Vabadel ja vallalistel on lihtne. Nad söövad täpselt seda, mida tahavad, kannavad täpselt seda, mis neile meeldib, ärkavad ja uinuvad täpselt siis, kui tahavad ning ei anna kellelegi mitte millegi eest vastust. Nad võivad jõuda koju kell kuus hommikul, kui kodutee ununeb; nad võivad kodus kogu aeg alasti ringi tilbendada; nad ei pea tegema plaane, otsuseid või kompromisse. Nad on stiilsed ja lahedad ja näksivad oma IKEA-korteris moetoite, oodates, kuni nende lahedad sõbrad külla tulevad, et nad saaks juua lõpututes kogustes lahedaid jooke, teha lahedat nalja ja lõpuks diivani all magama jääda. Vabatahtlikult, mitte kellegi sunnil.
See on hämmastav, kuidas püsisuhtes inimene muutub sõjakaks laiskloomaks, kelle elu koosneb plaanidest, igavatest söökidest ja võõrastavatest sõpradest. Justkui nad hoiaksid viirusest eemale. Esiteks kogu see meeletu otsustamine. Vanasti oli lihtne, sa lihtsalt tegid kõike, mida tahtsid, ja keegi ei küsinud miks. Nüüd pead sa läbi rääkima. Suhtes olles hakkad sa palju-palju oma häälepaelu harjutama, ja mitte ainult suurtes küsimustes nagu "kas me kolime majja või korterisse?". Kõige pisemad detailid, näiteks "kas ma teen munavõileiva koos vorstiga?" saavad hiigelsuurte diskussioonide aluseks. Kas me läheme poodi hiljem või praegu? Kas me läheme magama või sa loed veel raamatut? Kui sa lugema hakkad, siis mina tegelen arvutiga. Ah et siis ei saa sina magama minna?
Kõige suuremaid diskussioone põhjustab aga alati, eranditult, toit. See on müstiline, kuidas muidu nii igapäevane asi omandab suhtes olles täiesti uue dimensiooni. Enam ei ole küsimus selles, kas võtta sixpack või pudel; enam pole küsimus ühes või kahes krõpsupakis või mõnes muus mõttetus snäkis, mida õhtuks filmi kõrvale võtta. Nüüd on küsimus täiesti printsipiaalne. Mida õhtul süüa? Selle küsimuse kõrval kahvatuvad kõik muud maailma küsimused, jääb vaid see üks ning supermarketis veedetud õnnetu kolmveerandtund, kui kaks segaduses inimest üritavad peas läbi kedrata kõik söögid, mida nad titeeast peale maitsnud on, et lõpuks ikkagi paar pakki külmutatud pelmeene kärusse visata.
Pelmeenidega on lihtne. Sa paned nad pannile ja nad saavad põhimõtteliselt ise valmis, ainus asi, mille üle vaielda, on see, kes nad pannile lükkab. Teiste toitudega on palju keerulisem ning tavaliselt nad nõuavad sõjaplaani. Praetud kartulid, näiteks. Kui sina koorid, siis mina pesen nõusid. Kuigi tegelikult oleks parem, et mina koorin ja sina koristad samal ajal pliidi ära, siis kui mina pärast praen, saad sina nõusid pesta. Või tehakse hoopis combo, niiet mõlemad koorivad ja pärast üks peseb ja teine praeb. Kuigi tavaliselt lõpeb see ikkagi niimoodi, et üks praeb. Ja teine... Teeb midagi. Ja muidugi, sool. Sool on üks neist asjadest, mis paaride puhul peab alati pöördvõrdeline olema. Ehk siis kui mina panen soola... Tunde järgi, siis Ukul on mingisugune missioon enne aastat 2012 kõik maailma sool meie toitude peale valada. Ja kui ma siis mõnikord otsustan teda selles abistada ja panen ka soola kaks korda rohkem, kui tavaliselt, moondub õhtusöök pisaraid väljakutsuvaks katsumuseks põleva suuga. Ja ma saan pärast mossitada ka, et minu armastusega tehtud söök kellelegi ei maitse. Kuigi tegelikult asi nii hull pole.
Ja siis on muidugi Need Õhtud. Nagu eilne. Kus lahe ja kergelt sarkastiline noor inimene on muutunud lohvakates pükstes ja lääbakil juustega loiberdiseks, kes torkab kanakoibi ahju ja veedab oma õhtu vaadates Halba Televisiooni, et vaid aeg-ajalt püsti tõusta. Näiteks siis, kui riisi on juurde vaja. Eile oli muidugi Halva Televisiooni kulminatsioonõhtu, kus Eesti poplaulude hulgast valiti see kõikse lahedam välja. Vahepeal olli tore vaadata, kuidas vanadel kursavendadel Otsast läinud on, aga üldiselt oli kogu see üritus ikka väga halb. Välja arvatud väike Kõrvits, FHMi peatoimetaja, minu süda kuulub jäägitult talle (ole vait, Tarlap). Nii tore oli istuda oma armastatuga teleka ees ja süüdimatult viriseda kõige üle, mis ette jäi - et Laural oli kole kleit, et Ithaka Maria ei oska laulda (juba kümme aastat ei oska) ja et Rolf Juniori nimi tuleb tal püksist. Eriliselt tore oli muidugi variant, et vahelood olid paremad, kui võistluslood. Näiteks PopIdiot. Või Vägilased. Mutated Forms on muidugi lege, kahju ainult, et seekord voxiga oli.
Ja siis kui söödud ja halb televisioon vaadatud, tuleb magama minna. Hästi tore on muidugi armastatud inimesega koos magada, ainult et kõike on kaks korda rohkem kui peaks. Käsi näiteks. Sest kui magada näoga üksteise vastas, siis üks käsi ei mahu ära. Minu oma, tavaliselt. Ja kui magada nii, et Uku on näoga minu selja vastas, ei mahu tema käsi ära. Ja muidugi on võimalik ka kuidagi sõlmuda, niiet meie mõlema käed ja jalad on üksteise ümber, aga siis juhtub mingi hetk lämbumine, mis pole ka oluliselt tervislik. Üleüldse on minul üldjuhul külm ja Ukul hästi palav. Mis tekitab veel rohkem ebamugavusi. Ja minul, vanal vähkrejal, on sissekodeeritud vajadus tekki varastada. Nii et ma sõlmin unes teki enda ümber, tõmban kuskile kerra ja surun Uku nurka, kus ta hommikuni poolunes võdiseb.
Hommikud on veel lahedamad. Sest et mitte kunagi ei ärka kaks inimest ühel ajal. Kui üks ärkab varem, peab ta taluma teise inimese norskamist, üritama tekki enda valdusesse tagasi saada, võitlema meeletu igavusega ning proovima oma väljasurnud jäsemetele uuesti elu sisse puhuda. Kui umbes pool tundi on möödunud ning sa alla annad ja otsustad läpaka lahti teha/raamatut lugeda, olles siiski kohusetundlikult teise kõrval, teeb see just siis silmad lahti, kurva näo pähe ning tujutseb vähemalt järgmised 40 minutit.
Niiet tegelikult on suhtes inimese elu kordi keerulisem, kui vallalise oma. Miks me siis otsustame kellegi enda eksistentsi kaasata? Ja miks mitte veeta temaga lihtsalt, ütleme, nädalas üks tund? Miks me eeldame, et veedame kellegagi järgmised viis, kümme, viiskümmend aastat? See on üks suhteliselt intrigeeriv küsimus. Ehk on asi selles partnerlustundes, justkui astuksite teie kahekesi kogu ülejäänud maailma vastu. Mõnes mõttes see ju ongi nii, te jagate üksteise nilbemaid saladusi ja näete üksteist kõigis olukordades. Tema on ainus, kes teab, milline sa tegelikult oled. Ja ta ei taha ära joosta. Mis on lahe, tegelikult.
Vabadel ja vallalistel on lihtne, seda küll. Aga kaks pead on ikka kaks pead.
See on hämmastav, kuidas püsisuhtes inimene muutub sõjakaks laiskloomaks, kelle elu koosneb plaanidest, igavatest söökidest ja võõrastavatest sõpradest. Justkui nad hoiaksid viirusest eemale. Esiteks kogu see meeletu otsustamine. Vanasti oli lihtne, sa lihtsalt tegid kõike, mida tahtsid, ja keegi ei küsinud miks. Nüüd pead sa läbi rääkima. Suhtes olles hakkad sa palju-palju oma häälepaelu harjutama, ja mitte ainult suurtes küsimustes nagu "kas me kolime majja või korterisse?". Kõige pisemad detailid, näiteks "kas ma teen munavõileiva koos vorstiga?" saavad hiigelsuurte diskussioonide aluseks. Kas me läheme poodi hiljem või praegu? Kas me läheme magama või sa loed veel raamatut? Kui sa lugema hakkad, siis mina tegelen arvutiga. Ah et siis ei saa sina magama minna?
Kõige suuremaid diskussioone põhjustab aga alati, eranditult, toit. See on müstiline, kuidas muidu nii igapäevane asi omandab suhtes olles täiesti uue dimensiooni. Enam ei ole küsimus selles, kas võtta sixpack või pudel; enam pole küsimus ühes või kahes krõpsupakis või mõnes muus mõttetus snäkis, mida õhtuks filmi kõrvale võtta. Nüüd on küsimus täiesti printsipiaalne. Mida õhtul süüa? Selle küsimuse kõrval kahvatuvad kõik muud maailma küsimused, jääb vaid see üks ning supermarketis veedetud õnnetu kolmveerandtund, kui kaks segaduses inimest üritavad peas läbi kedrata kõik söögid, mida nad titeeast peale maitsnud on, et lõpuks ikkagi paar pakki külmutatud pelmeene kärusse visata.
Pelmeenidega on lihtne. Sa paned nad pannile ja nad saavad põhimõtteliselt ise valmis, ainus asi, mille üle vaielda, on see, kes nad pannile lükkab. Teiste toitudega on palju keerulisem ning tavaliselt nad nõuavad sõjaplaani. Praetud kartulid, näiteks. Kui sina koorid, siis mina pesen nõusid. Kuigi tegelikult oleks parem, et mina koorin ja sina koristad samal ajal pliidi ära, siis kui mina pärast praen, saad sina nõusid pesta. Või tehakse hoopis combo, niiet mõlemad koorivad ja pärast üks peseb ja teine praeb. Kuigi tavaliselt lõpeb see ikkagi niimoodi, et üks praeb. Ja teine... Teeb midagi. Ja muidugi, sool. Sool on üks neist asjadest, mis paaride puhul peab alati pöördvõrdeline olema. Ehk siis kui mina panen soola... Tunde järgi, siis Ukul on mingisugune missioon enne aastat 2012 kõik maailma sool meie toitude peale valada. Ja kui ma siis mõnikord otsustan teda selles abistada ja panen ka soola kaks korda rohkem, kui tavaliselt, moondub õhtusöök pisaraid väljakutsuvaks katsumuseks põleva suuga. Ja ma saan pärast mossitada ka, et minu armastusega tehtud söök kellelegi ei maitse. Kuigi tegelikult asi nii hull pole.
Ja siis on muidugi Need Õhtud. Nagu eilne. Kus lahe ja kergelt sarkastiline noor inimene on muutunud lohvakates pükstes ja lääbakil juustega loiberdiseks, kes torkab kanakoibi ahju ja veedab oma õhtu vaadates Halba Televisiooni, et vaid aeg-ajalt püsti tõusta. Näiteks siis, kui riisi on juurde vaja. Eile oli muidugi Halva Televisiooni kulminatsioonõhtu, kus Eesti poplaulude hulgast valiti see kõikse lahedam välja. Vahepeal olli tore vaadata, kuidas vanadel kursavendadel Otsast läinud on, aga üldiselt oli kogu see üritus ikka väga halb. Välja arvatud väike Kõrvits, FHMi peatoimetaja, minu süda kuulub jäägitult talle (ole vait, Tarlap). Nii tore oli istuda oma armastatuga teleka ees ja süüdimatult viriseda kõige üle, mis ette jäi - et Laural oli kole kleit, et Ithaka Maria ei oska laulda (juba kümme aastat ei oska) ja et Rolf Juniori nimi tuleb tal püksist. Eriliselt tore oli muidugi variant, et vahelood olid paremad, kui võistluslood. Näiteks PopIdiot. Või Vägilased. Mutated Forms on muidugi lege, kahju ainult, et seekord voxiga oli.
Ja siis kui söödud ja halb televisioon vaadatud, tuleb magama minna. Hästi tore on muidugi armastatud inimesega koos magada, ainult et kõike on kaks korda rohkem kui peaks. Käsi näiteks. Sest kui magada näoga üksteise vastas, siis üks käsi ei mahu ära. Minu oma, tavaliselt. Ja kui magada nii, et Uku on näoga minu selja vastas, ei mahu tema käsi ära. Ja muidugi on võimalik ka kuidagi sõlmuda, niiet meie mõlema käed ja jalad on üksteise ümber, aga siis juhtub mingi hetk lämbumine, mis pole ka oluliselt tervislik. Üleüldse on minul üldjuhul külm ja Ukul hästi palav. Mis tekitab veel rohkem ebamugavusi. Ja minul, vanal vähkrejal, on sissekodeeritud vajadus tekki varastada. Nii et ma sõlmin unes teki enda ümber, tõmban kuskile kerra ja surun Uku nurka, kus ta hommikuni poolunes võdiseb.
Hommikud on veel lahedamad. Sest et mitte kunagi ei ärka kaks inimest ühel ajal. Kui üks ärkab varem, peab ta taluma teise inimese norskamist, üritama tekki enda valdusesse tagasi saada, võitlema meeletu igavusega ning proovima oma väljasurnud jäsemetele uuesti elu sisse puhuda. Kui umbes pool tundi on möödunud ning sa alla annad ja otsustad läpaka lahti teha/raamatut lugeda, olles siiski kohusetundlikult teise kõrval, teeb see just siis silmad lahti, kurva näo pähe ning tujutseb vähemalt järgmised 40 minutit.
Niiet tegelikult on suhtes inimese elu kordi keerulisem, kui vallalise oma. Miks me siis otsustame kellegi enda eksistentsi kaasata? Ja miks mitte veeta temaga lihtsalt, ütleme, nädalas üks tund? Miks me eeldame, et veedame kellegagi järgmised viis, kümme, viiskümmend aastat? See on üks suhteliselt intrigeeriv küsimus. Ehk on asi selles partnerlustundes, justkui astuksite teie kahekesi kogu ülejäänud maailma vastu. Mõnes mõttes see ju ongi nii, te jagate üksteise nilbemaid saladusi ja näete üksteist kõigis olukordades. Tema on ainus, kes teab, milline sa tegelikult oled. Ja ta ei taha ära joosta. Mis on lahe, tegelikult.
Vabadel ja vallalistel on lihtne, seda küll. Aga kaks pead on ikka kaks pead.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar