neljapäev, 30. juuli 2009

kuna mind hakkas häirima tõik, et kõikjal hõljub mingisuguse müstilise Twilighti hõng, millest ma midagi ei tea, otsustasin uurida, khm, mis värk on.

Ja mul on nüüd küsimus: mis värk on? Kas ma jätan lugemata mingi salapärase lehekülje, mis teeb selle alla keskpärase raamatu tükk maad paremaks? Kas kõik teised loevad mingit muud Twilighti, mitte seda überhalba kogu maailma vampirismi mõnitavat teinikat? Ma tõesti ootasin, ei, ma lootsin, et, olgugi et see raamat mulle tõenäoliselt ei meeldi, on ta vähemalt hästi ja tabavalt kirjutatud. Harry Potter ei meeldi paljudele, ent mitte keegi ei saa väita, et ta poleks hästi kirjutatud ja, noh, vähemalt mingi plotiga.

Võtsin siis raamatukogust Twilighti, teades vaid niipalju, et teemaks peaks olema vampiiri ja mingi piffi armastus. Lugesin 5 lehekülge. Mõtlesin, et oleks vaja pausi. Tavaliselt läheb 5 lehekülge umbes 2-3 minutiga, seekord läks 10. Paar päeva hiljem, kui olin suutnud selle õuduse umbes 100 lehekülge edasi lugeda, otsustasin enam mitte piinelda ja omandasin filmiversiooni. Ma jõudsin 56nda minutini ja pidin selle jama kinni panema.

Niisiis, why Twilight sucks.

1) Viimasest vampiiriteemast on palju aega möödas. Stokeri Dracula. Interview with the Vampire. Buffy. Totaalselt erinevad vampiirinduse käsitlused, mis kõik "avasid" mingi uue aspekti vereimejate hingeelus. Või noh, nende imagos, vähemalt. And then comes Meyer. Mul on juba eelallergia kõigi vastu, kes räägivad headest vampiiridest, kes imevad ainult loomade verd, aga see selleks. Meyer võttis mingi müütilise olevuse, ja muutis ta selleks tüübiks, kes Norra eest lauldes Eurovisiooni võitis. Ta ei toonud vampiirindusse juurde mitte midagi peale kõvade miinuspunktide.

2) "I was not the cheerleader in high school" Jõudsime siis stoorini, jah? Mitte päris. Tegemist on piffiga kuskilt kõrbest, kelle nimi on Isabella Swan. I s a b e l l a S w a n. Teisisõnu "kõige ilusam luik". See on umbes sama, kui noored machod panevad oma Porchede numbrimärkideks K6va T2kk. Anyhoo, see piff läheb ühte keskkooli. Ta armub kõige, kõige popimasse poissi, kes pole mitte kunagi kellegi teise poole vaadanud, kes ilmselgelt armub temasse vastu, samal ajal kui ka kõik teised tema klassi poisid temasse meeletult armuvad ja lähevad kaklema ja üleüldse on ta kõige pro skillim piff üldse. Ja fraasid nagu "mul nahk, see on kahvatu ja läbipaistev, peaaegu helendav..." Ma saan aru, et väike Stephanie võib-olla polnud koolis see, keda taheti, aga seda välja elada raamatus? Not cool.

3) Tegelased. Kes puuduvad. On Isabella, kes on täiuslik. Ja siis on Edward, kes on ka täiuslik (peale selle, et ta vahepeal rotte imeb). Ja siis on palju poisse, kes kõik Isabellasse armuvad, ja palju tüdrukuid, kes Edwardit tahavad (ja seetõttu Isabellat kadestavad). Mitte ühelgi neist tegelastest pole vähimatki vihjet mingisuguse iseloomu olemasolule ning nende figureerimine plotis (mis samuti puudub), jääb selgusetuks.

Ühesõnaga raamat, milles puuduvad karakterid ja plot ning mille peategelasest kumab läbi tahtmine ennast kellelegi kuidagi tõestada. Kuhu jäävad puändid? Kus on keerulised iseloomunüansid? Kus on muhelushetked? Isegi Mihkel Raua muidu nii.... keskpärane teos.... suutis vahepeal heas mõttes üllatada. Aga mitte Twilight.

Kui seda posti peaks lugema keegi, kellele see teos väga meeldib, siis palun, kommenteerige ja põhjendage. Võib-olla olen mina tõesti midagi kahe silma vahele jätnud. Aga nii pealiskaudse ja sisutühja... asja edu vaadates, ei oska ma muud, kui facepalm'ida.


Ja Karli sünnipäeval käisin ka. Kella kaheksani kestis teema, siis hakkasime Maretiga linna poole kõndima ja tegime Rohuneeme rannas mere ääres hommikusöögi. Meri on hea.

Ja Twilight on halb.

kolmapäev, 22. juuli 2009

eilse raamatukogutuuri tulemuseks oli mitu hanif kureishit, huvipärast george martin ja nostalgitsemise mõttes ellisoni "koletis, kes kuulutas armastust maailma südames", mis mulle juba palju aastaid tagasi hinge läks.

"läheduse" lugesin eilsega läbi ja... teatavasti mulle meeldib kureishi. mulle meeldib "äärelinna buddha", mulle meeldib tema teravus ja värvilisus ja see salapärane "miski", mis muudab tema laused kõigi teiste omadest erinevaks. aga "lähedus"... mõnikord on keegi valutekitavalt aus. täpselt selline on "lähedus". iga lausega kriibib ta üha rohkem midagi lugeja sees, muutes ta paranoiliseks, üksildaseks ja kergelt irratsionaalseks. see raamat paneb sind tundma süüd millegi eest, mida sa tõeäoliselt kunagi ei teeks.
väga... häiriv.

praeguseks on "gabrieli and" poole peal. ikkagi mitte see tõeline kureishi, aga ikkagi hea. siiras, võib-olla.

ma olen viimasel ajal lugenud nii palju nii erinevat, et kui ma peaksin praegu midagi kirjutama, saaks sellest avangardi etalon.

ma mõtlesin, et sügisel võiks paariks nädalaks notting hilli elama minna. mõnda pisikesse hostelisse. ainult sellepärast, et kirju kirjutades aadressireale "notting hill" märkida.

neljapäev, 16. juuli 2009

suvi? kus? mis? mina näen ainult vihmapilvi, külma ilma ja homofoobseid leedukaid.
üleüldse vaatan ma viimasel ajal, et inimesi sildistatakse nõrkaks või suutmatuks mingite omaduste tõttu, mida nad muuta ei saa ning mis mitte kuidagi neist ei sõltu. hea küll, ma pole ka ise just poliitilise korrektsuse etalon, ent minu negatiivsus on enamasti põhjendet (isegi, kui see "põhjus" seisneb vaid selles, et inimene mulle lihtsalt ei meeldi). Kõige elementaarsemad halvustamiselemendid maailmas on rass ja sugu. Rassismi põhjendada on lihtne - inimesed on alati olnud ksenofoobsed ning erinevad põrkumised ja konfliktid rasside vahel on viinud suurte ebakõladeni. Fine. Sugu? Põhimõtteliselt sama mõistetav. Naised on füüsiliselt nõrgemad, pisemad, ebaloogilisemad ja, noh, vinguvad palju. Ja selle asemel, et pidurit vajutada või vasakule keerata, tõstavad käed roolilt ja pistavad karjuma.

Need on toredad põhjused ja ka täiesti mõistetavad; need põhjused on ühtlasti ka suhteliselt lamedad. Teise inimese alahindamiseks või halvustamiseks või lihtsalt temasse mitte uskumiseks peab olema piisav argumentatsioon, mis muudab alahindamise õigeks hinnanguks, halvustamise konstruktiivseks kriitikaks ja temasse mitte uskumise tõiga möönmiseks ning püüdeks inimest ilmselgelt valelt rajalt õigele lükata.
"Sina ei saa millestki aru, sina oled ju naine" pole ükski neist.

Mul on kuidagi eriti õnnetult läinud - halastamatult pesamunastaatusesse visatud, alati kõigist vähemalt 2 aastat noorem olnud (töö juures räägime kümnetest), pealekauba veel naine, ja sotsiaalsed skillid nagu taktitunne või diskreetsus (loe: oskus valetada seda, mida inimesed kuulda tahavad) puuduvad. Väga halb kombinatsioon. Kui kuskil tekib mingi viga ja selle toob välja 26-aastane Kaspar, kellel juura baka, blond naine ja 3 sõpra, kellest üks omab ööklubi, siis seda viga märgatakse. Kui selle vea toon välja mina:
"Kuule, sa oled ju minust noorem. Mida sa ka tead?"
või
"Äh, sa oled ju naine"
või
"Ära plõksi".

Ja mitte ainult mina, vaid ka sina ja tema ja X ja Z ja mõnikord isegi K. Meil kõigil on mingisugused omadused, mida saab lihtsasti ära kasutada. Kui inimene, kes ei oska ennast mitte kuidagi kehtestada üritab seda teha, teeb ta seda eranditult alati rõhudes oma vastase "nõrkustele", ehk siis asjadele, millele niikuinii rõhutakse ning mida ta ise muuta ei saa. Kui keegi saab uue töökoha, teeb oma tööd väga hästi, saavutab inimestega head suhted ning loob meeldiva töökeskkonna, peaks tunduma imelik, et keegi üleüldse tema vanusest huvitub. Ent kui tema ebanormaalsest vanusest (või millestki muust permanentsest) kuuleb keegi, kes end kehtestada soovib, saab ääretult tugeva relva. Pole vaja ühtki muud argumenti: Sa oled liiga noor, sa oled liiga vana, sa oled liiga lühike, sa oled liiga naine. Ja see lihtsalt ongi nii.

Üldiselt ma ignoreerin selliseid väljendusi, aga mõnikord saan tigedaks. Inimesi lihtsalt ei hinnata ühe lehekülje järgi nende passis.


Positiivsema poole pealt, töötan praegu ühe lauamängu kallal, nimeks SuperPowers!. Teemaks on superriigid, võimsad riigid ja lihtsalt riigid ning nende soov maailma valitseda. Sugemeid Diplomacy'st, War On Terror'ist ja ehk natuke Cuba'st. Iga mängija on üks riik (või regioon, näiteks Euroopa Liit) ning tal on oma faktsioon tegelastega (riigijuhid, prominendid) ja administratsioon (Duuma, Senat vms). Mängija ülesanne on oma riiki juhtida (seda võimalikult hästi majandades: kogudes ressursse, tehes riigieelarvet, investeerides mingisse tööstusse, kaubeldes teiste riikide ja piirkondadega). Majandamise teevad huvitavamaks neutraalsed regioonid (nagu Hawaii, Šveits, Bulgaaria, Okeaania saared ja veel mõningad), kuhu saab näiteks oma tegelasi puhkama saata või hoopis musta äri ajada; mõnele Okeaania saarele on hea offshore firmasid liigutada.

Veel juhivad teemat 5 organisatsiooni: ÜRO, World Bank, IMF, Greenpeace ja Amnesty International, mis kas reageerivad mängijate käskudele (nt vetoda sõjategevust ning anda Hate Pointe, kui sõjategevus ikkagi toimub; Amnestyga saab teha PRi selleks, et juhtida inimeste tähelepanu eemale enda riigis toimuvast jne). Theme on päris paroodiline, tegelikult. Või lihtsalt aus.

Punktiloendur on kolmes osas: Power Points, Hate Points, Hazard Points. Hazard Pde eest tuleb Hate ja Hate võtab Powerit alla. Riik, kelle Power jõuab nulli, on failed state. Riik, kelle Power jõuab 20ni, võidab.

Lihtne. Nagu poliitika.

laupäev, 11. juuli 2009

eelmise posti fantasy char quiz oli tõeline hitt (tänu millele tean nüüd näiteks, et Kaarel on tegelikult Gandalf ja Uku Wesley Crusher (Star Trek)), mis ajendas mind Internetiavarustele rändama, leidmaks uusi ja hullemaid isiksusemõõtureid.

Minu esimene leid oli klassika - Which Harry Potter Character Are You? Tulemus järgmine:



Which HP Kid Are You?


Pmst võib öelda niipalju, et kui Harry Potter umbes kümme aastat tagasi eesti keeles ilmus, olin ma päris tükk aega hörmajoni. Ehk juuste pärast.

Järgmine result, mis Google mulle ette sülitas, oli Pulp Fictioni oma ning see juba tunduvalt tricky'm. Tulemus järgmine:


What Pulp Fiction Character Are You?

You're a hardworking individual enshrouded by an overwhelming sense of mystery, beauty, and intrigue. Though always on the go, you keep focused, helping -- often rapturing -- those you meet.

Take the What Pulp Fiction Character Are You? quiz.



Ehk olengi ma tegelikult mõrvarlik taksojuht. Beware. Aga noh, tumedad juuksed mul igatahes on. Niiet ka see polnud väga mööda.

Järgmine tulemus oli näitamaks minu videomängulist tausta.
Kui mina oleksin videomängutegelane (enne aastat 1985), siis oleksin ma:


What Video Game Character Are You? I am a Pacman Ghost.I am a Pacman Ghost.


I like to hang around with friends, chatting, dancing, all that sort of thing. We don't appreciate outsiders, and do our best to discourage others approaching us. I enjoy occasionally wandering around randomly, and often find that when I do so, I get to where I wanted to be. What Video Game Character Are You?


Einohh. Selge. All oli veel väike kiri: If you weren't Pacman Ghost, your next result would be Pacman. Aga tegelikult väga mööda, jällegi, ei läinud. Vähemalt mitte niipalju, et ma kõva häälega protestiksin.


Sellest järgmine oli Ultimate Character Quiz, mis ei anna sulle mingi konkreetse fandomi vastet, vaid määrab sinu rolli üldises fantaasiamaailmas. Mina olen:





I'm the True Love


Without true love, what would the hero have to live for?



Which character are you? Find out at Springhole.net





Nojah. Ma ise sellega väga nõus ei olnud, aga... Uku oli Anti-Hero. Mina noogutasin hüsteeriliselt.
Matthew Star Warsi test ristis mind printsess Leiaks, kuigi ise võtaksin enda peale heameelega C3PO rolli. Kuigi tegelikult vist ikkagi mitte.


Lõpuks leidsin guugliavarusist ka Losti testi (mis character testide vaieldamatu lemmik kõiksuguste testisõltlaste hulgast, nagu ma tulemustest nägin). See näitas esimeseks tulemuseks Kate'i ja teiseks Sawyer'it. Sawyer'i osaga olen ma nõus, Kate... Ma loodan siiralt, et ma pole nii banaalselt heroiline. Või pidevas PMS-is.


Your result for The Which Lost Character Are You Test...

Kate

You scored 53% kindness, 59% courage, 71% seedy past, and 64% secretiveness!


"No girl's just like me."




You are Kate. You are caring, brave, stubborn, and persistent. You have a checkered past that haunts you. You have yet to tell anyone the truth about pretty much anything, which is certainly not healthy. If you think Jack will judge you harshly, go tell Sawyer or Sun. You're a tough cookie, but everyone has feelings. Start being more honest with the others, and you'll be right as rain.



Your polar opposite is: Walt
You are similar to: Sawyer and Charlie.


Take The Which Lost Character Are You Test
at HelloQuizzy







Lõbusama poole pealt vaatasin ka Which Disney Princess are you? testi ja mina olin:

For 90 % you are: You're most like Princess Jasmine! You want to be free and to be taught something new.

Jaa. Sellega olin nõus.

Friendsidega läks asi väga huvitavaks. Nimelt skoorisin ma täpselt ühepaljuga kaks tulemust, mistõttu mul oligi, kaks tulemust. Kui keegi mulle ära seletaks, kuidas on võimalik, et minus on kaks nii erinevat tegelast(Chandler ja Monica) (ja üleüldse, ma ei ole Monica) (ma loodan) (ja kui Uku ütleb, et ma olen, siis see on sellepärast, et mina oskan ka süüa teha)( ja võib-olla sellepärast ka, et ma mõnikord käsin tal prügi välja viia) (ja nõud ära pesta) (ja riided kappi panna)...ok, nõus.

Ja siis kui ma viimaks Family Guy juurde jõudsin ja selle tulemuse sain, jõudis minu piir kätte.
Igatahes sain kogemuse võrra rikkamaks ja ütleksin, et üldiselt need küsimustikud väga mööda ei pannud, aga kui panid, siis ikka korralikult.

Which Family Guy character are you?

Peter Griffin

You get yourself into a lot of trouble due to your slow and brain dead thinking. The stupid things you do are usually totally on whim. You have learned a couple things but you end up loosing those things by next time. On the plus side, however, The Fonz is your guiding spirit.

Personality Test Results

Click Here to Take This Quiz
Brought to you by YouThink.com quizzes and personality tests.

mustikad ja metsmaasikad ja aedmaasikad ja... suvi on nii meeldiv.
sess on läbi, kolimised on läbi, tundub, justkui olekski käes Vabadus (loe: 2 kuud teotühjust). Aga tunne on selline, et nüüd töö alles algab... Nii palju raamatuid on vaja lugeda, enda raamat lõpuni kirjutada, campaign'i luua, islandi & gaeli keel selgeks õppida ja vahepeal hästi palju hästi suuri maale maalida.

mina kui vana fantasy-fag (sarkasmihoiatus) olen ju alati olnud huvitet kõiksugu LOTRi jms temaatikast. Well, hiljuti leidsin ühe toreda lehekülje, kus igaühel on võimalus oma fantasy alter ego leida. See tundus niivõrd humoorikas, et ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ning täitsin testi ära. Tulemus oli järgmine:

Which Fantasy/SciFi Character Are You?



Blond piff teravate kõrvadega? Mnjaa. Ma arvan, et oleks aeg koogi peale kiivitükike lisada ning hakata end nimetama "Galadrieliks" või mõneks muuks toredaks haldjakeeleliseks elukaks. Myncchxthus näiteks. See on palju unikaalsem ja erilisem kui "Siret" ja kõik teavad KOHE, et mul on isiksus, sellepärast, et ma kasutan "Sirli" või "Jaanika" asemel kõlavat, pikka ja tolkiinilikku tähekombinatsiooni. Siinkohal tervitaksin Goblinit, kes on üks väheseid, kes on suutnud endale nii humoorika võltsnime võtta, et seda pole valus kuulata. Aga kõik maailma Galadrielid - mulle tuleb ikka päris nimi ka öelda.

Mul on üks tore projekt ka parajasti käsil, raamat/artiklikogumik vms teemal "What Things Really Are". Põhimõtteliselt on tegemist hulga artiklitega, igaüks mõnel põnev-tavalisel teemal, alates "abstinence" kuni "shoes", "politics" kuni "eating". Artikkel on põhimõtteliselt humoorikas (ja humoorika all mõtlen ma otsekohest) ülevaade antud teemal.
Motiiv säärasele ettevõtmisele on lihtne: inimesed üldjuhul ei ole väga ausad oma arvamuste avaldamise koha pealt. Alati tuleb midagi ette, kas siis "poliitiline korrektsus" või "igapäevane viisakus", mis sageli tähendab naeratamist inimesele, kelle kohta kolme minuti pärast väga vängeid sõnu lausutakse, või muud säärast.

Hiljuti sain pragada Tomi käest, kuna julgesin väita, et mulle meeldib inimestes kõige rohkem ausus. Ta läks ikka kohe päris närvi ja ma mõtlesin natuke aega, miks. Arvan, et peaksin teemat lähemalt selgitama.
Mulle meeldib otsekohesus ja ausus mitte mingisuguses debiilses rüütellikus versioonis, kus aususe prints päikeseloojangul üle mäenõlva ratsutab, valge lipp kõrgel lehvimas ja tuvi õlal. Ma hindan inimeste võimekust öelda välja, kui neile midagi meeldib või ei meeldi; võimet mitte olla silmakirjalik teiste inimeste suhtes ja enda suhtumises neisse. Ma tean väga täpselt väga paljusid, kes naeratavad mulle näkku, selleks, et õhtul siidri kõrvale paar mahlast kommentaari virutada. Selliseid on väga palju ja igal inimesel omad "naeratajad". Ma ei saa aru, milleks on vaja sellist võlts-meeldimist, kui võiks algusest peale teadvustada, et mina/tema on küll väga lahe inimene, aga mitte minu tuub värvi ja liikuda rahulikult edasi.

Teiseks meeldib mulle julgus rääkida asjadest nii, nagu nad on. Ma hindan seda inimestes väga; paljudel on "roosa elevandi sündroom", kus mingisugust ilmselget viga/hälvet, mida kõik näevad, isegi ei üritata parandada, kuna keegi ei julge sellele tähelepanu juhtida. Meie ühiskond toodab niivõrd palju süütunnet, et inimene tunneb süüd absoluutselt kõige pärast, mis võiks temale mingisugust tähelepanu tuua. Kui aga midagi on valesti, halvasti või saaks olla paremini, miks mitte seda öelda? Üldjuhul inimesed, kes väljendavad asju "naiivselt" ja "lapsikult", aka nii, kuidas nad on, satuvad põlu alla ning neid välditakse, kartuses, et ehk tuleb veel midagi kohutavat välja. Näiteks, et see uus soeng on ikka tunduvalt halvem kui vana või et ilmetu püüd luhtaläinud suhet päästa on ikka lausmõttetu. Tõde teeb alati kõige rohkem haiget.

Ning justnimelt sellepärast vastasin ma küsimusele "mis mulle inimestes kõige rohkem meeldib" sõnaga "ausus". Mulle meeldib otsekohesus ja siirus, mulle meeldib ehedus. Kui inimene on alati selline, nagu ta on. Mulle meeldib, kui asju öeldakse välja nii, nagu nad on. Ma ei idealiseeri midagi ja ma tean, et seda kellestki loota (eriti iseendalt) on umbes sama efektiivne, kui küpsisepudiga fotosid Gyprocist seinale liimida, aga see on kindlasti omadus, mida ma kõige kõrgemalt hindan.

Aga nüüd pean ma end hetkeks vabandama, campaign ootab mind.
Cheers ja nagu ütleb üks väga tark naine - Be yourself. Everybody else is taken.

neljapäev, 2. juuli 2009

olles sõna võtnud nii ühiskonna kui inimeste nõrkuse teemal, kritiseerinud toetavat suhtumist ja lähenenud üleüldse sotsiaalsetele teemadele suhteliselt küüniliselt, arvan ma, et on aeg mõtiskleda edu kontseptsiooni üle. Ma tean, et olen sageli lähtunud põhimõttest "tugevamad võidavad", mistõttu minu jaoks peaks ühiskond väga meritokraatlik olema. Nii mõneski mõttes, ta on. Samas on palju muid tegureid, mis muudavad ta kõike muud, kui "meritokraatlikuks".

Hiljuti sattusin lugema kahte mõneti sarnast ja paljuski kardinaalselt erinevat raamatut, Csikszentmihalyi optimaalse kogemuse psühholoogial põhinevat Kulgemist ja Gladwelli Outliersit. Optimaalse kogemuse psühholoogia uurib inimese tähelepanu, keskendumist, neuroloogilisi edukuse aspekte jne. Põhimõtteliselt, "kulgedes" ehk oma tähelepanu (mida inimesel on 126 infobitti sekundis) maksimaalselt keskendades areneme me enim ning muutume pikemas perspektiivis edukamaks, õnnelikumaks ja rahulolevamaks (viimased kaks terminit on tegelikult üks ja seesama). Gladwell kirjutab temale omases näideterohkes ja vabas keeles edu kontseptsioonist, analüüsides "geeniuseid" alates Mozartist Bill Gates´ini ja paal meetrit peale. Võiks öelda, et mõlemad raamatud üritavad lahendada "edu" saladust, üks veidi teaduslikumalt, kui teine. Mõlemad rõhutavad töö, keskendumise ja isikliku pingutuse tähtsust. Milles seisneb aga erinevus?

Nagu juba enne öeldud, usun ma meritokraatiasse. Arvan siiralt, et väike Sergei Kopli liinidelt võib tulevikus olla tunnustatud advokaat, juhul, kui ta selle nimel piisavalt tööd teeb. Teadvustan, et nii mõnedki aspektid (rikkus, perekondlik taust jne) tulevad kasuks, ent ei ole määravad faktorid edu saavutamisel.
Outliers toob näiteks ka kurikuulsat "kümne tuhande tunni reeglit", mis sätestab, et ükskõik millises valdkonnas ekspertiisi saavutamiseks tuleb sellega tegeleda 10,000 tundi. Põhimõtteliselt tähendab see, et esimesest kitarri kättevõtmisest imeliste soolodeni läheb indiviidil aega kümme aastat. Mõnedel õnnelikel on võimalus oma "kümme tuhat tundi" palju kiiremini täis saada (näiteks The Beatles, kes võlgneb oma edu võimalusele mängida kaks aastat Hamburgi stripibaarides seitse päeva nädalas kaheksa tundi järjest). "Lisatunnid" pole aga ainus imeline võimalus, mis "geeniustele" antud on.
Kõik on millegi tulemus. Mitte ükski asi pole täielikult ülejäänutest eraldatud, kõik on omavahel seoses. Kõikide edulugude taga on meeletu kokkusattumuste ja juhuste arv. Kas Bill Gates oleks saanud IT-moguliks, kui tal poleks olnud juba keskkoolis võimalust programmeerida oma aja kohta ülimoodsal tehnikal? Kas Rockefellerist oleks saanud astronoomiliselt rikas mees, kui ta oleks sündinud kümme aastat varem? Liiga sageli öeldakse inimeste kohta "andekas" ilma, et süvenetaks edu tegelikele põhjustele.

"Kulgemine", ehk oma tähelepanu täielik koondamine mingile tegevusele nii, et aeg ümbert kaob, muudab inimese õnnelikumaks. Mis on õnn? Seda polegi olemas. Õnn on sisemise rahulolu ja meeldivate mälestuste kokteil; seda ei saa leida või osta, ainult õppida tekitama. Rahulolu tekib rahulolematuse puudumisel ning seda "kulgemine" õpetabki. Iga tegevusega tuleb tegeleda "mõtestatult", siis muutub tegevus tulemuslikumaks. Tulemuslikud tegevused annavad ilmselgelt paremaid tulemusi, mis tõstab inimese üleüldist tootlikkust, mis tõstab tema edukust, mis vähendab ta stressi, mis lõpuks muudab ta enda ja ümbritseva suhtes rahulolevamaks.

Nende kahe printsiibi vaheline põhiline erinevus seisneb nende kättesaadavuses. Mingisuguse tegevuse täielik nautimine on kättesaadav igaühele. Mina unustan klaverit mängides ära kogu maailma, ent samas pean keskenduma õigetele klahvidele, sõrmedele, jalgadele, mis pedaale vajutavad, erinevatele helinüanssidele ning loole tervikuna. See ongi "kulgemine" - nauditav ja arendav. Kui Uku mängib Quake'i, peab ta keskenduma ainult sellele, kuna pool sekundit tähelepanu puudumist maksab juba rängalt kätte. Ta naudib, mida teeb, ent samas peab keskenduma, kuulama, nägema, mõtlema välja strateegiaid ning kiiresti reageerima. Isegi kõige igavama tegevuse saab muuta "kulgemiseks", püüdes seda mõtestada (üritades seda teha kiiremini, paremini, tugevamini, õrnemini, korraga rohkem, vähemaga rohkem, kõrgemalt, kaugemalt jne). Iga inimene on suuteline oma teadvust kontrollima.

Outliers räägib meile aga erinevate inimeste edulugudest ning sellest, kuidas ümbritsev ja juhuslik nendes nii suurt rolli mängis.
Näiteks on eriliselt rõhutatud kõrgliigadesse värbamise ebavõrdsust. Nimelt märkas kunagi üks Ameerika psühholoog, et ebanormaalselt paljud Kanada hoki kõrgliigade mängijaid olid sündinud jaanuaris. Asja süvenedes märkas ta, et sama lugu oli nii NHL-is kui noorteliigades. Kõige rohkem mängijaid oli sündinud vahemikus jaanuar-märts ning patoloogiliselt vähe, praktiliselt üldse mitte, vahemikus oktoober-detsember. Põhjus sellele on täiesti ilmselge - kuna hooaja algus on 1.jaanuar (aeg, mil valitakse mängijad rep squadidesse, põhimõtteliselt parematesse meeskondadesse), siis sama sünniaastaga ütleme kaheksa-aastased poisid, kelle sünnipäev on jaanuaris, on aasta võrra detsembrilastest ees. Sellises vanuses annab isegi üks aasta väga suure füüsilise vahe ning need poisid tunduvad suuremad, tugevamad, paremad jne. Nad valitakse pätakatena paremasse meeskonda, kus on rohkem treeninguid paremate treenerite ja tugevamate vastastena ning lõpp-kokkuvõttes saame me Mertoni "isetäituva ennustuse", kus need poisid, kelle kohta alguses öeldi "parimad", saavadi lõpuks parimateks, kuna neile võimaldati parimad võimalused. Nemad jõuavad lõpuks ka kõrgliigadesse mängima, samas kui detsembrikuu poisid jäävadki nõrgemateks, aeglasemateks ja rumalamateks.

Loomulikult pole olukord tegelikult nii dramaatiline, kõik jaanuaripoisid ei jõua NHL-i ja kõik detsembrilapsed ei pese teiste juustuseid uiske; mängus on ka teised tegurid. Ent põhimõtteliselt peaks see näide aitama mõista, et mõnedele inimestele antakse juba algusest peale räme advantage, mida nad siis oma nägemuse järgi ära kasutama peavad.

Ma nõustun paljuski mõlema autoriga, ent minu jaoks sõltub edu väga suures osas millestki, mida kumbki ei võtnud vaevaks isegi mainida: iseloomust. Siinkohal ei mõtle ma mingeid sotsiaalseid või kultuurilisi skille, ei. Lihtsalt olek, sarm ja puhas õnn, asjad, mida teadus ei mõõda. Nii Gates kui Jobs on mõlemad sündinud 55ndal, mis on perfektne sünniaasta juhtimaks IT-revolutsiooni. Nad said sellega tohutu eelise; Gates sai veel kümmekond eelist oma koolivaliku, ema, pimeda juhuse ja muu tõttu; samamoodi juhtus ka Jobsiga. Väga paljud edulood maailmas on tegelikult mitte ainult ühe, vaid ühe saja inimese töö.

Seda enam on ühiskonnal põhjust vaadata üle oma pseudosotsialistlikud väärtused, mis eraldavad nõrgemad süsteemist ning pritsivad neile abi ette; inimesed, kes ei oska juhusest haarata, kes ei taha pingutada ning... oot, mis? Sul pole annet? Sa ei saa hakkama? Ta on lihtsalt palju andekam?
Nice try, aga ka see on juba ammu ümber lükatud. Uurimuses osalesid tunnustatud konservatooriumi viiulimagistrandid. Nad jaotati uurimuse tarbeks kolme gruppi - grupp A koosnes virtuoosidest, neist, kellest olid saamas klassikalise muusika skeene järgmised staarid. Grupp B oli lihtsalt "hea". Grupp C moodustasid need, kes olid suhteliselt keskpärased ning nendest pidid saama õpetajad vms. Eelduse kohaselt peaksid virtuoosid ja superstaarid olema lihtsalt keskmisest suurema andega.

Uurimuse tarbeks paluti igal osalejal kokku arvutada kõik tunnid (arvestuslikult), mis nad oma elus viiulimängimiseks kulutanud olid. Enamik neist alustas umbes viieaastaselt, mängides 2-3 tundi nädalas, edasi 8aastaseks saades oli tundide arv nädalas juba tõusnud jne. Teadlased avastasid midagi väga eriskummalist - igas grupis oli harjutatud tundide arv praktiliselt identne. Ning mis kõige kummalisem, erandeid ei esinenud.
Grupp A, kõige "andekamad", harjutasid nädalas vähemalt 30+ tundi ning olid aastate jooksul kokku saanud umbes 10 000 (!) või natuke peale tundi. Grupp B oli elu jooksul harjutanud umbes 8000 tundi ning kõige "ebaandekamad", grupp C, oli elu jooksul harjutanud umbes 5000-6000 tundi. Me räägime väga korralikust tehtud töö vahest. Grupp A oli teinud metsikut tööd, et jõuda sinna, kus nad on - aga ei, eitame seda ja räägime "andest". Öeldakse, et edu nõuab 98% tööd ja 2% annet. Noh, tööd küll, aga ande asemel paneme "juhuste kokkulangevuse" või "erakordsed võimalused".

Võimekus, seda ma ei eita. Ent inimesed, kes ei ürita, ei pinguta, ja ei tee millegi nimel tööd - ärge virisege. Ja ärge taotlege toimetulekutoetust. Get a job, 10 000 tunni pärast võite olla eksperdid.