esmaspäev, 30. märts 2009

Olenemata mõtteist, mis vihjavad tõigale, et ülikool on Mivina nuudlite, Selveri pelmode, vedela teravilja ja segamini peopesale mahtuvate tubade aeg, julgeks ma...
Ei, ma siiski nõustun.
Täiesti ajatu aeg, ilma kuupäevade ja kellaaegadeta. Hästi paljude inimestega, kellega kolme paiku Undergroundis koos nii mõndagi läbi elatud, et nende nimed hommikuks unustada. Väga väheste inimestega, kellega koos nii mõndagi läbi elatud, et nende nimesid alati mäletada.
Veel pole esimenegi aasta üheksast läbi, kui juba on alus pandud paljule olulisele. Mida küll ülejäänud kaheksa toovad?


***

inimestevahelised suhted on kummalised. Neil kõigil on motiivid, samamoodi nagu inimestel endil, nad kõik on eesmärgipõhised.
Välja arvatud tõeline sõprus ja tõeline armastus, aga enamasti on need tunded, mitte suhted.
Eriti halb variant on Ainult Eesmärgipärane suhe; näiteks olla kellegagi koos ainult koosolemise pärast, mitte selle inimese pärast; eesmärgiks on õnnetunne kellegagi koos ärkamisest, koos süüa tegemisest või väljaskäimisest või käest kinni hoidmisest. Siis on midagi valesti nii suhte ajal kui ka pärast seda - sest asi ei toimu tingimusteta. See on rohkem nagu rendileping - ma üürin sinu tundeid, annan sulle vastu enda omi, meil mõlemal on koht, kus hinge puhata, aga miski pole päris Oma. Tõelist armastust ei saa aga osta, müüa ega vahetada; teda on ainult Üks, ja on nagu non-ref lennupilet - vahetada ei saa ei nime ega kuupäeva. Ega iste numbrit. Ega sihtkohta. Ta on ja jääb täpselt selliseks, nagu siis, kui sa ta said. Ta ei muutu, sa ei saa temast lahti öelda, ta on alatine, tingimusteta ning mõnikord saad toredaid boonuseid nagu complimentary šokolaad või seks lennukis.


Tavaliselt inimesed kardavad tõelisi asju. Tõelised asjad on liiga ausad ja liiga läbinähtavad, neid ei saa petta ja nemad ei peta sind - seetõttu kaob ära võimalus kaheks rolliks, mis nii elementaarsed - kas pahalane või ohver. Siia alla käib ka kõik muu, mitte ainult tunded. Kõige lollikindlam viis midagi varjata on see täiesti ausalt ära rääkida. Selle asemel, et üritada oma sepitsusi varjata, tuleb tuua kõik avalikkuse ette; lühikese aja möödudes tekib üldarvamus, et tegemist on vandenõuga, täieliku lollusega või mõne muu valega. Aga mitte tõega - tõde pole teadagi olemas.

Huvitav on vaadata, kuidas kõik kõiki ja kõike kardavad; kõik ärimehed petavad, kõik valitsused on kurjad, kõik mehed on sead, kõik pimedad tänavad on vägistajaid täis, kõik vanglast vabanenud on retsidiivid, kõik õunad on mürgitatud ja võileib kukub alati võine pool all.
Julgen end pidada suhteliselt küüniliseks inimeseks - ent küünilisus ei tähenda negatiivset suhtumist. Samamoodi nagu skepsis ei tähenda vastandumist. Need võimaldavad näha mündi mõlemat poolt, analüüsida, mis antud olukorras kõikide poolte kasutegur on, millised on motiivid ja mõnikord lihtsalt mõni kuri kommentaar maha panna, et inimesed ikka usuksid minu karmi ja kalki meelt. Sest nemad ei tea, et õhtuti ma ajan kogu köögi jahu täis, kaotan pintsleid voodi alla ja teen kiunuvat häält, kui Uku mulle võikut ei too.

Ma arvan, et selline välispind on efektiivsem minu plaanis maailm vallutada.

Kommentaare ei ole: