kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Inimesed pahatihti ei mõista, et kõige frustreerivam on üksluisus ja ühetabasus.
Süüa iga päev sama toitu, kuulata iga päev sama muusikat, käia iga päev täpselt sama rada pidi - lõpuks see enam ei tööta. Minu jaoks ei töötaks ka üks variant nendest kõigist ja tegelikult isegi mitte kaks päeva järjest. Ega siis päevad pole vennad!
Igal juhul praegu ei saa rutiinist rääkida, minu rutiingi on väga ebarutiinne ja uusi pakkumisi tuleb kõikjalt. Võimalustest tuleb kinni haarata, kuigi kõigist ei saa. Ainus rutiinne asi on minu praegune laev, mis on kolmas kümnelisest seeriast, mis põhimõtteliselt tähendab, et ma olen sama asja juba teinud. Kaks korda.
Ma kõndisin paar nädalat tagasi mööda Vanemuist üles ja vaatasin, kui ilusad olid puud oma valges sädeluses. Ma mainisin Ukule, et välismaalastele oleks praegu Eesti päris hea külastuskoht oma ürgtalvises hiilguses. Eesti müüks hästi. Kõik müügiks? Võib-olla küll. Aga tegelikult nii ongi, kurb või mitte.

Kommentaare ei ole: