pühapäev, 31. jaanuar 2010

Oletagem, et kõik meie ümber on illusioon, meie enda sisemuse peegeldus.
Oletagem, et me loome ise oma reaalsuse. Kas see on selline, nagu võiks või peaks?
Ebameeldivates situatsioonides inimesed üldjuhul halavad või lähevad võtavad ühe õlle. Mõned helgemad pead üritavad probleeme ka "lahendada", ent probleeme ei saa "lahendada" nende tekkepõhjused elimineerimata. See on umbes sama, mis pidevalt sõela vett juurde valada, sest see voolab ära.
Eemaldagem oma eludest ebameeldivused. Inimesed, olukorrad, situatsioonid. Ümbritsegem end vaid sellega, mida tõepoolest naudime. Me ei pea ju asju ise keerulisemaks tegema. Esimesed sammud on rasked, väga rasked. Aga lõppude lõpuks võidavad kõik.
Ma tegin mingit väga veidrat "isiksusetesti", mis alateadvuse arhetüüpidest minu Tegelikku Mina välja loeb. A la minu lemmikloom näitab, milline ma alateadlikult olla tahaksin, minu lemmiktoit, mida armastusest arvan jne. Viimane küsimus selles testis kirjeldas valgete seinte, põranda ja laega tühja akende ja usteta tuba, mille keskel seisis valges ülikonnas valgete juustega mees. Mis tunne on? oli küsimus. Ma kirjutasin "turvaline, oodatud, soe".
Hiljem vaatasin teiste inimeste vastuseid. Anxious, nervous, scared, terrified, uncomfortable, panicky, fearful - need olid vaid mõned, leebemad näited. Tuli välja, et vastus näitab suhtumist surma. Eery.

teisipäev, 26. jaanuar 2010

Maailm on hämmastav koht.



Kas Sina teadsid, et kärnkonn polegi kõige veidram konn? Hoopis läbipaistva lihaga Hyalinobatrachium pellucidum, kelle siskond on kogu maailmale näha.





Kas Sina teadsid, kuidas töötab meie kõigi lapsepõlve suurim frustratsioon - Duck Hunt, kus see ärritav koer itsitas, kui Sa mööda lasid? Ma olen alati murdnud pead, kuidas see ürgaegne Wii töötab. Tegelikult on asi lihtsam, kui arvata võiks. Mitte mina ei lase püstoliga telekat, vaid telekas laseb püstolit. Nimelt hetkel, kui päästikule vajutada, muutub telekaekraan hetkeks mustaks ning pardi kohale ilmub väike valge laiguke. Püstoli sisse on paigutatud fotosensor, mis tunnetab ära, kas sihikul on must või valge. Brilliant, eh?





Kas Sina teadsid, et teadlased töötavad välja veidrat kitse-ämbliku hübriidi, et kultiveerida ämblikusiidi (WoWi mängijad, rõõmustage!). http://scienceray.com/biology/zoology/hybrid-spider-goats/



Kas Sina teadsid, et Arachibutyrophobia on paaniline hirm selle ees, et maapähklivõid süües jääb see kurgulakke kinni?



Kas Sina teadsid, et Jaapanis on kannibalismirestoran Nyotaimori, kus toit serveeritakse dummy naise keha sees operatsioonilaual ning selleks, et midagi süüa, tuleb "naist opereerida"? Keha veritseb.



Kas Sina teadsid, et eksisteerib Heribert Illigi alternatiivne ajalooteooria, mis väidab, et varakeskaega (614-911) polnud olemas ning tegelikult on praegu aasta 1710?

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Päevapealt läks soojaks (loe: ainult -10). Pakasega sulasid lahti päris mitmed olulised asjad, mõned neist positiivsed, mõned neist negatiivsed.
Positiivse poole pealt võiks öelda, et minu poole aasta pikkune motivatsioonikriis on oma lõppu leidmas ning tunnen, et teen asju uue hingamisega.
Negatiivse poole pealt aga - täna kuulsin uudist, või pigem kõlakat, et ülikooli koostöö Mart Raudsaarega võib lõppeda (hr. Raudsaar on niisiis üks meie õppejõude). Kuna see uudis vapustas mind sügavalt, siis kuigi ma siin sageli inimestest nimeliselt ei kirjuta, teen siinkohal olulise erandi.
Esiteks, olgu öeldud, et Raudsaar on suurepärane ja kordumatu õppejõud. See hingelt, võin jätkata.
Raudsaar jättis mulle hea mulje mitte alles vestlusel, vaid juba kirjalikul erialakatsel. Mulle meeldis tema vahetu suhtumine, mis oli ühelt poolt rahulik, ent teiselt poolt professionaalses mõttes kirglik.
Vestlusel osutus esmamulje õiglaseks hinnanguks ning ma ei suutnud loenguid ära oodata.
Esimene aine, mida hr.Raudsaar mulle luges, oli Sissejuhatus meediasse ja kommunikatsiooni. Tulihingelise rebasena pidasin ägedast konspekteerimisest lugu, et tema loengutes ei tahtnud see hästi välja tulla- kuulama jäin, pärgli päralt. Olenemata teemast (sageli ka loengu teemast) võttis jutt ootamatuid pöördeid, ilmnesid huvitavad seigad, faktid, mõttekillud. Ei olnud mitte ühtegi loengut, mille üle poleks me kaaslastega veel tunde hiljemgi arutlenud. Raudsaar on Õppejõud suure algustähega. Alati väljapeetud, alati mõistev, alati mõtlemapanev ja alati mõtlik.
Kohtusin temaga ka Reporteritöös ning kuigi ta polnud minu rühma juhendaja, jätkus loengutes täpselt sama tendents. Wikipedia ja Google'i ajastul, kus mitte midagi ise teadma ei pea, kuna digimaailm teab paremini, suutis ta ikkagi välja tuua selliseid fakte ja lugusid, mille peale niisama ehk ei tulekski. Ja, vabandage banaalse väljenduse pärast, ent huumorit rebib ta täiesti asendamatult.
Last, but not least, palun öelge mulle, kes suudaks Retoorikat paremini anda? On täiesti tähtsusetu, mida ütleb ainekava või teooria või mis muu, retoorikat saab õppida ainult kahte moodi: ise kõneledes või Marti kuulates.
Ma väga loodan, et tegemist on lihtsalt kurja kõlakaga, mis tõele ei vasta. Kui see tõele vastab, tahaksin kuulda ka väga argumenteeritud põhjendusi (et neid graatsiliselt ümber lükata).
Kui oled minuga nõus, palun jäta kommentaar. Kui Sa minuga ei nõustu, kuulan meeleldi ka vastaspoole arvamust.

laupäev, 23. jaanuar 2010

inimesi on lihtne kaheks jagada.
on folders ja crumplers.
on need, kes joovad kohvi, ja need kes ei joo. Kohvijoojatest joovad mõned suhkru ja mõned piimaga, mõned mõlemaga.
on kassiinimesed ja koerainimesed. On neid, kes ei salli üldse loomi. On neid, kes mõlemaid.
Hotellitellimust tehes küsitakse inimeselt, smoking or non-smoking. Single or double. Blonde or brunette. Tall or small.
Vastandid tõmbuvad- mõneti küll. Ma ei hakka rääkima musta ja valge vahele jäävatest hallidest toonidest, esiteks seetõttu, et see oleks klišee ning teiseks seetõttu, et mind oluliselt ei huvita. Ma leian, et kui inimesed vähem arutaksid ja mõtleksid ja veelkord arutleksid ning vahelduseks ka teeksid midagi, läheksid asjad palju kiiremini palju paremini.
Must-valge maailm e. dualism tähendab tegelikult seda, et maailma võetakse nii, nagu ta on, nulli ja ühe printsiibil. Nii nagu naine ei saa olla "natuke rase", ei saa ka muud asjad "natuke olla ja natuke mitte". See näitab lihtsalt seda, et ideed on liialt abstraktsed, et maailmas üleüldse eksisteerida. Samuti toodab selline poolkõvadus tarbetuid silte, mis inimestele külge poogitakse, et üritada neid kuskile kastidesse toppida, mis postmodernistlikus virr-varris vaat' et võimatu.
Nii, nagu olen kunagi varem kirjutanud sellest, kuidas "isekus" on halva alatooniga, kuigi tegelikult peaks, vastupidi, väga positiivne nähtus olema, kirjutan ma nüüd sellest, kuidas mustvalge maailm või säärane suhtumine polegi niiväga "lapsik" või "mõtlematu".
Mustvalge maailmavaade ei tähenda alati seda, et inimene ei oska/taha/suuda vaadata mündi teist külge (eeldus, et arutletav on münt, millel on vaid kaks külge, on juba iseenesest mustvalge). Pigem näitab see just, et süüdistatu on asjad enda jaoks läbi mõelnud ning jõudnud teatud lahenduseni, mingisuguse mõttemallini, mis temale kõige enam sobib. Loomulikult on siin palju erandeid ning kõurikud, kelle jaoks miski on "nõme, sest ma ütlen nii," ei käi päriselt selle alla.
Mida ma siis mõtlen mustvalge maailmavaate all? Seda, et mingi teatud asja kohta võin ma täie kindlusega öelda "ei" ja seda arvamust mitte kunagi muuta. Seda, et mees on mees ja naine on naine ja hälbed mediaanist pigem kinnitavad reeglit. Minu jaoks pole oluline, kes kellega voodit jagab, ent igasugused sookvoodid ja oivalised koivalised, kes roosade huulte ja mitte-niiväga-halli aju vahelt endale õiglast kohtlemist nuruvad, samal ajal meeste madalat keskmist eluiga põhjustades - ei. Mitte minu jaoks.
Mustvalge maailmavaade tähendab ülimalt dualismi - igal asjal on olemas oma vastand, miski, milleta ta eksisteerida ei saa. Kui poleks halbu inimesi, ei tunneks me ju häidki (laskudes taas banaalsuse nõiaringi). Valikute rohkus põhjustab alati segadust ja tarbetut "planeerimist", aja arvelt, mis võiks kuluda eesmärgini jõudmiseks.
Tähtis on mõista, et tähtis on mõista. Tavaliselt öeldakse inimesele, et ta võtab asju "nii mustvalgelt", kui ta kedagi dogmaatiliselt hukka mõistab. Hiljuti põhjustas meie kallis demokraatia hällis, Delfis, poleemikat ühe armukese kiri, millele vastas ka petva mehe abikaasa. "Mustvalge maailmavaatega inimene" võiks näiteks kõigepealt hukka mõista Meest, kuna ta petab oma seaduslikku naist, keda lubas igavesti truult armastada.
Teiseks võiks ta hukka mõista Armukest, kuna too on perelõhkujast pardon my French libu.
Kolmandaks võiks ta hukka mõista näiteks Naist, kuna too pole piisavalt ihaldusväärne/hea, et meest enda juures hoida.
Tegelikult võib selles loos olla mitu tahku, aga ükski neist pole selles kontekstis oluline, MustValge Inimene lihtsalt lajatab oma Arvamusega ning miski muu ei lähe talle korda. See on kurb, sest niiviisi kaevab ta auku noile, kes toetavad duaalset või kindlamat sorti maailmavaadet ning neil ei lasta seda väljendada, kuna see on "lapsik nähvamine".
Minu jaoks tähendab kindel arvamus seda, et inimene on oma peas kõik võimalikud variandid läbi kaalunud ning jõudnud enda jaoks sobivaima lahenduseni. Mõnel käib see kiiremini, mõnel aeglasemalt. See, kui agressiivselt ta enda arvamust avaldab, on juba isiksuse ja iseloomu küsimus, mitte maailmavaate.
Mulle meeldib rääkida inimestega, kellel on asja kohta mingi arvamus. Eriti kaunis variant on see, kui nad oskavad seda ka põhjendada. Mind ei huvita, kas see arvamus minu omaga kokku läheb või mitte, niikaua, kuni põhjendus on hea. Need, kes tahavad meeletult maailmaga kompromisse teha, kaotavad lõpuks iseenda ning ei teagi, mida/keda valida. Selliste inimestega ei saa laskuda tulistesse vaidlustesse, ei saa vihaselt minema tuhiseda, ei saa tahta neile füüsiliselt haiget teha (aga ainult heas mõttes). Pole midagi kaunimat, kui enda põhimõtete/ideede eest seisev mees. Ee, naine ka.
Samas, pole midagi inetumat, kui väiklane inimene. Keegi, kes ise usub, et tal on arvamus, aga see arvamus pole midagi rohkemat, kui lahmitud suvaline väide. 4chani trollide eelkäijad. Inimesed, kes erinevad, selleks, et erineda. Või "usuvad" midagi, ilma, et nad oskaks seletada, miks.
Ärge mõistke hukka neid, kelle arvamus teie omast erineb. Mõistke nad aga väga hukka, kui nad ei suuda isegi öelda, miks täpselt nad midagi arvavad.

kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Inimesed pahatihti ei mõista, et kõige frustreerivam on üksluisus ja ühetabasus.
Süüa iga päev sama toitu, kuulata iga päev sama muusikat, käia iga päev täpselt sama rada pidi - lõpuks see enam ei tööta. Minu jaoks ei töötaks ka üks variant nendest kõigist ja tegelikult isegi mitte kaks päeva järjest. Ega siis päevad pole vennad!
Igal juhul praegu ei saa rutiinist rääkida, minu rutiingi on väga ebarutiinne ja uusi pakkumisi tuleb kõikjalt. Võimalustest tuleb kinni haarata, kuigi kõigist ei saa. Ainus rutiinne asi on minu praegune laev, mis on kolmas kümnelisest seeriast, mis põhimõtteliselt tähendab, et ma olen sama asja juba teinud. Kaks korda.
Ma kõndisin paar nädalat tagasi mööda Vanemuist üles ja vaatasin, kui ilusad olid puud oma valges sädeluses. Ma mainisin Ukule, et välismaalastele oleks praegu Eesti päris hea külastuskoht oma ürgtalvises hiilguses. Eesti müüks hästi. Kõik müügiks? Võib-olla küll. Aga tegelikult nii ongi, kurb või mitte.

pühapäev, 17. jaanuar 2010

ma pean tegema audiovisuaalset kommunikatsiooni.
ma sain ajaloo essee A.
ma pean endale mustad kingad ostma.
ma kolisin kaubamaja kõrvale.
ma pean kaladele parema akvaariumi muretsema.
ma olen kummaliselt õnnelik.
Viimase poole aasta täielik motivatsioonitus ning vegetatsioon tundub olevat lõpusirgel ning tunneli lõpus paistab valgus - loodame, et see pole rong.
Ma leidsin oma vana blogi varjatud sissekannete alt mingisugused kirjutised, väga ammused. Novell noormehest, kes põletas maha puhkusele läinud perede maju, näiteks.
Ma tahaksin niiväga jälle kirjutada, ma tahaksin, et mu sees oleks seda, mida välja kirjutada. Praegu tundub aga, justkui oleksin muutunud täiesti emotsioonituks ning vaataksin lihtsalt mingit filmi tütarlapsest, kelle nimi on Siret.
Olgu, film on päris hea, aga tunne on assistendi, mitte režissööri oma. Ja Oscareid saavad teatavasti vaid režissöörid.
Täna panime koridori vaibad ka maha. Ja seinakappi lauamängud. Ja õhtul sööme ja vaatame TV6 pealt halbu filme ja TV3 pealt Dr. House'i.
Tunne on selline, nagu enne tormi. Ainult et torm on selline korralik äike, mis mulle meeletult meeldib.
Ma lugesin ka ühte väga vana blogi, ja seal oli üks lause, mis mind mõtlema pani:
"Grass is always greener on the other side, but that's only because you haven't taken good care of yours lately"
Mis on nii mitmes mõttes õige. Mõnikord on lihtsalt vaja täielikku muutust ja kõik ümber pöörata - sest et muutusi on vaja. Kui jääda toppama ühte hetke, eriti kui see hetk pole kõige meeldivam, kannatab lõppude lõpuks kõik. Ja siis ei aita proovida "kiiremini, kõrgemale ja kaugemale", sest mingil hetkel saab jõud lihtsalt otsa, mille tulemusel istud sa lihtsalt maha, hakkad nutma ja jalgadega põtkima. Ja seda ei taha ju keegi.
Ma olen põhimõtteliselt loobunud igasugustest toredatest eesmärkidest ja taandanud kõik ühele: teha kõike hästi ja veel paremini. Ja ma loodan, et ma teen oma tööd hästi. Ma loodan, et uue semestri algusest teen ma koolis veel paremini - ja praegu ma juba tahan hommikul üles ärgata, mitte aegade lõpuni magada või vähemalt teki alla pugeda ja unustada, et maailm eksisteerib.
Uus hingamine, uus valgus, mul on tunne, et läheb paremaks. Ja see on hea tunne.

neljapäev, 14. jaanuar 2010

Nujabes mängib. Ma istun oma uues pehmes vintage tugitoolis. Parre ja Taavi üritavad Rubiku kuupse lahendada. Aknalaual põleb viiruk. Mul on voodis viis patja ja satiinist padjapüürid. Koridorinurgas pesukorv. Hiigelsuur tumesinine peegel, mis teeb toa kolm korda suuremaks.

Uus aasta? Uus aasta.

Ühesõnaga nüüd ma võin tööle kõndimise asemel libiseda. Kaubamaja kõrval on lahe elada. Natuke külm ehk on (mul on aknas mõra) ja eelmised üürnikud otsustasid kõik torud umbe ajada, aga Parre ja Taavi repairmancrew lendasid kohe peale ja nüüdseks on asi korras. Eile sõime köögis taburettide pealt makarone hakklihaga. Hea.

See on hämmastav, kuidas mõnikord muutuvad asjad ühe hetkega. Või 24 tunniga. Ühel hetkel võid olla ühes hetkes, üks inimene, ja järgmisel on kõik hoopis teistmoodi.

Ja mu tugitool on ikka päris mõnus.

reede, 1. jaanuar 2010

nonii.


et siis 2010 on õnnelikult käes. Eilne õhtu-öö läks hästi, parre ja taavi olid meie juures, sõime-jõime head paremat ja vaatasime unustamatut aastavahetuse programmi, läksime mäe otsa ilutulesid vaatama ja hiljem sotsialiseerusime illegaardis, zavoodis ja suudlevates.
Ühesõnaga oli rahulik ja meeldiv aastavahetus, loodetavasti tuleb aasta samasugune.


Aga siis, resolutsioon ka


1) mitte võtta ette liiga palju
2) mitte võtte ette liiga vähe
3) olla professionaalne kõiges, mida teen
4) püüda kiiremini, kõrgemale ja kaugemale
5) loobuda halbade naljade tegemisest
6) minna Pariisi
7) õppida selgeks, et kuitahes väsinud ma olen, käivad riided siiski kappi, mitte toolile/põrandale
8) muretseda ahi
9) õppida selgeks uus võõrkeel
10) täita kõiki uusaastalubadusi


Head uut aastat kõigile! Ja eriti neile, kellega koos seda vastu võetud sai. Te olete lihtsalt imelised :)


Edit: ahjaa, mul on nüüd ju fingerboard. Lubadus 11: õppida fingerboardiga sõitma ja trikitama