Kuvatud on postitused sildiga ülikool. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ülikool. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Päevapealt läks soojaks (loe: ainult -10). Pakasega sulasid lahti päris mitmed olulised asjad, mõned neist positiivsed, mõned neist negatiivsed.
Positiivse poole pealt võiks öelda, et minu poole aasta pikkune motivatsioonikriis on oma lõppu leidmas ning tunnen, et teen asju uue hingamisega.
Negatiivse poole pealt aga - täna kuulsin uudist, või pigem kõlakat, et ülikooli koostöö Mart Raudsaarega võib lõppeda (hr. Raudsaar on niisiis üks meie õppejõude). Kuna see uudis vapustas mind sügavalt, siis kuigi ma siin sageli inimestest nimeliselt ei kirjuta, teen siinkohal olulise erandi.
Esiteks, olgu öeldud, et Raudsaar on suurepärane ja kordumatu õppejõud. See hingelt, võin jätkata.
Raudsaar jättis mulle hea mulje mitte alles vestlusel, vaid juba kirjalikul erialakatsel. Mulle meeldis tema vahetu suhtumine, mis oli ühelt poolt rahulik, ent teiselt poolt professionaalses mõttes kirglik.
Vestlusel osutus esmamulje õiglaseks hinnanguks ning ma ei suutnud loenguid ära oodata.
Esimene aine, mida hr.Raudsaar mulle luges, oli Sissejuhatus meediasse ja kommunikatsiooni. Tulihingelise rebasena pidasin ägedast konspekteerimisest lugu, et tema loengutes ei tahtnud see hästi välja tulla- kuulama jäin, pärgli päralt. Olenemata teemast (sageli ka loengu teemast) võttis jutt ootamatuid pöördeid, ilmnesid huvitavad seigad, faktid, mõttekillud. Ei olnud mitte ühtegi loengut, mille üle poleks me kaaslastega veel tunde hiljemgi arutlenud. Raudsaar on Õppejõud suure algustähega. Alati väljapeetud, alati mõistev, alati mõtlemapanev ja alati mõtlik.
Kohtusin temaga ka Reporteritöös ning kuigi ta polnud minu rühma juhendaja, jätkus loengutes täpselt sama tendents. Wikipedia ja Google'i ajastul, kus mitte midagi ise teadma ei pea, kuna digimaailm teab paremini, suutis ta ikkagi välja tuua selliseid fakte ja lugusid, mille peale niisama ehk ei tulekski. Ja, vabandage banaalse väljenduse pärast, ent huumorit rebib ta täiesti asendamatult.
Last, but not least, palun öelge mulle, kes suudaks Retoorikat paremini anda? On täiesti tähtsusetu, mida ütleb ainekava või teooria või mis muu, retoorikat saab õppida ainult kahte moodi: ise kõneledes või Marti kuulates.
Ma väga loodan, et tegemist on lihtsalt kurja kõlakaga, mis tõele ei vasta. Kui see tõele vastab, tahaksin kuulda ka väga argumenteeritud põhjendusi (et neid graatsiliselt ümber lükata).
Kui oled minuga nõus, palun jäta kommentaar. Kui Sa minuga ei nõustu, kuulan meeleldi ka vastaspoole arvamust.

pühapäev, 17. jaanuar 2010

ma pean tegema audiovisuaalset kommunikatsiooni.
ma sain ajaloo essee A.
ma pean endale mustad kingad ostma.
ma kolisin kaubamaja kõrvale.
ma pean kaladele parema akvaariumi muretsema.
ma olen kummaliselt õnnelik.
Viimase poole aasta täielik motivatsioonitus ning vegetatsioon tundub olevat lõpusirgel ning tunneli lõpus paistab valgus - loodame, et see pole rong.
Ma leidsin oma vana blogi varjatud sissekannete alt mingisugused kirjutised, väga ammused. Novell noormehest, kes põletas maha puhkusele läinud perede maju, näiteks.
Ma tahaksin niiväga jälle kirjutada, ma tahaksin, et mu sees oleks seda, mida välja kirjutada. Praegu tundub aga, justkui oleksin muutunud täiesti emotsioonituks ning vaataksin lihtsalt mingit filmi tütarlapsest, kelle nimi on Siret.
Olgu, film on päris hea, aga tunne on assistendi, mitte režissööri oma. Ja Oscareid saavad teatavasti vaid režissöörid.
Täna panime koridori vaibad ka maha. Ja seinakappi lauamängud. Ja õhtul sööme ja vaatame TV6 pealt halbu filme ja TV3 pealt Dr. House'i.
Tunne on selline, nagu enne tormi. Ainult et torm on selline korralik äike, mis mulle meeletult meeldib.
Ma lugesin ka ühte väga vana blogi, ja seal oli üks lause, mis mind mõtlema pani:
"Grass is always greener on the other side, but that's only because you haven't taken good care of yours lately"
Mis on nii mitmes mõttes õige. Mõnikord on lihtsalt vaja täielikku muutust ja kõik ümber pöörata - sest et muutusi on vaja. Kui jääda toppama ühte hetke, eriti kui see hetk pole kõige meeldivam, kannatab lõppude lõpuks kõik. Ja siis ei aita proovida "kiiremini, kõrgemale ja kaugemale", sest mingil hetkel saab jõud lihtsalt otsa, mille tulemusel istud sa lihtsalt maha, hakkad nutma ja jalgadega põtkima. Ja seda ei taha ju keegi.
Ma olen põhimõtteliselt loobunud igasugustest toredatest eesmärkidest ja taandanud kõik ühele: teha kõike hästi ja veel paremini. Ja ma loodan, et ma teen oma tööd hästi. Ma loodan, et uue semestri algusest teen ma koolis veel paremini - ja praegu ma juba tahan hommikul üles ärgata, mitte aegade lõpuni magada või vähemalt teki alla pugeda ja unustada, et maailm eksisteerib.
Uus hingamine, uus valgus, mul on tunne, et läheb paremaks. Ja see on hea tunne.

reede, 13. november 2009

Läheb kesteabmitmekümnes magamata tund.
Viimased päevad/nädal on olnud veider, müstiline, veidi ebareaalne.

Aga reaalsus hakkab tagasi tulema ja see on alati, eranditult halb.

Joon hommikuste uudiste taustaks lahustuvat kohvi ja mõtlen - 45min pärast algab reporteritöö. Viimane.

Imelik on ilma nende reedeteta. Nagu laev, kes ankru kaotanud.


Ja mõned inimesed on tõeliselt julmad.

neljapäev, 19. veebruar 2009

nädal on kuidagi eriliselt kiiresti läinud seekord. Käes on juba neljapäeva õhtupoolik, neli päeva on mööda lausa lennanud.
esmaspäeval oli zoosemiootika & suhtlemispsühholoogia. Zoosemiootika oli selline, nagu ootasin. Timo Maran auditooriumi ees, kiled diaprojektori valgusvihus, lood hallidest papagoidest, metsvindi laulukõrist ning mesilaste tantsust. Huvitav, seda kindlasti, ent ka raske saab olema see kursus. Suhtlemispsühholoogia oli nii nagu ikka, palju puudutati temaatikat mis ma olen juba Mercuri koolitustel saanud, seal palju sügavamaltki. Näiteks tasandivalik...Aga mis seal ikka, mulle meeldib see loeng.
Kuna ma olin seekord loengutes üksi, ülejäänud tegid mingit tööotsa, tassisid 28 tonni akvaariumikive konteineritest maha, sain nendega kokku alles hiljem. Oleg korjas mind ja Ukut Peplerist peale ning me läksime Narva mntle Taavit, Parret ja Steni võtma, Kaarel jäi koju. Olegil on nüüd ametlikult väike. Auto.
Sest mind kui kõige pisemat topiti pagasnikusse, ruumipuuduse tõttu. Teate, see polnud väga naljakas. Vahepeal hakkas süda ka põksuma, kui ment mööda sõitis. Aga rohkem põksus pea vastu tagasilda.
Teisipäev... Teisipäev. Teisipäevas midagi muud põnevat polnudki, kui ootusärevus, mil Petsiga kokku saan. Ta tuli Tallinnast meie manu ning loomulikult kohtusime õhtul Illegaardis. Mõned asjad ei muutu, sai jälle maailma asjad paika pandud ning tuntud, et minu prisma näitab ikka õiget seitset värvi. Jõudsin koju alles nelja paiku, olles tutvunud nii jänki Michaeliga, kes üritas minusugusele pätakale anda õppetundi Eesti ajaloost, aga keegi ei tule ühelegi eestlasele kõnelema sellest, kuidas meie iseseisvus pole õiglaselt kätte võideldud ning kuidas 90ndad seisid ainult Soome supermarketite peal, (Ehk seisidki, aga ühtlasi seisid nad võidu peal, kõige selle peal, mis oli lõpuks saanud välja kooruda. Me ei valanud oma vabaduse eest verd, aga seda paremaks see kõike teeb. Yankee sucker) kui ka ühe toreda merekaru Martiniga. Ta muudkui korrutas, et ma olen müstiline ja oli selline kahemeetrine Saaremaa poiss, kes sattus mariinsesse nirvaanasse, kui kuulis, et ma olen laevainseneri assistent. Olgu, merd ei sõida, aga tema jaoks olin ja jäin lõpuni madruseks. Kes mõnikord kepsu ovaalsust mõõdab.

Kolmapäevane sotsioloogia alused rääkis hariduslikust ebavõrdsusest, ilmselgelt sellega seoses ka eliitkoolidest, ilmselgelt sellega seoses ka TIKist ja muudest G5 (või pingerea TOP5) koolidest. Sellel teemal ma ei jaksa üldse heietada, TIK on ja jääb head haridust andvaks kooliks, keda huvitab minu seisukoht antud teemal, võib lugeda kolumni College Enquirer'is; soovitavalt selle aasta omi, mitte kibestunud kõiketeadva abituriendi küünilisi tähelepanekuid... noh, kõige kohta. Religioosne fundamentalism seevastu, nagu ka eelmine kord, toimis fantastiliselt. See tõepoolest on üks mu lemmikaineid, nii ülesehituse, õppejõudude kui sisu poolest. Ka eilsele loengule järgnes diskussioon, mis jätkus minu ja Uku vahel ka koduteel; hea oli. Lund sadas. Ja ma suutsin umbes kolm korda mõelda, kuidas ma tahaksin kudumisvarda Ukule kõrva panna. Minuga on raske vaielda.

Ja noh, mis seal ikka, nii nagu elu käib. Eile õhtul kõrvetasin meie maitsemeeli minu moodi vürtsika kana-ananassikastmega, mis hommikulgi natuke keelt paitas. Magama sai kodutööde tõttu mindud alles kolme piiril, ärkama pidi kell seitse, et õigeks ajaks Pulleritsu ette jõuda. Jõudsime. Viis minutit varem jõudsime. Töö läks hästi, kuigi mul olid unisest peast tingitud ebatäpsused, ma loodan, et ta ei lase neist end väga häirida. Samuti üritasin talle selgeks teha, et kvaliteetajakirjandus ei ole pelgalt ulm, ent ta üritas väita, et ma olen nooruslik idealism. Mis fecking idealism, selle asja nimi on eesmärk ja maksimalism. I'll show him.

Igatahes praegu on pisike lebo, enne kui Parre ja Taavi siia jõuavad ning me Ilmatsallu läheme. Kala toitma ja Tekkenit mängima. Hommikul sõidame Kohilasse vist, või eks vaatab, mis peale hakkame, koolist vaba suht pikalt nüüd. Long weekend. Teeme midagi lahedat tõenäoliselt (loe: mängime Tekkenit või vaatame Kohilas Animal Planetit, mõlemat serveerida ohtra saunaga).


Oo, fun fact - ma omandasin ka Mihkel Raua üllitise ning nüüd loen seda huviga; kõik kohad, kus ta lihtsalt kirjeldab, mis sündis, on head. Kõik kohad, kus ta üritab olla mingisugune lingvistiline snaiper ning kuidagi väga kirjanduslik olla, on halb.
Ma ei taha lugeda võrdlusi, mis tunduvad nagu võrdlused. Eriti halvad võrdlused. Või halvad metafoorid. Või üleüldse - see, et tema isa kirjutas parima eestikeelse raamatu, ehk "Sipsiku" ja tema ema lõi parima naiskangelase läbi ajaloo, ehk siis Kunksmoori, ei tähenda, et tema peaks proovima kirjutada mäluaukudest, punkaritest ja vaginaalsetest elamustest läbi "humoorika kirjandusprisma". Lihtsalt kirjuta, ja kõigile meeldib.
Samas, eestlastele meeldib vist niikuinii seda raamatut lugeda, sisemuses vaikset looma paitades, kes ütleb, et ma teadsin, et Graps seda tegi või et Nõgisto selline oli või et Mati Nuude, kurask, jõi ikkagi nagu loom.


Me läheme nüüd Ilmatsallu. Kolm naksitralli ja Kunksmoor.

reede, 13. veebruar 2009

Esimene koolinädal uuest semestrist on lõppenud. Tunduvalt edulisemalt, kui eelmise semestri oma (majandusteooria? õpioskused?). Ütleme nii, et muljed on kahesed. Kolmesed ehk isegi.
Ma võtsin 40AP, millest tõenäoliselt läheb 2 maha (Laste joonistused, mille ma võtan järgmine aasta lihtsalt), ja see ei tundu eriti hea mõte, eriti kui vaadata näiteks Uudise Sotsioloogiat (Pullerits), mis on üks minu lemmikainetest kahtlemata (nagu me teame, eelistan ma varianti, mis ka midagi annab ning kus peab päriselt midagi tegema mingisugusele mannavahupulbrile, mis paraku meie kõrghariduses parasjagu tooni annab), ent sellegipoolest mahukas ning töödnõudev. Nagu ka kõik ülejäänud 14 ainet.
Ma ei hooma veel päris täpselt, et ma suutsin kell kaheksa hommikul üldse millestki aru saada, ent millegipärast mind köitis kõik. See, et meile ei räägita sümbolilise interaktsionismi paradigmast (mis on kahtlemata väga tore ja kasulik teadmine, ent üleüldine leierdamine igasuguste ismide ja aalide ümber ei anna praktilisi tulemusi. Enamasti), see, et meilt eeldatakse täpsust, maksimaalset tulemust, pingutust - mis on selles negatiivset? Rääkimata tegelikest nõudmistest. Mis on siis lugeda kahte ajalehte (oh sa püha pärgel mis ületamatu obstaakel!), ühte raamatut (jah, tegelikult on kohustuslik vaid üks, kuigi soovitan lugeda ka kõiki teisi, juba sirvisin ja lugesin ja, mis seal ikka, head olid) ning tõusta ühel päeval natuke varem kui tavaliselt. Pigem on tegu Pulleritsu ümbritseva hirmu oreooliga, selline hõngus, et ohsakurask, seekord ei saagi hakkama niimoodi, et õpin mingid mõttetud fraasid enne eksamit pähe ja ajan õppejõule kõrgelennulist häma vormides lauseid, millest mitte ükski normaalne inimene ühtegi mõtet välja lugeda ei suuda. Olgem ausad - need, kes teda kritiseerivad ning teda väga tumedates toonides kujutavad, on need, kes ei saa/saanud hakkama. Ja kelle süü see siis on? Häirima hakkab vaikselt tendents rumalust idealiseerida, kuidagi leida lohutust sellest, et kui ma milleski läbi kukun või hakkama ei saa, siis ma võitlen mingi süsteemi vastu, mitte ei ole selle ori. Mis on debiilsus. Ülikool ei ole enam keskkool, kus sa korjad hindeid selleks et emme käest uut Terranova pluusi saada. Ülikoolis õpid sa ainult iseenda jaoks, teadmised, mis sa saad, ei ole selleks, et need pärast eksamit unustada (välja arvatud majandusteooria minu puhul, milles puudusid igasugused teadmised nii enne kui pärast eksamit). Niiet ühesõnaga, selle pika tiraadi lõpetuseks, Pullerits on nõudlik. Ja mina olen maksimalist. Ma arvan, et see klapib.

Teine tore aine on meedia regulatsioon, mille temaatika on huvitav ning ääretult kasulik, ent tunniplaan on natuke paha (kella kaheksast on juba materjali pähe taotud). Selle üle ma ei virise, ongi hea, aga Harro-Loit oli vist natuke häälest ära, igatahes konspekteerimiseks pidi kõrvu üle keskmise teritama. Mis oli väsitav. Mis raskendas keskendumist. Järgmine nädal kolime standard esipinki tagasi. Aga mul on juba tunne, et diskussiooni saab ja teadmisi ka; kaasuste uurimine ja lahendamine? Väga kasulik. Üleüldse on viimaks ometi tunne, et ma olen Ülikoolis.


Oeh. Nii palju koolijuttu. Eks ma olen selle peale palju mõelnud, pärast esimese semestri vohavat mõttetust; et kas bakalaureus ikka üldse on midagi väärt, kui meile lauslollust õpetatakse (või pigem, kui meist eeldatakse lauslollust); selle semestri algus aga tõestas mulle, et nii valik kui ka kõik muu oli väga õige. Kursus on ka vist enam-vähem alles jäänud, üks on isegi juurde tulnud - Sten Mahov nimeks. Eile oli Place'is selline väga vaikne istumine, kus ka temaga tutvutud sai (mul oli nii kahju, kui ta pidi oma seitmendat korda vastama stamp-küsimusele "miks just ajakirjandus?"). Einoh, poiss on virk ja kraps, tubli laps, nagu ütleks vanaema, aga tõsisemates toonides - on alati tore vaadata, kui keegi midagi päriselt tahab ja selle siis ka ära teeb. See tõstab nii tema eneseusku kui teiste usku temasse. Igatahes kadus ta kuidagi ära, kõik kadusid tegelikult, sest Place pandi kinni ja meie läksime standard Illegaardi. Kaarel lasi üle ja sörkis kuskile mujale kellegi teisega; meil oli lõbus küll, ma lihtsalt sõitsin mingile itaallasele sisse ja konstateerisin tõika, et me nüüd istume siin (kuidas nad kõik alati itaallased on?) ja, noh, istusime siis. Siis kui aeg juba väga hiliseks kiskus, ei olnud minust enam asja ka lauajalgpalli mängides - sardiinist küll (ta oli Sardiiniast). Mingi hetk tuterdasime kodu poole ja ma üritasin kõigest väest Ukule selgitada oma sotsiaalsete peegelduste paradoksi, aga ma peaksin selleks valima parema aja ja koha. Vist.
Igatahes mina olen nüüd ärkvel ja maksan intresse eelmise õhtu eest, samas kui see pisike traktor siin kõrval hambad laiali magab. Või oleks poliitiliselt korrektsem öelda, nurrub? Who gives any.

Täna läheme Ilmatsallu tõenäoliselt, saan oma kalale süüa anda. Ta on eriti lahe kala, ujub tagurpidi ja teeb muid trikke. See on huvitav viis leinast ülesaamiseks (Vibra suri ära hiljuti, Dünamo on ikka elus).


Mulle meeldib suure koormuse variant, ma tahan hakata ka ühte teist teadusartiklit kirjutama (lisaks siis poliitilisele kommunikatsioonile Eestis, ent see on selline...Laialivalguv ning mitte väga innovatiivne; pisikeste mööndustega väidab ta ju siiski seda, et inimesed on poliitiliselt kallutatud (oi, kas tõesti?) meedia mõjutusel ning et sagedamini märgatakse negatiivset mõjutamist, kui positiivset; kunagi lisan siia hüpoteesid ka. Pealegi nõuab see kontentanalüüsi aastast 2003 ja muud sellist, ühesõnaga on see pikk ja mahukas teema.
Teine oleks siis see sotsiaalse peegelduse paradoks; mis kõige üldistatumalt seisneks siis selles, et kui minu reaalsus tuleneb kellegi teise reaalsusest, siis ka tema reaalsus tuleneb minu reaalsusest (ehk kõik mõjutavad kõiki); kõik on üksteise peeglid, selles seisnebki paradoks. Seda hakkan kindlasti kirjutama, see on hästi huvitav teema.

Teoorias tahaksin uurida ka internetikogukondi (jah, nagu näiteks 4chan.org) ja kuidas need mõjutavad inimese eraelu; virtuaalse identiteedi küsimust - kas virtuaalne id on midagi muud kui reaalne id? Mis teeb teda vähem reaalseks? Ja muidugi 4chani näitel, mis peaks olema määratlemata, piiritlemata, tsenseerimata koht, on tegelikult vägagi määratletud (nii 4chan ise kui siis need inimesed, kes seal käivad, on väga selgesti reglementeeritud käitumismallid); piiritletus on seal samuti ning kasutatakse ainult üksteisele arusaadavat slängi, reference ja muud säärast; (go to /v/, pretend it's /b/, mis tavainimesele tundub täiesti arusaamatu lause, viitab tegelikult erinevatele foorumitele; 4chani all mõtlen mina (ja teised) enamasti ikka 4chan Randomit, mis on kuulsaks (või kurikuulsaks saanud) kui the shithole of Internet; seal on lubatud kõik (ja ma mõtlen tõesti kõik, alates anaalhuumorist lõpetades lastepornoga), ehk siis materjal on suhteliselt... Noh, ta võib riivata, ütleme nii. /V/ oli aga minu mäletamist mööda videomängude foorum... Või fotograafia.... Või noh, rahumeelne. Ja see fraas tähendab siis seda, et mine videomängude foorumisse, käitudes nagu sa oleksid Randomis. Elik lae üles mõni rape tentacle ja sa saad Randomis hiilata sellega, et tegid midagi eriliselt toredat).
Tsensuuri kohta ka niipalju, et 4chanis toimib väga karm enesetsensuur. Sinna laetakse sekundis üles sadu sõnumeid, ehk siis - kui sinu sõnum ei paku piisavalt huvi (iga sõnumiga laetakse üles ka pilt), kaob see lihtsalt ära ja keegi ei saa seda kunagi lugeda. Huvipakkuvad pildid eeldavad aga... anaalseid, vaginaalseid, blasfeemilisi või rassistlikke elemente. Seega - toimib küll tsensuur, mingisugune otsimine püha tõe järgi, tehes seda nii, et ka kõige hullemad rõvedused tuuakse kõigi palge ette. Sellepärast, et We are the Anonymous, we are the Internet, Expect us

Suht anonüümne neh.


Uku ikka veel mängib traktorit siin kõrval, mis tähendab, et ka mina mõtlen ehk kerra tõmbamise peale. See annab võimaluse mingi hetk üles ärgata ning hakata kooliasju tegema ja ka tööd; minu arusaamist mööda on minu sellekorrane laev haigem kui kõik ülejäänud kokku, Shipyard ei oska ega tee midagi, raportid on pikad ja aeganõudvad, kontrollimist vajavat on palju... Mõnes mõttes tahaksin tagasi Rolls Royce'i. Aga, tööd peab tegema, eksole.


Järgmise postini siis, tõmban kerra oma tumedate linade vahel. Ja nurrun kaasa.