eilne "sõbrapäevaüritus" lõppes Tekkeni-maratoniga. Tähendab, mis lõppes, siiamaani käib. Mina tõmbasin küll juba kella viie paiku kerra, et ärgata kell üksteist ning tööd teha. Saun oli kuidagi eriti massiivne, piisas kolmest korrast, et varbaküüned rulli läheksid; pärast oli hea naabruskonda visuaalselt terroriseerida, auravad tüübid kuskil rõdu peal nagu me olime.

Mõnikord on tore võtta korraks hingetõmbehetk, peatuda, ning hoomata, et see hetk on paljude asjade tulemus. Et ma istun täna Ilmatsalus teki peal ja kirjutan blogi oma Tartu elu kohta - see on paljude hetkede tulemus. Ja kui nüüd tagasi mõtlema hakata, rahulikult, panna sündmused põhjuslikku järjekorda, siis võib nii mõndagi huvitavat avastada. Kõik on ju omavahel seotud, ning algselt täiesti vastuvõetamatud juhtumised saavad hoopis uue värvingu, nad omandavad oma loogilise koha mälestustes.

Ma nägin täna unes vikerkaari. Ma kõndisin koos kellegagi (või sõitsin jalgrattaga?) mööda mingit metsateed, aasad ja põllud olid ka ümber. Äkki nägin silmapiiril vikerkaart tekkimas ning viitasin seda oma kaaslasele; ta polnud väga entusiastlik. Korraga oli neid vikerkaari tekkimas mitte üks, vaid kaks, siis juba kolm, neli... Lõpuks tekkis kaheksa vikerkaart, nende värvid läksid neoonerksaks ning ma vaatasin neid, hämmeldunud ja segaduses.
Viimaks muundusid vikerkaared pisikesteks, mõne sentimeetrise läbimõõduga ringideks, mis keerlesid hästi kiiresti, pildusid sädemeid ning seejärel plahvatasid. Ma seisin, käed laiali sirutatud selle sädemevihma all ja mul oli tunne, nagu see peseks mind millestki puhtaks.

Viimasel ajal on küll tekkinud mingisugune puhastumise või lunastuse tunne, ma julgen otsa vaadata asjadele, millest varem parema meelega mööda vaadanuks; ma tahan ära lahendada kõike, mis minus kuidagi lahendamata, et ära hoida igasugu jamasid, mis säärastest represseeritud tunnetest tekivad.


Ma üritan hetkel selgusele jõuda, kas hirm kellegi kaotuse ees on isekas või isetu. Kartes kedagi kaotada, anname me asjale paratamatult juurde isekuse värvingu: mina kaotan ta, mina jään kellestki ilma. Ent samas, see võib olla ka meeletult isetu hirm - ta kaob, temaga juhtub midagi. See oleneb tõenäoliselt, kes ja kuidas kaotatakse.
Ma arvan, et mul on suhteliselt suur omandiinstinkt, aga see väljendub hoopis teistmoodi. Ma arvan, et see võib olla midagi puu-taolist; kui keegi istutab puu, näiteks tamme, siis see kasvabki seal kümneid ja kümneid aastaid; hea küll, see on sinu puu, ent sa ei saa talle midagi teha (peale mahasaagimise, mis oleks ilmselge lollus).
Mulle kindlasti ei meeldi kedagi kaotada; samas on minu jaoks "kaotus" kui selline väga lai mõiste; ma võin kedagi kaotada surma läbi -misläbi nad ei kaoks, vaid lihtsalt kaotaks võimaluse minu ees füüsiliselt patseerida; ma võin kaotada kedagi, kes lihtsalt minuga enam kunagi ei suhtle - ja nii mõneski mõttes on see hullem. Kui puruneb miski, millesse oled üks hetk uskunud. Ma arvan, et siis on tähtis mäletada kõike head, mäletada seda inimest sellena, kes ta on, suhtuda temasse samamoodi. Kui muutub ainult üks aspekt (näiteks perekonnaseis), ja inimesed ei suuda üksteisesse normaalselt suhtuda, siis tähendabki see ju seda, et suhte aluseks oli pigem omandiinstinkt, soov deklareerida omandit. Mitte miski muu.

See "muu" ongi kõige tähtsam. Omandisuhte kõrgem vorm, kus mõlemad pooled omavad üksteist, ent nad teevad seda absoluudis ja vältimatult; siis kaob ära põhjus selle tõestamiseks või kellegi kinni hoidmiseks; absoluutne omanditunne ehk siis lihtsalt leppimine tõigaga, et kedagi teist ei saagi üleüldse olemas olla.
Et ükskõik kui palju sa teda vihata võid, õhtul on ta siiski ainus inimene maailmas, kelle kõrvale kerra tõmmata tahad.

Sest mõned asjad lihtsalt on nii.