ma pean tegema audiovisuaalset kommunikatsiooni.

ma sain ajaloo essee A.

ma pean endale mustad kingad ostma.

ma kolisin kaubamaja kõrvale.

ma pean kaladele parema akvaariumi muretsema.

ma olen kummaliselt õnnelik.

Viimase poole aasta täielik motivatsioonitus ning vegetatsioon tundub olevat lõpusirgel ning tunneli lõpus paistab valgus - loodame, et see pole rong.

Ma leidsin oma vana blogi varjatud sissekannete alt mingisugused kirjutised, väga ammused. Novell noormehest, kes põletas maha puhkusele läinud perede maju, näiteks.

Ma tahaksin niiväga jälle kirjutada, ma tahaksin, et mu sees oleks seda, mida välja kirjutada. Praegu tundub aga, justkui oleksin muutunud täiesti emotsioonituks ning vaataksin lihtsalt mingit filmi tütarlapsest, kelle nimi on Siret.

Olgu, film on päris hea, aga tunne on assistendi, mitte režissööri oma. Ja Oscareid saavad teatavasti vaid režissöörid.

Täna panime koridori vaibad ka maha. Ja seinakappi lauamängud. Ja õhtul sööme ja vaatame TV6 pealt halbu filme ja TV3 pealt Dr. House'i.

Tunne on selline, nagu enne tormi. Ainult et torm on selline korralik äike, mis mulle meeletult meeldib.

Ma lugesin ka ühte väga vana blogi, ja seal oli üks lause, mis mind mõtlema pani:

"Grass is always greener on the other side, but that's only because you haven't taken good care of yours lately"

Mis on nii mitmes mõttes õige. Mõnikord on lihtsalt vaja täielikku muutust ja kõik ümber pöörata - sest et muutusi on vaja. Kui jääda toppama ühte hetke, eriti kui see hetk pole kõige meeldivam, kannatab lõppude lõpuks kõik. Ja siis ei aita proovida "kiiremini, kõrgemale ja kaugemale", sest mingil hetkel saab jõud lihtsalt otsa, mille tulemusel istud sa lihtsalt maha, hakkad nutma ja jalgadega põtkima. Ja seda ei taha ju keegi.

Ma olen põhimõtteliselt loobunud igasugustest toredatest eesmärkidest ja taandanud kõik ühele: teha kõike hästi ja veel paremini. Ja ma loodan, et ma teen oma tööd hästi. Ma loodan, et uue semestri algusest teen ma koolis veel paremini - ja praegu ma juba tahan hommikul üles ärgata, mitte aegade lõpuni magada või vähemalt teki alla pugeda ja unustada, et maailm eksisteerib.

Uus hingamine, uus valgus, mul on tunne, et läheb paremaks. Ja see on hea tunne.