reede, 13. veebruar 2009

Esimene koolinädal uuest semestrist on lõppenud. Tunduvalt edulisemalt, kui eelmise semestri oma (majandusteooria? õpioskused?). Ütleme nii, et muljed on kahesed. Kolmesed ehk isegi.
Ma võtsin 40AP, millest tõenäoliselt läheb 2 maha (Laste joonistused, mille ma võtan järgmine aasta lihtsalt), ja see ei tundu eriti hea mõte, eriti kui vaadata näiteks Uudise Sotsioloogiat (Pullerits), mis on üks minu lemmikainetest kahtlemata (nagu me teame, eelistan ma varianti, mis ka midagi annab ning kus peab päriselt midagi tegema mingisugusele mannavahupulbrile, mis paraku meie kõrghariduses parasjagu tooni annab), ent sellegipoolest mahukas ning töödnõudev. Nagu ka kõik ülejäänud 14 ainet.
Ma ei hooma veel päris täpselt, et ma suutsin kell kaheksa hommikul üldse millestki aru saada, ent millegipärast mind köitis kõik. See, et meile ei räägita sümbolilise interaktsionismi paradigmast (mis on kahtlemata väga tore ja kasulik teadmine, ent üleüldine leierdamine igasuguste ismide ja aalide ümber ei anna praktilisi tulemusi. Enamasti), see, et meilt eeldatakse täpsust, maksimaalset tulemust, pingutust - mis on selles negatiivset? Rääkimata tegelikest nõudmistest. Mis on siis lugeda kahte ajalehte (oh sa püha pärgel mis ületamatu obstaakel!), ühte raamatut (jah, tegelikult on kohustuslik vaid üks, kuigi soovitan lugeda ka kõiki teisi, juba sirvisin ja lugesin ja, mis seal ikka, head olid) ning tõusta ühel päeval natuke varem kui tavaliselt. Pigem on tegu Pulleritsu ümbritseva hirmu oreooliga, selline hõngus, et ohsakurask, seekord ei saagi hakkama niimoodi, et õpin mingid mõttetud fraasid enne eksamit pähe ja ajan õppejõule kõrgelennulist häma vormides lauseid, millest mitte ükski normaalne inimene ühtegi mõtet välja lugeda ei suuda. Olgem ausad - need, kes teda kritiseerivad ning teda väga tumedates toonides kujutavad, on need, kes ei saa/saanud hakkama. Ja kelle süü see siis on? Häirima hakkab vaikselt tendents rumalust idealiseerida, kuidagi leida lohutust sellest, et kui ma milleski läbi kukun või hakkama ei saa, siis ma võitlen mingi süsteemi vastu, mitte ei ole selle ori. Mis on debiilsus. Ülikool ei ole enam keskkool, kus sa korjad hindeid selleks et emme käest uut Terranova pluusi saada. Ülikoolis õpid sa ainult iseenda jaoks, teadmised, mis sa saad, ei ole selleks, et need pärast eksamit unustada (välja arvatud majandusteooria minu puhul, milles puudusid igasugused teadmised nii enne kui pärast eksamit). Niiet ühesõnaga, selle pika tiraadi lõpetuseks, Pullerits on nõudlik. Ja mina olen maksimalist. Ma arvan, et see klapib.

Teine tore aine on meedia regulatsioon, mille temaatika on huvitav ning ääretult kasulik, ent tunniplaan on natuke paha (kella kaheksast on juba materjali pähe taotud). Selle üle ma ei virise, ongi hea, aga Harro-Loit oli vist natuke häälest ära, igatahes konspekteerimiseks pidi kõrvu üle keskmise teritama. Mis oli väsitav. Mis raskendas keskendumist. Järgmine nädal kolime standard esipinki tagasi. Aga mul on juba tunne, et diskussiooni saab ja teadmisi ka; kaasuste uurimine ja lahendamine? Väga kasulik. Üleüldse on viimaks ometi tunne, et ma olen Ülikoolis.


Oeh. Nii palju koolijuttu. Eks ma olen selle peale palju mõelnud, pärast esimese semestri vohavat mõttetust; et kas bakalaureus ikka üldse on midagi väärt, kui meile lauslollust õpetatakse (või pigem, kui meist eeldatakse lauslollust); selle semestri algus aga tõestas mulle, et nii valik kui ka kõik muu oli väga õige. Kursus on ka vist enam-vähem alles jäänud, üks on isegi juurde tulnud - Sten Mahov nimeks. Eile oli Place'is selline väga vaikne istumine, kus ka temaga tutvutud sai (mul oli nii kahju, kui ta pidi oma seitmendat korda vastama stamp-küsimusele "miks just ajakirjandus?"). Einoh, poiss on virk ja kraps, tubli laps, nagu ütleks vanaema, aga tõsisemates toonides - on alati tore vaadata, kui keegi midagi päriselt tahab ja selle siis ka ära teeb. See tõstab nii tema eneseusku kui teiste usku temasse. Igatahes kadus ta kuidagi ära, kõik kadusid tegelikult, sest Place pandi kinni ja meie läksime standard Illegaardi. Kaarel lasi üle ja sörkis kuskile mujale kellegi teisega; meil oli lõbus küll, ma lihtsalt sõitsin mingile itaallasele sisse ja konstateerisin tõika, et me nüüd istume siin (kuidas nad kõik alati itaallased on?) ja, noh, istusime siis. Siis kui aeg juba väga hiliseks kiskus, ei olnud minust enam asja ka lauajalgpalli mängides - sardiinist küll (ta oli Sardiiniast). Mingi hetk tuterdasime kodu poole ja ma üritasin kõigest väest Ukule selgitada oma sotsiaalsete peegelduste paradoksi, aga ma peaksin selleks valima parema aja ja koha. Vist.
Igatahes mina olen nüüd ärkvel ja maksan intresse eelmise õhtu eest, samas kui see pisike traktor siin kõrval hambad laiali magab. Või oleks poliitiliselt korrektsem öelda, nurrub? Who gives any.

Täna läheme Ilmatsallu tõenäoliselt, saan oma kalale süüa anda. Ta on eriti lahe kala, ujub tagurpidi ja teeb muid trikke. See on huvitav viis leinast ülesaamiseks (Vibra suri ära hiljuti, Dünamo on ikka elus).


Mulle meeldib suure koormuse variant, ma tahan hakata ka ühte teist teadusartiklit kirjutama (lisaks siis poliitilisele kommunikatsioonile Eestis, ent see on selline...Laialivalguv ning mitte väga innovatiivne; pisikeste mööndustega väidab ta ju siiski seda, et inimesed on poliitiliselt kallutatud (oi, kas tõesti?) meedia mõjutusel ning et sagedamini märgatakse negatiivset mõjutamist, kui positiivset; kunagi lisan siia hüpoteesid ka. Pealegi nõuab see kontentanalüüsi aastast 2003 ja muud sellist, ühesõnaga on see pikk ja mahukas teema.
Teine oleks siis see sotsiaalse peegelduse paradoks; mis kõige üldistatumalt seisneks siis selles, et kui minu reaalsus tuleneb kellegi teise reaalsusest, siis ka tema reaalsus tuleneb minu reaalsusest (ehk kõik mõjutavad kõiki); kõik on üksteise peeglid, selles seisnebki paradoks. Seda hakkan kindlasti kirjutama, see on hästi huvitav teema.

Teoorias tahaksin uurida ka internetikogukondi (jah, nagu näiteks 4chan.org) ja kuidas need mõjutavad inimese eraelu; virtuaalse identiteedi küsimust - kas virtuaalne id on midagi muud kui reaalne id? Mis teeb teda vähem reaalseks? Ja muidugi 4chani näitel, mis peaks olema määratlemata, piiritlemata, tsenseerimata koht, on tegelikult vägagi määratletud (nii 4chan ise kui siis need inimesed, kes seal käivad, on väga selgesti reglementeeritud käitumismallid); piiritletus on seal samuti ning kasutatakse ainult üksteisele arusaadavat slängi, reference ja muud säärast; (go to /v/, pretend it's /b/, mis tavainimesele tundub täiesti arusaamatu lause, viitab tegelikult erinevatele foorumitele; 4chani all mõtlen mina (ja teised) enamasti ikka 4chan Randomit, mis on kuulsaks (või kurikuulsaks saanud) kui the shithole of Internet; seal on lubatud kõik (ja ma mõtlen tõesti kõik, alates anaalhuumorist lõpetades lastepornoga), ehk siis materjal on suhteliselt... Noh, ta võib riivata, ütleme nii. /V/ oli aga minu mäletamist mööda videomängude foorum... Või fotograafia.... Või noh, rahumeelne. Ja see fraas tähendab siis seda, et mine videomängude foorumisse, käitudes nagu sa oleksid Randomis. Elik lae üles mõni rape tentacle ja sa saad Randomis hiilata sellega, et tegid midagi eriliselt toredat).
Tsensuuri kohta ka niipalju, et 4chanis toimib väga karm enesetsensuur. Sinna laetakse sekundis üles sadu sõnumeid, ehk siis - kui sinu sõnum ei paku piisavalt huvi (iga sõnumiga laetakse üles ka pilt), kaob see lihtsalt ära ja keegi ei saa seda kunagi lugeda. Huvipakkuvad pildid eeldavad aga... anaalseid, vaginaalseid, blasfeemilisi või rassistlikke elemente. Seega - toimib küll tsensuur, mingisugune otsimine püha tõe järgi, tehes seda nii, et ka kõige hullemad rõvedused tuuakse kõigi palge ette. Sellepärast, et We are the Anonymous, we are the Internet, Expect us

Suht anonüümne neh.


Uku ikka veel mängib traktorit siin kõrval, mis tähendab, et ka mina mõtlen ehk kerra tõmbamise peale. See annab võimaluse mingi hetk üles ärgata ning hakata kooliasju tegema ja ka tööd; minu arusaamist mööda on minu sellekorrane laev haigem kui kõik ülejäänud kokku, Shipyard ei oska ega tee midagi, raportid on pikad ja aeganõudvad, kontrollimist vajavat on palju... Mõnes mõttes tahaksin tagasi Rolls Royce'i. Aga, tööd peab tegema, eksole.


Järgmise postini siis, tõmban kerra oma tumedate linade vahel. Ja nurrun kaasa.

1 kommentaar:

Kristina Pentsa ütles ...

Kuigi ma ise olen nüüd koolist mõneks-pikaks ajaks eemal, olen ma su selle jutu esimese poolega vägagi päri. Pulleritsu loengus pole mul au olnud olla, aga ma olen alati pidanud seda mingiks pseudokujutelmaks ja kuulujutuks. Kes poputab ajakirjanikku toimetuses või suhtekorraldajat firmas? Kõige eest, mis halvasti või tegemata, saad pähe ja siis ei kajastu see enam su hinnetes, vaid paraku täiesti otseselt sissetulekus. Tasub end harjutada sellega, et tasuta lõunaid pole ja üldse, mind huvitab, kas mingi osa inimesi pole ka keskkoolis mitte mingisugust kriitikat saanud? Mis on lahti noorte inimeste kriitikataluvusega?