eile öösel pool kaks jõudsime koju tagasi, Tartu külma talveöhe. Ma sain bussis Raua ka läbi loetud. Olen arvamust juba varem avaldanud sellel teemal, update'i ei tule. See raamat oli algusest peale halvasti kirjutatud; ainus peatükk, mis tõesti hea lugeda, viimane (või eelviimane; ma ei mäletagi täpselt). 64% sõnadest olid ees-ja perekonnanimed; 30% võrdlused à la "Viin voolas nagu vesi Keila joas"; 6% Raua enda mõtteid. Ehk siis seda head osa. Oih, võtke sealt protsent maha ning asendage sõnadega "viin" või mõned roppused. Milledega oli huvitav lugu - tundus, justkui Mihklile oli meelde tulnud, et ta on räme rokipeer ning siia-sinna roppusi pillutanud, et lugejal ikka meelest ei läheks, milline rebel ta on.
Villu Tamme, äkki kirjutad sina nüüd ka ühe raamatu tollest ajast Eestis?


See selleks, rääkima hakkasin hoopis Tartusse naasmisest (mistõttu nüüd oleks vast paslik kirjeldada ka seda, kust naaseti). Neljapäeval teatavasti liikusime neljakesi Ilmatsallu, mingi hetk ühines meiega ka Kaarel (kes jalutas lihtsalt sisse ja läks kitarri mängima). Sauna seekord ei saanud, küll aga olime öö läbi üleval, kartuses, et me lihtsalt ei saa hommikuseks rongiks üles (6:50 väljumisaeg). Kuna meil ärkamisega probleeme polnud, ülevaloleku tõttu, jõudsime rongile õigeks ajaks, tukkusime natuke sõidu peal, jätsime Balti jaamas Taavi Kohila rongi ootama ning saatsime Parre linna poole. Uku juures läksime põhimõtteliselt kohe magama (ja tal on seal muumidega tekikott. Muumidega) ja magasime õhtuni välja. Sõime. Ja läksime tagasi magama (olgem täiesti ausad, ma mängisin kella kaheni öösel Civ 4. Time victory. Nõmps). Järgmine päev oli täpselt sama mõttekas, me ei teinud absoluutselt mitte midagi kuni pidime liikuma hakkama.

Esimene üritus oli Hando (ja Mura ja Roberti) sünnipäev Tapperis. Tapper on camp-rokiklubide etalon. Rokiklubiks tegi seda kohta vaid... Vaid... Mustad seinad? Dekoratsioonid? Päris täpselt ei teagi. Logo, võib-olla. Pidu iseenesest oli tore, kloonide paraad, kus kõigil noormeestel kõrvale kammitud tukad, kitsad püksid ja kaelasall; esimene bänd oli pehmelt öeldes halb. Ma ei hakka siin mingit hinnaalandust tegema, niiet ükskõik mis repliike praegu ei tule ("nad on alles noored", "neil oli esimene live", "äkki oli saund halb"), mind oluliselt ei huvita. See oli halb, sügavalt ebakvaliteetne, nii rütm kui meloodia olid mööda ja täpselt samasuguseid bände on tuhandeid ja tuhandeid ja tuhandeid. Esines veel paar bändi (kõik samasugused nagu miljon teist, aga mitte nii kolossaalselt mööda), Egostrip nende hulgas. Hetkeline nostalgia möödus, kui esimest korda uut lauljat kuulsin. Aastatetagusest Egostripist on alles ainult Leafi algusriff. Ja seegi kõlab kuidagi teisiti.
Ühesõnaga me Ukuga vist väga ei sobinud teemasse, pealegi ändasid Karl ja Hando pidevalt kuskil ringi, niiet ma ei saanud nendega rääkida. Kõigil teistel, kellega võib-olla oleks võinud paar sõna vahetada, oli tegevust kloonide paraadil esinemisega (ehk siis ühe isendi juurest teise juurde kõndimisega, et vahetada paar stampväljendit ning harjutada natuke smalltalki). Sten oli ka peol, loomulikult, ent tal oli miljon tuttavat, kellega ringi ännata. Mingi hetk võtsime Tauriga ühendust ning ta soostus meile järgi tulema, et jõuaksime ilusti


Teisele üritusele, ehk siis Tauri sünnipäevale. Jüris. Ma polnud oluliselt vaimustunud, et nii kaugele minema peame, aga noh, kohustused on kohustused, eksole. Kohale jõudes tundus see idee palju parem olevat; saun, mullivann ja Tauri, keda polnud ammu näinud/kuulnud, kaalusid koha kauguse üles. Väga rahulik oli, mingi hetk läksime saunaste ja mesistena magama, hommikul tõusime üles ning mulle meenus, et juba eelmisel õhtul sattusid minu allergeenid koera Chiefiga natuke suhtesse; tunne oli umbes selline, et hingatavast õhust kopsu jõuab 4%. Istusin, vilisesin ja paistetasin siis hommikupäikese käes diivani peal ja üritasin kopsukelmet välja köhida. Viimaks tuli meil sajandi idee marsa peale minna ning umbes keskpäevaks jõudsime Tallinnasse tagasi; väike Mustamäe tiir, et Uku juurest asju võtta ning siis Lasnamäele. Tahtsin ema ja õde näha, ent nad lahkusid minuteid paar enne minu saabumist; eks järgmine kord näeb. Panime Ukuga kõik pusled kokku (ma läksin ehk natuke rampaažile üritades mingit 600-st kokku panna. Mulle tõesti meeldivad pusled) ning läksime bussijaama. Lõpuks saime 23se bussi peale, mis iseenesest tähendas seda, et bussijaama ränduribaaris sain ära tehtud ka töö, mis muidu olekski vist tegemata jäänud. Mis üldiselt ühele laevale hästi ei mõju.

Tartus lund ei sadanud, jube külm oli ning loksuvast bussist oli unekas peal. Sellegipoolest on äraütlemata tore kodus olla. Kui ma nüüd väga aus olen, pole me voodist kojujõudmisest alates liikunud, peale pooltunni, mil mina spagette valmistasin, ning teise pooltunni, mil Uku spagette valmistas. Ilmselgelt Tallinn väsitab :)

Me vaatasime täna ära ka Jesus Campi(2006) täisversiooni; vaadake YouTube'ist kindlasti klippe, juba need on šokeerivad. Täisversioon aga raputab läbi ja paneb väga sügavalt mõtlema; need inimesed ei ole psüühiliselt kõige arenenumad ning annavad eugeenikale palju positiivsema varjundi. Usk on igaühe eraasi, minu jaoks ei ole vahet kas keegi põletab õhtuti Buddha kujukese ees viirukit, loeb enne lõunat söögipalve või usub tõsimeeli, et kõigepealt loodi maailma härjapõlvlane ja kivi. Minu jaoks on väga suur asi, kui ma pean nägema väikeseid lapsi, kes põrandal pisarates tõmblevad, seosetuid lauseid transis, käed taeva poole pritsivad või George Bushi poole palvetavad. See on haige nii mitmel tasandil. Becky Fischer ja kõik temataolised tuleks sundravile saata või vähemasti püüda neile seletada, mida nad valesti teevad. Kuigi Becky ütles selle peale, et "aga sellepärast me ju teemegi neile ajupesu, et nad on lapsed. Neid on lihtsam õpetada, nad usuvad kõike, mõelge, millised nad veel täiskasvanutena on".
Evangelistide põhimees "omab" 30 miljonit inimest Ameerikas (ehk siis evangeliste). George Bushi ametiajal rääkis ta presidendi ja presidendi nõunikega igal esmaspäeval. Kiriku ja riigi lahusus? Loomulikult. Ameerika Ühendriigid ju ometigi on demokraatia kants, kõigi võimaluste maa.


Ameerika on täpselt see, milleks ta saama määratud oli - juurteta inimeste sulam, kõikide kultuuride kompott, plastikust ja betoonist Disneyland, võltsluse ikoon ja terrorismi ema.


Tänaõhtuses kavas on meil Ben Steini (keda traileris nimetatakse American Iconiks) film "Expelled", mis räägib kreatsionistide jubedaist kannatustest, nende märterlusest tõe levitamise teel. Stein on muidugi ilmselge juut, mistõttu oskab ta nende vaesekeste repressioone hästi välja mängida (holokausti eitamata on selge, et ebaproportsionaalne osa juudi repressioonide kajastustest on fabritseeritud ning eelkõige marketingi eesmärgiga mitmel põhjusel, aga sellest mõnes teises postis; lihtsalt, nad ei ole ainus rahvus maailmas, kes on pidanud genotsiidi kannatama (paljud meie vanematest ja vanavanematest on Siberis üheotsapiletiga käinud?), ent nad on kahtlemata ainus, kes seda nii hästi turustada osanud). Kreatsionism ei ole teooria, see pole mingisugune müstiline saladus, mille evangelistid nüüd äkki avastasid. Kreatsionism on IDEE, ja ausalt öeldes, kõik vastused saabki taandada ühele: Jumal, ehk mõistmatu jõud. Jumal ei ole habemega vennike, vaid teatud energia, mida inimene ei mõista (loodetavasti ei saagi kunagi mõistma. Kunagi avastas inimene muusika, ja vaadake näiteks Eurovisiooni. Või ükskõik millist Saksa muusikakanalit). On olemas tuhandeid teadlasi, kes ütlevad täpselt ära, mis juhtus kolm sekundit pärast Suurt Pauku. Pole mitte ühtegi, kes ütleks, mis juhtus pool sekundit enne seda. Ilmselgelt polnud aega olemas. Miks ta nüüd on? Kas aeg üldse on olemas?
Need on küsimused, millele tuleks üritada vastus leida. Mitte, et inimkond seda üldse kunagi suudaks, ent üritades neile küsimustele vastuseid leida, avastame me palju muud, viime ennast pidevalt edasi. Öelda, et kuus tuhat (!) aastat tagasi (mis sai ülejäänud tsivilisatsioonidest?) mõtles mingi habemik, et oh, nüüd teeks kogu maailma (kust kurat see habemik tuli?), paneks mulla alla dinode luud ja teeks palju kollaseid banaane (vt Youtube; tegelikult on meile tuntud banaanid siiski inimeste endi looming, pärast palju aastaid kestnud aretamist; metsikud banaanid meile söömiseks enam ei kõlbaks), on pehmelt öeldes rumal. Loomulikult, kõige juures on mingit rolli mänginud teatav faktor X, mida me veel ei hooma. Ent kas ei peaks justnimelt kreatsionistide põhiidee olema selle faktori väljauurimine, püüd mõista, kes see Jumal ikkagi on?


Nagu lehmakauplemine kunagises Eestis. Pagan küll.

nädal on kuidagi eriliselt kiiresti läinud seekord. Käes on juba neljapäeva õhtupoolik, neli päeva on mööda lausa lennanud.
esmaspäeval oli zoosemiootika & suhtlemispsühholoogia. Zoosemiootika oli selline, nagu ootasin. Timo Maran auditooriumi ees, kiled diaprojektori valgusvihus, lood hallidest papagoidest, metsvindi laulukõrist ning mesilaste tantsust. Huvitav, seda kindlasti, ent ka raske saab olema see kursus. Suhtlemispsühholoogia oli nii nagu ikka, palju puudutati temaatikat mis ma olen juba Mercuri koolitustel saanud, seal palju sügavamaltki. Näiteks tasandivalik...Aga mis seal ikka, mulle meeldib see loeng.
Kuna ma olin seekord loengutes üksi, ülejäänud tegid mingit tööotsa, tassisid 28 tonni akvaariumikive konteineritest maha, sain nendega kokku alles hiljem. Oleg korjas mind ja Ukut Peplerist peale ning me läksime Narva mntle Taavit, Parret ja Steni võtma, Kaarel jäi koju. Olegil on nüüd ametlikult väike. Auto.
Sest mind kui kõige pisemat topiti pagasnikusse, ruumipuuduse tõttu. Teate, see polnud väga naljakas. Vahepeal hakkas süda ka põksuma, kui ment mööda sõitis. Aga rohkem põksus pea vastu tagasilda.
Teisipäev... Teisipäev. Teisipäevas midagi muud põnevat polnudki, kui ootusärevus, mil Petsiga kokku saan. Ta tuli Tallinnast meie manu ning loomulikult kohtusime õhtul Illegaardis. Mõned asjad ei muutu, sai jälle maailma asjad paika pandud ning tuntud, et minu prisma näitab ikka õiget seitset värvi. Jõudsin koju alles nelja paiku, olles tutvunud nii jänki Michaeliga, kes üritas minusugusele pätakale anda õppetundi Eesti ajaloost, aga keegi ei tule ühelegi eestlasele kõnelema sellest, kuidas meie iseseisvus pole õiglaselt kätte võideldud ning kuidas 90ndad seisid ainult Soome supermarketite peal, (Ehk seisidki, aga ühtlasi seisid nad võidu peal, kõige selle peal, mis oli lõpuks saanud välja kooruda. Me ei valanud oma vabaduse eest verd, aga seda paremaks see kõike teeb. Yankee sucker) kui ka ühe toreda merekaru Martiniga. Ta muudkui korrutas, et ma olen müstiline ja oli selline kahemeetrine Saaremaa poiss, kes sattus mariinsesse nirvaanasse, kui kuulis, et ma olen laevainseneri assistent. Olgu, merd ei sõida, aga tema jaoks olin ja jäin lõpuni madruseks. Kes mõnikord kepsu ovaalsust mõõdab.

Kolmapäevane sotsioloogia alused rääkis hariduslikust ebavõrdsusest, ilmselgelt sellega seoses ka eliitkoolidest, ilmselgelt sellega seoses ka TIKist ja muudest G5 (või pingerea TOP5) koolidest. Sellel teemal ma ei jaksa üldse heietada, TIK on ja jääb head haridust andvaks kooliks, keda huvitab minu seisukoht antud teemal, võib lugeda kolumni College Enquirer'is; soovitavalt selle aasta omi, mitte kibestunud kõiketeadva abituriendi küünilisi tähelepanekuid... noh, kõige kohta. Religioosne fundamentalism seevastu, nagu ka eelmine kord, toimis fantastiliselt. See tõepoolest on üks mu lemmikaineid, nii ülesehituse, õppejõudude kui sisu poolest. Ka eilsele loengule järgnes diskussioon, mis jätkus minu ja Uku vahel ka koduteel; hea oli. Lund sadas. Ja ma suutsin umbes kolm korda mõelda, kuidas ma tahaksin kudumisvarda Ukule kõrva panna. Minuga on raske vaielda.

Ja noh, mis seal ikka, nii nagu elu käib. Eile õhtul kõrvetasin meie maitsemeeli minu moodi vürtsika kana-ananassikastmega, mis hommikulgi natuke keelt paitas. Magama sai kodutööde tõttu mindud alles kolme piiril, ärkama pidi kell seitse, et õigeks ajaks Pulleritsu ette jõuda. Jõudsime. Viis minutit varem jõudsime. Töö läks hästi, kuigi mul olid unisest peast tingitud ebatäpsused, ma loodan, et ta ei lase neist end väga häirida. Samuti üritasin talle selgeks teha, et kvaliteetajakirjandus ei ole pelgalt ulm, ent ta üritas väita, et ma olen nooruslik idealism. Mis fecking idealism, selle asja nimi on eesmärk ja maksimalism. I'll show him.

Igatahes praegu on pisike lebo, enne kui Parre ja Taavi siia jõuavad ning me Ilmatsallu läheme. Kala toitma ja Tekkenit mängima. Hommikul sõidame Kohilasse vist, või eks vaatab, mis peale hakkame, koolist vaba suht pikalt nüüd. Long weekend. Teeme midagi lahedat tõenäoliselt (loe: mängime Tekkenit või vaatame Kohilas Animal Planetit, mõlemat serveerida ohtra saunaga).


Oo, fun fact - ma omandasin ka Mihkel Raua üllitise ning nüüd loen seda huviga; kõik kohad, kus ta lihtsalt kirjeldab, mis sündis, on head. Kõik kohad, kus ta üritab olla mingisugune lingvistiline snaiper ning kuidagi väga kirjanduslik olla, on halb.
Ma ei taha lugeda võrdlusi, mis tunduvad nagu võrdlused. Eriti halvad võrdlused. Või halvad metafoorid. Või üleüldse - see, et tema isa kirjutas parima eestikeelse raamatu, ehk "Sipsiku" ja tema ema lõi parima naiskangelase läbi ajaloo, ehk siis Kunksmoori, ei tähenda, et tema peaks proovima kirjutada mäluaukudest, punkaritest ja vaginaalsetest elamustest läbi "humoorika kirjandusprisma". Lihtsalt kirjuta, ja kõigile meeldib.
Samas, eestlastele meeldib vist niikuinii seda raamatut lugeda, sisemuses vaikset looma paitades, kes ütleb, et ma teadsin, et Graps seda tegi või et Nõgisto selline oli või et Mati Nuude, kurask, jõi ikkagi nagu loom.


Me läheme nüüd Ilmatsallu. Kolm naksitralli ja Kunksmoor.