kuigi ööst saab kohe hommik ning homseks Pulleritsuks vaja terve küljendus vormistada, pääsevad millegipärast mõtted alati valla siis, kui seda kõige vähem vaja oleks.
Pealegi mina kui the Queen of procrastination võin julgelt vähemalt kolm tundi veel oodata, et midagi tegema hakata. Kuigi esialgne plaan on olemas - veetsin 3 ja pool tundi pangakaardiga joonestades ning kalligraafiapliiatsiga pealkirju maalides, mõeldes täpselt küljendusreeglite ning inimpsühholoogia peale. Viimaks möönis Uku mulle sõbralikult tõika, et töö tuli esitada ühe, mitte kahe A4 peal. Pettumus oli suur, hakkasime hoopis Monopoly mängima.
Pole vist vaja mainidagi, et ma tegin nii Mari kui Uku tühjaks, tuimalt. Ehk alguses isegi mitte niiväga, ent kui Uku minu hotelliga Vine Streetile sattus, ootas teda ees pankrot. Less is not more.
Olen Delfit refreshinud sagedusega 14 korda minutis, sest parem on vaadata, ega maailmas midagi uut ei juhtu, kui teha, mida vaja; olen käinud külmkapi juures, et sealt võtta üks kohuke, siis süüa otse pannilt kolm makaroni, siis vaadata, kas meil piima on, veenduda, et on, ja tagasi minna, siis võtta killuke juustu, siis vaadata uuesti piima, et veenduda, et see pole kolm nädalat vana.
Miks on nii raske asju lihtsalt ära teha?
Artikli poole, mis meil lugeda on, ei julge ma üldse vaadata. Kui ma veel kunagi pärast seda kursust pean lugema kohutavat nutulaulu teemal "kõik maailma ajalehed surevad välja", siis pean kedagi lööma. Ma arvan, et minust saaks Ameerikas järgmine Pulitzer, puhtalt seetõttu, et lööksin neid kõiki oma optimismiga. Sest ajalehed ei sure välja. Samas, ameeriklased pole kunagi eriti kirkad kriidid karbis olnud (C.H.A.N.G.E.), niiet midagi erilist polnudki siit loota.
Eile öösel mõtlesin pikalt (jälle) Ameerika ja Euroopa ühiskondade paratamatu erinevuse peale, ja kui õnnetult see USA-s toimib; on selge, et Euroopas on palju nö kirjutamata seadusi, mis on meisse jäänud traditsionaalsete käitumismustrite ja usu tõttu (kristlik maailmapilt). Seadused reguleerivad maailma, ent keegi ei pea neid tundma ega pähe õppima, et olla seaduskuulelik kodanik.
Uues Maailmas on aga lubatud kõik, mis pole keelatud. Seetõttu tulebki välja anda mitmeid naeruväärseid seadusi ning seetõttu toimub seal ka tobedaid kuritöid. Neil puudub sisemine moraalitunnetus, kuna ei eksisteeri mingit "Ameerika kultuuriruumi", seal on kas Melting Pot või Salad Bowl ja mõlemad variandid on ühteviisi halvad nii mõjuvõimsa riigi toimimiseks. Kuigi Euroopa hakkab vaikselt ära keerama, nagu vana õlitamata masin, mis püsib ainult sellepärast, et ta muud ei oska.
Ülevalpool on rahvastiku vananemine eriti suureks probleemiks saanud; ma ei ole kunagi mitte ühtegi pidi heaoluühiskonda toetanud ning loodan, et ta saab oma esimesed vitsad varsti (tegelikult USA sai nad juba aastakümneid tagasi ja võttis sealt ka õppust, ka Rootsi sai finantskriisiga väikese õppetunni). Veel ebatoimivamat ühiskonnavormi annab välja mõelda (olgu, kommunism, ent ega heaoluühiskond sealt kaugel pole). Kui toetada nõrku, väeteid, haigeid, vanu ja võimetuid, tähendab see nende esiletõstmist ning nõrkuse muutmist kasulikuks. Kui inimesele on kasulikum olla töötu või haige, kui töötada, valib ta kasulikuma variandi. Tegelikus elus on loomulikult palju inimesi, kes ausalt edasi töötavad, ent riigilüpsjaid on isegi Eestis, kus toetused tegelikult naeruväärsed. Riikides nagu Taani, Norra või Rootsi on ääretult palju neid, kes mõne suure toetuse ning väljamõeldud hälbe luti otsas mõnusalt ära elavad.
Riik/ühiskond on täpselt nii tugev, kui tema võime bikollateraalseks tasakaaluks. Need, kes annavad, saavad; need, kes saavad, annavad. Kui eeldada, et ainult need, "kellel on rohkem", peavad pidevalt andma ja aitama, siis toimib siin väga suur ebavõrdsus.
Vaatame lihtsat probleemi - astmelist tulumaksu. Ütleme, et riigi praegune tulumaks on 20%, tulumaksu astmeliseks muutumisel maksab vaesem pere 17% ning rikkam pere 33% tulumaksu. See tähendab seda, et rikkama kaotus on kordades suurem, kui vaese võit.
Mingisuguses jänkudega muinasjutumaailmas on see loomulikult tore - kurjadelt-pahadelt rikastelt onudelt võetakse nende röövitud ja varastatud saak ära ning jaotatakse kõikide vaeste vahel. Tõde on aga see, et kelleltki, kes on elus hästi hakkama saanud, võetakse ära rohkem, kui elus mitte nii hästi hakkama saanule antakse.
Kohe tuleb humanistide kari oma "aga töötu üksikema viie lapsega... aga kuripaha ärimees, kes on ainult pettuse ja valega endale varanduse kokku ajanud..."
Kui eeldada, et see edukamate punt on ainult petturid ja valetajad, tuleb eeldada seda ka nõrgemate puhul. Tuleb eeldada, et paljud neist lihtsalt kasutavad oma olukorda ära. Kui eeldada, et ühed on halvad ja teised head, oleme tagasi jõudnud keskikka või mentaliteeti, mis toimis kindlasti, ent enne renessanssi.
Põhjamaade puhul tuleb kindlasti meelde tuletada fakti, et neil tõesti on raha, mida kulutada, ning miks mitte teha seda vaeste aitamiseks?
Esiteks ei jätku raha piisavalt; toetatavad inimgrupid üldjuhul ei paljune, rahvastik vananeb ning neid inimesi, kes suudaksid teiste eest maksta, jääb aina vähemaks.
Pisut statistikat USA-st 20 aastat tagasi. Kujutage ette, milline võib olukord olla praegu.
USA eelarvest kulutatav protsent aastal 1991:
eakatele 30%
haridusele 2%
Tööjõuliste inimeste arv ülalpeetavate (sotsiaaltoetustest elavate) kohta:
1949: 13
1990: 3,4
2030: 1,9
Ühiskond saab toimida julgustades edu, toetades tugevaid ning aidates neid, kellel abi on vaja, ent mitte äraelamiseks, vaid ühiskonnas hästi hakkamasaamiseks. Juba banaalsuseni on korrutatud vanasõna: ära anna näljasele kala, anna talle õng. Ja see on kõige õigem fraas - tänapäeva inimestel on mingisugune indulgentsi vajadus, annetades kuus 5 dollarit suvalise Aafrika lapse toetamiseks (palju tõenäolisemalt mõne sotsiaaltöötaja suitsupaki katteks) saame me justkui paremateks inimesteks; inimestel pole vajadus aidata mitte selleks, et aidata, vaid selleks, et tunda ennast parematena.
Kui ei eksisteeriks haledaid, ei eksisteeriks ka halastust, seda, mida propageerivad kõik "armastuse saadikud", alates Ema Teresast lõpetades Gandhiga. Guess what, nii ei saa. See on üks kahest elementaarsest inimese valitsemise reeglist:
pane ta tundma süüd
kaota ära ta Mina
Meie moraalisüsteem on selles vallas kõige paremini toimiv; esiteks propageeritakse altruismi ning luuakse "isekusele" ümber meeletu negatiivsus. Mis on halba endale hea tegemises? Enese valimises üle teiste? Igal inimesel peaks olema vabadus teha seda, mida ta soovib, ilma teisi riivamata. Ent ei, me peame elama teiste jaoks, vastasel juhul oleme halvad.
See on esimene samm - kaotada ära inimese Mina. Ta püüab anda endast kõik Teistele, ta kaotab ära iseenese soovid ja eesmärgid, kõik, mida ta teeb, on suunatud Teistele.
Seejärel ta mõistab, et tal on ikkagi Tahtmine. Et ta Tahab midagi, et temas tekib mingisugune "isekas" soov. See paneb teda tundma halvasti, kuna endale ei tohi midagi head soovida, vaid teistele.
See omakorda paneb teda tundma süüd - tema ei saa olla hea inimene, tema ei saa kunagi nii puhtaks ja õilsaks ja teistele elavaks. Tema ei saa kunagi olla võrdne Suure Juhiga, olgu see siis Gandhi või Teresa või mõni kuri vunts.
Inimesi on nii lihtne vallutada.
Ma ei saa aru, miks keegi seda ei mõista.
Ühiskonnas, kus haletsemist peetakse vooruseks, on midagi tõeliselt viltu.
Pealegi mina kui the Queen of procrastination võin julgelt vähemalt kolm tundi veel oodata, et midagi tegema hakata. Kuigi esialgne plaan on olemas - veetsin 3 ja pool tundi pangakaardiga joonestades ning kalligraafiapliiatsiga pealkirju maalides, mõeldes täpselt küljendusreeglite ning inimpsühholoogia peale. Viimaks möönis Uku mulle sõbralikult tõika, et töö tuli esitada ühe, mitte kahe A4 peal. Pettumus oli suur, hakkasime hoopis Monopoly mängima.
Pole vist vaja mainidagi, et ma tegin nii Mari kui Uku tühjaks, tuimalt. Ehk alguses isegi mitte niiväga, ent kui Uku minu hotelliga Vine Streetile sattus, ootas teda ees pankrot. Less is not more.
Olen Delfit refreshinud sagedusega 14 korda minutis, sest parem on vaadata, ega maailmas midagi uut ei juhtu, kui teha, mida vaja; olen käinud külmkapi juures, et sealt võtta üks kohuke, siis süüa otse pannilt kolm makaroni, siis vaadata, kas meil piima on, veenduda, et on, ja tagasi minna, siis võtta killuke juustu, siis vaadata uuesti piima, et veenduda, et see pole kolm nädalat vana.
Miks on nii raske asju lihtsalt ära teha?
Artikli poole, mis meil lugeda on, ei julge ma üldse vaadata. Kui ma veel kunagi pärast seda kursust pean lugema kohutavat nutulaulu teemal "kõik maailma ajalehed surevad välja", siis pean kedagi lööma. Ma arvan, et minust saaks Ameerikas järgmine Pulitzer, puhtalt seetõttu, et lööksin neid kõiki oma optimismiga. Sest ajalehed ei sure välja. Samas, ameeriklased pole kunagi eriti kirkad kriidid karbis olnud (C.H.A.N.G.E.), niiet midagi erilist polnudki siit loota.
Eile öösel mõtlesin pikalt (jälle) Ameerika ja Euroopa ühiskondade paratamatu erinevuse peale, ja kui õnnetult see USA-s toimib; on selge, et Euroopas on palju nö kirjutamata seadusi, mis on meisse jäänud traditsionaalsete käitumismustrite ja usu tõttu (kristlik maailmapilt). Seadused reguleerivad maailma, ent keegi ei pea neid tundma ega pähe õppima, et olla seaduskuulelik kodanik.
Uues Maailmas on aga lubatud kõik, mis pole keelatud. Seetõttu tulebki välja anda mitmeid naeruväärseid seadusi ning seetõttu toimub seal ka tobedaid kuritöid. Neil puudub sisemine moraalitunnetus, kuna ei eksisteeri mingit "Ameerika kultuuriruumi", seal on kas Melting Pot või Salad Bowl ja mõlemad variandid on ühteviisi halvad nii mõjuvõimsa riigi toimimiseks. Kuigi Euroopa hakkab vaikselt ära keerama, nagu vana õlitamata masin, mis püsib ainult sellepärast, et ta muud ei oska.
Ülevalpool on rahvastiku vananemine eriti suureks probleemiks saanud; ma ei ole kunagi mitte ühtegi pidi heaoluühiskonda toetanud ning loodan, et ta saab oma esimesed vitsad varsti (tegelikult USA sai nad juba aastakümneid tagasi ja võttis sealt ka õppust, ka Rootsi sai finantskriisiga väikese õppetunni). Veel ebatoimivamat ühiskonnavormi annab välja mõelda (olgu, kommunism, ent ega heaoluühiskond sealt kaugel pole). Kui toetada nõrku, väeteid, haigeid, vanu ja võimetuid, tähendab see nende esiletõstmist ning nõrkuse muutmist kasulikuks. Kui inimesele on kasulikum olla töötu või haige, kui töötada, valib ta kasulikuma variandi. Tegelikus elus on loomulikult palju inimesi, kes ausalt edasi töötavad, ent riigilüpsjaid on isegi Eestis, kus toetused tegelikult naeruväärsed. Riikides nagu Taani, Norra või Rootsi on ääretult palju neid, kes mõne suure toetuse ning väljamõeldud hälbe luti otsas mõnusalt ära elavad.
Riik/ühiskond on täpselt nii tugev, kui tema võime bikollateraalseks tasakaaluks. Need, kes annavad, saavad; need, kes saavad, annavad. Kui eeldada, et ainult need, "kellel on rohkem", peavad pidevalt andma ja aitama, siis toimib siin väga suur ebavõrdsus.
Vaatame lihtsat probleemi - astmelist tulumaksu. Ütleme, et riigi praegune tulumaks on 20%, tulumaksu astmeliseks muutumisel maksab vaesem pere 17% ning rikkam pere 33% tulumaksu. See tähendab seda, et rikkama kaotus on kordades suurem, kui vaese võit.
Mingisuguses jänkudega muinasjutumaailmas on see loomulikult tore - kurjadelt-pahadelt rikastelt onudelt võetakse nende röövitud ja varastatud saak ära ning jaotatakse kõikide vaeste vahel. Tõde on aga see, et kelleltki, kes on elus hästi hakkama saanud, võetakse ära rohkem, kui elus mitte nii hästi hakkama saanule antakse.
Kohe tuleb humanistide kari oma "aga töötu üksikema viie lapsega... aga kuripaha ärimees, kes on ainult pettuse ja valega endale varanduse kokku ajanud..."
Kui eeldada, et see edukamate punt on ainult petturid ja valetajad, tuleb eeldada seda ka nõrgemate puhul. Tuleb eeldada, et paljud neist lihtsalt kasutavad oma olukorda ära. Kui eeldada, et ühed on halvad ja teised head, oleme tagasi jõudnud keskikka või mentaliteeti, mis toimis kindlasti, ent enne renessanssi.
Põhjamaade puhul tuleb kindlasti meelde tuletada fakti, et neil tõesti on raha, mida kulutada, ning miks mitte teha seda vaeste aitamiseks?
Esiteks ei jätku raha piisavalt; toetatavad inimgrupid üldjuhul ei paljune, rahvastik vananeb ning neid inimesi, kes suudaksid teiste eest maksta, jääb aina vähemaks.
Pisut statistikat USA-st 20 aastat tagasi. Kujutage ette, milline võib olukord olla praegu.
USA eelarvest kulutatav protsent aastal 1991:
eakatele 30%
haridusele 2%
Tööjõuliste inimeste arv ülalpeetavate (sotsiaaltoetustest elavate) kohta:
1949: 13
1990: 3,4
2030: 1,9
Ühiskond saab toimida julgustades edu, toetades tugevaid ning aidates neid, kellel abi on vaja, ent mitte äraelamiseks, vaid ühiskonnas hästi hakkamasaamiseks. Juba banaalsuseni on korrutatud vanasõna: ära anna näljasele kala, anna talle õng. Ja see on kõige õigem fraas - tänapäeva inimestel on mingisugune indulgentsi vajadus, annetades kuus 5 dollarit suvalise Aafrika lapse toetamiseks (palju tõenäolisemalt mõne sotsiaaltöötaja suitsupaki katteks) saame me justkui paremateks inimesteks; inimestel pole vajadus aidata mitte selleks, et aidata, vaid selleks, et tunda ennast parematena.
Kui ei eksisteeriks haledaid, ei eksisteeriks ka halastust, seda, mida propageerivad kõik "armastuse saadikud", alates Ema Teresast lõpetades Gandhiga. Guess what, nii ei saa. See on üks kahest elementaarsest inimese valitsemise reeglist:
pane ta tundma süüd
kaota ära ta Mina
Meie moraalisüsteem on selles vallas kõige paremini toimiv; esiteks propageeritakse altruismi ning luuakse "isekusele" ümber meeletu negatiivsus. Mis on halba endale hea tegemises? Enese valimises üle teiste? Igal inimesel peaks olema vabadus teha seda, mida ta soovib, ilma teisi riivamata. Ent ei, me peame elama teiste jaoks, vastasel juhul oleme halvad.
See on esimene samm - kaotada ära inimese Mina. Ta püüab anda endast kõik Teistele, ta kaotab ära iseenese soovid ja eesmärgid, kõik, mida ta teeb, on suunatud Teistele.
Seejärel ta mõistab, et tal on ikkagi Tahtmine. Et ta Tahab midagi, et temas tekib mingisugune "isekas" soov. See paneb teda tundma halvasti, kuna endale ei tohi midagi head soovida, vaid teistele.
See omakorda paneb teda tundma süüd - tema ei saa olla hea inimene, tema ei saa kunagi nii puhtaks ja õilsaks ja teistele elavaks. Tema ei saa kunagi olla võrdne Suure Juhiga, olgu see siis Gandhi või Teresa või mõni kuri vunts.
Inimesi on nii lihtne vallutada.
Ma ei saa aru, miks keegi seda ei mõista.
Ühiskonnas, kus haletsemist peetakse vooruseks, on midagi tõeliselt viltu.
1 kommentaar:
Ühiskonnaõpetuse tunnis joonistasin mina mände, konni ja muud ega oma piisavalt läbimõeldud arvamust ühiskonnakorralduse või võõrriikide suhtes. Seevastu tekkis mul hetkeks mõistmistunne su esseemõõtu sissekande teist poolt lugedes.
Ma olen võtnud endale ülesandeks parandada ümbritseva keskkonna kvaliteeti läbi enese kvaliteedi parandamise. See ei ole egoism, kuna eesmärgiks ei ole enese tähtsuse tõstmine ning ammugi mitte teiste arvelt, küll aga on see päris tugevalt enesekeskne käitumismudel.
Elu kestab mittelõpmatu aja, seega on elementaarne püüda selle ajaga võimalikult palju ära teha. Mina näen elu mõttena arenemisprotsessi. Kõik võluvad ja põnevad kogemused elus on topeltväärtuslikud kui nad sind mingil moel parendavad.
Miks jääb enamus inimesi pidama kuhugi sellele arengutasandile mis jääb natuke pärast sotsio-seksuaalsete käitumismustrite väljakujunemist?
Edasiminekuks on vähemalt osaliselt vaja end vabastada selle mõju alt, mida avaldavad lähedased inimesed. Hirm tundmatuse ees ajendab inimesi teiste 'ebanormaalsuse' ilminguid alla suruma ning sellega neid enda tasemel hoidma.
Ma olen sõjas endaga, et saada enamaks kui see kes ma praegu olen. Et olla vaba, loobun isiklikust tähtsusest, isiklikust ajaloost, inimestest, kilpidest, maskidest, kaitsetest, vabandustest, enesehaletsusest, teiste haletsusest. Miks aidata teisi kuidagi muud moodi kui eeskujuks olles?
Et jääda kindlaks inimlikule sisesunnile areneda, loobun paljust mida inimlikuks peetakse. Radikaalsemad muutused annaks ka radikaalsemaid tulemusi, aga iroonilisel kombel tunnen end praegu liiga mugavalt selleks..
Postita kommentaar