Oletagem, et kõik meie ümber on illusioon, meie enda sisemuse peegeldus.

Oletagem, et me loome ise oma reaalsuse. Kas see on selline, nagu võiks või peaks?

Ebameeldivates situatsioonides inimesed üldjuhul halavad või lähevad võtavad ühe õlle. Mõned helgemad pead üritavad probleeme ka "lahendada", ent probleeme ei saa "lahendada" nende tekkepõhjused elimineerimata. See on umbes sama, mis pidevalt sõela vett juurde valada, sest see voolab ära.

Eemaldagem oma eludest ebameeldivused. Inimesed, olukorrad, situatsioonid. Ümbritsegem end vaid sellega, mida tõepoolest naudime. Me ei pea ju asju ise keerulisemaks tegema. Esimesed sammud on rasked, väga rasked. Aga lõppude lõpuks võidavad kõik.

Ma tegin mingit väga veidrat "isiksusetesti", mis alateadvuse arhetüüpidest minu Tegelikku Mina välja loeb. A la minu lemmikloom näitab, milline ma alateadlikult olla tahaksin, minu lemmiktoit, mida armastusest arvan jne. Viimane küsimus selles testis kirjeldas valgete seinte, põranda ja laega tühja akende ja usteta tuba, mille keskel seisis valges ülikonnas valgete juustega mees. Mis tunne on? oli küsimus. Ma kirjutasin "turvaline, oodatud, soe".

Hiljem vaatasin teiste inimeste vastuseid. Anxious, nervous, scared, terrified, uncomfortable, panicky, fearful - need olid vaid mõned, leebemad näited. Tuli välja, et vastus näitab suhtumist surma. Eery.

ma pean tegema audiovisuaalset kommunikatsiooni.

ma sain ajaloo essee A.

ma pean endale mustad kingad ostma.

ma kolisin kaubamaja kõrvale.

ma pean kaladele parema akvaariumi muretsema.

ma olen kummaliselt õnnelik.

Viimase poole aasta täielik motivatsioonitus ning vegetatsioon tundub olevat lõpusirgel ning tunneli lõpus paistab valgus - loodame, et see pole rong.

Ma leidsin oma vana blogi varjatud sissekannete alt mingisugused kirjutised, väga ammused. Novell noormehest, kes põletas maha puhkusele läinud perede maju, näiteks.

Ma tahaksin niiväga jälle kirjutada, ma tahaksin, et mu sees oleks seda, mida välja kirjutada. Praegu tundub aga, justkui oleksin muutunud täiesti emotsioonituks ning vaataksin lihtsalt mingit filmi tütarlapsest, kelle nimi on Siret.

Olgu, film on päris hea, aga tunne on assistendi, mitte režissööri oma. Ja Oscareid saavad teatavasti vaid režissöörid.

Täna panime koridori vaibad ka maha. Ja seinakappi lauamängud. Ja õhtul sööme ja vaatame TV6 pealt halbu filme ja TV3 pealt Dr. House'i.

Tunne on selline, nagu enne tormi. Ainult et torm on selline korralik äike, mis mulle meeletult meeldib.

Ma lugesin ka ühte väga vana blogi, ja seal oli üks lause, mis mind mõtlema pani:

"Grass is always greener on the other side, but that's only because you haven't taken good care of yours lately"

Mis on nii mitmes mõttes õige. Mõnikord on lihtsalt vaja täielikku muutust ja kõik ümber pöörata - sest et muutusi on vaja. Kui jääda toppama ühte hetke, eriti kui see hetk pole kõige meeldivam, kannatab lõppude lõpuks kõik. Ja siis ei aita proovida "kiiremini, kõrgemale ja kaugemale", sest mingil hetkel saab jõud lihtsalt otsa, mille tulemusel istud sa lihtsalt maha, hakkad nutma ja jalgadega põtkima. Ja seda ei taha ju keegi.

Ma olen põhimõtteliselt loobunud igasugustest toredatest eesmärkidest ja taandanud kõik ühele: teha kõike hästi ja veel paremini. Ja ma loodan, et ma teen oma tööd hästi. Ma loodan, et uue semestri algusest teen ma koolis veel paremini - ja praegu ma juba tahan hommikul üles ärgata, mitte aegade lõpuni magada või vähemalt teki alla pugeda ja unustada, et maailm eksisteerib.

Uus hingamine, uus valgus, mul on tunne, et läheb paremaks. Ja see on hea tunne.

Nujabes mängib. Ma istun oma uues pehmes vintage tugitoolis. Parre ja Taavi üritavad Rubiku kuupse lahendada. Aknalaual põleb viiruk. Mul on voodis viis patja ja satiinist padjapüürid. Koridorinurgas pesukorv. Hiigelsuur tumesinine peegel, mis teeb toa kolm korda suuremaks.

Uus aasta? Uus aasta.

Ühesõnaga nüüd ma võin tööle kõndimise asemel libiseda. Kaubamaja kõrval on lahe elada. Natuke külm ehk on (mul on aknas mõra) ja eelmised üürnikud otsustasid kõik torud umbe ajada, aga Parre ja Taavi repairmancrew lendasid kohe peale ja nüüdseks on asi korras. Eile sõime köögis taburettide pealt makarone hakklihaga. Hea.

See on hämmastav, kuidas mõnikord muutuvad asjad ühe hetkega. Või 24 tunniga. Ühel hetkel võid olla ühes hetkes, üks inimene, ja järgmisel on kõik hoopis teistmoodi.

Ja mu tugitool on ikka päris mõnus.

nonii.


et siis 2010 on õnnelikult käes. Eilne õhtu-öö läks hästi, parre ja taavi olid meie juures, sõime-jõime head paremat ja vaatasime unustamatut aastavahetuse programmi, läksime mäe otsa ilutulesid vaatama ja hiljem sotsialiseerusime illegaardis, zavoodis ja suudlevates.
Ühesõnaga oli rahulik ja meeldiv aastavahetus, loodetavasti tuleb aasta samasugune.


Aga siis, resolutsioon ka


1) mitte võtta ette liiga palju
2) mitte võtte ette liiga vähe
3) olla professionaalne kõiges, mida teen
4) püüda kiiremini, kõrgemale ja kaugemale
5) loobuda halbade naljade tegemisest
6) minna Pariisi
7) õppida selgeks, et kuitahes väsinud ma olen, käivad riided siiski kappi, mitte toolile/põrandale
8) muretseda ahi
9) õppida selgeks uus võõrkeel
10) täita kõiki uusaastalubadusi


Head uut aastat kõigile! Ja eriti neile, kellega koos seda vastu võetud sai. Te olete lihtsalt imelised :)


Edit: ahjaa, mul on nüüd ju fingerboard. Lubadus 11: õppida fingerboardiga sõitma ja trikitama

Läheb kesteabmitmekümnes magamata tund.
Viimased päevad/nädal on olnud veider, müstiline, veidi ebareaalne.

Aga reaalsus hakkab tagasi tulema ja see on alati, eranditult halb.

Joon hommikuste uudiste taustaks lahustuvat kohvi ja mõtlen - 45min pärast algab reporteritöö. Viimane.

Imelik on ilma nende reedeteta. Nagu laev, kes ankru kaotanud.


Ja mõned inimesed on tõeliselt julmad.