Oletagem, et kõik meie ümber on illusioon, meie enda sisemuse peegeldus.

Oletagem, et me loome ise oma reaalsuse. Kas see on selline, nagu võiks või peaks?

Ebameeldivates situatsioonides inimesed üldjuhul halavad või lähevad võtavad ühe õlle. Mõned helgemad pead üritavad probleeme ka "lahendada", ent probleeme ei saa "lahendada" nende tekkepõhjused elimineerimata. See on umbes sama, mis pidevalt sõela vett juurde valada, sest see voolab ära.

Eemaldagem oma eludest ebameeldivused. Inimesed, olukorrad, situatsioonid. Ümbritsegem end vaid sellega, mida tõepoolest naudime. Me ei pea ju asju ise keerulisemaks tegema. Esimesed sammud on rasked, väga rasked. Aga lõppude lõpuks võidavad kõik.

Ma tegin mingit väga veidrat "isiksusetesti", mis alateadvuse arhetüüpidest minu Tegelikku Mina välja loeb. A la minu lemmikloom näitab, milline ma alateadlikult olla tahaksin, minu lemmiktoit, mida armastusest arvan jne. Viimane küsimus selles testis kirjeldas valgete seinte, põranda ja laega tühja akende ja usteta tuba, mille keskel seisis valges ülikonnas valgete juustega mees. Mis tunne on? oli küsimus. Ma kirjutasin "turvaline, oodatud, soe".

Hiljem vaatasin teiste inimeste vastuseid. Anxious, nervous, scared, terrified, uncomfortable, panicky, fearful - need olid vaid mõned, leebemad näited. Tuli välja, et vastus näitab suhtumist surma. Eery.

inimesi on lihtne kaheks jagada.

on folders ja crumplers.

on need, kes joovad kohvi, ja need kes ei joo. Kohvijoojatest joovad mõned suhkru ja mõned piimaga, mõned mõlemaga.

on kassiinimesed ja koerainimesed. On neid, kes ei salli üldse loomi. On neid, kes mõlemaid.

Hotellitellimust tehes küsitakse inimeselt, smoking or non-smoking. Single or double. Blonde or brunette. Tall or small.

Vastandid tõmbuvad- mõneti küll. Ma ei hakka rääkima musta ja valge vahele jäävatest hallidest toonidest, esiteks seetõttu, et see oleks klišee ning teiseks seetõttu, et mind oluliselt ei huvita. Ma leian, et kui inimesed vähem arutaksid ja mõtleksid ja veelkord arutleksid ning vahelduseks ka teeksid midagi, läheksid asjad palju kiiremini palju paremini.

Must-valge maailm e. dualism tähendab tegelikult seda, et maailma võetakse nii, nagu ta on, nulli ja ühe printsiibil. Nii nagu naine ei saa olla "natuke rase", ei saa ka muud asjad "natuke olla ja natuke mitte". See näitab lihtsalt seda, et ideed on liialt abstraktsed, et maailmas üleüldse eksisteerida. Samuti toodab selline poolkõvadus tarbetuid silte, mis inimestele külge poogitakse, et üritada neid kuskile kastidesse toppida, mis postmodernistlikus virr-varris vaat' et võimatu.

Nii, nagu olen kunagi varem kirjutanud sellest, kuidas "isekus" on halva alatooniga, kuigi tegelikult peaks, vastupidi, väga positiivne nähtus olema, kirjutan ma nüüd sellest, kuidas mustvalge maailm või säärane suhtumine polegi niiväga "lapsik" või "mõtlematu".

Mustvalge maailmavaade ei tähenda alati seda, et inimene ei oska/taha/suuda vaadata mündi teist külge (eeldus, et arutletav on münt, millel on vaid kaks külge, on juba iseenesest mustvalge). Pigem näitab see just, et süüdistatu on asjad enda jaoks läbi mõelnud ning jõudnud teatud lahenduseni, mingisuguse mõttemallini, mis temale kõige enam sobib. Loomulikult on siin palju erandeid ning kõurikud, kelle jaoks miski on "nõme, sest ma ütlen nii," ei käi päriselt selle alla.

Mida ma siis mõtlen mustvalge maailmavaate all? Seda, et mingi teatud asja kohta võin ma täie kindlusega öelda "ei" ja seda arvamust mitte kunagi muuta. Seda, et mees on mees ja naine on naine ja hälbed mediaanist pigem kinnitavad reeglit. Minu jaoks pole oluline, kes kellega voodit jagab, ent igasugused sookvoodid ja oivalised koivalised, kes roosade huulte ja mitte-niiväga-halli aju vahelt endale õiglast kohtlemist nuruvad, samal ajal meeste madalat keskmist eluiga põhjustades - ei. Mitte minu jaoks.

Mustvalge maailmavaade tähendab ülimalt dualismi - igal asjal on olemas oma vastand, miski, milleta ta eksisteerida ei saa. Kui poleks halbu inimesi, ei tunneks me ju häidki (laskudes taas banaalsuse nõiaringi). Valikute rohkus põhjustab alati segadust ja tarbetut "planeerimist", aja arvelt, mis võiks kuluda eesmärgini jõudmiseks.

Tähtis on mõista, et tähtis on mõista. Tavaliselt öeldakse inimesele, et ta võtab asju "nii mustvalgelt", kui ta kedagi dogmaatiliselt hukka mõistab. Hiljuti põhjustas meie kallis demokraatia hällis, Delfis, poleemikat ühe armukese kiri, millele vastas ka petva mehe abikaasa. "Mustvalge maailmavaatega inimene" võiks näiteks kõigepealt hukka mõista Meest, kuna ta petab oma seaduslikku naist, keda lubas igavesti truult armastada.

Teiseks võiks ta hukka mõista Armukest, kuna too on perelõhkujast pardon my French libu.

Kolmandaks võiks ta hukka mõista näiteks Naist, kuna too pole piisavalt ihaldusväärne/hea, et meest enda juures hoida.

Tegelikult võib selles loos olla mitu tahku, aga ükski neist pole selles kontekstis oluline, MustValge Inimene lihtsalt lajatab oma Arvamusega ning miski muu ei lähe talle korda. See on kurb, sest niiviisi kaevab ta auku noile, kes toetavad duaalset või kindlamat sorti maailmavaadet ning neil ei lasta seda väljendada, kuna see on "lapsik nähvamine".

Minu jaoks tähendab kindel arvamus seda, et inimene on oma peas kõik võimalikud variandid läbi kaalunud ning jõudnud enda jaoks sobivaima lahenduseni. Mõnel käib see kiiremini, mõnel aeglasemalt. See, kui agressiivselt ta enda arvamust avaldab, on juba isiksuse ja iseloomu küsimus, mitte maailmavaate.

Mulle meeldib rääkida inimestega, kellel on asja kohta mingi arvamus. Eriti kaunis variant on see, kui nad oskavad seda ka põhjendada. Mind ei huvita, kas see arvamus minu omaga kokku läheb või mitte, niikaua, kuni põhjendus on hea. Need, kes tahavad meeletult maailmaga kompromisse teha, kaotavad lõpuks iseenda ning ei teagi, mida/keda valida. Selliste inimestega ei saa laskuda tulistesse vaidlustesse, ei saa vihaselt minema tuhiseda, ei saa tahta neile füüsiliselt haiget teha (aga ainult heas mõttes). Pole midagi kaunimat, kui enda põhimõtete/ideede eest seisev mees. Ee, naine ka.

Samas, pole midagi inetumat, kui väiklane inimene. Keegi, kes ise usub, et tal on arvamus, aga see arvamus pole midagi rohkemat, kui lahmitud suvaline väide. 4chani trollide eelkäijad. Inimesed, kes erinevad, selleks, et erineda. Või "usuvad" midagi, ilma, et nad oskaks seletada, miks.

Ärge mõistke hukka neid, kelle arvamus teie omast erineb. Mõistke nad aga väga hukka, kui nad ei suuda isegi öelda, miks täpselt nad midagi arvavad.

Tänane huumorikool:


Savisaar: krooni devalveerimine oli reaalne oht
aripaev.ee


18. oktoobriks krooni devalveerimist ennustanud Keskerakonna juhi Edgar Savisaare sõnul ei olnud tegu ennustuse, vaid reaalse ohuga.

"Pidasin õigeks rahva tähelepanu sellele asjaolule juhtida, sest majandusohtudest tuleb inimesi teavitada täpselt samal viisil nagu näiteks haigusnakkuse ohtudest – võtke kasvõi seagripp näiteks," ütles Savisaar aripaev.ee lugejate küsimustele vastates.

"Eks ole opositsioonis oleva erakonna roll koalitsiooni salatrikkidele tähelepanu juhtida ja proovida neid vältida," sõnas Keskerakonna liider.

"Kuna Keskerakond juhtis devalveerimise ohule avalikult tähelepanu, siis muutis see ka Reformierakonnal märksa raskemaks seda käiku teha," lausus Savisaar, kelle hinnangul võis just see ennustus olla üheks kriitiliseks asjaoluks, mis pani otsustama devalveerimisest loobumise kasuks.

Palju õnne, Eesti Vabariik!

viimasel ajal olen palju mõelnud eestluse kui nähtuse üle; seda eelkõige "laulva revolutsiooni laste" kontekstis, ent ka vanemate hulgas esineva patriotismi mõistes.
Mõttetu on vaielda meie eksistentsi üle; kas me oleme siis vapper võitlusrahvas, kes 800 aastat erinevate võimudega rinda pistes lõpuks vabaduse saavutasid, või kama lürpiv ja lehmi lüpsev orjarahvas, kelle alles rootslased oma ülikooli ja saksad hapukapsaga tsiviliseerituks muutsid. Need küsimused on jäänud ajalukku, nende üle arutlemine ei vii enam kuskile. Kõige rohkem muret teeb praegune quasi-täiskasvanute kommuun, noored, kelle käes (ükskõik kui banaalselt see kõlab) on Eesti riigi tulevik. Patriotism kui selline ei ole noorte hulgas kindlasti levinud. On neid, kes õhkavad rahvusromantismi järgi, laulavad laulupidudel ja räägivad, pisarad silmis, võõramaalastele, kuidas pisike mereäärne rahvas oma vabaduse lauldes kätte võitles; on neid, kes väikelinnades natsionalismi-aktivistidena venelastele külapoe taga tappa annavad. On neid, kes jaanipäeva paiku Hiiumaa praami oodates oma Golf 3 antenni külge Eesti lipukese liimivad ja neid, kes põlglikult igasuguse rahvusliku traditsiooni peale sülitavad ja ei näe mitte mingisugust mõtet ei iseseisvuspäeva paraadil, lipuheiskamistel ega üldse, eestlusel.
Kuidagi liiga kaugele jääb noorest eestlasest aga ratsionaalne ja pragmaatiline mõtlemine; millegipärast on tekkinud tendents eestlust kas ülistada või maha teha, loomulik riigi austamine on jäänud tagaplaanile. On selge, et Eesti Vabariigi teke (olgu see siis teine või esimese jätk) ei tulnud pelgalt laulmisest; palju mängis siin juhus, palju mängis siin mitmete tarkade meeste osavõtlikkus ning teiste meeste rumalus. Rahvusromantism ei ole taunitav, loomulikult andsid sajad tuhanded lehvivad trikoloorid ja eestlaste ühtsustunne vabaduse väärtusele palju kaasa, loomulikult andis see asjameestele julgust kõik läbi suruda; loomulikult andsid mitmed okupatsioonid trotsi enda vabaksvõitlemisele, kindlasti võimendas eestlaste loomupärane russofoobia vajadust sovjetivaim maha suruda. Mainimatagi, et nõuka-ajal olid eestlased peaaegu välismaalased. Need, kes nägid Soome televisiooni ja kogusid nätsupabereid. Ükskõik, kui tobe see praegusele esmakursuslasele ei tunduks. Sellegipoolest ei tohi meie ajalugu üle-idealiseerida; see toob kaasa vaid kahju ja võimetust negatiivset näha. See kaotab ära võime enesekriitikaks ning objektiivseiks otsuseiks. See on ka üks põhjustest, miks praegu usaldus riigi vastu nii kärme kaduma - me oleme vabad, edukad, NATO ja EL võtsid meid avasüli vastu, majanduskasv oli hoogne, tipptunnil Viru ringil oli rohkem luksusautosid kui Monte Carlos. Kui midagi läheb viltu, on kõige lihtsam süüdistada valitsust - ent kes on selle valitsuse valinud? Riik ei saa eksisteerida ilma oma rahvata; rahva ülesanne on riiki toetada. Selle hetkeni, kui inimesed ei mõista, et maksud ei ole karistus või kurja mõisahärra soov talupojalt tema viimast leivapalukest sisse nõuda, pole kellelgi õigust ka millegi üle kurta. Eriti käib see "valusate" teemade pihta, näiteks pensionid, toetused jne. Mitte midagi ei saa tõsta ilma kuskilt kärpimata; raha ei tule müstiliselt jakobsonide ja koidulatega kaetud puult Toompealt, vaid sinu ja minu taskust. Kui seda sealt ei tule, ei saa ta ka kuskile minna.

Hiljuti oli mul põnev vestlus endise Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži endise juhi Michaeliga. Ta on ameeriklane, kolis Tartusse 90ndate keskel ning on eesti päritolu. Me laskusime päris tulisesse vaidlusesse, üheks teravaks küsimuseks tema väide, et meie uus ja ilus vabadus ei ole tegelikult üldse kätte võidetud, kuna me pole pidanud selle jaoks tilkagi verd valama ning et kui Venemaa om turud sulges ning poole aastaga meie majandus rohkem langes, kui tervislik oleks, oli põhimõtteliselt ainus, mis meid päästis, Soome supermarketlus. Veidi hiljem mõistsin, et vaidlus ei olnud tegelikult üldse nende küsimuste üle, vaid pigem kahe erineva vaatenurga konflikt. Tema, kindlasti palju kogenum ja poliitilistes küsimustes targem, kui mina oma hapra vanuse juures, võttis asja palju utilitaarsemalt, à la kunagi oli üks Läänemere riigike, geopoliitilise asukoha tõttu nii mitmegi riigi huviorbiiti sattunud ning ikestatud; Euroopas leviva 19nda sajandi rahvusromantismi kasvu (ning I maailmasõja tõttu) iseseisvuse saavutanu; olnud okupeeritud Nõukogude Liidu poolt; juhuste kokkulangemise ning nende osava ärakasutamise tõttu taasiseseisvunud ning seejärel välisinvestorite toel oma riigi ja majanduse uuesti ülesehitanud. Mina kui ärkamisaja laps, pealegi veel naissoost, sissekodeeritud süvaemotsioonide toel, vaatleksin loomulikult noort Eestit kui sadade tuhandete vaprate eestlaste veretu võitluse tulemust, kes, ühendades üksmeeles käed ning lauldes vapralt noore Mattiisseni kustumatuid meloodiaid, astusid vastu kurjale kommunistide impeeriumile ning lõid sellesse mõra, mis viimaks kukutas kõik. Tõde on aga see, et meil kummalgi pole õigus.

Kui me ei õpi vaatama Eestit kui noort riiki oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, ja see kehtib nii noorte kui vanade kohta, jääb "lehmakauplemine" alatiseks kõike kummitama. Me ei astu mitte kellegi vastu mõne poplaulukesega; samuti ei astu me mitte kellegi vastu üksteise vastu astudes. Me ei ole mingi majandusime, aga me pole ka konnatiik. Kurat, kui ma lähen siin puha banaalseks, siis Vatikan on kordi väiksem, aga vaat' kui mõjuvõimas. Endalgi on piinlik selle võrdluse pärast, ent siiski mitte nii piinlik, kui võib olla mõnel poliitikul õhtul magama minnes. Me oleme tagasi jõudnud 13nda sajandi Eestisse, kus ühed lüpsavad lambaid ja teised karjatavad lehmi ja keegi kurat ei julge oma odaotsa teise adra vastu vahetada. kes teab, äkki saab veel edukamaks (analoogne lexus vs mersu sündroomiga). Ühed nutavad taga uut ärkamisaega, kus välgumihlki valgel lauluväljakul terve uus generatsioon eostati; teised kiruvad valitsust maapõhja ning halavad, "kas me sellist Eestit tahtsimegi või". Küsimus pole selles, kas tahtsime, küsimus on selles, mis tegime. Jah, justnimelt meie, mitte Ansip, Savisaar või Anu Saagim. Sellised sotsiaalsed fruktid nagu Inno Tähismaa või mõni keskerakonna noorliige, kes mõtlevad vaid sellele, kuidas oma kibestumust välja elada, peaks asüüli saatma. Demokraatias on loomulikult kõigil sõnaõigus, ent igat väidet peaks toetama argumendid, mis kahjuks tänases Eestis väga ei toimi. Samuti peaks igal teol olema põhjendus, mis toimib veel vähem. Me ei arenda Eestit, tõmmates paar korda aastas trikoloori vardasse või andes mõnikord Lasnamäe pensionäridele natuke rohkem raha. Me ei arenda Eestit niisama vingudes, aga me ei arenda teda ka rahvuslusest rõkatavate loosungitega. Riiki arendavad ratsionaalsed poliitilised ja majanduslikud otsused, mis on sügavalt kaalutletud ning kus arvestatakse mitte isegi enamuse, vaid üldsuse huve. Suurt hulka rahvast kokku saada mingi tobeda otsuse läbisurumiseks ei ole ühelegi makjavelistile mingisugune väljakutse; alati on lihtsam olla millegi vastu, midagi maha teha, kui midagi toetada ning selle kaitseks välja astuda.

Vanem generatsioon, me kõik võlgneme tänu ainult teile, et saime eile mõnuga pingiviide paraadi üle kibestunud kommentaare visata ning õlleklaasi taga möönda, kui allakäinud ikka see Eesti valitsus on. Sellegipoolest ei pea ma eestlasteks neid, kel trikoloori nähes kasvõi korraks midagi sees ei vährata, neid, kel hümni kuuldes kasvõi korraks pähe ei tuleks, et eestlane olla on uhke ja hää. Ükskõik, kui väga me teist eestlast oma söögilaual näha ei ihkaks, miski see ikkagi on, mis meid ühendab ja mis lasi meil vabaks saada (ja loodetavasti ka jääda). Seda ei tohi unustada, maha teha, naljaks keerata või sellesse üleolevalt suhtuda. Kui see pole Eesti, mida tahtsite, siis tehke ta selliseks, nagu tahtsite.

Noorem generatsioon, laulva revolutsiooni lapsed - te ei tuleks selle pealegi, et koolipingist lahingusse hüpata; selle peale, et põksuva südamega siniseid, musti ja valgeid linte salaja klassiõhtul lava ehtimiseks kasutada; selle peale, et kannatada ära terve rodu lamedaid vene laule pikal laulupeol nende kahe laulu pärast, mis lõpus ootavad ja mis terve lauluväljaku laulma panevad. Mille jaoks meil on vaja paraadi, mille kuradi pärast peaks varasel veebruarihommikul soojast voodist välja ronima, et mingit lippu kuskil mäe otsast tõusmas vahtida, keda huvitab, mida ninasarvik ja juhtorav jälle üksteise kohta ütlevad. Vahet ju pole. Võib-olla ei olegi, ehk olekski aeg kõik ebavajalik unustada ning keskenduda kõigele sellele, mis rahvusluse, postsovjetismi ning äärmusliku materialismi oludes niivõrd kaugele jäänud on - aated, avalik huvi ja riigi, mitte ärapanemisoskuste areng.
Kui meie vanemad saavad uusaasta õhtul presidendi kõnet, suu verivorsti täis, viinapits kõrval, vaikselt halada, et kas selle nimel nad pididki Toompeale jooksma ja et kas nad ikka sellist Eestit tahtsid, siis meil on väga otsene võimalus teha sellest riigist just see koht, kus meile meeldiks elada. See koht, kus kasvavad üles meie lapsed. Needsamad, kes teavad oma riigihümni sõnu peast, tunnevad iseseisvuspäeval uhkust ja mõtlevad... Ma ei tea, mida nad mõtlevad. Aga loodetavasti teevad nad seda eesti keeles.

Meie ühiskonnas loobitakse suhteliselt tihti ringi igasuguseid ideaale - nagu vabadus, truudus, ausus, aga ka usk, lootus, armastus - vera, nadežda, ljubova. Enamasti inimesed nende tähenduse peale ei mõtle, pigem toimib eeldus, et juba sõnad ise tekitavad ilmingu, mille eest seisavad.

Olgem ausad - mõnisada aastat tagasi polnud inimestel oluliselt mõtet juurelda sääraste kõrgelennuliste mõistete üle; tähtis oli ellujäämine, või, kui mitte nii brutaalselt väljenduda, siis vähemasti äraelamine. Materiaalsed (või utilitaristlikud) aspektid elus olid mitmeti olulisemad. 18ndal sajandil mõtles papa Rousseau välja aga ühe neist paljudest fraasidest, mis mulle alati pinnuks silmas on olnud (teistest räägime mõni muu kord). Liberté, légalité, fraternité (omasõnadega vabadus, võrdsus, vendlus). Pean tunnistama - see on kõlav lause. Ühtlasi on ka kõik need sõnad võimsad ja pateetilised - kes meist ei püüdleks vabaduse poole, kes meist ei tahaks seista võrdsena ("Jumala ees on kõik võrdsed"), kes meist ei tahaks üllusehetkel oma venna eest lööke võtta? See oli justkui palsam Pariisi agulirottidele, kes neelasid nagu kuivanud käsnad kõike, mis tuli härrastelt, kes pildusid oma tähekilde määrdunud kõrvadele. Ka nemad said olla võrdsed, nemad said olla vabad, nendele kuulutati vendlust - mitte kunagi ei tohi alahinnata esiteks rumalate masside jõudu ja teiseks osavalt sõnastatud idiootsust. Mitte kunagi.

Vaatleme seda fraasi natuke lähemalt. Kolm põhiväärtust, mida loodetakse saavutada. Kolm väärtust, mis juba eos välistavad üksteist.
Vabadus? Aga mis on vabadus? Erinevates käsitlustes on vabadus ülimalt erinev asi. Vabadus võib olla võim teha valikuid valitsevate seaduste piires; vabadus võib olla võimalus teha lõputul arvul isiklikke valikuid, kuni need kedagi ei riiva; vabadus võib olla absoluutne - ehk siis täielik sõltumatus, sidemete puudus; vabadust võib määratleda mitmeti. Ütleme, et tollel ajal mõeldi vabaduse all rohkem demokraatlikku vabadust, ehk siis autokraatia langust, ning sellega võib veel nõus olla - kuigi suhtelist vabadust ei anna minuarust demokraatia teps mitte rohkem, kui autokraatia (ent see läheb juba selle mõtiskelu piiridest välja, sellest hiljem).

Teine mõiste oli võrdsus. Võrdsus on üks kohvikufilosoofide väljamõeldis, mis reaalses elus ei saa mitte mingisugust pinda kanda (välja arvatud võrdsus seaduse ees). Homo sapiens sapiens juba olemuslikult välistab igasuguse võrdsuse; nii soorollidega (feministid, psst) kui ka karjainstinktiga. Mitte mingil juhul ei oleks inimkond jäänud ellu, kui kiviaja inimesed oleksid mõelnud, et oh, nüüd teeme võrdõiguslikkuse komisjonid ja kõik teevad kõike (ilmselgelt ilma juhi repressioonideta). Inimesel on vaja juhti, loomulikult mitte kõigil, ent need, kellel pole juhtimist vaja, neist saavad juhid.
Ebavõrdsus algab sündimise hetkel, kus kõigile isendeile antakse erinevad võimalused elus hakkamasaamiseks, nii füüsilised, kui psüühilised; samuti on meil kõigil erinev perekondlik taust, erinev elukoht, erinev lapsepõlv, erinevad unenäod, erinevad sõrmejäljedki. See ei tähenda, et meil oleksid ebavõrdsed võimalused elus hakkamasaamiseks per se, ent on selge, et eeldused mõnd teatud positsiooni saavutada on ühel paremad, kui teisel. See, et keiser ja saapapuhastaja on meie ühiskonnas suhtes A>B, on pelgalt meie ühiskonna asi, meie suhtumise küsimus, ning siin ei tohiks kõnelda mingisugusest "ebavõrdsusest" - üritage keisrina proovida läbi suruda oma unelmate ametit Pariisi kingaviksijana ning ma sooviks näha, kaugele jõuate. Ühesõnaga võrdsus on tore ideaal, aga suhteliselt ülespuhutd. Pealegi, isegi siis, kui toimiks üleüldine võrdsus - ehk siis kõigil oleks täpselt ühepalju sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist kapitali, ei oleks sellel kõigel enam mitte mingisugust mõtet ning tekiks loop sequence, kus üks hetk kordaks ennast igavesti, kuna mitte miski ei muutuks. Absoluutne võrdsus, nii nagu absoluutne vabadus, on paradoks, sest kui vabaduse puhul mõjutab paratamatult üks inimene mingil hetkel teist, kaotades tema vabaduse (ja kui ta ei saa teist inimest mõjutada, pole see enam ju absoluutne vabadus), siis võrdsuse puhul kaob võrdsus ära ilma võrdlusmomendita, esiteks, ning teiseks - inimesel on vaja juhti. Kõik.


Kolmandaks mõisteks oli vendlus, mis on huvitav, kuna kui esimesed kaks üksteist välistavad (vabadus välistab võrdsuse), siis vendlus on esiteks teemaväline, mitte seostudes nende väidetega, ning mitmes mõttes ka ebavõrdsuse allikas. Vendlus tolle fraasi kontekstis tähendas põhimõtteliselt sama, mis aastasada hiljem "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!". See pidi kokku tooma noodsamad Pariisi agulirotid ning andma neile tollesama meie-tunde, millest rääkisin ka eelmises postis. Üks suur pere, kus kõik vennad võitlevad suure kurja onu vastu, kes neile liiga teeb. Väike reductio ad absurdum - vendlus eeldab, et üks on vanem kui teine; vanem vend peab noorema eest hoolitsema; ebavõrdsus on loosungisse sisse kirjutatud üht- või teistpidi.


Selle pika arutelu mõte oli lahti seletada, kuidas üks kaunis ja pateetiline loosung on tegelikult suhteliselt mõttevaene ning mittemidagiütlev, põhimõtteline sofism. Sama kipub olema ka tänapäeva loosungitega (ja mitte üleüldiste, globaalsete või ideoloogilistega, vaid ka väike "ma armastan sind igavesti" või "ausus on kõige tähtsam").
Ma kordan nagu katkine grammofon, et postmodernismis on kadunud suured narratiivid, aga tõega, nii on, ja sellepärast kasutavad inimesed neid suuri narratiive pisut nagu haarates selle kadunud turvatunde järgi ja natuke sellepärast, et need kõlasid vanaema salmikus jube ilusasti.


Niiet ühesõnaga - järgmine kord vandudes armastust, mõelge järgi, kas see ikka on armastus; lubades olla lõpuni aus, mõelge, kas see ikka on võimalik; rääkides oma tõelisest truudusest, katsuge mõelda... Katsuge mõelda. Ehk satub teie vastu tõeline idealist ning tema ei mõista, et mõned inimesed kasutavad sõnu ainult fonotaktika pärast; et mõnikord on keegi tõesti Aus - ja see, see on kõige jubedam kõigest. Inimesed ei kannata ausust.

Nii paljud asjad on "sobimatud" - ja nii paljud asjad tõesti ka on, ent tuleb tõdeda, et pool igasugusest sotsiaalsest koodeksist on lihtsalt pelk kest. Otsekohesus on kuidagi teisejärguline, miski, mida peetakse labaseks ja matslikuks. Isegi lapsed, kes ütlevad asjad välja, nii nagu on, saavad seltskonnas halvakspanu osaliseks - "nii ei tohi öelda". Aga miks, kui see kord nii on? Loomulikult ei õigusta ma siin mingisuguseid solvanguid või "ärapanemist" või muud, ent konkreetne ja tavaline ausus, mis on sellel viga? Lõppkokkuvõttes tuleb see ju ainult kasuks. Samas, täiskasvanud väga harva üldse oskavad otsekohesed olla; tavaliselt võetakse teiste inimeste vigu justkui võimalusi neile halvasti öelda. Seepärast on tõenäoliselt ka niipalju reegleid, kuidas ja mida öelda võib.

Ma tean ise omast käest, et brutaalne ausus tuleb enamikes olukordades pigem kahjuks, kui kasuks (ent olgem ausad, ma pole sageli ka mitte aus, vaid terav). Sellegipoolest on tore teada, et on inimesi, kes ka mõtlevad selle üle, mis neile öeldakse. Mina teen väga selgelt vahet, kas keegi tõesti soovib mulle viidata mõne vea, mida teen/teinud olen, või soovib ta lihtsalt halvasti öelda või mind paika panna. Mõlemal juhul on neil see õigus - konstruktiivsuse koha pealt jätan teie otsustada, kumb parem variant.


Kirjutan seda Ilmatsalus - lõpuks jõudsime ka siia. Kala on toidetud ja rõõmus, põtkib vahepeal vastu akvaariumiklaasi; mina olen ka toidetud ja rõõmus, aga mina ei põtki vastu klaasi.
Minu suurest seenekastme-frenzyst sai pelmeenitaldrik. Parre, Kaarel ja Taavi jõuavad ka varsti siia, väike saunateema. Mõnus. Täna on kuidagi väga lebo tunne, midagi teha ei viitsi (kuigi lugesin neid Pulleritsu artikleid). Homme peab minema ärksamaks, sest homme on tähtaeg tööl. Yard on niikuinii igasugusest schedule'ist maas, nüüd pean mina olema eeskujuks. Yiihaa. See nädal on peale mechi ka electric asjad vaja üle vaadata. Niiet ühesõnaga, peaks vist tööd tegema hakkama.
Uku ka torgib juba, niiet -
cheers.