teisipäev, 31. mai 2011

Palju maksab maailmalõpp?



Maailma lõpp saabub detsembris 2012. Eks ole?

Voltaire on öelnud - kui Jumalat poleks olemas, mõtleksime ta välja. Inimene on karjaloom, kes otsib igal ajahetkel juhti. Suurest hulgast ülejäänud loomadest eristab meid ka cause-effect, igal teol on põhjus, eeldus, tagajärg. Ühtlasi peab olema põhjus ka meie eksistentsil, seega on keegi või miski "ülem" meid kunagi siia mingi eesmärgiga pannud.

Tekib kaks erinevat lähenemist: ühelt poolt soovime selle Ülemaga tutvuda, teda näha ja temaga üheks saada. Sellise lähenemise näideteks on viimne kohtumõistmine, palvetamine, UFO-maania jne. Teiselt poolt, olles Ülemale ilmselgelt alamad, kardame me oma karistust - maailmalõpp, Põrgu, pärispatt, tormid, looduskatastroofid jne Kordades lihtsam on raskesti mõistetavaid asju millegi abstraktsega põhjendada või omistada neile mingi spirituaalne dimensioon. Lapsele ütleb vanem, et kui vikerkaar on taevas, siis Jumal/haldjad/Buddha on õnnelik, mitte ei kirjelda prismaatilist efekti (vähemalt enamasti mitte). Selline käitumine kandub paljudele edasi ka täiskasvanuellu, kus lapselikust egoismist lahti lasta on raske ning igaühel meist on PÕHJUS, miks just tema eksisteerib. Siiski, ma ei pretendeeri praegu inimese spirituaalsete motiivide lahtiseletamisele. Pigem vaatlen lähemalt mulle olulist fenomeni: 2012

Kui ma veidi enam kui kümme aastat tagasi tegin esimesi samme antiiktsivilisatsioonide uurimisel, jäi mulle esmalt silma dualism (nii nagu ülal, nii ka all) ning teisalt kõikide kultuuride seotus millegi kõrgemaga - seotus. Kõiki neid kultuure iseloomustas minu kui lapse jaoks mitte paaniline soov kuhugi kuuluda või kellelegi alluda, vaid kuuluvustunne, ühtimine ülejäänud maailmaga. Meie üritame luua oma süsteemi, piltlikult öeldes - skitseerida Tartu Ülikooli fassaadi 027-es istudes sealt kunagi välja saamata, vägistada kõike meie ümber meile sobivatesse raamidesse. Ma leian, et kogu apokalüpsise diskursus on algusest peale kriminaalselt vale.

Esiteks, on banaalne tulla lagedale avaldustega, justkui suudaks 7 miljardit parasiiti ühe planeedi hävitada. Olenemata sellest, kui väga meile meeldiks seda uskuda, ei ole me tegelikult mitte ühegi süsteemi ülesed (ka mitte toiduahelas) ning planeet Maa saab endaga väga hästi hakkama ka ilma Al Gore'i ponnistuste või Greenpeace'i rinnamärkideta. Ärgem rääkigem maailmalõpust - maailm ei lähe kuhugi. Ilm on soojem ja mesilased surevad, tormid on karmid ja Yellowstone aktiivne. Ikkagi ei tähenda see maailma lõppu, see ei tähenda isegi tsivilisatsiooni lõppu, see tähendab kõige hullemas stsenaariumis meile teadaoleva korra langemist.

Päike tapab

Alustagem siis ühest näiliselt kõige tõsiselvõetavamast ähvardusest: 2012. aasta massiivne päikesetorm, mis halvab meie satelliidid ning elektrisüsteemid. Tulemuseks on, loomulikult, maailmalõpp. Paanika sai alguse paari aasta tagusest NASA raportist, mis hoiatas tugevate magnetimpulsside eest, mis sulatavad trafosid ning jätavad meid seeläbi elektrita.

Inimesed tunduvad unustavat, et tegemist on organisatsiooniga, mille eelarve on rohkem kui kaks korda suurem Eesti riigieelarvest ning millel tõenäoliselt on võimalust ja põhjust osavaid PR-mehi palgata. Küsime endalt: miks peaks NASA käituma risti vastupidi heale kriisitavale ning külvama ülemaailmset paanikat? Teatavasti järgivad avaliku võimu esindajad kriiside puhul teistsugust taktikat (vt ennast ise maa alla kaevavad tuumareaktorid) ning üritavad probleemi eitada nii kaua, kui võimalik. Nüüd aga - pressiteade! See on oldest trick in the book. Mäletate, kui keskerakondlased ja venelased kartsid paaniliselt krooni devalveerimist? Kui seda siiski ei tulnud, sõnas Savisaar ajakirjandusele: Keskerakonna sekkumise tõttu ei saanud Ansip krooni devalveerida (olen sellest siin blogis ka varem kirjutanud). Guugeldage solar storm - esimene vaste on "Solar storm warning, NASA 2012". Samuti rõhutakse hoiatuses eriliselt just elektrisüsteemide halvatusele, mille põhjust ei tule kaugelt otsida. 1989.aasta päikesetormis sai Quebeci power grid nii karmilt haiget, et terve linn oli 9 tundi elektrita. Tekitame tuttavlikku hirmu... Vaadates NASA eelarvet, on näha järjepidevat kasvu. Prognoositakse, et paari aasta pärast ületab NASA eelarve $20mld piiri. Rahvas tahab aga tsirkust ja leiba, paarisaja miljardi eest peaks see leib aga eriliselt hea mekkima. Viimane kord mekkis see tõeliselt hästi alles 1969.aastal, kui USA lipp Kuul/Area 51 stuudios "lehvima" löödi. Ahmeeriklasi ei löö enam "kauged horisondid" või paar närust bakterit Marsi pinnal, Armaggedoni ärahoidmine on märksa kõnekam näitaja. Nagu ütleks Obama - I killed Bin Laden and stopped the Rapture, what does it take to please you, people?

Avalikkuse vandenõud

Heal vandenõul on mitu omadust - ta hõlmab teatud seltskonda inimesi, ta varjab mõnd saladust ning tal on konkreetne eesmärk. Ah jaa, ta võiks ka olla salajane. Me rääkisime probleemi tekitamise efektist: kui hetkel puudub võimalus olla kangelane, tuleb luua probleem (Solar Storm 2012) ning see lahendada (20 miljardi dollariga). Kui üheski Põhja-Ameerika linnas mini-maailmalõppu ei toimu, saabki öelda: me päästsime teid kurjast. Muidugi on ka teine võimalus, juhuks, kui probleem on, aga seda lahendada ei õnnestu: tekita teine, veelgi sensatsioonilisem. Teatavasti toimivad kehas olevad valuretseptorid märguandjatena: kuum pliidiraud vigastab sind! Võta käsi ära! Küll aga tegutseb keha ratsionaalselt ja vajaduspõhiselt, andes märku kõige akuutsemast probleemist. Seega toimib alternatiivi puudumisel valu vaigistamiseks ka endale (ala)teadlikult muu valu tekitamine (küünte peopessa surumine, põske hammustamine jne). Selline tähelepanu hajutamine toimub igal pool, kuid erilise edu saavutab alles meedia abiga. Obamal on väga tugev opositsioon republikaanide ja põlis(hii-hii)ameeriklaste hulgas, kelle jaoks Change! tähendab hoopiski C.H.A.N.G.E (et mitte riskida FBI musta nimekirjaga, ei hakka ma siin välja tooma, mida see tähendab). Nende jaoks on Obama ikkagi must ja must mees ei saa olla nende president. Mis juhtus, kui lugupeet' presidendi sünnitunnistuse ümber skandaal tekkis? Osama lasti maha. Teatud ringkonnad usuvad, et see oli põhjustatud hoopiski Sony võrguprobleemidest, ent ma pigem usun esimest varianti. Meie jaoks tundub kellegi sünnitunnistuse küsimus muidugi väikese probleemina (meie enda President sündis teatavasti Stockholmis), ent paralleele tõmmata on oluliselt lihtsam, kui tundub. Obama ei ole klassikaline USA president mitte üheski kontekstis. Paljudele inimestele oli shokeeriv ainuüksi tema kandidatuur (ka minu arvates oleks Demokraatidele sobilikum valik olnud preili Clinton, aga see selleks), rääkimata siis veel Presidendi positsioonist. Obama vajab väga suurt PR tuge, et õnnestuda. I stopped the Rapture võib meemena naljakas tunduda, ent tegelikult varjab allteksti, mis ütleb: nii ongi.

2012, New Age, maiade kalender ja informatsioon kõige muu säärase kohta on inimkonnale kättesaadav olnud juba tükk aega, ometigi on seda populariseerima hakatud alles hiljuti. Üks asi on NASA pressiteade homitsiidse päikese kohta, hoopis hullem oli "Me leidsime Nibiru!". Toetada väga valitud faktidega oskuslikult lahtilastud teooriat tähendab massipaanikat, mille abil hoida karjaloomade pilgud tegelikelt sündmustelt eemal. Et vältida valestimõistmist - ma ei pretendeeri siin ülimale tõele ning mis minusse puutub, võib järgmisel aastal jääkarupoeg end vabalt hoopiski lõunapoolkeralt leida ja inimkonna hukku nautida. Ma tahaksin lihtsalt esitada küsimuse: miks? Millepärast lekitatakse seesugust ametlikku infot, millepärast tehakse filme nagu 2012 ning 10,000 BC (Hollywood > propaganda tööriist), mis on sellise käitumise motiiv? Ärgem unustagem, et mass käitub ühtse organismina ning olles jõudnud massiteadvuseni, kollektiivse teadvuseni, ei ole enam vahet, mida koos usutakse. Üks lammas on loll, aga hunnik lambaid targad. Üks inimene on tark, hunnik inimesi aga...

Mida rohkem toodetakse meemesid, seda manipuleeritavamaks muutub meie üldine teadvus (memede kohta on väga hästi kirjutanud ka Dawkins). Otsige Internetist esimene suvaline meme (...guugeldan...), minu tulemuseks oli Nyan Cat. Ma küll ei hiilga erilise huumorimeelega, ent olgem ausad - selles ei ole ju mitte midagi naljakat. Mis on naljakas Rick Astleys? Koledates Painti joonistustes? Halvas grammatikas? Nii, nagu korraldatakse õppusi, et näha, kuidas me ilma elektrita hakkama saame, õpitakse meie peal ka mõistuseta hakkama saamist. Kui soovite näiteid, vaadake 4chanist.

Seega, kõige parem viis paanika ärahoidmiseks ning inimestega manipuleerimise jätkamiseks on tekitada seesama paanika toetades iseenda vandenõud. Non vado, keegi pole öelnud, et maailm lõpeb 2012. Aga...


Meie aeg on kõige hullem!

2012 pole esimene apokalüpsis, mida meile ennustatud on. Õigupoolest on neid olnud päris mitu. Siin tasub mõelda tagasi postituse algusesse: meie lapsik egoism. Uskuge või mitte, iga generatsioon on olnud kõige arenenuma tehnoloogiaga, kõige parema teadusega, kõige kõigem. Iga põlvkond väärib oma maailmalõppu ja oma avastusi, oma sõdu ja oma katastroofe. Meil kõigil on õigus olla ellujääjad ja kangelased. Me kõik tahame olla erilised, sellest ka uskumatult isekas suhtumine - just meie oleme need väljavalitud, kes saavad kogeda uut ajajärku, just meie oleme need, kes suudavad hävitada kogu planeedi.
Ma ootan huviga järgmist aastat, teadvuse nihet, võimsaid päikesetorme, magnetpooluste pöördumist ja kõikide vulkaanide purskamist.

Ja kui neid ei tule, tunnen ma end kindlalt: vähemasti üks 200 miljardit on läinud õigesse kohta.



laupäev, 14. mai 2011

Parempoolsus ja Buchanani sündroom



Pärinedes ajast, mil vasakukäelisi piitsa ja präänikuta paremakäelisteks ümber sunniti, meeldib mulle väga vaba ühiskonna vabadus vabalt valida enda kuuluvusi, olgu siis usulisi, poliitilisi või sootuks soolisi. Mustvalgest maailmavaatest sai mõned kuud tagasi juba räägitud, räägime seekord parem-vasakmaailmast.
Teatavasti on tervislik opositsioon demokraatia (mis on vaid sõnakõlks!) alus. Opositsiooni ülesandeks on - oponeerida, seega julgustada diskussiooni ning juhtida tähelepanu valitseva poliitika kitsaskohtadele. Mis juhtub aga siis, kui eesmärgiks saabki ainult oponeerimine mitte edasimineku vaid valitseva võimu õõnestamise jaoks?
Parempoolsust on defineeritud mitmeti - Prantsuse revolutsiooni aegu oli "parem" ja "vasak" pool eraldatud istekohtade järgi parlamendis; parempoolsed toetasid vana rezhiimi jätkumist, vasakpoolsed aga uut korda. Oxfordi poliitikasõnaraamatu (Stephen Fisher) järgi on parempoolsus jällegi opositsioon sotsialismile ja sotsiaaldemokraatiale ning seotud mõistetega nagu konservatism, liberalism, natsionalism.

Et mitte laskuda segasesse mõtiskellu teemal "mis on parempoolsus?", selgitan pigem, miks arvan ennast (apoliitiliselt) parempoolseks.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus

Küllaltki palju on viimas(t)el aastakümne(te)l näha olnud edu dogmatiseerimist, ent ka demoniseerimist. Fraas Esimene Eesti meenutab kõlavalt Nõukogude-aegseid karikatuure rasvunud kapitalistidest, kes torukübarate ja rahakukrutega ehitult ausaid töömehi nülivad. Sellepärast, et ausa tööga, seltsimehed, keegi rikkaks ei saa. Teisalt vaatavad üle Suure Lombi meie poole ameerika unelma produktid, kes väikeste poistena räpastel linnatänavatel ajalehti müües lõpetasid nende samade ajalehtede põhiliste uudisobjektidena. Ma väldiksin seda väljendit hea meelega, ent - paradigmaatiline nihe röövkommunismist röövkapitalismi lõi paljudel jalad nii alt ära, et tarvis oli klammerduda traditsiooni külge. Niivõrd suurtes ühiskonnamuutustes (eriti veel paljude jaoks nii ootamatutes) oli kõige lihtsam jääda järgima samasugust mentaliteeti: mõisa köis, las lohiseb aka institutsiooniviha. Tudengipäevade öölaulupeol ei teinud paljud ärkamisaja hittide ajal piuksugi, ent "mõisa-ad põlevad, saksa-ad surevad" tõstis mürameetri oma üheksakümne detsibelli tasemele. Las põlevad, neh, mis meil sellest.

Eriti hulluks läheb asi siis, kui tõmmatakse paralleele meie finnougrilastest sõprade või sootuks Põhjala kuningriikidega (vt lugupeetud sm. Kutseri eelviimast blogipostitust). Sellepärast, et isegi nende alkohoolikud saavad suuremat toetust kui meie end hingetuks rügavad töölised. Millele ei juhita aga iial tähelepanu on meie riigi ja majanduse noorus teiste kõrval. Selleks, et oleks midagi laiali jagada, tuleb kõigepealt palukesi ka kõrvale panna. Jah, palgad on väikesed ja töö on raske, punane koll pole veel täiesti ajaloohämarusse langenud ning keskmine noor ei tea, kuidas kirjutada "usjas teerada kausja järve kõrval" - mida rohkem meid siit lahkub, seda vähemate õlule jääb noore riigi ülesehitamine. Ning kui nood desertöörid julgevad veel sopalehtede, vabandust, kollase ajakirjanduse veergudel ilkuda kadedate ja õelate rahvuskaaslaste üle... Sellistel hetkedel tahaks tammsaarismid vahetada märksa paslikuma Arbeit Macht Frei vastu.

Ausa töö eest saab riik maksude näol tulu, mille najal kõike muud üles ehitada. Enne, kui tekib efektiivne toetuste süsteem, on vaja üles ehitada efektiivne maksude tasumise süsteem elik "maksa ära 2011". Siit ka minu absoluutne lemmikteema,

Astmeline tulumaks ehk Allakäigutrepist üles

Ma ei ole mitte kunagi mitte ühegi vasakpoolse inimese, ei poliitiku ega tavakodaniku käest kuulnud ühtegi reaalset, käegakatsutavat argumenti, mis räägiks astmelise tulumaksu kasuks. Sven Mikser pobises, et tegemist pole mitte ainult tulumaksu, vaid kogu maksusüsteemi muutmisega, mõni alandlikum ütles, et "aga Rootsis on" ning Eiki Nestor korrutas "tulude ümberjagamine, TULUDE ÜMBERJAGAMINE". Sellepärast, et arenenud ühiskonnas on selline varade ümberjagamine mõistlik, teate küll, think of all the children. Ent jätkem kõik see demagoogia, jälgime reaalset elu.

Varade ümberjagamine 1: Minu potilillest saavad rõõmu võrdselt kõik

Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese lilleseemneid. Minu aiandusalased teadmised pole väga pädevad, seega ütleme, et tegemist on näiteks asaleaga. Ta külvab seemned mulda, kastab, väetab, rohib (?) ning mõne aja pärast on tema aialapikesel/aknalaual kaunis lilleke. Tema on selle lillekese jaoks raisanud küll oma tööjõudu ning raha, ent kui ta lillest saadavat esteetilist naudingut kellegagi jagab (näiteks enda sõbraga, kellel pole nii rohelised näpud), ei kaota ta sellest ise midagi.

Varade ümberjagamine 2: Mina töötan, Sina sööd

Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese porgandiseemneid. Kuude kaupa harib ta oma kolme peenrakest, rohides, kõblates ja lõõskava päikese käes rasket tööd rabades. Viimaks saabub sügis ning roheliste võrsete all on näha oranzhe, mahlaseid, krõmpsuvaid porgandeid. Ohates rebib ta esimesed kaks peenart porgandeid maa seest välja ning viib need kohalikku aianduskooperatiivi sotsiaalhoolekande katteks (kõikidel ei ole võimalust enda tagaaias porgandipeenraid kasvatada, kõplaturul valitseb defitsiit ning 46% porganditest läks Kolmanda Maailma skorbuudifondi. Laste skorbuudifondi). Ülejäänud peenratäis läheb jagamisele kihelkonna elanike vahel, erilise rõhuga linnaelanikele (kuna maarahval on tervislik eluviis juba omast käest võtta). Niiviisi järab kodanik Kõps oma üksikut kidurat allesjäänud porgandit, suus heaoluühiskonna mõru maik.


Astmeline tulumaks tähendab enda tööga teenitud raha eest kellegi tegemata töö kinnimaksmist. Enne, kui minuni pillata teravaid väljendeid töövõimetute, laste või vanurite suhtes, tasuks vaadata ringi mitte ainult töövõimeliste elanike tööhõivestatistikat, vaid ka töövõimelisi töötuid enda tutvusringkonnas. Väljavõte ühest veebifoorumist, tänase kuupäevaga, teemaks "võimatu tööd saada":

Suht võimatu olukord, tahaks lausa vanduda ja kohe väga koledate sõnadega. Ma olen kindel oma tööalastes oskustes, aga kui just liinitööliseks või toidupoe kassapidajaks ei taha saada, siis võin suu tööst puhtaks pesta...

Ühesõnaga, tegemist pole meil mitte tööpuuduse, vaid sobiva töö puudusega. Sest noh, päh, kes ikka tahaks kassapidaja olla, eksole. Mõttekam on noolida oma kurva töötustaatuse eest riigi raha, mis kusjuures tuleb ka näiteks kassapidajate käest. Astmelise tulumaksu kehtestamise korral maksaks aga sellised päevavargad kinni need, kes on elus pingutanud selle nimel, et kuskile jõuda (ning nendele samadele kassapidajatele tööd anda). Üks mu fantastilisi (parempoolseid) sõpru sõnas kord tabavalt, "Astmelise tulumaksu poolt saavad olla vaid need, kes teavad sisimas, et nad ei satu kunagi skaala sellele poolele, kes teistest rohkem maksavad". True that.

Ning veel - ühiskonda, vaeseid, lapsi, haigeid ja vanu saab toetada ka iseseisvalt. Varakad inimesed saavad ka ise valida, kellele kuulub nende poolt välja teenitud palk ning milliste kanalite kaudu nad kedagi toetavad. Warren Buffet on heategevuse jaoks annetanud 31 miljardit dollarit. Teate, palju see Eesti rahas teeb? Päris palju. Pool sellest rahast oleks võinud minna aga selliste elukate toetamiseks: (insert lazy youngster picture here).


Võrdsus, vabadus, vendlus

Kummastav tõsiasi on see, et vasakpoolsed töötavad ise vastu kõigele, mille eest teoreetiliselt seisma peaksid. Võrdsus? Kõik peaksid maksma võrdselt makse, olema seaduse ees võrdsed, omama võrdseid võimalusi eneseteostuseks. Ma ei näe võimalust vabaks eneseteostuseks, kui alates teatud palga- või ajumahupiirist hakatakse kärpima, et kedagi rohelisse, või kui soovite, punasesse kasti suruda. Miks pean mina maksma teistest rohkem, kui minu palk ületab 3000€ piiri kuus? Miks peaks keegi tundma end halvasti, kuna käis heas koolis? Veel enam, kuidas sümboliseerib vabadust ja võrdsust tõsiasi, et naisi peab olema teatud arv igas kollektiivis? Kas tööandja peaks jätma tööta kompetentse meeskandidaadi kvoodi täitmise eesmärgil? See ei ole ei vabadus ega võrdsus. Või on? Vasakpoolne vabadus on täpselt sama vaba kui kärbitud tiibadega puurilind ja võrdne kui USA ja Euroopa kleidisuurused.