Päevapealt läks soojaks (loe: ainult -10). Pakasega sulasid lahti päris mitmed olulised asjad, mõned neist positiivsed, mõned neist negatiivsed.

Positiivse poole pealt võiks öelda, et minu poole aasta pikkune motivatsioonikriis on oma lõppu leidmas ning tunnen, et teen asju uue hingamisega.

Negatiivse poole pealt aga - täna kuulsin uudist, või pigem kõlakat, et ülikooli koostöö Mart Raudsaarega võib lõppeda (hr. Raudsaar on niisiis üks meie õppejõude). Kuna see uudis vapustas mind sügavalt, siis kuigi ma siin sageli inimestest nimeliselt ei kirjuta, teen siinkohal olulise erandi.

Esiteks, olgu öeldud, et Raudsaar on suurepärane ja kordumatu õppejõud. See hingelt, võin jätkata.

Raudsaar jättis mulle hea mulje mitte alles vestlusel, vaid juba kirjalikul erialakatsel. Mulle meeldis tema vahetu suhtumine, mis oli ühelt poolt rahulik, ent teiselt poolt professionaalses mõttes kirglik.

Vestlusel osutus esmamulje õiglaseks hinnanguks ning ma ei suutnud loenguid ära oodata.

Esimene aine, mida hr.Raudsaar mulle luges, oli Sissejuhatus meediasse ja kommunikatsiooni. Tulihingelise rebasena pidasin ägedast konspekteerimisest lugu, et tema loengutes ei tahtnud see hästi välja tulla- kuulama jäin, pärgli päralt. Olenemata teemast (sageli ka loengu teemast) võttis jutt ootamatuid pöördeid, ilmnesid huvitavad seigad, faktid, mõttekillud. Ei olnud mitte ühtegi loengut, mille üle poleks me kaaslastega veel tunde hiljemgi arutlenud. Raudsaar on Õppejõud suure algustähega. Alati väljapeetud, alati mõistev, alati mõtlemapanev ja alati mõtlik.

Kohtusin temaga ka Reporteritöös ning kuigi ta polnud minu rühma juhendaja, jätkus loengutes täpselt sama tendents. Wikipedia ja Google'i ajastul, kus mitte midagi ise teadma ei pea, kuna digimaailm teab paremini, suutis ta ikkagi välja tuua selliseid fakte ja lugusid, mille peale niisama ehk ei tulekski. Ja, vabandage banaalse väljenduse pärast, ent huumorit rebib ta täiesti asendamatult.

Last, but not least, palun öelge mulle, kes suudaks Retoorikat paremini anda? On täiesti tähtsusetu, mida ütleb ainekava või teooria või mis muu, retoorikat saab õppida ainult kahte moodi: ise kõneledes või Marti kuulates.

Ma väga loodan, et tegemist on lihtsalt kurja kõlakaga, mis tõele ei vasta. Kui see tõele vastab, tahaksin kuulda ka väga argumenteeritud põhjendusi (et neid graatsiliselt ümber lükata).

Kui oled minuga nõus, palun jäta kommentaar. Kui Sa minuga ei nõustu, kuulan meeleldi ka vastaspoole arvamust.

Inimesed pahatihti ei mõista, et kõige frustreerivam on üksluisus ja ühetabasus.

Süüa iga päev sama toitu, kuulata iga päev sama muusikat, käia iga päev täpselt sama rada pidi - lõpuks see enam ei tööta. Minu jaoks ei töötaks ka üks variant nendest kõigist ja tegelikult isegi mitte kaks päeva järjest. Ega siis päevad pole vennad!

Igal juhul praegu ei saa rutiinist rääkida, minu rutiingi on väga ebarutiinne ja uusi pakkumisi tuleb kõikjalt. Võimalustest tuleb kinni haarata, kuigi kõigist ei saa. Ainus rutiinne asi on minu praegune laev, mis on kolmas kümnelisest seeriast, mis põhimõtteliselt tähendab, et ma olen sama asja juba teinud. Kaks korda.

Ma kõndisin paar nädalat tagasi mööda Vanemuist üles ja vaatasin, kui ilusad olid puud oma valges sädeluses. Ma mainisin Ukule, et välismaalastele oleks praegu Eesti päris hea külastuskoht oma ürgtalvises hiilguses. Eesti müüks hästi. Kõik müügiks? Võib-olla küll. Aga tegelikult nii ongi, kurb või mitte.

ma pean tegema audiovisuaalset kommunikatsiooni.

ma sain ajaloo essee A.

ma pean endale mustad kingad ostma.

ma kolisin kaubamaja kõrvale.

ma pean kaladele parema akvaariumi muretsema.

ma olen kummaliselt õnnelik.

Viimase poole aasta täielik motivatsioonitus ning vegetatsioon tundub olevat lõpusirgel ning tunneli lõpus paistab valgus - loodame, et see pole rong.

Ma leidsin oma vana blogi varjatud sissekannete alt mingisugused kirjutised, väga ammused. Novell noormehest, kes põletas maha puhkusele läinud perede maju, näiteks.

Ma tahaksin niiväga jälle kirjutada, ma tahaksin, et mu sees oleks seda, mida välja kirjutada. Praegu tundub aga, justkui oleksin muutunud täiesti emotsioonituks ning vaataksin lihtsalt mingit filmi tütarlapsest, kelle nimi on Siret.

Olgu, film on päris hea, aga tunne on assistendi, mitte režissööri oma. Ja Oscareid saavad teatavasti vaid režissöörid.

Täna panime koridori vaibad ka maha. Ja seinakappi lauamängud. Ja õhtul sööme ja vaatame TV6 pealt halbu filme ja TV3 pealt Dr. House'i.

Tunne on selline, nagu enne tormi. Ainult et torm on selline korralik äike, mis mulle meeletult meeldib.

Ma lugesin ka ühte väga vana blogi, ja seal oli üks lause, mis mind mõtlema pani:

"Grass is always greener on the other side, but that's only because you haven't taken good care of yours lately"

Mis on nii mitmes mõttes õige. Mõnikord on lihtsalt vaja täielikku muutust ja kõik ümber pöörata - sest et muutusi on vaja. Kui jääda toppama ühte hetke, eriti kui see hetk pole kõige meeldivam, kannatab lõppude lõpuks kõik. Ja siis ei aita proovida "kiiremini, kõrgemale ja kaugemale", sest mingil hetkel saab jõud lihtsalt otsa, mille tulemusel istud sa lihtsalt maha, hakkad nutma ja jalgadega põtkima. Ja seda ei taha ju keegi.

Ma olen põhimõtteliselt loobunud igasugustest toredatest eesmärkidest ja taandanud kõik ühele: teha kõike hästi ja veel paremini. Ja ma loodan, et ma teen oma tööd hästi. Ma loodan, et uue semestri algusest teen ma koolis veel paremini - ja praegu ma juba tahan hommikul üles ärgata, mitte aegade lõpuni magada või vähemalt teki alla pugeda ja unustada, et maailm eksisteerib.

Uus hingamine, uus valgus, mul on tunne, et läheb paremaks. Ja see on hea tunne.

Nujabes mängib. Ma istun oma uues pehmes vintage tugitoolis. Parre ja Taavi üritavad Rubiku kuupse lahendada. Aknalaual põleb viiruk. Mul on voodis viis patja ja satiinist padjapüürid. Koridorinurgas pesukorv. Hiigelsuur tumesinine peegel, mis teeb toa kolm korda suuremaks.

Uus aasta? Uus aasta.

Ühesõnaga nüüd ma võin tööle kõndimise asemel libiseda. Kaubamaja kõrval on lahe elada. Natuke külm ehk on (mul on aknas mõra) ja eelmised üürnikud otsustasid kõik torud umbe ajada, aga Parre ja Taavi repairmancrew lendasid kohe peale ja nüüdseks on asi korras. Eile sõime köögis taburettide pealt makarone hakklihaga. Hea.

See on hämmastav, kuidas mõnikord muutuvad asjad ühe hetkega. Või 24 tunniga. Ühel hetkel võid olla ühes hetkes, üks inimene, ja järgmisel on kõik hoopis teistmoodi.

Ja mu tugitool on ikka päris mõnus.

nonii.


et siis 2010 on õnnelikult käes. Eilne õhtu-öö läks hästi, parre ja taavi olid meie juures, sõime-jõime head paremat ja vaatasime unustamatut aastavahetuse programmi, läksime mäe otsa ilutulesid vaatama ja hiljem sotsialiseerusime illegaardis, zavoodis ja suudlevates.
Ühesõnaga oli rahulik ja meeldiv aastavahetus, loodetavasti tuleb aasta samasugune.


Aga siis, resolutsioon ka


1) mitte võtta ette liiga palju
2) mitte võtte ette liiga vähe
3) olla professionaalne kõiges, mida teen
4) püüda kiiremini, kõrgemale ja kaugemale
5) loobuda halbade naljade tegemisest
6) minna Pariisi
7) õppida selgeks, et kuitahes väsinud ma olen, käivad riided siiski kappi, mitte toolile/põrandale
8) muretseda ahi
9) õppida selgeks uus võõrkeel
10) täita kõiki uusaastalubadusi


Head uut aastat kõigile! Ja eriti neile, kellega koos seda vastu võetud sai. Te olete lihtsalt imelised :)


Edit: ahjaa, mul on nüüd ju fingerboard. Lubadus 11: õppida fingerboardiga sõitma ja trikitama

Läheb kesteabmitmekümnes magamata tund.
Viimased päevad/nädal on olnud veider, müstiline, veidi ebareaalne.

Aga reaalsus hakkab tagasi tulema ja see on alati, eranditult halb.

Joon hommikuste uudiste taustaks lahustuvat kohvi ja mõtlen - 45min pärast algab reporteritöö. Viimane.

Imelik on ilma nende reedeteta. Nagu laev, kes ankru kaotanud.


Ja mõned inimesed on tõeliselt julmad.

eile öösel pool kaks jõudsime koju tagasi, Tartu külma talveöhe. Ma sain bussis Raua ka läbi loetud. Olen arvamust juba varem avaldanud sellel teemal, update'i ei tule. See raamat oli algusest peale halvasti kirjutatud; ainus peatükk, mis tõesti hea lugeda, viimane (või eelviimane; ma ei mäletagi täpselt). 64% sõnadest olid ees-ja perekonnanimed; 30% võrdlused à la "Viin voolas nagu vesi Keila joas"; 6% Raua enda mõtteid. Ehk siis seda head osa. Oih, võtke sealt protsent maha ning asendage sõnadega "viin" või mõned roppused. Milledega oli huvitav lugu - tundus, justkui Mihklile oli meelde tulnud, et ta on räme rokipeer ning siia-sinna roppusi pillutanud, et lugejal ikka meelest ei läheks, milline rebel ta on.
Villu Tamme, äkki kirjutad sina nüüd ka ühe raamatu tollest ajast Eestis?


See selleks, rääkima hakkasin hoopis Tartusse naasmisest (mistõttu nüüd oleks vast paslik kirjeldada ka seda, kust naaseti). Neljapäeval teatavasti liikusime neljakesi Ilmatsallu, mingi hetk ühines meiega ka Kaarel (kes jalutas lihtsalt sisse ja läks kitarri mängima). Sauna seekord ei saanud, küll aga olime öö läbi üleval, kartuses, et me lihtsalt ei saa hommikuseks rongiks üles (6:50 väljumisaeg). Kuna meil ärkamisega probleeme polnud, ülevaloleku tõttu, jõudsime rongile õigeks ajaks, tukkusime natuke sõidu peal, jätsime Balti jaamas Taavi Kohila rongi ootama ning saatsime Parre linna poole. Uku juures läksime põhimõtteliselt kohe magama (ja tal on seal muumidega tekikott. Muumidega) ja magasime õhtuni välja. Sõime. Ja läksime tagasi magama (olgem täiesti ausad, ma mängisin kella kaheni öösel Civ 4. Time victory. Nõmps). Järgmine päev oli täpselt sama mõttekas, me ei teinud absoluutselt mitte midagi kuni pidime liikuma hakkama.

Esimene üritus oli Hando (ja Mura ja Roberti) sünnipäev Tapperis. Tapper on camp-rokiklubide etalon. Rokiklubiks tegi seda kohta vaid... Vaid... Mustad seinad? Dekoratsioonid? Päris täpselt ei teagi. Logo, võib-olla. Pidu iseenesest oli tore, kloonide paraad, kus kõigil noormeestel kõrvale kammitud tukad, kitsad püksid ja kaelasall; esimene bänd oli pehmelt öeldes halb. Ma ei hakka siin mingit hinnaalandust tegema, niiet ükskõik mis repliike praegu ei tule ("nad on alles noored", "neil oli esimene live", "äkki oli saund halb"), mind oluliselt ei huvita. See oli halb, sügavalt ebakvaliteetne, nii rütm kui meloodia olid mööda ja täpselt samasuguseid bände on tuhandeid ja tuhandeid ja tuhandeid. Esines veel paar bändi (kõik samasugused nagu miljon teist, aga mitte nii kolossaalselt mööda), Egostrip nende hulgas. Hetkeline nostalgia möödus, kui esimest korda uut lauljat kuulsin. Aastatetagusest Egostripist on alles ainult Leafi algusriff. Ja seegi kõlab kuidagi teisiti.
Ühesõnaga me Ukuga vist väga ei sobinud teemasse, pealegi ändasid Karl ja Hando pidevalt kuskil ringi, niiet ma ei saanud nendega rääkida. Kõigil teistel, kellega võib-olla oleks võinud paar sõna vahetada, oli tegevust kloonide paraadil esinemisega (ehk siis ühe isendi juurest teise juurde kõndimisega, et vahetada paar stampväljendit ning harjutada natuke smalltalki). Sten oli ka peol, loomulikult, ent tal oli miljon tuttavat, kellega ringi ännata. Mingi hetk võtsime Tauriga ühendust ning ta soostus meile järgi tulema, et jõuaksime ilusti


Teisele üritusele, ehk siis Tauri sünnipäevale. Jüris. Ma polnud oluliselt vaimustunud, et nii kaugele minema peame, aga noh, kohustused on kohustused, eksole. Kohale jõudes tundus see idee palju parem olevat; saun, mullivann ja Tauri, keda polnud ammu näinud/kuulnud, kaalusid koha kauguse üles. Väga rahulik oli, mingi hetk läksime saunaste ja mesistena magama, hommikul tõusime üles ning mulle meenus, et juba eelmisel õhtul sattusid minu allergeenid koera Chiefiga natuke suhtesse; tunne oli umbes selline, et hingatavast õhust kopsu jõuab 4%. Istusin, vilisesin ja paistetasin siis hommikupäikese käes diivani peal ja üritasin kopsukelmet välja köhida. Viimaks tuli meil sajandi idee marsa peale minna ning umbes keskpäevaks jõudsime Tallinnasse tagasi; väike Mustamäe tiir, et Uku juurest asju võtta ning siis Lasnamäele. Tahtsin ema ja õde näha, ent nad lahkusid minuteid paar enne minu saabumist; eks järgmine kord näeb. Panime Ukuga kõik pusled kokku (ma läksin ehk natuke rampaažile üritades mingit 600-st kokku panna. Mulle tõesti meeldivad pusled) ning läksime bussijaama. Lõpuks saime 23se bussi peale, mis iseenesest tähendas seda, et bussijaama ränduribaaris sain ära tehtud ka töö, mis muidu olekski vist tegemata jäänud. Mis üldiselt ühele laevale hästi ei mõju.

Tartus lund ei sadanud, jube külm oli ning loksuvast bussist oli unekas peal. Sellegipoolest on äraütlemata tore kodus olla. Kui ma nüüd väga aus olen, pole me voodist kojujõudmisest alates liikunud, peale pooltunni, mil mina spagette valmistasin, ning teise pooltunni, mil Uku spagette valmistas. Ilmselgelt Tallinn väsitab :)

Me vaatasime täna ära ka Jesus Campi(2006) täisversiooni; vaadake YouTube'ist kindlasti klippe, juba need on šokeerivad. Täisversioon aga raputab läbi ja paneb väga sügavalt mõtlema; need inimesed ei ole psüühiliselt kõige arenenumad ning annavad eugeenikale palju positiivsema varjundi. Usk on igaühe eraasi, minu jaoks ei ole vahet kas keegi põletab õhtuti Buddha kujukese ees viirukit, loeb enne lõunat söögipalve või usub tõsimeeli, et kõigepealt loodi maailma härjapõlvlane ja kivi. Minu jaoks on väga suur asi, kui ma pean nägema väikeseid lapsi, kes põrandal pisarates tõmblevad, seosetuid lauseid transis, käed taeva poole pritsivad või George Bushi poole palvetavad. See on haige nii mitmel tasandil. Becky Fischer ja kõik temataolised tuleks sundravile saata või vähemasti püüda neile seletada, mida nad valesti teevad. Kuigi Becky ütles selle peale, et "aga sellepärast me ju teemegi neile ajupesu, et nad on lapsed. Neid on lihtsam õpetada, nad usuvad kõike, mõelge, millised nad veel täiskasvanutena on".
Evangelistide põhimees "omab" 30 miljonit inimest Ameerikas (ehk siis evangeliste). George Bushi ametiajal rääkis ta presidendi ja presidendi nõunikega igal esmaspäeval. Kiriku ja riigi lahusus? Loomulikult. Ameerika Ühendriigid ju ometigi on demokraatia kants, kõigi võimaluste maa.


Ameerika on täpselt see, milleks ta saama määratud oli - juurteta inimeste sulam, kõikide kultuuride kompott, plastikust ja betoonist Disneyland, võltsluse ikoon ja terrorismi ema.


Tänaõhtuses kavas on meil Ben Steini (keda traileris nimetatakse American Iconiks) film "Expelled", mis räägib kreatsionistide jubedaist kannatustest, nende märterlusest tõe levitamise teel. Stein on muidugi ilmselge juut, mistõttu oskab ta nende vaesekeste repressioone hästi välja mängida (holokausti eitamata on selge, et ebaproportsionaalne osa juudi repressioonide kajastustest on fabritseeritud ning eelkõige marketingi eesmärgiga mitmel põhjusel, aga sellest mõnes teises postis; lihtsalt, nad ei ole ainus rahvus maailmas, kes on pidanud genotsiidi kannatama (paljud meie vanematest ja vanavanematest on Siberis üheotsapiletiga käinud?), ent nad on kahtlemata ainus, kes seda nii hästi turustada osanud). Kreatsionism ei ole teooria, see pole mingisugune müstiline saladus, mille evangelistid nüüd äkki avastasid. Kreatsionism on IDEE, ja ausalt öeldes, kõik vastused saabki taandada ühele: Jumal, ehk mõistmatu jõud. Jumal ei ole habemega vennike, vaid teatud energia, mida inimene ei mõista (loodetavasti ei saagi kunagi mõistma. Kunagi avastas inimene muusika, ja vaadake näiteks Eurovisiooni. Või ükskõik millist Saksa muusikakanalit). On olemas tuhandeid teadlasi, kes ütlevad täpselt ära, mis juhtus kolm sekundit pärast Suurt Pauku. Pole mitte ühtegi, kes ütleks, mis juhtus pool sekundit enne seda. Ilmselgelt polnud aega olemas. Miks ta nüüd on? Kas aeg üldse on olemas?
Need on küsimused, millele tuleks üritada vastus leida. Mitte, et inimkond seda üldse kunagi suudaks, ent üritades neile küsimustele vastuseid leida, avastame me palju muud, viime ennast pidevalt edasi. Öelda, et kuus tuhat (!) aastat tagasi (mis sai ülejäänud tsivilisatsioonidest?) mõtles mingi habemik, et oh, nüüd teeks kogu maailma (kust kurat see habemik tuli?), paneks mulla alla dinode luud ja teeks palju kollaseid banaane (vt Youtube; tegelikult on meile tuntud banaanid siiski inimeste endi looming, pärast palju aastaid kestnud aretamist; metsikud banaanid meile söömiseks enam ei kõlbaks), on pehmelt öeldes rumal. Loomulikult, kõige juures on mingit rolli mänginud teatav faktor X, mida me veel ei hooma. Ent kas ei peaks justnimelt kreatsionistide põhiidee olema selle faktori väljauurimine, püüd mõista, kes see Jumal ikkagi on?


Nagu lehmakauplemine kunagises Eestis. Pagan küll.

eilne "sõbrapäevaüritus" lõppes Tekkeni-maratoniga. Tähendab, mis lõppes, siiamaani käib. Mina tõmbasin küll juba kella viie paiku kerra, et ärgata kell üksteist ning tööd teha. Saun oli kuidagi eriti massiivne, piisas kolmest korrast, et varbaküüned rulli läheksid; pärast oli hea naabruskonda visuaalselt terroriseerida, auravad tüübid kuskil rõdu peal nagu me olime.

Mõnikord on tore võtta korraks hingetõmbehetk, peatuda, ning hoomata, et see hetk on paljude asjade tulemus. Et ma istun täna Ilmatsalus teki peal ja kirjutan blogi oma Tartu elu kohta - see on paljude hetkede tulemus. Ja kui nüüd tagasi mõtlema hakata, rahulikult, panna sündmused põhjuslikku järjekorda, siis võib nii mõndagi huvitavat avastada. Kõik on ju omavahel seotud, ning algselt täiesti vastuvõetamatud juhtumised saavad hoopis uue värvingu, nad omandavad oma loogilise koha mälestustes.

Ma nägin täna unes vikerkaari. Ma kõndisin koos kellegagi (või sõitsin jalgrattaga?) mööda mingit metsateed, aasad ja põllud olid ka ümber. Äkki nägin silmapiiril vikerkaart tekkimas ning viitasin seda oma kaaslasele; ta polnud väga entusiastlik. Korraga oli neid vikerkaari tekkimas mitte üks, vaid kaks, siis juba kolm, neli... Lõpuks tekkis kaheksa vikerkaart, nende värvid läksid neoonerksaks ning ma vaatasin neid, hämmeldunud ja segaduses.
Viimaks muundusid vikerkaared pisikesteks, mõne sentimeetrise läbimõõduga ringideks, mis keerlesid hästi kiiresti, pildusid sädemeid ning seejärel plahvatasid. Ma seisin, käed laiali sirutatud selle sädemevihma all ja mul oli tunne, nagu see peseks mind millestki puhtaks.

Viimasel ajal on küll tekkinud mingisugune puhastumise või lunastuse tunne, ma julgen otsa vaadata asjadele, millest varem parema meelega mööda vaadanuks; ma tahan ära lahendada kõike, mis minus kuidagi lahendamata, et ära hoida igasugu jamasid, mis säärastest represseeritud tunnetest tekivad.


Ma üritan hetkel selgusele jõuda, kas hirm kellegi kaotuse ees on isekas või isetu. Kartes kedagi kaotada, anname me asjale paratamatult juurde isekuse värvingu: mina kaotan ta, mina jään kellestki ilma. Ent samas, see võib olla ka meeletult isetu hirm - ta kaob, temaga juhtub midagi. See oleneb tõenäoliselt, kes ja kuidas kaotatakse.
Ma arvan, et mul on suhteliselt suur omandiinstinkt, aga see väljendub hoopis teistmoodi. Ma arvan, et see võib olla midagi puu-taolist; kui keegi istutab puu, näiteks tamme, siis see kasvabki seal kümneid ja kümneid aastaid; hea küll, see on sinu puu, ent sa ei saa talle midagi teha (peale mahasaagimise, mis oleks ilmselge lollus).
Mulle kindlasti ei meeldi kedagi kaotada; samas on minu jaoks "kaotus" kui selline väga lai mõiste; ma võin kedagi kaotada surma läbi -misläbi nad ei kaoks, vaid lihtsalt kaotaks võimaluse minu ees füüsiliselt patseerida; ma võin kaotada kedagi, kes lihtsalt minuga enam kunagi ei suhtle - ja nii mõneski mõttes on see hullem. Kui puruneb miski, millesse oled üks hetk uskunud. Ma arvan, et siis on tähtis mäletada kõike head, mäletada seda inimest sellena, kes ta on, suhtuda temasse samamoodi. Kui muutub ainult üks aspekt (näiteks perekonnaseis), ja inimesed ei suuda üksteisesse normaalselt suhtuda, siis tähendabki see ju seda, et suhte aluseks oli pigem omandiinstinkt, soov deklareerida omandit. Mitte miski muu.

See "muu" ongi kõige tähtsam. Omandisuhte kõrgem vorm, kus mõlemad pooled omavad üksteist, ent nad teevad seda absoluudis ja vältimatult; siis kaob ära põhjus selle tõestamiseks või kellegi kinni hoidmiseks; absoluutne omanditunne ehk siis lihtsalt leppimine tõigaga, et kedagi teist ei saagi üleüldse olemas olla.
Et ükskõik kui palju sa teda vihata võid, õhtul on ta siiski ainus inimene maailmas, kelle kõrvale kerra tõmmata tahad.

Sest mõned asjad lihtsalt on nii.

Esimene koolinädal uuest semestrist on lõppenud. Tunduvalt edulisemalt, kui eelmise semestri oma (majandusteooria? õpioskused?). Ütleme nii, et muljed on kahesed. Kolmesed ehk isegi.
Ma võtsin 40AP, millest tõenäoliselt läheb 2 maha (Laste joonistused, mille ma võtan järgmine aasta lihtsalt), ja see ei tundu eriti hea mõte, eriti kui vaadata näiteks Uudise Sotsioloogiat (Pullerits), mis on üks minu lemmikainetest kahtlemata (nagu me teame, eelistan ma varianti, mis ka midagi annab ning kus peab päriselt midagi tegema mingisugusele mannavahupulbrile, mis paraku meie kõrghariduses parasjagu tooni annab), ent sellegipoolest mahukas ning töödnõudev. Nagu ka kõik ülejäänud 14 ainet.
Ma ei hooma veel päris täpselt, et ma suutsin kell kaheksa hommikul üldse millestki aru saada, ent millegipärast mind köitis kõik. See, et meile ei räägita sümbolilise interaktsionismi paradigmast (mis on kahtlemata väga tore ja kasulik teadmine, ent üleüldine leierdamine igasuguste ismide ja aalide ümber ei anna praktilisi tulemusi. Enamasti), see, et meilt eeldatakse täpsust, maksimaalset tulemust, pingutust - mis on selles negatiivset? Rääkimata tegelikest nõudmistest. Mis on siis lugeda kahte ajalehte (oh sa püha pärgel mis ületamatu obstaakel!), ühte raamatut (jah, tegelikult on kohustuslik vaid üks, kuigi soovitan lugeda ka kõiki teisi, juba sirvisin ja lugesin ja, mis seal ikka, head olid) ning tõusta ühel päeval natuke varem kui tavaliselt. Pigem on tegu Pulleritsu ümbritseva hirmu oreooliga, selline hõngus, et ohsakurask, seekord ei saagi hakkama niimoodi, et õpin mingid mõttetud fraasid enne eksamit pähe ja ajan õppejõule kõrgelennulist häma vormides lauseid, millest mitte ükski normaalne inimene ühtegi mõtet välja lugeda ei suuda. Olgem ausad - need, kes teda kritiseerivad ning teda väga tumedates toonides kujutavad, on need, kes ei saa/saanud hakkama. Ja kelle süü see siis on? Häirima hakkab vaikselt tendents rumalust idealiseerida, kuidagi leida lohutust sellest, et kui ma milleski läbi kukun või hakkama ei saa, siis ma võitlen mingi süsteemi vastu, mitte ei ole selle ori. Mis on debiilsus. Ülikool ei ole enam keskkool, kus sa korjad hindeid selleks et emme käest uut Terranova pluusi saada. Ülikoolis õpid sa ainult iseenda jaoks, teadmised, mis sa saad, ei ole selleks, et need pärast eksamit unustada (välja arvatud majandusteooria minu puhul, milles puudusid igasugused teadmised nii enne kui pärast eksamit). Niiet ühesõnaga, selle pika tiraadi lõpetuseks, Pullerits on nõudlik. Ja mina olen maksimalist. Ma arvan, et see klapib.

Teine tore aine on meedia regulatsioon, mille temaatika on huvitav ning ääretult kasulik, ent tunniplaan on natuke paha (kella kaheksast on juba materjali pähe taotud). Selle üle ma ei virise, ongi hea, aga Harro-Loit oli vist natuke häälest ära, igatahes konspekteerimiseks pidi kõrvu üle keskmise teritama. Mis oli väsitav. Mis raskendas keskendumist. Järgmine nädal kolime standard esipinki tagasi. Aga mul on juba tunne, et diskussiooni saab ja teadmisi ka; kaasuste uurimine ja lahendamine? Väga kasulik. Üleüldse on viimaks ometi tunne, et ma olen Ülikoolis.


Oeh. Nii palju koolijuttu. Eks ma olen selle peale palju mõelnud, pärast esimese semestri vohavat mõttetust; et kas bakalaureus ikka üldse on midagi väärt, kui meile lauslollust õpetatakse (või pigem, kui meist eeldatakse lauslollust); selle semestri algus aga tõestas mulle, et nii valik kui ka kõik muu oli väga õige. Kursus on ka vist enam-vähem alles jäänud, üks on isegi juurde tulnud - Sten Mahov nimeks. Eile oli Place'is selline väga vaikne istumine, kus ka temaga tutvutud sai (mul oli nii kahju, kui ta pidi oma seitmendat korda vastama stamp-küsimusele "miks just ajakirjandus?"). Einoh, poiss on virk ja kraps, tubli laps, nagu ütleks vanaema, aga tõsisemates toonides - on alati tore vaadata, kui keegi midagi päriselt tahab ja selle siis ka ära teeb. See tõstab nii tema eneseusku kui teiste usku temasse. Igatahes kadus ta kuidagi ära, kõik kadusid tegelikult, sest Place pandi kinni ja meie läksime standard Illegaardi. Kaarel lasi üle ja sörkis kuskile mujale kellegi teisega; meil oli lõbus küll, ma lihtsalt sõitsin mingile itaallasele sisse ja konstateerisin tõika, et me nüüd istume siin (kuidas nad kõik alati itaallased on?) ja, noh, istusime siis. Siis kui aeg juba väga hiliseks kiskus, ei olnud minust enam asja ka lauajalgpalli mängides - sardiinist küll (ta oli Sardiiniast). Mingi hetk tuterdasime kodu poole ja ma üritasin kõigest väest Ukule selgitada oma sotsiaalsete peegelduste paradoksi, aga ma peaksin selleks valima parema aja ja koha. Vist.
Igatahes mina olen nüüd ärkvel ja maksan intresse eelmise õhtu eest, samas kui see pisike traktor siin kõrval hambad laiali magab. Või oleks poliitiliselt korrektsem öelda, nurrub? Who gives any.

Täna läheme Ilmatsallu tõenäoliselt, saan oma kalale süüa anda. Ta on eriti lahe kala, ujub tagurpidi ja teeb muid trikke. See on huvitav viis leinast ülesaamiseks (Vibra suri ära hiljuti, Dünamo on ikka elus).


Mulle meeldib suure koormuse variant, ma tahan hakata ka ühte teist teadusartiklit kirjutama (lisaks siis poliitilisele kommunikatsioonile Eestis, ent see on selline...Laialivalguv ning mitte väga innovatiivne; pisikeste mööndustega väidab ta ju siiski seda, et inimesed on poliitiliselt kallutatud (oi, kas tõesti?) meedia mõjutusel ning et sagedamini märgatakse negatiivset mõjutamist, kui positiivset; kunagi lisan siia hüpoteesid ka. Pealegi nõuab see kontentanalüüsi aastast 2003 ja muud sellist, ühesõnaga on see pikk ja mahukas teema.
Teine oleks siis see sotsiaalse peegelduse paradoks; mis kõige üldistatumalt seisneks siis selles, et kui minu reaalsus tuleneb kellegi teise reaalsusest, siis ka tema reaalsus tuleneb minu reaalsusest (ehk kõik mõjutavad kõiki); kõik on üksteise peeglid, selles seisnebki paradoks. Seda hakkan kindlasti kirjutama, see on hästi huvitav teema.

Teoorias tahaksin uurida ka internetikogukondi (jah, nagu näiteks 4chan.org) ja kuidas need mõjutavad inimese eraelu; virtuaalse identiteedi küsimust - kas virtuaalne id on midagi muud kui reaalne id? Mis teeb teda vähem reaalseks? Ja muidugi 4chani näitel, mis peaks olema määratlemata, piiritlemata, tsenseerimata koht, on tegelikult vägagi määratletud (nii 4chan ise kui siis need inimesed, kes seal käivad, on väga selgesti reglementeeritud käitumismallid); piiritletus on seal samuti ning kasutatakse ainult üksteisele arusaadavat slängi, reference ja muud säärast; (go to /v/, pretend it's /b/, mis tavainimesele tundub täiesti arusaamatu lause, viitab tegelikult erinevatele foorumitele; 4chani all mõtlen mina (ja teised) enamasti ikka 4chan Randomit, mis on kuulsaks (või kurikuulsaks saanud) kui the shithole of Internet; seal on lubatud kõik (ja ma mõtlen tõesti kõik, alates anaalhuumorist lõpetades lastepornoga), ehk siis materjal on suhteliselt... Noh, ta võib riivata, ütleme nii. /V/ oli aga minu mäletamist mööda videomängude foorum... Või fotograafia.... Või noh, rahumeelne. Ja see fraas tähendab siis seda, et mine videomängude foorumisse, käitudes nagu sa oleksid Randomis. Elik lae üles mõni rape tentacle ja sa saad Randomis hiilata sellega, et tegid midagi eriliselt toredat).
Tsensuuri kohta ka niipalju, et 4chanis toimib väga karm enesetsensuur. Sinna laetakse sekundis üles sadu sõnumeid, ehk siis - kui sinu sõnum ei paku piisavalt huvi (iga sõnumiga laetakse üles ka pilt), kaob see lihtsalt ära ja keegi ei saa seda kunagi lugeda. Huvipakkuvad pildid eeldavad aga... anaalseid, vaginaalseid, blasfeemilisi või rassistlikke elemente. Seega - toimib küll tsensuur, mingisugune otsimine püha tõe järgi, tehes seda nii, et ka kõige hullemad rõvedused tuuakse kõigi palge ette. Sellepärast, et We are the Anonymous, we are the Internet, Expect us

Suht anonüümne neh.


Uku ikka veel mängib traktorit siin kõrval, mis tähendab, et ka mina mõtlen ehk kerra tõmbamise peale. See annab võimaluse mingi hetk üles ärgata ning hakata kooliasju tegema ja ka tööd; minu arusaamist mööda on minu sellekorrane laev haigem kui kõik ülejäänud kokku, Shipyard ei oska ega tee midagi, raportid on pikad ja aeganõudvad, kontrollimist vajavat on palju... Mõnes mõttes tahaksin tagasi Rolls Royce'i. Aga, tööd peab tegema, eksole.


Järgmise postini siis, tõmban kerra oma tumedate linade vahel. Ja nurrun kaasa.