üritan üldiselt (vähemasti selles blogis) poliitilistel teemadel sõna väga mitte võtta; üritus võib mõnikord kergelt kõikuda, ent täna pean selle mõtte üldse maha matma; nimelt on viimasel ajal minu tähelepanu köitnud nii mõnigi asjaolu, mille üle tuleks veidi arutleda.
Pärast mõnigat kõhklust jätan H. Simmi mõtiskelust küll välja, tema teema on palju komplekssem , kui võimaldab bittide ja baitide jada. Eriti praegusel kellaajal.
Küll aga mainiksin ma ära keskerakondliku linnavõimu "vaba ühiskonna" teemalise ristisõja haripunkti, Pühasse Linna jõudmise, ehk siis Innole ja Irjale (sõnavabaduse kaitsjad, meediaparandajad, aususe rüütlid või lihtsalt natuke rumalad isendid) linna reservfondist suure hulga raha (200 000 eek) eraldamise vaba ühiskonna teemalise raamatu üllitamiseks, rõhuga Vladimir Panovi juhtumile 2003ndal aastal.
Eelnes loomulikult vaba ühiskonna päeva kuulutamine ning Peeter Võsale 400 000 viskamine dokfilmi tegemiseks (iseenesest tubli samm, Võsa ju ometigi populaarseima telesaate juht). Kõik oleks justkui tore ja hea, üks tubli ja eeskujulik linn propageerib vaba ühiskonna aluseid ning põhimõtteid.
Selgusetuks jääb ainult, mis seos on ettevõtmis(t)el vaba ühiskonnaga.
Alustagem sellest, et ühte konkreetset aastatetagust juhtumit, mis kuulub KaPo teemasse (ehk siis peab olema suhteliselt põhjendatud, uuritud jne ja seda riigi, mitte Keskerakonna või Tallinna linna poolt), ei saa siduda ühetähenduslikult "vaba ühiskonna" mõistega (rääkimata sellest, et "vaba ühiskond" iseenesest on tähenduseta demagoogiline fraas). Õnneks avaldas Panov ka ise tema juhtumi poliitilise ärakasutamise vastu protesti; sellegipoolest ma juhtumil konkreetsel ei peatuks, see on hoopis teine teema. Pigem sõnastaks ma täpselt, mis mind häirib
- temaatika, mis peaks olema apoliitiline, ühtne ning sõltumatu, tugev seotus ühe erakonnaga (Keskerakond)
- ebaselged (või vastupidi, liig selged) motiivid teema alustamisel ning läbiviimisel (vaba ühiskond? mida see endast kujutab? milleks sooviti sellist teemat alustada just nüüd? mis alustel valiti läbiviijad? jne, jne. Asjal on juures paratamatu propaganda hõng)
- ebaselged (või kallutatud) eesmärgid, see punkt ei vaja isegi selgitusi.
- arusaamatu ikoonivalik temaatika teadvustamisel - kui Peeter Võsa on veel natuke arusaadav oma suure populaarsuse tõttu (mis siiski on väga vale kriteerium tõsise teema kajastamisel, kui loodetakse saada ka veidi mügarlikuma ajukoorega inimeste heakskiitu asjale), jääb täiesti selgusetuks, kuidas Tähismaad, kes esindavad kõike, mis meie riigis ja ühiskonnas valesti on, saavad kirjutada raamatu vabast ühiskonnast. Veel arusaamatum on küsimus, miks just need inimesed ning millistel alustel nad valiti? Projekt, mis peaks promoma ühiskonna läbipaistvust, ausust, selgust, peaks ka oma korraldusliku poole pealt sellega hiilgama.
Eriliselt kummastav on säärane valik, kui lugeda Tähismaade "blogi", mis on sõnavabaduse mõnitamine ja kuri ärakasutamine, kõige räigem vorm "jokk"ist. Rääkimata nende vaadetest Eesti meedia ja riigi ohvritele - Galojan, Sirõk, Eenmaa, Pronksiööl vahistatud inimesed.
Eriliselt meeldis mulle Savisaare sõnavõtt pressikonverentsil, kus nimetas Innot ja Irjat ajakirjanikeks. Nimetada neid ajakirjanikeks on tore, ent peab arvestama sellega, et tõenäoliselt pole olemas mitte ühtegi ajakirjanduse eetikakoodeksi (või üleüldse kõikide eetikakoodeksite) reeglit, mida nad rikkunud poleks. Või siis lihtsalt elementaarset viisakust. Anda neile ainuisikuline võimalus kajastada "vaba ühiskonna" toimimist või põhimõtteid, on sama, mis lasta laamal Bordeaux' veinide arvustusi kirjutada.
Ehk siis mitte väga jätkusuutlik.
Igatahes, jään huviga ootama saaga järgmist osa.
Tänase mõtiskelu lõpetaksin hea meelega veidi Noam Chomskylikult, ühe mõtteteraga (Shaw, kui ma ei eksi):
Demokraatia on see, kui ebakompetente enamus valib korrumpeerunud vähemuse.
Ning tegelikult klaariksin veel ühe asja ära - viimase aja jooksul kuidagi liiga tihti olen kuulnud, et mu maailm on must-valge, et ma võtan asju liiga kategooriliselt, või et musta ja valge vahel on halle toone ka.
Ma üldiselt selle vastu ei vaidle, mõne inimese maailmas on kogunisti värvid (küll mitte nii palju, kui putlastel ja muidu kõrgematel olenditel).
Maailmas on (ütleme) 7 miljardit inimest. Ma pakun, et päris mitmed neist on suutelised eraldama igasugu põnevaid toone, olema üleüldse väga mõistvad diskuteerivad ning üleüldse, analoogsed.
Mina, seevastu, uue ajastu laps, olen läbinisti digitaalne. Tuli ka põleb või ei põle, on/off, 0 või 1.
Must või valge. Nii lihtsalt on, selline ma olen. Mulle ei meeldi poolkõvad asjad, mage toit ja leige vesi.
Mingi teine vend leidis seda juba sajandeid tagasi: põhiküsimus on vaid selles, kas on või ei ole.
Pärast mõnigat kõhklust jätan H. Simmi mõtiskelust küll välja, tema teema on palju komplekssem , kui võimaldab bittide ja baitide jada. Eriti praegusel kellaajal.
Küll aga mainiksin ma ära keskerakondliku linnavõimu "vaba ühiskonna" teemalise ristisõja haripunkti, Pühasse Linna jõudmise, ehk siis Innole ja Irjale (sõnavabaduse kaitsjad, meediaparandajad, aususe rüütlid või lihtsalt natuke rumalad isendid) linna reservfondist suure hulga raha (200 000 eek) eraldamise vaba ühiskonna teemalise raamatu üllitamiseks, rõhuga Vladimir Panovi juhtumile 2003ndal aastal.
Eelnes loomulikult vaba ühiskonna päeva kuulutamine ning Peeter Võsale 400 000 viskamine dokfilmi tegemiseks (iseenesest tubli samm, Võsa ju ometigi populaarseima telesaate juht). Kõik oleks justkui tore ja hea, üks tubli ja eeskujulik linn propageerib vaba ühiskonna aluseid ning põhimõtteid.
Selgusetuks jääb ainult, mis seos on ettevõtmis(t)el vaba ühiskonnaga.
Alustagem sellest, et ühte konkreetset aastatetagust juhtumit, mis kuulub KaPo teemasse (ehk siis peab olema suhteliselt põhjendatud, uuritud jne ja seda riigi, mitte Keskerakonna või Tallinna linna poolt), ei saa siduda ühetähenduslikult "vaba ühiskonna" mõistega (rääkimata sellest, et "vaba ühiskond" iseenesest on tähenduseta demagoogiline fraas). Õnneks avaldas Panov ka ise tema juhtumi poliitilise ärakasutamise vastu protesti; sellegipoolest ma juhtumil konkreetsel ei peatuks, see on hoopis teine teema. Pigem sõnastaks ma täpselt, mis mind häirib
- temaatika, mis peaks olema apoliitiline, ühtne ning sõltumatu, tugev seotus ühe erakonnaga (Keskerakond)
- ebaselged (või vastupidi, liig selged) motiivid teema alustamisel ning läbiviimisel (vaba ühiskond? mida see endast kujutab? milleks sooviti sellist teemat alustada just nüüd? mis alustel valiti läbiviijad? jne, jne. Asjal on juures paratamatu propaganda hõng)
- ebaselged (või kallutatud) eesmärgid, see punkt ei vaja isegi selgitusi.
- arusaamatu ikoonivalik temaatika teadvustamisel - kui Peeter Võsa on veel natuke arusaadav oma suure populaarsuse tõttu (mis siiski on väga vale kriteerium tõsise teema kajastamisel, kui loodetakse saada ka veidi mügarlikuma ajukoorega inimeste heakskiitu asjale), jääb täiesti selgusetuks, kuidas Tähismaad, kes esindavad kõike, mis meie riigis ja ühiskonnas valesti on, saavad kirjutada raamatu vabast ühiskonnast. Veel arusaamatum on küsimus, miks just need inimesed ning millistel alustel nad valiti? Projekt, mis peaks promoma ühiskonna läbipaistvust, ausust, selgust, peaks ka oma korraldusliku poole pealt sellega hiilgama.
Eriliselt kummastav on säärane valik, kui lugeda Tähismaade "blogi", mis on sõnavabaduse mõnitamine ja kuri ärakasutamine, kõige räigem vorm "jokk"ist. Rääkimata nende vaadetest Eesti meedia ja riigi ohvritele - Galojan, Sirõk, Eenmaa, Pronksiööl vahistatud inimesed.
Eriliselt meeldis mulle Savisaare sõnavõtt pressikonverentsil, kus nimetas Innot ja Irjat ajakirjanikeks. Nimetada neid ajakirjanikeks on tore, ent peab arvestama sellega, et tõenäoliselt pole olemas mitte ühtegi ajakirjanduse eetikakoodeksi (või üleüldse kõikide eetikakoodeksite) reeglit, mida nad rikkunud poleks. Või siis lihtsalt elementaarset viisakust. Anda neile ainuisikuline võimalus kajastada "vaba ühiskonna" toimimist või põhimõtteid, on sama, mis lasta laamal Bordeaux' veinide arvustusi kirjutada.
Ehk siis mitte väga jätkusuutlik.
Igatahes, jään huviga ootama saaga järgmist osa.
Tänase mõtiskelu lõpetaksin hea meelega veidi Noam Chomskylikult, ühe mõtteteraga (Shaw, kui ma ei eksi):
Demokraatia on see, kui ebakompetente enamus valib korrumpeerunud vähemuse.
Ning tegelikult klaariksin veel ühe asja ära - viimase aja jooksul kuidagi liiga tihti olen kuulnud, et mu maailm on must-valge, et ma võtan asju liiga kategooriliselt, või et musta ja valge vahel on halle toone ka.
Ma üldiselt selle vastu ei vaidle, mõne inimese maailmas on kogunisti värvid (küll mitte nii palju, kui putlastel ja muidu kõrgematel olenditel).
Maailmas on (ütleme) 7 miljardit inimest. Ma pakun, et päris mitmed neist on suutelised eraldama igasugu põnevaid toone, olema üleüldse väga mõistvad diskuteerivad ning üleüldse, analoogsed.
Mina, seevastu, uue ajastu laps, olen läbinisti digitaalne. Tuli ka põleb või ei põle, on/off, 0 või 1.
Must või valge. Nii lihtsalt on, selline ma olen. Mulle ei meeldi poolkõvad asjad, mage toit ja leige vesi.
Mingi teine vend leidis seda juba sajandeid tagasi: põhiküsimus on vaid selles, kas on või ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar