laupäev, 28. veebruar 2009

juba viimased paar päeva on väljas olnud hilistalvine-varakevadine aeg, kus kumbki aastaaeg ei domineeri; päike ei paista, linnud ei laula, sula pole päris sula, vaid lihtsalt mingisugune märg ja lörtsine lögastumine, mis muudab terve linna ligaseks, pruunikaks ning lirtsuvaks. Täna hommikul ärkasime kell kaheksa ning avastasime, et öösel on maha sadanud pool meetrit lund. Eesti ilmad on tõsipoolest veidrad.

Veel veidram on Eesti meediailm. Teisipäeval oli tervel Eestil võimalus teleka ees onada, kuulsate onude ja tädide frakke ja kleite maha tehes, viina juues ja saunas käies. Mõni mõtles ehk juba siis, mida Lass vastuvõtul tegi (ja kas ta on La Perla uus pesumodell), aga minul kihvatas alles siis, kui kuulasin intervjuud, mida DelfiTV Lassiga tegi.

Esiteks, Lass on meediatoode, täpselt samamoodi nagu Vändra-Aveli või Niki või kunagine Push Upi Margot. Ta on ilmatüdrukust peale pingutanud endal juuksed peast, et meedia tähelepanu saada ning kuidagi intriigide keerisesse pugeda. Nüüd aga, kui ta on purdest mööda astunud ja ennast enamiku silmis kollase ajakirjanduse tolaks teinud, on äkki meedia süüdi selles, et teda materdab. Intervjuus ei olnud mitte ühtegi uudset või tõsist mõtet - selge see, et Eesti meedia on sügavalt kollase poole kaldunud; selge see, et palju esineb "rämps"-uudiseid, et väga palju uudiseid on lihtsalt vale spekulatsioon (kes magab kellega, kes käis kellega reisil). Kelle kohta need uudised aga käivad? Inimeste, kes on ise end meedia orbiiti toonud, need, kelle kuulsus ainult sellel põhinebki. Võib-olla Lass loodab, et kui ta nüüd meediale aru pähe paneb, muutub ta kuidagi õilsamaks (õnnetu sõdalane? wtf?). Kurb, et ta ei mõista, et kui ta kaotab "sellised" uudised ära, kaob ka Liis Lass.
Teiseks, kes on Liis ütlemaks, mis Eesti meedial viga on? Marju Lauristin ütles juba kümnend tagasi, et Eesti ajakirjandus kolletab nagu Rakvere raibe. Ja keegi ei pinisenud. Sest et tal on natuke ka õigust sellised statemente teha. Kui Liis Lass tuleb onjutama sellest, kui kuripaha on Eesti meedia, millest ta räägib? Kontentanalüüs? Faktoranalüüs? Küsitlused? Või hoopis osalusvaatlus? Temasugused teevadki meedia selliseks ta on - Avelite, Nikide ja Olgade mängumaaks.
Kolmandaks, kui ta tahab teha tõsist ajakirjandust, siis... Kas Lass24 on tõsine ajakirjandus? Ta kirjutas ka Meestekasse kolumni, mis samamoodi ei hiilanud kirjakeele kasutamise või grammatikaga; nüüd avas ta terve portaali. Loomulikult, meelelahutusena on see hea, mitte nii hea, kui elu24, ent siiski. Ajakirjandus? Või arvamusleht? Kindlasti mitte.
Kui paar päeva tagasi vaatasin, et milline see Lassi portaal siis on, mis ei kannata tänapäeva meedia kollasust, laimu, sõnapeksu ja korruptsiooni, siis mida pidin nägema? Esilehe esimene uudis oli Lauri Laasist, teatavasti tema kaaslasest presidendiballil. Samuti propageeriti seal narkootikumide kasutamist (ning kui see polnud propageerimine, oli see pealkirjaga eksitamine). Lass rääkis sellest, kuidas tema ja tema kaaslased on kolmas võim (kallis Liis, meedia on siiski neljas võim) ning esimene tsiteeritav blogi oli Tähismaade oma, Eesti kõige õelam, valelikum ning laimavam blogi. Kuhu jääb kvaliteetajakirjandus, mida neiu nii tugevalt propageerib?
Ehk ta mõtles, et teeb toreda PR-triki. Äkki ta peaks Aune Pastile helistama, nõu küsima.



Eile oli Delfis huvitav seik. Teatavasti töötavad portaalid klikkide arvu tõstmiseks. Eile oli esiletõstetud uudis "Töötus on 7%". Mitu tundi oli see suhteliselt tähelepanuta, mõni kommentaar vast oli. Viimaks vahetati pealkiri ära - "Eestis on juba 46 500 töötut!" ning paari minutiga tuli 33 kommentaari. Lahe trikk, mulle meeldis. Paanika külvamine on kuidagi tavaliseks saanud, ootan midagi uut.

neljapäev, 26. veebruar 2009

Palju õnne, Eesti Vabariik!

viimasel ajal olen palju mõelnud eestluse kui nähtuse üle; seda eelkõige "laulva revolutsiooni laste" kontekstis, ent ka vanemate hulgas esineva patriotismi mõistes.
Mõttetu on vaielda meie eksistentsi üle; kas me oleme siis vapper võitlusrahvas, kes 800 aastat erinevate võimudega rinda pistes lõpuks vabaduse saavutasid, või kama lürpiv ja lehmi lüpsev orjarahvas, kelle alles rootslased oma ülikooli ja saksad hapukapsaga tsiviliseerituks muutsid. Need küsimused on jäänud ajalukku, nende üle arutlemine ei vii enam kuskile. Kõige rohkem muret teeb praegune quasi-täiskasvanute kommuun, noored, kelle käes (ükskõik kui banaalselt see kõlab) on Eesti riigi tulevik. Patriotism kui selline ei ole noorte hulgas kindlasti levinud. On neid, kes õhkavad rahvusromantismi järgi, laulavad laulupidudel ja räägivad, pisarad silmis, võõramaalastele, kuidas pisike mereäärne rahvas oma vabaduse lauldes kätte võitles; on neid, kes väikelinnades natsionalismi-aktivistidena venelastele külapoe taga tappa annavad. On neid, kes jaanipäeva paiku Hiiumaa praami oodates oma Golf 3 antenni külge Eesti lipukese liimivad ja neid, kes põlglikult igasuguse rahvusliku traditsiooni peale sülitavad ja ei näe mitte mingisugust mõtet ei iseseisvuspäeva paraadil, lipuheiskamistel ega üldse, eestlusel.
Kuidagi liiga kaugele jääb noorest eestlasest aga ratsionaalne ja pragmaatiline mõtlemine; millegipärast on tekkinud tendents eestlust kas ülistada või maha teha, loomulik riigi austamine on jäänud tagaplaanile. On selge, et Eesti Vabariigi teke (olgu see siis teine või esimese jätk) ei tulnud pelgalt laulmisest; palju mängis siin juhus, palju mängis siin mitmete tarkade meeste osavõtlikkus ning teiste meeste rumalus. Rahvusromantism ei ole taunitav, loomulikult andsid sajad tuhanded lehvivad trikoloorid ja eestlaste ühtsustunne vabaduse väärtusele palju kaasa, loomulikult andis see asjameestele julgust kõik läbi suruda; loomulikult andsid mitmed okupatsioonid trotsi enda vabaksvõitlemisele, kindlasti võimendas eestlaste loomupärane russofoobia vajadust sovjetivaim maha suruda. Mainimatagi, et nõuka-ajal olid eestlased peaaegu välismaalased. Need, kes nägid Soome televisiooni ja kogusid nätsupabereid. Ükskõik, kui tobe see praegusele esmakursuslasele ei tunduks. Sellegipoolest ei tohi meie ajalugu üle-idealiseerida; see toob kaasa vaid kahju ja võimetust negatiivset näha. See kaotab ära võime enesekriitikaks ning objektiivseiks otsuseiks. See on ka üks põhjustest, miks praegu usaldus riigi vastu nii kärme kaduma - me oleme vabad, edukad, NATO ja EL võtsid meid avasüli vastu, majanduskasv oli hoogne, tipptunnil Viru ringil oli rohkem luksusautosid kui Monte Carlos. Kui midagi läheb viltu, on kõige lihtsam süüdistada valitsust - ent kes on selle valitsuse valinud? Riik ei saa eksisteerida ilma oma rahvata; rahva ülesanne on riiki toetada. Selle hetkeni, kui inimesed ei mõista, et maksud ei ole karistus või kurja mõisahärra soov talupojalt tema viimast leivapalukest sisse nõuda, pole kellelgi õigust ka millegi üle kurta. Eriti käib see "valusate" teemade pihta, näiteks pensionid, toetused jne. Mitte midagi ei saa tõsta ilma kuskilt kärpimata; raha ei tule müstiliselt jakobsonide ja koidulatega kaetud puult Toompealt, vaid sinu ja minu taskust. Kui seda sealt ei tule, ei saa ta ka kuskile minna.

Hiljuti oli mul põnev vestlus endise Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži endise juhi Michaeliga. Ta on ameeriklane, kolis Tartusse 90ndate keskel ning on eesti päritolu. Me laskusime päris tulisesse vaidlusesse, üheks teravaks küsimuseks tema väide, et meie uus ja ilus vabadus ei ole tegelikult üldse kätte võidetud, kuna me pole pidanud selle jaoks tilkagi verd valama ning et kui Venemaa om turud sulges ning poole aastaga meie majandus rohkem langes, kui tervislik oleks, oli põhimõtteliselt ainus, mis meid päästis, Soome supermarketlus. Veidi hiljem mõistsin, et vaidlus ei olnud tegelikult üldse nende küsimuste üle, vaid pigem kahe erineva vaatenurga konflikt. Tema, kindlasti palju kogenum ja poliitilistes küsimustes targem, kui mina oma hapra vanuse juures, võttis asja palju utilitaarsemalt, à la kunagi oli üks Läänemere riigike, geopoliitilise asukoha tõttu nii mitmegi riigi huviorbiiti sattunud ning ikestatud; Euroopas leviva 19nda sajandi rahvusromantismi kasvu (ning I maailmasõja tõttu) iseseisvuse saavutanu; olnud okupeeritud Nõukogude Liidu poolt; juhuste kokkulangemise ning nende osava ärakasutamise tõttu taasiseseisvunud ning seejärel välisinvestorite toel oma riigi ja majanduse uuesti ülesehitanud. Mina kui ärkamisaja laps, pealegi veel naissoost, sissekodeeritud süvaemotsioonide toel, vaatleksin loomulikult noort Eestit kui sadade tuhandete vaprate eestlaste veretu võitluse tulemust, kes, ühendades üksmeeles käed ning lauldes vapralt noore Mattiisseni kustumatuid meloodiaid, astusid vastu kurjale kommunistide impeeriumile ning lõid sellesse mõra, mis viimaks kukutas kõik. Tõde on aga see, et meil kummalgi pole õigus.

Kui me ei õpi vaatama Eestit kui noort riiki oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, ja see kehtib nii noorte kui vanade kohta, jääb "lehmakauplemine" alatiseks kõike kummitama. Me ei astu mitte kellegi vastu mõne poplaulukesega; samuti ei astu me mitte kellegi vastu üksteise vastu astudes. Me ei ole mingi majandusime, aga me pole ka konnatiik. Kurat, kui ma lähen siin puha banaalseks, siis Vatikan on kordi väiksem, aga vaat' kui mõjuvõimas. Endalgi on piinlik selle võrdluse pärast, ent siiski mitte nii piinlik, kui võib olla mõnel poliitikul õhtul magama minnes. Me oleme tagasi jõudnud 13nda sajandi Eestisse, kus ühed lüpsavad lambaid ja teised karjatavad lehmi ja keegi kurat ei julge oma odaotsa teise adra vastu vahetada. kes teab, äkki saab veel edukamaks (analoogne lexus vs mersu sündroomiga). Ühed nutavad taga uut ärkamisaega, kus välgumihlki valgel lauluväljakul terve uus generatsioon eostati; teised kiruvad valitsust maapõhja ning halavad, "kas me sellist Eestit tahtsimegi või". Küsimus pole selles, kas tahtsime, küsimus on selles, mis tegime. Jah, justnimelt meie, mitte Ansip, Savisaar või Anu Saagim. Sellised sotsiaalsed fruktid nagu Inno Tähismaa või mõni keskerakonna noorliige, kes mõtlevad vaid sellele, kuidas oma kibestumust välja elada, peaks asüüli saatma. Demokraatias on loomulikult kõigil sõnaõigus, ent igat väidet peaks toetama argumendid, mis kahjuks tänases Eestis väga ei toimi. Samuti peaks igal teol olema põhjendus, mis toimib veel vähem. Me ei arenda Eestit, tõmmates paar korda aastas trikoloori vardasse või andes mõnikord Lasnamäe pensionäridele natuke rohkem raha. Me ei arenda Eestit niisama vingudes, aga me ei arenda teda ka rahvuslusest rõkatavate loosungitega. Riiki arendavad ratsionaalsed poliitilised ja majanduslikud otsused, mis on sügavalt kaalutletud ning kus arvestatakse mitte isegi enamuse, vaid üldsuse huve. Suurt hulka rahvast kokku saada mingi tobeda otsuse läbisurumiseks ei ole ühelegi makjavelistile mingisugune väljakutse; alati on lihtsam olla millegi vastu, midagi maha teha, kui midagi toetada ning selle kaitseks välja astuda.

Vanem generatsioon, me kõik võlgneme tänu ainult teile, et saime eile mõnuga pingiviide paraadi üle kibestunud kommentaare visata ning õlleklaasi taga möönda, kui allakäinud ikka see Eesti valitsus on. Sellegipoolest ei pea ma eestlasteks neid, kel trikoloori nähes kasvõi korraks midagi sees ei vährata, neid, kel hümni kuuldes kasvõi korraks pähe ei tuleks, et eestlane olla on uhke ja hää. Ükskõik, kui väga me teist eestlast oma söögilaual näha ei ihkaks, miski see ikkagi on, mis meid ühendab ja mis lasi meil vabaks saada (ja loodetavasti ka jääda). Seda ei tohi unustada, maha teha, naljaks keerata või sellesse üleolevalt suhtuda. Kui see pole Eesti, mida tahtsite, siis tehke ta selliseks, nagu tahtsite.

Noorem generatsioon, laulva revolutsiooni lapsed - te ei tuleks selle pealegi, et koolipingist lahingusse hüpata; selle peale, et põksuva südamega siniseid, musti ja valgeid linte salaja klassiõhtul lava ehtimiseks kasutada; selle peale, et kannatada ära terve rodu lamedaid vene laule pikal laulupeol nende kahe laulu pärast, mis lõpus ootavad ja mis terve lauluväljaku laulma panevad. Mille jaoks meil on vaja paraadi, mille kuradi pärast peaks varasel veebruarihommikul soojast voodist välja ronima, et mingit lippu kuskil mäe otsast tõusmas vahtida, keda huvitab, mida ninasarvik ja juhtorav jälle üksteise kohta ütlevad. Vahet ju pole. Võib-olla ei olegi, ehk olekski aeg kõik ebavajalik unustada ning keskenduda kõigele sellele, mis rahvusluse, postsovjetismi ning äärmusliku materialismi oludes niivõrd kaugele jäänud on - aated, avalik huvi ja riigi, mitte ärapanemisoskuste areng.
Kui meie vanemad saavad uusaasta õhtul presidendi kõnet, suu verivorsti täis, viinapits kõrval, vaikselt halada, et kas selle nimel nad pididki Toompeale jooksma ja et kas nad ikka sellist Eestit tahtsid, siis meil on väga otsene võimalus teha sellest riigist just see koht, kus meile meeldiks elada. See koht, kus kasvavad üles meie lapsed. Needsamad, kes teavad oma riigihümni sõnu peast, tunnevad iseseisvuspäeval uhkust ja mõtlevad... Ma ei tea, mida nad mõtlevad. Aga loodetavasti teevad nad seda eesti keeles.

esmaspäev, 23. veebruar 2009

eile öösel pool kaks jõudsime koju tagasi, Tartu külma talveöhe. Ma sain bussis Raua ka läbi loetud. Olen arvamust juba varem avaldanud sellel teemal, update'i ei tule. See raamat oli algusest peale halvasti kirjutatud; ainus peatükk, mis tõesti hea lugeda, viimane (või eelviimane; ma ei mäletagi täpselt). 64% sõnadest olid ees-ja perekonnanimed; 30% võrdlused à la "Viin voolas nagu vesi Keila joas"; 6% Raua enda mõtteid. Ehk siis seda head osa. Oih, võtke sealt protsent maha ning asendage sõnadega "viin" või mõned roppused. Milledega oli huvitav lugu - tundus, justkui Mihklile oli meelde tulnud, et ta on räme rokipeer ning siia-sinna roppusi pillutanud, et lugejal ikka meelest ei läheks, milline rebel ta on.
Villu Tamme, äkki kirjutad sina nüüd ka ühe raamatu tollest ajast Eestis?


See selleks, rääkima hakkasin hoopis Tartusse naasmisest (mistõttu nüüd oleks vast paslik kirjeldada ka seda, kust naaseti). Neljapäeval teatavasti liikusime neljakesi Ilmatsallu, mingi hetk ühines meiega ka Kaarel (kes jalutas lihtsalt sisse ja läks kitarri mängima). Sauna seekord ei saanud, küll aga olime öö läbi üleval, kartuses, et me lihtsalt ei saa hommikuseks rongiks üles (6:50 väljumisaeg). Kuna meil ärkamisega probleeme polnud, ülevaloleku tõttu, jõudsime rongile õigeks ajaks, tukkusime natuke sõidu peal, jätsime Balti jaamas Taavi Kohila rongi ootama ning saatsime Parre linna poole. Uku juures läksime põhimõtteliselt kohe magama (ja tal on seal muumidega tekikott. Muumidega) ja magasime õhtuni välja. Sõime. Ja läksime tagasi magama (olgem täiesti ausad, ma mängisin kella kaheni öösel Civ 4. Time victory. Nõmps). Järgmine päev oli täpselt sama mõttekas, me ei teinud absoluutselt mitte midagi kuni pidime liikuma hakkama.

Esimene üritus oli Hando (ja Mura ja Roberti) sünnipäev Tapperis. Tapper on camp-rokiklubide etalon. Rokiklubiks tegi seda kohta vaid... Vaid... Mustad seinad? Dekoratsioonid? Päris täpselt ei teagi. Logo, võib-olla. Pidu iseenesest oli tore, kloonide paraad, kus kõigil noormeestel kõrvale kammitud tukad, kitsad püksid ja kaelasall; esimene bänd oli pehmelt öeldes halb. Ma ei hakka siin mingit hinnaalandust tegema, niiet ükskõik mis repliike praegu ei tule ("nad on alles noored", "neil oli esimene live", "äkki oli saund halb"), mind oluliselt ei huvita. See oli halb, sügavalt ebakvaliteetne, nii rütm kui meloodia olid mööda ja täpselt samasuguseid bände on tuhandeid ja tuhandeid ja tuhandeid. Esines veel paar bändi (kõik samasugused nagu miljon teist, aga mitte nii kolossaalselt mööda), Egostrip nende hulgas. Hetkeline nostalgia möödus, kui esimest korda uut lauljat kuulsin. Aastatetagusest Egostripist on alles ainult Leafi algusriff. Ja seegi kõlab kuidagi teisiti.
Ühesõnaga me Ukuga vist väga ei sobinud teemasse, pealegi ändasid Karl ja Hando pidevalt kuskil ringi, niiet ma ei saanud nendega rääkida. Kõigil teistel, kellega võib-olla oleks võinud paar sõna vahetada, oli tegevust kloonide paraadil esinemisega (ehk siis ühe isendi juurest teise juurde kõndimisega, et vahetada paar stampväljendit ning harjutada natuke smalltalki). Sten oli ka peol, loomulikult, ent tal oli miljon tuttavat, kellega ringi ännata. Mingi hetk võtsime Tauriga ühendust ning ta soostus meile järgi tulema, et jõuaksime ilusti


Teisele üritusele, ehk siis Tauri sünnipäevale. Jüris. Ma polnud oluliselt vaimustunud, et nii kaugele minema peame, aga noh, kohustused on kohustused, eksole. Kohale jõudes tundus see idee palju parem olevat; saun, mullivann ja Tauri, keda polnud ammu näinud/kuulnud, kaalusid koha kauguse üles. Väga rahulik oli, mingi hetk läksime saunaste ja mesistena magama, hommikul tõusime üles ning mulle meenus, et juba eelmisel õhtul sattusid minu allergeenid koera Chiefiga natuke suhtesse; tunne oli umbes selline, et hingatavast õhust kopsu jõuab 4%. Istusin, vilisesin ja paistetasin siis hommikupäikese käes diivani peal ja üritasin kopsukelmet välja köhida. Viimaks tuli meil sajandi idee marsa peale minna ning umbes keskpäevaks jõudsime Tallinnasse tagasi; väike Mustamäe tiir, et Uku juurest asju võtta ning siis Lasnamäele. Tahtsin ema ja õde näha, ent nad lahkusid minuteid paar enne minu saabumist; eks järgmine kord näeb. Panime Ukuga kõik pusled kokku (ma läksin ehk natuke rampaažile üritades mingit 600-st kokku panna. Mulle tõesti meeldivad pusled) ning läksime bussijaama. Lõpuks saime 23se bussi peale, mis iseenesest tähendas seda, et bussijaama ränduribaaris sain ära tehtud ka töö, mis muidu olekski vist tegemata jäänud. Mis üldiselt ühele laevale hästi ei mõju.

Tartus lund ei sadanud, jube külm oli ning loksuvast bussist oli unekas peal. Sellegipoolest on äraütlemata tore kodus olla. Kui ma nüüd väga aus olen, pole me voodist kojujõudmisest alates liikunud, peale pooltunni, mil mina spagette valmistasin, ning teise pooltunni, mil Uku spagette valmistas. Ilmselgelt Tallinn väsitab :)

Me vaatasime täna ära ka Jesus Campi(2006) täisversiooni; vaadake YouTube'ist kindlasti klippe, juba need on šokeerivad. Täisversioon aga raputab läbi ja paneb väga sügavalt mõtlema; need inimesed ei ole psüühiliselt kõige arenenumad ning annavad eugeenikale palju positiivsema varjundi. Usk on igaühe eraasi, minu jaoks ei ole vahet kas keegi põletab õhtuti Buddha kujukese ees viirukit, loeb enne lõunat söögipalve või usub tõsimeeli, et kõigepealt loodi maailma härjapõlvlane ja kivi. Minu jaoks on väga suur asi, kui ma pean nägema väikeseid lapsi, kes põrandal pisarates tõmblevad, seosetuid lauseid transis, käed taeva poole pritsivad või George Bushi poole palvetavad. See on haige nii mitmel tasandil. Becky Fischer ja kõik temataolised tuleks sundravile saata või vähemasti püüda neile seletada, mida nad valesti teevad. Kuigi Becky ütles selle peale, et "aga sellepärast me ju teemegi neile ajupesu, et nad on lapsed. Neid on lihtsam õpetada, nad usuvad kõike, mõelge, millised nad veel täiskasvanutena on".
Evangelistide põhimees "omab" 30 miljonit inimest Ameerikas (ehk siis evangeliste). George Bushi ametiajal rääkis ta presidendi ja presidendi nõunikega igal esmaspäeval. Kiriku ja riigi lahusus? Loomulikult. Ameerika Ühendriigid ju ometigi on demokraatia kants, kõigi võimaluste maa.


Ameerika on täpselt see, milleks ta saama määratud oli - juurteta inimeste sulam, kõikide kultuuride kompott, plastikust ja betoonist Disneyland, võltsluse ikoon ja terrorismi ema.


Tänaõhtuses kavas on meil Ben Steini (keda traileris nimetatakse American Iconiks) film "Expelled", mis räägib kreatsionistide jubedaist kannatustest, nende märterlusest tõe levitamise teel. Stein on muidugi ilmselge juut, mistõttu oskab ta nende vaesekeste repressioone hästi välja mängida (holokausti eitamata on selge, et ebaproportsionaalne osa juudi repressioonide kajastustest on fabritseeritud ning eelkõige marketingi eesmärgiga mitmel põhjusel, aga sellest mõnes teises postis; lihtsalt, nad ei ole ainus rahvus maailmas, kes on pidanud genotsiidi kannatama (paljud meie vanematest ja vanavanematest on Siberis üheotsapiletiga käinud?), ent nad on kahtlemata ainus, kes seda nii hästi turustada osanud). Kreatsionism ei ole teooria, see pole mingisugune müstiline saladus, mille evangelistid nüüd äkki avastasid. Kreatsionism on IDEE, ja ausalt öeldes, kõik vastused saabki taandada ühele: Jumal, ehk mõistmatu jõud. Jumal ei ole habemega vennike, vaid teatud energia, mida inimene ei mõista (loodetavasti ei saagi kunagi mõistma. Kunagi avastas inimene muusika, ja vaadake näiteks Eurovisiooni. Või ükskõik millist Saksa muusikakanalit). On olemas tuhandeid teadlasi, kes ütlevad täpselt ära, mis juhtus kolm sekundit pärast Suurt Pauku. Pole mitte ühtegi, kes ütleks, mis juhtus pool sekundit enne seda. Ilmselgelt polnud aega olemas. Miks ta nüüd on? Kas aeg üldse on olemas?
Need on küsimused, millele tuleks üritada vastus leida. Mitte, et inimkond seda üldse kunagi suudaks, ent üritades neile küsimustele vastuseid leida, avastame me palju muud, viime ennast pidevalt edasi. Öelda, et kuus tuhat (!) aastat tagasi (mis sai ülejäänud tsivilisatsioonidest?) mõtles mingi habemik, et oh, nüüd teeks kogu maailma (kust kurat see habemik tuli?), paneks mulla alla dinode luud ja teeks palju kollaseid banaane (vt Youtube; tegelikult on meile tuntud banaanid siiski inimeste endi looming, pärast palju aastaid kestnud aretamist; metsikud banaanid meile söömiseks enam ei kõlbaks), on pehmelt öeldes rumal. Loomulikult, kõige juures on mingit rolli mänginud teatav faktor X, mida me veel ei hooma. Ent kas ei peaks justnimelt kreatsionistide põhiidee olema selle faktori väljauurimine, püüd mõista, kes see Jumal ikkagi on?


Nagu lehmakauplemine kunagises Eestis. Pagan küll.

neljapäev, 19. veebruar 2009

nädal on kuidagi eriliselt kiiresti läinud seekord. Käes on juba neljapäeva õhtupoolik, neli päeva on mööda lausa lennanud.
esmaspäeval oli zoosemiootika & suhtlemispsühholoogia. Zoosemiootika oli selline, nagu ootasin. Timo Maran auditooriumi ees, kiled diaprojektori valgusvihus, lood hallidest papagoidest, metsvindi laulukõrist ning mesilaste tantsust. Huvitav, seda kindlasti, ent ka raske saab olema see kursus. Suhtlemispsühholoogia oli nii nagu ikka, palju puudutati temaatikat mis ma olen juba Mercuri koolitustel saanud, seal palju sügavamaltki. Näiteks tasandivalik...Aga mis seal ikka, mulle meeldib see loeng.
Kuna ma olin seekord loengutes üksi, ülejäänud tegid mingit tööotsa, tassisid 28 tonni akvaariumikive konteineritest maha, sain nendega kokku alles hiljem. Oleg korjas mind ja Ukut Peplerist peale ning me läksime Narva mntle Taavit, Parret ja Steni võtma, Kaarel jäi koju. Olegil on nüüd ametlikult väike. Auto.
Sest mind kui kõige pisemat topiti pagasnikusse, ruumipuuduse tõttu. Teate, see polnud väga naljakas. Vahepeal hakkas süda ka põksuma, kui ment mööda sõitis. Aga rohkem põksus pea vastu tagasilda.
Teisipäev... Teisipäev. Teisipäevas midagi muud põnevat polnudki, kui ootusärevus, mil Petsiga kokku saan. Ta tuli Tallinnast meie manu ning loomulikult kohtusime õhtul Illegaardis. Mõned asjad ei muutu, sai jälle maailma asjad paika pandud ning tuntud, et minu prisma näitab ikka õiget seitset värvi. Jõudsin koju alles nelja paiku, olles tutvunud nii jänki Michaeliga, kes üritas minusugusele pätakale anda õppetundi Eesti ajaloost, aga keegi ei tule ühelegi eestlasele kõnelema sellest, kuidas meie iseseisvus pole õiglaselt kätte võideldud ning kuidas 90ndad seisid ainult Soome supermarketite peal, (Ehk seisidki, aga ühtlasi seisid nad võidu peal, kõige selle peal, mis oli lõpuks saanud välja kooruda. Me ei valanud oma vabaduse eest verd, aga seda paremaks see kõike teeb. Yankee sucker) kui ka ühe toreda merekaru Martiniga. Ta muudkui korrutas, et ma olen müstiline ja oli selline kahemeetrine Saaremaa poiss, kes sattus mariinsesse nirvaanasse, kui kuulis, et ma olen laevainseneri assistent. Olgu, merd ei sõida, aga tema jaoks olin ja jäin lõpuni madruseks. Kes mõnikord kepsu ovaalsust mõõdab.

Kolmapäevane sotsioloogia alused rääkis hariduslikust ebavõrdsusest, ilmselgelt sellega seoses ka eliitkoolidest, ilmselgelt sellega seoses ka TIKist ja muudest G5 (või pingerea TOP5) koolidest. Sellel teemal ma ei jaksa üldse heietada, TIK on ja jääb head haridust andvaks kooliks, keda huvitab minu seisukoht antud teemal, võib lugeda kolumni College Enquirer'is; soovitavalt selle aasta omi, mitte kibestunud kõiketeadva abituriendi küünilisi tähelepanekuid... noh, kõige kohta. Religioosne fundamentalism seevastu, nagu ka eelmine kord, toimis fantastiliselt. See tõepoolest on üks mu lemmikaineid, nii ülesehituse, õppejõudude kui sisu poolest. Ka eilsele loengule järgnes diskussioon, mis jätkus minu ja Uku vahel ka koduteel; hea oli. Lund sadas. Ja ma suutsin umbes kolm korda mõelda, kuidas ma tahaksin kudumisvarda Ukule kõrva panna. Minuga on raske vaielda.

Ja noh, mis seal ikka, nii nagu elu käib. Eile õhtul kõrvetasin meie maitsemeeli minu moodi vürtsika kana-ananassikastmega, mis hommikulgi natuke keelt paitas. Magama sai kodutööde tõttu mindud alles kolme piiril, ärkama pidi kell seitse, et õigeks ajaks Pulleritsu ette jõuda. Jõudsime. Viis minutit varem jõudsime. Töö läks hästi, kuigi mul olid unisest peast tingitud ebatäpsused, ma loodan, et ta ei lase neist end väga häirida. Samuti üritasin talle selgeks teha, et kvaliteetajakirjandus ei ole pelgalt ulm, ent ta üritas väita, et ma olen nooruslik idealism. Mis fecking idealism, selle asja nimi on eesmärk ja maksimalism. I'll show him.

Igatahes praegu on pisike lebo, enne kui Parre ja Taavi siia jõuavad ning me Ilmatsallu läheme. Kala toitma ja Tekkenit mängima. Hommikul sõidame Kohilasse vist, või eks vaatab, mis peale hakkame, koolist vaba suht pikalt nüüd. Long weekend. Teeme midagi lahedat tõenäoliselt (loe: mängime Tekkenit või vaatame Kohilas Animal Planetit, mõlemat serveerida ohtra saunaga).


Oo, fun fact - ma omandasin ka Mihkel Raua üllitise ning nüüd loen seda huviga; kõik kohad, kus ta lihtsalt kirjeldab, mis sündis, on head. Kõik kohad, kus ta üritab olla mingisugune lingvistiline snaiper ning kuidagi väga kirjanduslik olla, on halb.
Ma ei taha lugeda võrdlusi, mis tunduvad nagu võrdlused. Eriti halvad võrdlused. Või halvad metafoorid. Või üleüldse - see, et tema isa kirjutas parima eestikeelse raamatu, ehk "Sipsiku" ja tema ema lõi parima naiskangelase läbi ajaloo, ehk siis Kunksmoori, ei tähenda, et tema peaks proovima kirjutada mäluaukudest, punkaritest ja vaginaalsetest elamustest läbi "humoorika kirjandusprisma". Lihtsalt kirjuta, ja kõigile meeldib.
Samas, eestlastele meeldib vist niikuinii seda raamatut lugeda, sisemuses vaikset looma paitades, kes ütleb, et ma teadsin, et Graps seda tegi või et Nõgisto selline oli või et Mati Nuude, kurask, jõi ikkagi nagu loom.


Me läheme nüüd Ilmatsallu. Kolm naksitralli ja Kunksmoor.

pühapäev, 15. veebruar 2009

meie maailmas on nii palju nägudeta inimesi. Neid, kellest niisama mööda kõnnitud, võib-olla isegi paar sõna vahetatud, lihtsalt inimesi, kelle nägu, hääl või nimi kuidagi meelde ei jää.
Mälestused ja tunded, need ehk. Lõhnad. Aga mitte need inimesed. See orelimängija, kes suvel ühes välikohvikus kutsus mind pisikesse Lõuna-Eesti kirikusse oreliga jämmima; kolm New Jersey fotograafi Karli sillal Prahas, kes tegid minust ühe polaroidi, mille peale jäid sulanud lumehelveste plekid; kaks välikunstnikku, kellega ma Viinis viimaste eurode eest Starbucksis elu esimese ja viimase frappuccino jõin; ühemehebänd Frank, kellest ma ei mäleta muud, kui sinist visiitkaarti, mis siiamaani kuskil raamatu vahel, erruläinud politseiametnik Inglismaalt, kes rääkis mulle hullunud silmade välkudes, kuidas ta kuskil Lähis-Idas terroristidega võitles, Rade Milosevic, popkunstnik, kes kutsus mind ühes Euroopa suurlinnas uue modernkunsti galerii avamisele, kus hõljusid ringi pea olematud vanad pariislannad mustas Chanelis, pihukoertega, enne kui Paris Hilton neist kitši tegi.

Neid inimesi on palju, ja nad kõik jätavad jälgi, aga ma ei mäleta nende nägusid. Ma võiksin teile rääkida kõigist detailidest; lõhnadest, uute valgete seinte lõhnast ja tühja silla tundest, kus päeval on tuhandeid inimesi, jõe häälest, kui ta ei tea täpselt, kas jäätuda või mitte, aga enne otsustamist peab edasi voolama; ma võiksin rääkida maa-alusest kohvikust, kus kõik küünlad laudadel olid alati kustunud, ja äädikasest salatilehe maitsest; mulle meenub mu jäätunud sõrmede lõhn ja öised tuled, mulle meenub üksik kirsipuu keset mittemidagiütlevat Poola põldu ja supermarket, mis oli öö läbi lahti.
Mulle ei meenu nende näod, nende näod ei olnud tähtsad.


Me raiskame liialt palju aega, püüdes inimesi meelde jätta nende ninakuju või kõrvade suuruse järgi; me üritame kirjeldada mõttetuid detaile, mis ajaga kaovad. Ma tunnen sind ära su kõnnaku järgi, su sõnade ja su liigutuste järgi, ma tunnen sind ära, kui sa külma ilma ilmaga tuppa tuled ja sinuga kaasa tuleb soojuse lõhn, sinu enda lõhn. Ma võin tunda su nägu peast, igat nurka ja kumerust, su huulte piirjooni ja su ripsmete pikkust, su kulmukaart ja lõualuud, aga su nägu ei ole tähtis.


Nägudeta inimesed, nad on igal pool, ja nägudeta inimesed, nad jäävad sulle meelde.
Aga näotud inimesed, need peab unustama.
eilne "sõbrapäevaüritus" lõppes Tekkeni-maratoniga. Tähendab, mis lõppes, siiamaani käib. Mina tõmbasin küll juba kella viie paiku kerra, et ärgata kell üksteist ning tööd teha. Saun oli kuidagi eriti massiivne, piisas kolmest korrast, et varbaküüned rulli läheksid; pärast oli hea naabruskonda visuaalselt terroriseerida, auravad tüübid kuskil rõdu peal nagu me olime.

Mõnikord on tore võtta korraks hingetõmbehetk, peatuda, ning hoomata, et see hetk on paljude asjade tulemus. Et ma istun täna Ilmatsalus teki peal ja kirjutan blogi oma Tartu elu kohta - see on paljude hetkede tulemus. Ja kui nüüd tagasi mõtlema hakata, rahulikult, panna sündmused põhjuslikku järjekorda, siis võib nii mõndagi huvitavat avastada. Kõik on ju omavahel seotud, ning algselt täiesti vastuvõetamatud juhtumised saavad hoopis uue värvingu, nad omandavad oma loogilise koha mälestustes.

Ma nägin täna unes vikerkaari. Ma kõndisin koos kellegagi (või sõitsin jalgrattaga?) mööda mingit metsateed, aasad ja põllud olid ka ümber. Äkki nägin silmapiiril vikerkaart tekkimas ning viitasin seda oma kaaslasele; ta polnud väga entusiastlik. Korraga oli neid vikerkaari tekkimas mitte üks, vaid kaks, siis juba kolm, neli... Lõpuks tekkis kaheksa vikerkaart, nende värvid läksid neoonerksaks ning ma vaatasin neid, hämmeldunud ja segaduses.
Viimaks muundusid vikerkaared pisikesteks, mõne sentimeetrise läbimõõduga ringideks, mis keerlesid hästi kiiresti, pildusid sädemeid ning seejärel plahvatasid. Ma seisin, käed laiali sirutatud selle sädemevihma all ja mul oli tunne, nagu see peseks mind millestki puhtaks.

Viimasel ajal on küll tekkinud mingisugune puhastumise või lunastuse tunne, ma julgen otsa vaadata asjadele, millest varem parema meelega mööda vaadanuks; ma tahan ära lahendada kõike, mis minus kuidagi lahendamata, et ära hoida igasugu jamasid, mis säärastest represseeritud tunnetest tekivad.


Ma üritan hetkel selgusele jõuda, kas hirm kellegi kaotuse ees on isekas või isetu. Kartes kedagi kaotada, anname me asjale paratamatult juurde isekuse värvingu: mina kaotan ta, mina jään kellestki ilma. Ent samas, see võib olla ka meeletult isetu hirm - ta kaob, temaga juhtub midagi. See oleneb tõenäoliselt, kes ja kuidas kaotatakse.
Ma arvan, et mul on suhteliselt suur omandiinstinkt, aga see väljendub hoopis teistmoodi. Ma arvan, et see võib olla midagi puu-taolist; kui keegi istutab puu, näiteks tamme, siis see kasvabki seal kümneid ja kümneid aastaid; hea küll, see on sinu puu, ent sa ei saa talle midagi teha (peale mahasaagimise, mis oleks ilmselge lollus).
Mulle kindlasti ei meeldi kedagi kaotada; samas on minu jaoks "kaotus" kui selline väga lai mõiste; ma võin kedagi kaotada surma läbi -misläbi nad ei kaoks, vaid lihtsalt kaotaks võimaluse minu ees füüsiliselt patseerida; ma võin kaotada kedagi, kes lihtsalt minuga enam kunagi ei suhtle - ja nii mõneski mõttes on see hullem. Kui puruneb miski, millesse oled üks hetk uskunud. Ma arvan, et siis on tähtis mäletada kõike head, mäletada seda inimest sellena, kes ta on, suhtuda temasse samamoodi. Kui muutub ainult üks aspekt (näiteks perekonnaseis), ja inimesed ei suuda üksteisesse normaalselt suhtuda, siis tähendabki see ju seda, et suhte aluseks oli pigem omandiinstinkt, soov deklareerida omandit. Mitte miski muu.

See "muu" ongi kõige tähtsam. Omandisuhte kõrgem vorm, kus mõlemad pooled omavad üksteist, ent nad teevad seda absoluudis ja vältimatult; siis kaob ära põhjus selle tõestamiseks või kellegi kinni hoidmiseks; absoluutne omanditunne ehk siis lihtsalt leppimine tõigaga, et kedagi teist ei saagi üleüldse olemas olla.
Et ükskõik kui palju sa teda vihata võid, õhtul on ta siiski ainus inimene maailmas, kelle kõrvale kerra tõmmata tahad.

Sest mõned asjad lihtsalt on nii.

laupäev, 14. veebruar 2009

Meie ühiskonnas loobitakse suhteliselt tihti ringi igasuguseid ideaale - nagu vabadus, truudus, ausus, aga ka usk, lootus, armastus - vera, nadežda, ljubova. Enamasti inimesed nende tähenduse peale ei mõtle, pigem toimib eeldus, et juba sõnad ise tekitavad ilmingu, mille eest seisavad.

Olgem ausad - mõnisada aastat tagasi polnud inimestel oluliselt mõtet juurelda sääraste kõrgelennuliste mõistete üle; tähtis oli ellujäämine, või, kui mitte nii brutaalselt väljenduda, siis vähemasti äraelamine. Materiaalsed (või utilitaristlikud) aspektid elus olid mitmeti olulisemad. 18ndal sajandil mõtles papa Rousseau välja aga ühe neist paljudest fraasidest, mis mulle alati pinnuks silmas on olnud (teistest räägime mõni muu kord). Liberté, légalité, fraternité (omasõnadega vabadus, võrdsus, vendlus). Pean tunnistama - see on kõlav lause. Ühtlasi on ka kõik need sõnad võimsad ja pateetilised - kes meist ei püüdleks vabaduse poole, kes meist ei tahaks seista võrdsena ("Jumala ees on kõik võrdsed"), kes meist ei tahaks üllusehetkel oma venna eest lööke võtta? See oli justkui palsam Pariisi agulirottidele, kes neelasid nagu kuivanud käsnad kõike, mis tuli härrastelt, kes pildusid oma tähekilde määrdunud kõrvadele. Ka nemad said olla võrdsed, nemad said olla vabad, nendele kuulutati vendlust - mitte kunagi ei tohi alahinnata esiteks rumalate masside jõudu ja teiseks osavalt sõnastatud idiootsust. Mitte kunagi.

Vaatleme seda fraasi natuke lähemalt. Kolm põhiväärtust, mida loodetakse saavutada. Kolm väärtust, mis juba eos välistavad üksteist.
Vabadus? Aga mis on vabadus? Erinevates käsitlustes on vabadus ülimalt erinev asi. Vabadus võib olla võim teha valikuid valitsevate seaduste piires; vabadus võib olla võimalus teha lõputul arvul isiklikke valikuid, kuni need kedagi ei riiva; vabadus võib olla absoluutne - ehk siis täielik sõltumatus, sidemete puudus; vabadust võib määratleda mitmeti. Ütleme, et tollel ajal mõeldi vabaduse all rohkem demokraatlikku vabadust, ehk siis autokraatia langust, ning sellega võib veel nõus olla - kuigi suhtelist vabadust ei anna minuarust demokraatia teps mitte rohkem, kui autokraatia (ent see läheb juba selle mõtiskelu piiridest välja, sellest hiljem).

Teine mõiste oli võrdsus. Võrdsus on üks kohvikufilosoofide väljamõeldis, mis reaalses elus ei saa mitte mingisugust pinda kanda (välja arvatud võrdsus seaduse ees). Homo sapiens sapiens juba olemuslikult välistab igasuguse võrdsuse; nii soorollidega (feministid, psst) kui ka karjainstinktiga. Mitte mingil juhul ei oleks inimkond jäänud ellu, kui kiviaja inimesed oleksid mõelnud, et oh, nüüd teeme võrdõiguslikkuse komisjonid ja kõik teevad kõike (ilmselgelt ilma juhi repressioonideta). Inimesel on vaja juhti, loomulikult mitte kõigil, ent need, kellel pole juhtimist vaja, neist saavad juhid.
Ebavõrdsus algab sündimise hetkel, kus kõigile isendeile antakse erinevad võimalused elus hakkamasaamiseks, nii füüsilised, kui psüühilised; samuti on meil kõigil erinev perekondlik taust, erinev elukoht, erinev lapsepõlv, erinevad unenäod, erinevad sõrmejäljedki. See ei tähenda, et meil oleksid ebavõrdsed võimalused elus hakkamasaamiseks per se, ent on selge, et eeldused mõnd teatud positsiooni saavutada on ühel paremad, kui teisel. See, et keiser ja saapapuhastaja on meie ühiskonnas suhtes A>B, on pelgalt meie ühiskonna asi, meie suhtumise küsimus, ning siin ei tohiks kõnelda mingisugusest "ebavõrdsusest" - üritage keisrina proovida läbi suruda oma unelmate ametit Pariisi kingaviksijana ning ma sooviks näha, kaugele jõuate. Ühesõnaga võrdsus on tore ideaal, aga suhteliselt ülespuhutd. Pealegi, isegi siis, kui toimiks üleüldine võrdsus - ehk siis kõigil oleks täpselt ühepalju sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist kapitali, ei oleks sellel kõigel enam mitte mingisugust mõtet ning tekiks loop sequence, kus üks hetk kordaks ennast igavesti, kuna mitte miski ei muutuks. Absoluutne võrdsus, nii nagu absoluutne vabadus, on paradoks, sest kui vabaduse puhul mõjutab paratamatult üks inimene mingil hetkel teist, kaotades tema vabaduse (ja kui ta ei saa teist inimest mõjutada, pole see enam ju absoluutne vabadus), siis võrdsuse puhul kaob võrdsus ära ilma võrdlusmomendita, esiteks, ning teiseks - inimesel on vaja juhti. Kõik.


Kolmandaks mõisteks oli vendlus, mis on huvitav, kuna kui esimesed kaks üksteist välistavad (vabadus välistab võrdsuse), siis vendlus on esiteks teemaväline, mitte seostudes nende väidetega, ning mitmes mõttes ka ebavõrdsuse allikas. Vendlus tolle fraasi kontekstis tähendas põhimõtteliselt sama, mis aastasada hiljem "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!". See pidi kokku tooma noodsamad Pariisi agulirotid ning andma neile tollesama meie-tunde, millest rääkisin ka eelmises postis. Üks suur pere, kus kõik vennad võitlevad suure kurja onu vastu, kes neile liiga teeb. Väike reductio ad absurdum - vendlus eeldab, et üks on vanem kui teine; vanem vend peab noorema eest hoolitsema; ebavõrdsus on loosungisse sisse kirjutatud üht- või teistpidi.


Selle pika arutelu mõte oli lahti seletada, kuidas üks kaunis ja pateetiline loosung on tegelikult suhteliselt mõttevaene ning mittemidagiütlev, põhimõtteline sofism. Sama kipub olema ka tänapäeva loosungitega (ja mitte üleüldiste, globaalsete või ideoloogilistega, vaid ka väike "ma armastan sind igavesti" või "ausus on kõige tähtsam").
Ma kordan nagu katkine grammofon, et postmodernismis on kadunud suured narratiivid, aga tõega, nii on, ja sellepärast kasutavad inimesed neid suuri narratiive pisut nagu haarates selle kadunud turvatunde järgi ja natuke sellepärast, et need kõlasid vanaema salmikus jube ilusasti.


Niiet ühesõnaga - järgmine kord vandudes armastust, mõelge järgi, kas see ikka on armastus; lubades olla lõpuni aus, mõelge, kas see ikka on võimalik; rääkides oma tõelisest truudusest, katsuge mõelda... Katsuge mõelda. Ehk satub teie vastu tõeline idealist ning tema ei mõista, et mõned inimesed kasutavad sõnu ainult fonotaktika pärast; et mõnikord on keegi tõesti Aus - ja see, see on kõige jubedam kõigest. Inimesed ei kannata ausust.

Nii paljud asjad on "sobimatud" - ja nii paljud asjad tõesti ka on, ent tuleb tõdeda, et pool igasugusest sotsiaalsest koodeksist on lihtsalt pelk kest. Otsekohesus on kuidagi teisejärguline, miski, mida peetakse labaseks ja matslikuks. Isegi lapsed, kes ütlevad asjad välja, nii nagu on, saavad seltskonnas halvakspanu osaliseks - "nii ei tohi öelda". Aga miks, kui see kord nii on? Loomulikult ei õigusta ma siin mingisuguseid solvanguid või "ärapanemist" või muud, ent konkreetne ja tavaline ausus, mis on sellel viga? Lõppkokkuvõttes tuleb see ju ainult kasuks. Samas, täiskasvanud väga harva üldse oskavad otsekohesed olla; tavaliselt võetakse teiste inimeste vigu justkui võimalusi neile halvasti öelda. Seepärast on tõenäoliselt ka niipalju reegleid, kuidas ja mida öelda võib.

Ma tean ise omast käest, et brutaalne ausus tuleb enamikes olukordades pigem kahjuks, kui kasuks (ent olgem ausad, ma pole sageli ka mitte aus, vaid terav). Sellegipoolest on tore teada, et on inimesi, kes ka mõtlevad selle üle, mis neile öeldakse. Mina teen väga selgelt vahet, kas keegi tõesti soovib mulle viidata mõne vea, mida teen/teinud olen, või soovib ta lihtsalt halvasti öelda või mind paika panna. Mõlemal juhul on neil see õigus - konstruktiivsuse koha pealt jätan teie otsustada, kumb parem variant.


Kirjutan seda Ilmatsalus - lõpuks jõudsime ka siia. Kala on toidetud ja rõõmus, põtkib vahepeal vastu akvaariumiklaasi; mina olen ka toidetud ja rõõmus, aga mina ei põtki vastu klaasi.
Minu suurest seenekastme-frenzyst sai pelmeenitaldrik. Parre, Kaarel ja Taavi jõuavad ka varsti siia, väike saunateema. Mõnus. Täna on kuidagi väga lebo tunne, midagi teha ei viitsi (kuigi lugesin neid Pulleritsu artikleid). Homme peab minema ärksamaks, sest homme on tähtaeg tööl. Yard on niikuinii igasugusest schedule'ist maas, nüüd pean mina olema eeskujuks. Yiihaa. See nädal on peale mechi ka electric asjad vaja üle vaadata. Niiet ühesõnaga, peaks vist tööd tegema hakkama.
Uku ka torgib juba, niiet -
cheers.
Ma hoomasin ära, et sõbrapäev on, alles siis, kui oma telefoni vaatasin ja seal sõnumeid nägin. Ja leidsin raffaello 8-packi, mis iseenesest on tore, aga nüüd on voodi kookoshelbeid täis.
Uku tuterdab köögis ja üritab hommikusööki valmistada. Muna, ilmselgelt. Tudengite toidulaud on hämmastavalt rikkalik - muna, kartul, pelmeen. Täna õhtul lubasin teha seenekastet. Midagi teistsugust.


Lugesin Pulleritsu saadetud artikleid ja need panid mind natuke mõtlema, aga mitte palju. Kogu see vingumine kollase vs valge ajakirjanduse üle on natuke mõttetu, õigemini on see surnud ring. Esiteks on inimesed rumalad. Andke andeks, filantroobid, ent see on lihtsalt üks fakt, mida tuleb konstateerida. Ajakirjandusel on seega kaks võimalust, kas minna vooluga kaasa (ehk pakkuda tarbijale, mida too nõuab) või käituda normatiivselt, mitte andes lugejale võimalust arvata, et Tissi-Maarjani koht on Postimehes. Loomulikult on Eesti väike ja vaene, juhul kui ajakirjandus ei kasutaks läikivat paberit ja Maxima sooduspakkumisi, ei jääks ta ellu. Tõde? Vale.
Eestlastele, rohkem kui teistele, on tähtis prestiiž. Seda on näha nii pikkades luksusautode rivides, Lollidekülas kui ka Estonia esietendustel, kus ülikondades mehed ja õhtukleitides naised kristallpokaalidest konjakit limpsivad ning pillavad päheõpitud lauseid heliteose pihta, mida nad tegelikult ei hooma - ent see annab hea võimaluse olla sophisticated, väita, et peale pangaarve on kõrgel tasemel ka intelligents. Miks oli mõned aastad tagasi Paolo Coelho nimi pidevalt kõmulehtede esikaantel? Kuna Eesti juhtivblondiinid (näiteks Trinity) rääkisid säravsilmil, kuidas Coelho on nende suur juht ja õpetaja; autor pakkus vaimueliidist välja jäänutele võimaluse osta killukese "suurt mõttemaailma", filosoofilisi elamusi, mis muidu vaid NoKu või Sirbi jüngritele paslikud; Coelho andis lumpenile võimaluse kirjutada oma hobiks "filosoofia", ta oli justkui pilet kõrgelennuliste mõtete maailma, mitte keegi ei küsinud, mis see filosoofia siis ikkagi oli.
Ehk ma mõistaksin "Piedra jõe" menu usuhullude seas, ent "Alkeemik" - jutustus printsist ja lammastest, mis mitte kuidagi ei küündi "Väikese Printsi" naiivse minimalismini - näitab vaid seda, et tähtsam tegelikust väärtusest ja sisust on label.
Seega, kõige lihtsam viis tõsta ajakirjanduse väärtust, oleks seda lihtsalt tõsta. Müüa kvaliteeti. Mulle meenub variant Eliit-piimaga (vms): tavaline toode, mida müüakse eliidile. Loomulikult ostab seda ka Hannes, kes mitte mingite standardite järgi mitte ühtegi eliiti ei kuulu, ent see annab talle võimaluse vähemalt hetkeks seda teha.
Eestist on broadsheet'id praeguseks täiesti kadunud, nii formaadilt kui sisult. Mõeldamatu oleks kas EPL või PM broadsheetiks muuta, see ehmataks lojaalseid telllijaid. Mõistmatuks jääb, miks ei tooda turule täiesti uut lehte (jah, ma juba tean, raha pole, bla bla). Leht võiks olla väikese tiraažiga (alustuseks) ning pakkuda puhast valget ajakirjandust - poliitika, äri, arvamus jne; pakkuda seda broadsheeti formaadis ning professionaalsete kvaliteetajakirjanike poolt. Marketingi pool peab müüma "eliitlehte", midagi sellist, mille lugemine tõstab su IQ'd vähemalt 15 palli võrra.
USA turul on ajakiri "Avenue",mis jälgib rikaste tegemisi. Ajakiri jälgib väga täpselt, et tema lugejaskond jääks ainult rikaste hulka (ehk siis aastapalgaga üle $100 000); sellega müüvad nad kindlat kvaliteeti, ent ka tõika: kui sa loed meie väljaannet, oled sa rikas.

Sama reklaamitrikki kasutas ju ka Apple oma Macide ja iPodidega (siinkohal mõtlen ma just seda Apple'i uut tulemist, valgete kõrvaklappide põlvkonda). Hea küll, jätame kõik infotehnoloogilise sellest mõtiskelust välja, vahet pole, kumb on parem, Mac või PC. Ilmselge on aga see, et Maci kasutajaskonna vahel valitseb ühtekuuluvustunne, teadmine, et teine Maci omaja peab samuti olema keskmisest jõukam (vaadates praegust sülearvutiturgu, maksavad Macid oma kaks korda rohkem). Samas ei osteta mingisugust ülitehnoloogiat, vaid helendavat õuna arvuti kaanel. Ostes MacBook Airi, ei mõtle sa sellele, et oh, mul on nüüd üliõhuke arvuti (mida kuradit sa sellega peale hakkad?), vaid sellele, et kui ükskõik kes sind kohvikus või loengus jälgib, teab - sa suutsid 30k (ehk siis maksimumõppelaen, millega peaks omandama hariduse ja elama) panna ühe keskmisest õhema arvuti alla. Kõik teavad, ja kõik mõtlevad. Welcome to iGen.


Samas ei saa "süüdistada" ainult osavaid marketinginippe, oma kaalukus on siin ka valitseval ajastul. Postmodernism as such on natuke liiga äraleierdatud, ent üleüldine mittekuuluvus laseb justnimelt sellistel võlts-identiteetidel vohada. Kui enam ei eksisteeri mingit üldist kuuluvust, grupiteadvust, kindlaid valikuid, mida inimene peab tegema, kaob tal ära ka üks kõige tähtsamaid tundeid - pärisnimega karjainstinkt, ent mõned sotsialistid-romantikud nimetaksid seda "meie-tundeks" või "ühtekuuluvuseks" või muuks sääraseks. Mina teen, sest tema teeb ka. NIimoodi tekib mul tunne, et ma teen midagi ilmselgelt õigesti. Niimoodi tekib mul alteadlik tunne, et ma ei ole üksi, et mul on mõttekaaslasi, et ma järgin mingit malli ja ei kaldu sellest kõrvale. See on inimlik vajadus ning me teeme seda kõik, jah, isegi sina, kes sa teiste arvamusest ei hooli. Ükskõiksus on samuti valik.
Säärased "eliit"-id-d lasevad inimestel ennast defineerida läbi teiste, lasevad neil kuuluda mingisugusesse määratlemata subkultuuri (sul puuduvad kohustused, jääb anonüümsus), ilma tegelikult kuhugi kuulumata.
Enne ipode invasiooni olid mp3-kõrvaklapid mustad. Oli muidugi ka disanipededele mõeldud värvilisi komplekte, ent enamjaolt inimesed ei mõelnud, millised nende (nööp!)kuularid välja nägema peaksid. Ipode tootjad mõistsid, et juhul kui inimene ostab ipo, tahab ta seda teistele näidata. Väikest mängijat hoitakse tavaliselt ka taskus või kotis, kus seda näha pole. Selge lahendus - valged kõrvaklapid. Alates invasioonist läks aega mõni kuu, kuni tänavapilti ilmusid ka teised valged kõrvaklapid, nii Sony, Sennheiseri kui Lasnamäe putkade omad. Sest et palju lihtsam on osta valged kõrvaklapid ja näha välja nagu ipo omanik, kui osta endale päris ipo. Ja olgem ausad, kõrvaklappide värv ongi ainus erinevus teiste mp3-mängijatega.



Cheers.

reede, 13. veebruar 2009

Esimene koolinädal uuest semestrist on lõppenud. Tunduvalt edulisemalt, kui eelmise semestri oma (majandusteooria? õpioskused?). Ütleme nii, et muljed on kahesed. Kolmesed ehk isegi.
Ma võtsin 40AP, millest tõenäoliselt läheb 2 maha (Laste joonistused, mille ma võtan järgmine aasta lihtsalt), ja see ei tundu eriti hea mõte, eriti kui vaadata näiteks Uudise Sotsioloogiat (Pullerits), mis on üks minu lemmikainetest kahtlemata (nagu me teame, eelistan ma varianti, mis ka midagi annab ning kus peab päriselt midagi tegema mingisugusele mannavahupulbrile, mis paraku meie kõrghariduses parasjagu tooni annab), ent sellegipoolest mahukas ning töödnõudev. Nagu ka kõik ülejäänud 14 ainet.
Ma ei hooma veel päris täpselt, et ma suutsin kell kaheksa hommikul üldse millestki aru saada, ent millegipärast mind köitis kõik. See, et meile ei räägita sümbolilise interaktsionismi paradigmast (mis on kahtlemata väga tore ja kasulik teadmine, ent üleüldine leierdamine igasuguste ismide ja aalide ümber ei anna praktilisi tulemusi. Enamasti), see, et meilt eeldatakse täpsust, maksimaalset tulemust, pingutust - mis on selles negatiivset? Rääkimata tegelikest nõudmistest. Mis on siis lugeda kahte ajalehte (oh sa püha pärgel mis ületamatu obstaakel!), ühte raamatut (jah, tegelikult on kohustuslik vaid üks, kuigi soovitan lugeda ka kõiki teisi, juba sirvisin ja lugesin ja, mis seal ikka, head olid) ning tõusta ühel päeval natuke varem kui tavaliselt. Pigem on tegu Pulleritsu ümbritseva hirmu oreooliga, selline hõngus, et ohsakurask, seekord ei saagi hakkama niimoodi, et õpin mingid mõttetud fraasid enne eksamit pähe ja ajan õppejõule kõrgelennulist häma vormides lauseid, millest mitte ükski normaalne inimene ühtegi mõtet välja lugeda ei suuda. Olgem ausad - need, kes teda kritiseerivad ning teda väga tumedates toonides kujutavad, on need, kes ei saa/saanud hakkama. Ja kelle süü see siis on? Häirima hakkab vaikselt tendents rumalust idealiseerida, kuidagi leida lohutust sellest, et kui ma milleski läbi kukun või hakkama ei saa, siis ma võitlen mingi süsteemi vastu, mitte ei ole selle ori. Mis on debiilsus. Ülikool ei ole enam keskkool, kus sa korjad hindeid selleks et emme käest uut Terranova pluusi saada. Ülikoolis õpid sa ainult iseenda jaoks, teadmised, mis sa saad, ei ole selleks, et need pärast eksamit unustada (välja arvatud majandusteooria minu puhul, milles puudusid igasugused teadmised nii enne kui pärast eksamit). Niiet ühesõnaga, selle pika tiraadi lõpetuseks, Pullerits on nõudlik. Ja mina olen maksimalist. Ma arvan, et see klapib.

Teine tore aine on meedia regulatsioon, mille temaatika on huvitav ning ääretult kasulik, ent tunniplaan on natuke paha (kella kaheksast on juba materjali pähe taotud). Selle üle ma ei virise, ongi hea, aga Harro-Loit oli vist natuke häälest ära, igatahes konspekteerimiseks pidi kõrvu üle keskmise teritama. Mis oli väsitav. Mis raskendas keskendumist. Järgmine nädal kolime standard esipinki tagasi. Aga mul on juba tunne, et diskussiooni saab ja teadmisi ka; kaasuste uurimine ja lahendamine? Väga kasulik. Üleüldse on viimaks ometi tunne, et ma olen Ülikoolis.


Oeh. Nii palju koolijuttu. Eks ma olen selle peale palju mõelnud, pärast esimese semestri vohavat mõttetust; et kas bakalaureus ikka üldse on midagi väärt, kui meile lauslollust õpetatakse (või pigem, kui meist eeldatakse lauslollust); selle semestri algus aga tõestas mulle, et nii valik kui ka kõik muu oli väga õige. Kursus on ka vist enam-vähem alles jäänud, üks on isegi juurde tulnud - Sten Mahov nimeks. Eile oli Place'is selline väga vaikne istumine, kus ka temaga tutvutud sai (mul oli nii kahju, kui ta pidi oma seitmendat korda vastama stamp-küsimusele "miks just ajakirjandus?"). Einoh, poiss on virk ja kraps, tubli laps, nagu ütleks vanaema, aga tõsisemates toonides - on alati tore vaadata, kui keegi midagi päriselt tahab ja selle siis ka ära teeb. See tõstab nii tema eneseusku kui teiste usku temasse. Igatahes kadus ta kuidagi ära, kõik kadusid tegelikult, sest Place pandi kinni ja meie läksime standard Illegaardi. Kaarel lasi üle ja sörkis kuskile mujale kellegi teisega; meil oli lõbus küll, ma lihtsalt sõitsin mingile itaallasele sisse ja konstateerisin tõika, et me nüüd istume siin (kuidas nad kõik alati itaallased on?) ja, noh, istusime siis. Siis kui aeg juba väga hiliseks kiskus, ei olnud minust enam asja ka lauajalgpalli mängides - sardiinist küll (ta oli Sardiiniast). Mingi hetk tuterdasime kodu poole ja ma üritasin kõigest väest Ukule selgitada oma sotsiaalsete peegelduste paradoksi, aga ma peaksin selleks valima parema aja ja koha. Vist.
Igatahes mina olen nüüd ärkvel ja maksan intresse eelmise õhtu eest, samas kui see pisike traktor siin kõrval hambad laiali magab. Või oleks poliitiliselt korrektsem öelda, nurrub? Who gives any.

Täna läheme Ilmatsallu tõenäoliselt, saan oma kalale süüa anda. Ta on eriti lahe kala, ujub tagurpidi ja teeb muid trikke. See on huvitav viis leinast ülesaamiseks (Vibra suri ära hiljuti, Dünamo on ikka elus).


Mulle meeldib suure koormuse variant, ma tahan hakata ka ühte teist teadusartiklit kirjutama (lisaks siis poliitilisele kommunikatsioonile Eestis, ent see on selline...Laialivalguv ning mitte väga innovatiivne; pisikeste mööndustega väidab ta ju siiski seda, et inimesed on poliitiliselt kallutatud (oi, kas tõesti?) meedia mõjutusel ning et sagedamini märgatakse negatiivset mõjutamist, kui positiivset; kunagi lisan siia hüpoteesid ka. Pealegi nõuab see kontentanalüüsi aastast 2003 ja muud sellist, ühesõnaga on see pikk ja mahukas teema.
Teine oleks siis see sotsiaalse peegelduse paradoks; mis kõige üldistatumalt seisneks siis selles, et kui minu reaalsus tuleneb kellegi teise reaalsusest, siis ka tema reaalsus tuleneb minu reaalsusest (ehk kõik mõjutavad kõiki); kõik on üksteise peeglid, selles seisnebki paradoks. Seda hakkan kindlasti kirjutama, see on hästi huvitav teema.

Teoorias tahaksin uurida ka internetikogukondi (jah, nagu näiteks 4chan.org) ja kuidas need mõjutavad inimese eraelu; virtuaalse identiteedi küsimust - kas virtuaalne id on midagi muud kui reaalne id? Mis teeb teda vähem reaalseks? Ja muidugi 4chani näitel, mis peaks olema määratlemata, piiritlemata, tsenseerimata koht, on tegelikult vägagi määratletud (nii 4chan ise kui siis need inimesed, kes seal käivad, on väga selgesti reglementeeritud käitumismallid); piiritletus on seal samuti ning kasutatakse ainult üksteisele arusaadavat slängi, reference ja muud säärast; (go to /v/, pretend it's /b/, mis tavainimesele tundub täiesti arusaamatu lause, viitab tegelikult erinevatele foorumitele; 4chani all mõtlen mina (ja teised) enamasti ikka 4chan Randomit, mis on kuulsaks (või kurikuulsaks saanud) kui the shithole of Internet; seal on lubatud kõik (ja ma mõtlen tõesti kõik, alates anaalhuumorist lõpetades lastepornoga), ehk siis materjal on suhteliselt... Noh, ta võib riivata, ütleme nii. /V/ oli aga minu mäletamist mööda videomängude foorum... Või fotograafia.... Või noh, rahumeelne. Ja see fraas tähendab siis seda, et mine videomängude foorumisse, käitudes nagu sa oleksid Randomis. Elik lae üles mõni rape tentacle ja sa saad Randomis hiilata sellega, et tegid midagi eriliselt toredat).
Tsensuuri kohta ka niipalju, et 4chanis toimib väga karm enesetsensuur. Sinna laetakse sekundis üles sadu sõnumeid, ehk siis - kui sinu sõnum ei paku piisavalt huvi (iga sõnumiga laetakse üles ka pilt), kaob see lihtsalt ära ja keegi ei saa seda kunagi lugeda. Huvipakkuvad pildid eeldavad aga... anaalseid, vaginaalseid, blasfeemilisi või rassistlikke elemente. Seega - toimib küll tsensuur, mingisugune otsimine püha tõe järgi, tehes seda nii, et ka kõige hullemad rõvedused tuuakse kõigi palge ette. Sellepärast, et We are the Anonymous, we are the Internet, Expect us

Suht anonüümne neh.


Uku ikka veel mängib traktorit siin kõrval, mis tähendab, et ka mina mõtlen ehk kerra tõmbamise peale. See annab võimaluse mingi hetk üles ärgata ning hakata kooliasju tegema ja ka tööd; minu arusaamist mööda on minu sellekorrane laev haigem kui kõik ülejäänud kokku, Shipyard ei oska ega tee midagi, raportid on pikad ja aeganõudvad, kontrollimist vajavat on palju... Mõnes mõttes tahaksin tagasi Rolls Royce'i. Aga, tööd peab tegema, eksole.


Järgmise postini siis, tõmban kerra oma tumedate linade vahel. Ja nurrun kaasa.