See, kes elab minevikuta...

Meie reliikvia - see on vabadus! võinuks kosta laupäeval kümnete tuhandete kohaletulnud eestlaste suust. Lausa käegakatsutav oli see ootusärevus, tekitatud päev läbi linastunud dokumentaalfilmide, hüüdlausete ja ühtsustunde poolt. Ma käisin, ma nägin, ma pettusin. Ent, nagu ikka, on suurem osa probleemidest emotsionaalsed ning neid kõiki on võimalik ratsionaalselt lahendada. 

Teeme proovi. 

Hetkel eksisteerib situatsioonis kaks poolt (ceteris paribus) - tootjad (Vabaduse laulu korraldajad) ning tarbijad (kohaletulnud ja telerist vaadanud). Emotsioon, millele otsiti väljundit, jäigi väljundita ning ürituselt lahkuti pettunult. Ühtsustunne oli tarvis aga kuhugi kanaliseerida ning seda tehti, suunates enda pettumuse ürituse korraldajate vastu. Pettumusega ühines ka meedia ning korraldustiimilt nõuti aru - mis toimus?? Miks asendati härduspisarad ja rinnus põksuv isamaaline tunne poolpaljaste käblikute ja väriseva häälega anglofiilidega? Kuhu jäi Iff? Miks me ei saanud kaasa laulda? jne jne

Selle peale alustas tubli korraldajatiim enesehävitususlikku programmi ning asus vasturünnakule: te ei mõista meid. Meie toetame uute traditsioonide loomist, me tahame vabaduse tuua noorteni. Teie ei hooma modernset kunsti! Olgugi, et parim kaitse on sageli rünnak, pole see siin teps mitte nii. Et jõuda asja tuumani, vaatleme olukorda abstraheeritult. 

On olemas nõudlus ja on olemas pakkumine. Jätame esialgu traditsiooni ja muud tegurid valemist välja. Tarbijatel olid ürituse suhtes teatavad nõudmised, mis tegelikult polnudki eriti karmid - me tahame jälle laulda. Tootjatel olid ürituse suhtes head kavatsused - pakume noortele artistidele võimaluse end Vabaduse Lauluga siduda. Kuskohas see asi siis nõnna valesti läks? 

Kallel ja Kristil on kahekümnes pulmaaastapäev. Iga aasta on nad käinud Hispaanias, Andaluusia mägismaade keskel asuvas pisikeses romantilises hotellis, kus nad ka endi mesinädalad veetsid. Veinibaari maitre'd, Pilar, juba teab, et prouale meeldib šokolaadifondanti kõrvale 8cl Fine Ruby porti juua, olgugi, et tema espanjoola-uhkus kihvatab portugaallaste nektarit pisikesse pokaali valades. "Rioja es mucho mejor..." pomiseb ta endamisi. Nad ööbivad iga kord kolmanda korruse tornis, mille keerdtrepist üles minnes jõuab hingematva vaatega katuseterrassini. Igal aastal kakskümmend aastat järjest on nad seal käinud. Hotellipersonal, eriti hotellijuht don Pedro, on paarikesest sisse võetud ning on lausa nende pulmapildi kaminasaali üles riputanud. Nende tulekut oodatakse igal aastal innuga. 

Tänavu tundub aga Kristile, et mehel on talle paar krutskit varuks. Kalle vandus küll, et käis lennujaamas pileteid ostmas ja rentis Hertzist auto, millega hotelli jõuaks; broneering on neil niikuinii iga-aastane. Kristi südames midagi justkui kripeldas, ent - kakskümmend aastat on ikkagi kakskümmend aastat. Tähtis päev jõudis kätte ning Kristi avas hommikul ootusärevalt silmad. Mees oli voodi kõrvale toonud kimbu värskeid pojenge ning väikese kaardi: "ma ootan Sind all, kallis. Meie Armastuse Reisil". Naine riietus - aeglaselt, mitte liig' innukalt - ning sammus väärikalt mööda mahagonpuidust treppi alla. Ta hingeldas, ta oli kindel, et nii tähtsa päeva puhul oli Kallel midagi erilist plaanis. "Ehk soovib ta tõotusi uuendada? Ehk on ta don Pedroga juba eelnevalt kokku leppinud, et meie saabumisel ootab meid pudel -" tema mõttevoog peatus järsult alumise korruse aatriumisse jõudes. Söögitoa uksest murdsid suurde halli kuus sombreerodes tüsedat härrast, kes hakkasid koheselt kitarri ja maracadega hirmsat lärmi tegema ja Bee-eesame muu-uucho laulma. Kristi kiljatas ehmatusest ning haaras kätega peast. Sombreerodes härrased aga juhatasid sisse Kalle, kes pesuehtsas latiino-tantsu ülikonnas, roos hambus, juuksed õliga peadligi lakutud, Kristini sammus, talle roosi ulatas ja lausus: Chrrristiiiiina, muuuchoo... Kristit haaras õud, ent ta ulatas mehele käe. "Kallis, Sa ju mõistad, et need mehed on Mehhikost, mitte Hispaaniast?" küsis Kristi igaks juhuks. "Si, siii, Chrrrristiiiiina, uuno surpriiiiso." Ta juhatab naise uksest välja, kus neid ootab kaks mootorratast. "Istu, Kristi, kiiver on tagaistmel!" juhendab mees. "Aga ma ei oska ju -" - "Istu!!" karjatab Kalle. Suure hädaga saab Kristi lõpuks mootori käima ning vingerdades üritab mööda teed Kallele järgi sõita, samal ajal kui too Besame Muchot lauldes päikeseloojangule vastu sõidab. Nende õhtu lõpeb 40km eemal mere ääres, kus mees värskelt püütud kalast uhhaad valmistab ning uhiuuest nutitelefonist spordiuudiseid jälgib. Säravate silmadega ulatab Kalle naisele kausitäie auravat suppi, kuna too järjest nukramaks muutudes romantikat ootab. "Säh, võta, ära nukrutse nüüd. Lusika leiad telgist," lohutab mees. Märgates, et Kristi sellest vaid enam nördib, mässib ta oma veidi kala järgi lehkava fliisi naise õlgade ümber. "Vaata üles, Kristikene, tähed! Kujutad Sa ette, kuidas me siin kahekesi, ihuüksi, mererannal..." Mees muheleb ning sätib lõkkeaset. "Kurask, on siis vaja iga aasta ka seal kaugel maal käia, siin kõik käe-jala juures. Vohh, sellest teemegi nüüd uue traditsiooni!" 

Jah, kellel seda minevikku ikka tarvis on, ohkab Kristi endamisi ja lürbib plastiklusikaga kalaleent. Kakskümmend aastat on ikkagi kakskümmend aastat...

Mõned traditsioonid on siiski pühad, kuitahes head kavatsused nende reformijail ka poleks. 

Mördiööbiku eleegia

Ma ei usu, et olin ainus, kes märkas tabavat irooniat eilses Delfi  põgenikeloos, kus 52-aastane Andrei kirjeldas, kuidas ta suundub perega Eestist Siberisse inimväärset elu otsima. Nali jätta, oma lugudest rääkisid ka teised õnnetukesed, kes suunduvad õnneotsingutele Iirimaale, Hispaaniasse, Portugali (teatavat irooniat näen ka siin).

Hiljuti sõin Number9 terrassil lõunat ühe Hispaania luksushotellide keti müügijuhiga, kes avaldas imestust Eesti tubliduse kohta – meie suutlikkust alla neelata kärped, mis raskel ajal edu tõid; meie suutlikkust hoida kokku ja teha sama raha eest kaks korda rohkem tööd; meie suutlikkust pudeli vee eest 3 eurot maksta. „Ma plaanin kolida Singapuri, võib-olla Hong Kongi. Vaata ise, mis praegu Hispaanias toimub,“ sõnas ta lõpuks, pilk maas. Majanduspõgenik nagu iga teinegi? Vale.

Eestlastest mördiööbikud ja banaanikorjajad ei ole sugugi paremad „rätipeadest“ ja „arbuusimüüjatest,“ keda nad ise analoogselt sõimavad. Parasiteerida riiki, mis on enda ülesehitamise etapid läbinud, olles odav, keele-ja kultuurioskamatu tööjõud, peaks olema alandav. Ma ei räägi siinkohal spetsialistidest, kes on läinud välismaale kogemusi omandama, et neid hiljem kodumaal jagada; ma räägin betoonivalajatest, kalkunikitkujatest ja maasikakorjajatest, kes ei soovi kodumaal "käsi määrida".

Muru on rohelisem seal, kus seda hooldatakse

Millegipärast on paljudel raske võtta vastutus enda valikute eest. Palganumbrid ja positsioonid on ikkagi suhteliselt avalikud – on teada, millised valikud pakuvad materiaalselt rohkem hüvesid. „Majanduspõgenike“ põhiliseks argumendiks on „inimväärselt elada“ – „inimväärselt“ tähendab selles kontekstis kusjuures „raha nagu muda“ (disclaimer: üldistan – SS). Kui avaldati advokaatide sissetulekud, lärmasid igal pool kommentaariumides kibestunud indiviidid, kui ebaõiglane see on. Kuidas täpselt? Mine ülikooli, õpi juristiks, soorita advokatuuri eksam, saa palju raha. Või –kitku Iirimaal viis aastat kalkuneid ning imesta hiljem, miks sa reaalsel tööturul atraktiivne pole. 

Kirjutasin aasta-kaks tagasi noorte põhilisest veast – luua enda ellu lineaarne illusioon punktist A (olen 17 ja maailma kõige targem) punkti B (istun nahkdiivanil ja vaatan arvutiekraanil, kuidas kontosaldo lõppu nulle aina juurde tiksub). Vahepealsed sammud kipuvad pahatihti ununema.

Loomulikult toidab seda müüti ka usk „andekusest“ või heast tähtede seisust – kiputakse unustama, et iga eduloo taga on meeletult palju tööd. Bill Gates poleks olnud nii edukas, kui tema ema poleks teda pannud keskkooli, kus puhtjuhuslikult oli olemas üks vähestest arvutitest terves riigis, mis võimaldas noorel Billil programmeerimist harjutada – eelis paljude teiste ees. Üldjuhul loetakse ekspertiisi saavutamise eelduseks 10,000 tundi tööd. Tehes kiire arvutuse ilmneb, et täistööajaga (40h nädalas) ja ilma ühegi puhkuseta on enda valdkonnas võimalik saavutada eksperdi tase viie aastaga. Kui inimese eesmärgiks on olla 25-aastane CEO, peab ta alustama varakult ning nägema väga palju vaeva.

Karjale on vajalikud vaid need isendid, kes panustavad ühisesse toimimisse. Need, kes ei suuda panustada füüsilise tööga, võivad teistele elutarkust edasi anda; need, kellel õnnestub paremini seada sõnu, kui atra, peaksidki seda tegema. Sellegipoolest peab eksisteerima teatav balanss – tööviljakusel eksisteerib siiski mingi absoluut, üle mille pole enam võimalik parasiite ära toita. 

 

Las minna!

Ma küsin korra, milles on probleem? Kas me päriselt tahame neid inimesi enda sekka? Öeldakse ju, et olulisem kvantiteedist on kvaliteet. Saabki geenibasseini veidi puhtamaks. Ärajooksikuid on ikka, nii nagu Pronksiööl oli vandaalide hulgas eestlasi. Eestlased suure E-ga olid aga need, kes järgmisel hommikul luua ja kühvliga klaasikilde kokku pühkisid ja tööd edasi tegid.

Seepärast usun ma, et väga suurt probleemi ei maksaks „suurest rahvarändest“ teha. On mindud ja saba sorgus koju tagasi tuldud – on ka võõrsile jäädud ja õnnelikuks saadud. On iga inimese vabadus valida, kus ta elutseda ja poegida soovib.

Küll aga ei tohiks enda ebaõnnestunud valikutes ühtki riiki süüdistada, ka mitte meie oma.