttu ostsime ühel päeval voolimissavi ja ma voolisin oma pisikeste näpukestega mõned ekslusiivsed (khm, lopergused) lillepotid, värvisin akrüülidega kirjuks ja panin aknalauale oreganot ja tüümiani kasvama. Oregano hingitseb vaikselt, kolm rohelist peakest on väljas, aga tüümian on nädala ajaga põõsaks muutunud. Suht sürr.

kolmandaks, mul on nüüd lühikesed juuksed. Ütleme nii, et "ou aga see piff on palju lahedam, tal on palju pikemad juuksed" pole fraas, mida ma lootsin kuulda ja "nudipea" pole ka mu uus lemmikhüüdnimi, aga tunne on igatahes kergem. Mina, kelle kõige lühemad juuksed on olnud rinna alla ulatuvad, harjusin uue juuksega ära suhteliselt kiiresti. Võib-olla on asi selles, et ma ise lõikasin ja ma ei saaks kunagi tunnistada, et see võib-olla pole hea. Aga on. Ukule meeldib. Ja mulle ka.

neljandaks, jaanipäev. See oli vist kõige parem jaanipäev, mis mul on üldse kunagi olnud. Teemas olime meie seitsmekesi (miinus Sten, kes nähtavasti Tartust jäädavalt lahkunud). Tartust hakkasime Olegi ja Kaarliga sõitma umbes täpselt samal ajal, kui Parre helistas, et ta on Kullamaale jõudnud :)
Neli tundi hiljem sõitsime Kullamaa A&O poe ette ning kuskilt põõsast roomas, FHM näpus, välja ka Parre. Kullamaal oli suvi ja päike ja kiiktoolid ja palju-palju-palju süüa-juua. Mängisime Guillotine'i, ajasime juttu, grillisime vorste ja liha ja sõime kõike, mida oli. Taavi ilmus ka mingi hetk Kohilast kohale (ha ha) ning siis sai Tiidu marineeritud šašlõki süümekateta sütele visata. Edasi läks õhtu klassikalise jaaniõhtu malli järgi - sõime meeletult palju, käisime meeletult heas saunas, mekkisime meeletult head rabarberikooki, käisime veel natuke saunas, vihtlesime ja istusime lõkke ääres. Kui kõik olid ära vajunud, jäime mina, Parre ja Taavi kolmekesi lõkke äärde kiiktoolile, et vabadussõdalastele austust avaldada. Sai lauldud sepapoiste-kaanonit ja juureldud tähtsate teemade üle; austust avaldasime ka päikesetõusule, mis sealmail tõesti kaunis. Umbes seitsme paiku hommikul läksime voodisse. Uku vanaisa ärkas kell kuus.


Aga nüüd, nüüd pean ma meedia regulatsiooniks õppima ja uut Miki Hiire koomiksikogu lugema. Seniks aga magusaid herneid ja säravaid tähti.


PS - kolmapäeval lähen äikesejahile mööda Kagu-Eestit ja öösel tõenäoliselt ka Lätit; loodan häid pilte saada, need tulevad ka siia tõenäoliselt üles :)

pühapäev, 14. juuni 2009

heade mõtete linnast on saamas halbade mõtete linn, kell on pool viis hommikul ning ma olen jõudnud kahe tuhande kuuesaja kahekümneviienda sõnani eksootika esseest, mis kannab intrigeerivat pealkirja "She Likes Shiny Beads" ning räägib India kujutamisest Lääne popkultuuris. "There is an Irish pub in every city and damn you if you don't know who the American President is; the West has become a blurry cocktail of all the countries within it, joined together in harmony under the golden arches of McDonald's". Algus oli suhteliselt paljutõotav, kuni ma jõudsin lauseteni nagu "The Western world was in search for a higher sort of spirituality, which for some reason was tried to be obtained from heavy drug use, burning dozens of incense sticks and dancing around naked." Tundub, et aeg oleks tänaseks klaviatuur rahule jätta ja hommikul uue hooga jätkata.

Nädal on läinud sessivaimus, nagu ikka, ning ma olen tõenäoliselt kirjutanud rohkem tähemärke, kui viimase viie aasta jooksul kokku. Eile lõpetasin ka oma religioosse fundamentalismi essee, mille maht oli lõpuks 11 lehekülge. Mu klaviatuurilt hakkavad tähed maha kuluma.

Suure esseekirjutamise peale on mõtteid kogu aeg juurde tulnud, mõned sellised, mille üle sooviks pikemalt arutleda, mõned sellised, mille üle ei sooviks iialgi arutleda, mõned lihtsalt liiga küünilised. Ma avastasin, et olles religiooni ja tema erinevaid ilminguid tosinal erineval viisil analüüsinud, juhtus see, mis juhtuma poleks pidanud - hetkeks ununes mul ära tema inimlik faktor. Me kõik oleme usklikud, see on nagu instinktide relikt, miski, mis peab meid päästma siis, kui külm kalkuleerimine enam ei aita. Taylori järgi tekkis religioon loodusnähtuste seletamiseks, ent ma pole temaga päris nõus. Ma arvan, et kõigepealt tekkis religioon, usk millessegi kõrgemasse, ning alles seejärel kasutati teda asjade seletamiseks. Võimalik, et need kaks protsessi olid simultaansed ning üksteisest sõltuvad.
Jällegi olen ma mõttetu analüüsi teel, kasutamaks rohkem-kui-kahesilbilisi-sõnu, mis tegelikult mitte midagi ei ütle. Täna oli päev otsa äikesetorm, selline intensiivne ja apokalüptiline, mis tuletab meelde, kui abitud me oleme. Aga mina olin nelja seina vahel (tegelikult küll kolme seinakõrguse akna ja ühe seina vahel), vaatamas väljas möllavat tormi turvalises soojuses. Siis, kui Gyprocit veel polnud (kui nüüd täpsustada, siis ratastki mitte), oli seesama torm hoopis teise tähendusega. Mitte "võimas" või "ilus" või "hingemattev" või "hävitav" või ükskõik milline omadussõna, mida inimesed loodusnähtustele külge poogivad.

Ta oli lihtsalt äikesetorm ja teda võeti kui ühe osana kõigest. Ma ei näe põhjust, miks kiviaegne inimene oleks pidanud omistama tormile mingisugust moraalset tähendust (à la "torm on Jumala viha"). Kui nad ka nägid piksenooles mingit esteetilist väärtust, oli see kindlasti palju sügavam ja toorem, kui minu "oh, vaata kui ilus välk". Mulle meeldib toore siirus, ükskõik kui oksümooronlikult see ei kõla. Tugev ja otsekohene, mis ei ilusta ega halvusta asju, mis ei alanda üht planeeti väitega, et seitse miljardit parasiiti suudavad ta hävitada, millel pole kuvandit, ideed või sügavat tagamõtet.

Metroseksuaalide, plastiknaiste ja pulbertoitude maailmas tuleb ürgne jõud ainult kasuks.


kolmapäev, 10. juuni 2009

"aga kaaaaaaaaaasvataaajaa..."
kolm päeva olin siis kasvataja Eesti lastekodude ja turvakodude lastele. Minu enda pätakad (ehk siis Tartu lapsed) olid väga mõistlikud ja toredad (mõningased kraavisredutamised ja kivikogumised välja arvata) ja tegelikult ka ülejäänutega polnud palju muret. Ja näpuvärviteraapiat oli neile tore teha, kuigi lõppkokkuvõttes olin mina üleni värviga koos ja palju rohkem laps, kui nemad kõik kokku. Üks lastekodupoiss läks mulle eriti sügavalt hinge, tema siirus ja heatahtlikkus ja... Ma ei teagi kohe. Adoptsioon on teemas.

Uku ostis tuhande kahesaja eeksi eest Starcrafti lauamängu. Kõige lahedam on, et see ristiti sisse siis, kui mina Ojakos (Pärnu lähistel) lapsi kantseldasin. Masendav. Aga mina ostsin endale sünnipäevaks Munchkin Questi. Mis on väga lahe mäng, mida keegi minuga ei mängi.
Masendav.

Sünnipäev läks hästi, kõik tulid kohale (kuigi Tallinna rahvas 15ks minutiks), sai tehtud sauna, viineripirukaid ja Džungel Špiidot (Jungle Speed), kalad kolisid suuremasse akvaariumisse ja ma ajasin mööda Ilmatsalu teed taga Tartu kullerit, kes mulle Ristolt lilli tõi. Õpitud sai, et kell viis hommikul valmivad parimad kotletid ja et Parre ei oska numa-numat laulda. Ma panin vaikselt silma peale ühele kenale poisile, kes diivani peal istus, aga siis mul tuli meelde, et see on ju mu oma mees. Ma polnud ainus, küll, kes talle silma viskas.

Ja kui keegi peaks mäletama, et enne valimisi ma lubasin Eestist ära kolida, kui KE Eestit esindama hakkab, siis niipalju, et... Esimesel võimalusel. Tarand ja kolm idiooti. Parim kooslus üldse. Ma arvan, et see üksik reformikas on nagu kapten Spock ja lihtsalt facepalmib kogu aja.

neljapäev, 4. juuni 2009

eelmine aasta täpselt samal ajal paistis päike. Ja suvetunne oli. Ja sünnipäevatunne ka.
See aasta on sess, vihm ja tühi kõht.



Sotsioloogia eksam - tore nagu alati. Valikvastused ning enamik täiesti mõistetavad (välja arvatud eliitkoolideteemaline küsimus, mis oli lihtsalt nõme). Sotsioloogia on ühesõnaga tehtud.
Täna oli Pulleritsu võimas finaal ning tuleb tõdeda, et see eksam on tõenäoliselt üks parimaid, mis meil on. Kõigepealt teooria osa, mis ei küsi Hennoste õpiku 73ndat lehekülge, vaid pigem mõõdab, kas oled teemat mõistnud. Asju, mida iga ajakirjanik teadma peab (milliste küsimustega alustada lehterintervjuud, kui hea saab üks reporter olla, millist nime ei korrata läbi loo jne). Praktika osas pidime kirjutama tõelise uudise, mille fakte ja mitte-niiväga-fakte saime "allikate" käest, keda õppejõud kehastas. Ühesõnaga puudus pähetuupimine, kuiv tekst ja turboeksam, mis kümme minutit pärast aine lõppu ununeb.


Palju-palju eksameid seisab veel ees ning veel rohkem lõputöid, esseesid, uurimusi ja paganteab mida. Ma suudan mõelda ainult kahele asjale: magada! ja süüa! aga kumbki neist pole mu päevas/öös sage külaline. Varsti (loe: kuu aja pärast) saab suvele ja siis läheb loodetavasti paremaks. Saab keeli õppida, parkides lebotada ja lauamänge mängida. Rahus.

Järgmine nädal peaks ma oma battlemap'i ka kätte saama ning umbes kuu aja pärast peaks algama minu esimene mäng, kus party on juba koos ning loodetavasti ka püsib. Kui Kaarel & Aapo WodD-i süsteemi ka müüki võtavad, saab minust üks õnnelik inimene (kuigi World of Darkness pole sellele vast parim väljund).

Aga - õhust ja armastusest on ka võimalik elada, või vähemalt teoorias. Loome praktika?