viimasel ajal olen palju mõelnud eestluse kui nähtuse üle; seda eelkõige "laulva revolutsiooni laste" kontekstis, ent ka vanemate hulgas esineva patriotismi mõistes.
Mõttetu on vaielda meie eksistentsi üle; kas me oleme siis vapper võitlusrahvas, kes 800 aastat erinevate võimudega rinda pistes lõpuks vabaduse saavutasid, või kama lürpiv ja lehmi lüpsev orjarahvas, kelle alles rootslased oma ülikooli ja saksad hapukapsaga tsiviliseerituks muutsid. Need küsimused on jäänud ajalukku, nende üle arutlemine ei vii enam kuskile. Kõige rohkem muret teeb praegune quasi-täiskasvanute kommuun, noored, kelle käes (ükskõik kui banaalselt see kõlab) on Eesti riigi tulevik. Patriotism kui selline ei ole noorte hulgas kindlasti levinud. On neid, kes õhkavad rahvusromantismi järgi, laulavad laulupidudel ja räägivad, pisarad silmis, võõramaalastele, kuidas pisike mereäärne rahvas oma vabaduse lauldes kätte võitles; on neid, kes väikelinnades natsionalismi-aktivistidena venelastele külapoe taga tappa annavad. On neid, kes jaanipäeva paiku Hiiumaa praami oodates oma Golf 3 antenni külge Eesti lipukese liimivad ja neid, kes põlglikult igasuguse rahvusliku traditsiooni peale sülitavad ja ei näe mitte mingisugust mõtet ei iseseisvuspäeva paraadil, lipuheiskamistel ega üldse, eestlusel.
Kuidagi liiga kaugele jääb noorest eestlasest aga ratsionaalne ja pragmaatiline mõtlemine; millegipärast on tekkinud tendents eestlust kas ülistada või maha teha, loomulik riigi austamine on jäänud tagaplaanile. On selge, et Eesti Vabariigi teke (olgu see siis teine või esimese jätk) ei tulnud pelgalt laulmisest; palju mängis siin juhus, palju mängis siin mitmete tarkade meeste osavõtlikkus ning teiste meeste rumalus. Rahvusromantism ei ole taunitav, loomulikult andsid sajad tuhanded lehvivad trikoloorid ja eestlaste ühtsustunne vabaduse väärtusele palju kaasa, loomulikult andis see asjameestele julgust kõik läbi suruda; loomulikult andsid mitmed okupatsioonid trotsi enda vabaksvõitlemisele, kindlasti võimendas eestlaste loomupärane russofoobia vajadust sovjetivaim maha suruda. Mainimatagi, et nõuka-ajal olid eestlased peaaegu välismaalased. Need, kes nägid Soome televisiooni ja kogusid nätsupabereid. Ükskõik, kui tobe see praegusele esmakursuslasele ei tunduks. Sellegipoolest ei tohi meie ajalugu üle-idealiseerida; see toob kaasa vaid kahju ja võimetust negatiivset näha. See kaotab ära võime enesekriitikaks ning objektiivseiks otsuseiks. See on ka üks põhjustest, miks praegu usaldus riigi vastu nii kärme kaduma - me oleme vabad, edukad, NATO ja EL võtsid meid avasüli vastu, majanduskasv oli hoogne, tipptunnil Viru ringil oli rohkem luksusautosid kui Monte Carlos. Kui midagi läheb viltu, on kõige lihtsam süüdistada valitsust - ent kes on selle valitsuse valinud? Riik ei saa eksisteerida ilma oma rahvata; rahva ülesanne on riiki toetada. Selle hetkeni, kui inimesed ei mõista, et maksud ei ole karistus või kurja mõisahärra soov talupojalt tema viimast leivapalukest sisse nõuda, pole kellelgi õigust ka millegi üle kurta. Eriti käib see "valusate" teemade pihta, näiteks pensionid, toetused jne. Mitte midagi ei saa tõsta ilma kuskilt kärpimata; raha ei tule müstiliselt jakobsonide ja koidulatega kaetud puult Toompealt, vaid sinu ja minu taskust. Kui seda sealt ei tule, ei saa ta ka kuskile minna.
Hiljuti oli mul põnev vestlus endise Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži endise juhi Michaeliga. Ta on ameeriklane, kolis Tartusse 90ndate keskel ning on eesti päritolu. Me laskusime päris tulisesse vaidlusesse, üheks teravaks küsimuseks tema väide, et meie uus ja ilus vabadus ei ole tegelikult üldse kätte võidetud, kuna me pole pidanud selle jaoks tilkagi verd valama ning et kui Venemaa om turud sulges ning poole aastaga meie majandus rohkem langes, kui tervislik oleks, oli põhimõtteliselt ainus, mis meid päästis, Soome supermarketlus. Veidi hiljem mõistsin, et vaidlus ei olnud tegelikult üldse nende küsimuste üle, vaid pigem kahe erineva vaatenurga konflikt. Tema, kindlasti palju kogenum ja poliitilistes küsimustes targem, kui mina oma hapra vanuse juures, võttis asja palju utilitaarsemalt, à la kunagi oli üks Läänemere riigike, geopoliitilise asukoha tõttu nii mitmegi riigi huviorbiiti sattunud ning ikestatud; Euroopas leviva 19nda sajandi rahvusromantismi kasvu (ning I maailmasõja tõttu) iseseisvuse saavutanu; olnud okupeeritud Nõukogude Liidu poolt; juhuste kokkulangemise ning nende osava ärakasutamise tõttu taasiseseisvunud ning seejärel välisinvestorite toel oma riigi ja majanduse uuesti ülesehitanud. Mina kui ärkamisaja laps, pealegi veel naissoost, sissekodeeritud süvaemotsioonide toel, vaatleksin loomulikult noort Eestit kui sadade tuhandete vaprate eestlaste veretu võitluse tulemust, kes, ühendades üksmeeles käed ning lauldes vapralt noore Mattiisseni kustumatuid meloodiaid, astusid vastu kurjale kommunistide impeeriumile ning lõid sellesse mõra, mis viimaks kukutas kõik. Tõde on aga see, et meil kummalgi pole õigus.
Kui me ei õpi vaatama Eestit kui noort riiki oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, ja see kehtib nii noorte kui vanade kohta, jääb "lehmakauplemine" alatiseks kõike kummitama. Me ei astu mitte kellegi vastu mõne poplaulukesega; samuti ei astu me mitte kellegi vastu üksteise vastu astudes. Me ei ole mingi majandusime, aga me pole ka konnatiik. Kurat, kui ma lähen siin puha banaalseks, siis Vatikan on kordi väiksem, aga vaat' kui mõjuvõimas. Endalgi on piinlik selle võrdluse pärast, ent siiski mitte nii piinlik, kui võib olla mõnel poliitikul õhtul magama minnes. Me oleme tagasi jõudnud 13nda sajandi Eestisse, kus ühed lüpsavad lambaid ja teised karjatavad lehmi ja keegi kurat ei julge oma odaotsa teise adra vastu vahetada. kes teab, äkki saab veel edukamaks (analoogne lexus vs mersu sündroomiga). Ühed nutavad taga uut ärkamisaega, kus välgumihlki valgel lauluväljakul terve uus generatsioon eostati; teised kiruvad valitsust maapõhja ning halavad, "kas me sellist Eestit tahtsimegi või". Küsimus pole selles, kas tahtsime, küsimus on selles, mis tegime. Jah, justnimelt meie, mitte Ansip, Savisaar või Anu Saagim. Sellised sotsiaalsed fruktid nagu Inno Tähismaa või mõni keskerakonna noorliige, kes mõtlevad vaid sellele, kuidas oma kibestumust välja elada, peaks asüüli saatma. Demokraatias on loomulikult kõigil sõnaõigus, ent igat väidet peaks toetama argumendid, mis kahjuks tänases Eestis väga ei toimi. Samuti peaks igal teol olema põhjendus, mis toimib veel vähem. Me ei arenda Eestit, tõmmates paar korda aastas trikoloori vardasse või andes mõnikord Lasnamäe pensionäridele natuke rohkem raha. Me ei arenda Eestit niisama vingudes, aga me ei arenda teda ka rahvuslusest rõkatavate loosungitega. Riiki arendavad ratsionaalsed poliitilised ja majanduslikud otsused, mis on sügavalt kaalutletud ning kus arvestatakse mitte isegi enamuse, vaid üldsuse huve. Suurt hulka rahvast kokku saada mingi tobeda otsuse läbisurumiseks ei ole ühelegi makjavelistile mingisugune väljakutse; alati on lihtsam olla millegi vastu, midagi maha teha, kui midagi toetada ning selle kaitseks välja astuda.
Vanem generatsioon, me kõik võlgneme tänu ainult teile, et saime eile mõnuga pingiviide paraadi üle kibestunud kommentaare visata ning õlleklaasi taga möönda, kui allakäinud ikka see Eesti valitsus on. Sellegipoolest ei pea ma eestlasteks neid, kel trikoloori nähes kasvõi korraks midagi sees ei vährata, neid, kel hümni kuuldes kasvõi korraks pähe ei tuleks, et eestlane olla on uhke ja hää. Ükskõik, kui väga me teist eestlast oma söögilaual näha ei ihkaks, miski see ikkagi on, mis meid ühendab ja mis lasi meil vabaks saada (ja loodetavasti ka jääda). Seda ei tohi unustada, maha teha, naljaks keerata või sellesse üleolevalt suhtuda. Kui see pole Eesti, mida tahtsite, siis tehke ta selliseks, nagu tahtsite.
Noorem generatsioon, laulva revolutsiooni lapsed - te ei tuleks selle pealegi, et koolipingist lahingusse hüpata; selle peale, et põksuva südamega siniseid, musti ja valgeid linte salaja klassiõhtul lava ehtimiseks kasutada; selle peale, et kannatada ära terve rodu lamedaid vene laule pikal laulupeol nende kahe laulu pärast, mis lõpus ootavad ja mis terve lauluväljaku laulma panevad. Mille jaoks meil on vaja paraadi, mille kuradi pärast peaks varasel veebruarihommikul soojast voodist välja ronima, et mingit lippu kuskil mäe otsast tõusmas vahtida, keda huvitab, mida ninasarvik ja juhtorav jälle üksteise kohta ütlevad. Vahet ju pole. Võib-olla ei olegi, ehk olekski aeg kõik ebavajalik unustada ning keskenduda kõigele sellele, mis rahvusluse, postsovjetismi ning äärmusliku materialismi oludes niivõrd kaugele jäänud on - aated, avalik huvi ja riigi, mitte ärapanemisoskuste areng.
Kui meie vanemad saavad uusaasta õhtul presidendi kõnet, suu verivorsti täis, viinapits kõrval, vaikselt halada, et kas selle nimel nad pididki Toompeale jooksma ja et kas nad ikka sellist Eestit tahtsid, siis meil on väga otsene võimalus teha sellest riigist just see koht, kus meile meeldiks elada. See koht, kus kasvavad üles meie lapsed. Needsamad, kes teavad oma riigihümni sõnu peast, tunnevad iseseisvuspäeval uhkust ja mõtlevad... Ma ei tea, mida nad mõtlevad. Aga loodetavasti teevad nad seda eesti keeles.
Mõttetu on vaielda meie eksistentsi üle; kas me oleme siis vapper võitlusrahvas, kes 800 aastat erinevate võimudega rinda pistes lõpuks vabaduse saavutasid, või kama lürpiv ja lehmi lüpsev orjarahvas, kelle alles rootslased oma ülikooli ja saksad hapukapsaga tsiviliseerituks muutsid. Need küsimused on jäänud ajalukku, nende üle arutlemine ei vii enam kuskile. Kõige rohkem muret teeb praegune quasi-täiskasvanute kommuun, noored, kelle käes (ükskõik kui banaalselt see kõlab) on Eesti riigi tulevik. Patriotism kui selline ei ole noorte hulgas kindlasti levinud. On neid, kes õhkavad rahvusromantismi järgi, laulavad laulupidudel ja räägivad, pisarad silmis, võõramaalastele, kuidas pisike mereäärne rahvas oma vabaduse lauldes kätte võitles; on neid, kes väikelinnades natsionalismi-aktivistidena venelastele külapoe taga tappa annavad. On neid, kes jaanipäeva paiku Hiiumaa praami oodates oma Golf 3 antenni külge Eesti lipukese liimivad ja neid, kes põlglikult igasuguse rahvusliku traditsiooni peale sülitavad ja ei näe mitte mingisugust mõtet ei iseseisvuspäeva paraadil, lipuheiskamistel ega üldse, eestlusel.
Kuidagi liiga kaugele jääb noorest eestlasest aga ratsionaalne ja pragmaatiline mõtlemine; millegipärast on tekkinud tendents eestlust kas ülistada või maha teha, loomulik riigi austamine on jäänud tagaplaanile. On selge, et Eesti Vabariigi teke (olgu see siis teine või esimese jätk) ei tulnud pelgalt laulmisest; palju mängis siin juhus, palju mängis siin mitmete tarkade meeste osavõtlikkus ning teiste meeste rumalus. Rahvusromantism ei ole taunitav, loomulikult andsid sajad tuhanded lehvivad trikoloorid ja eestlaste ühtsustunne vabaduse väärtusele palju kaasa, loomulikult andis see asjameestele julgust kõik läbi suruda; loomulikult andsid mitmed okupatsioonid trotsi enda vabaksvõitlemisele, kindlasti võimendas eestlaste loomupärane russofoobia vajadust sovjetivaim maha suruda. Mainimatagi, et nõuka-ajal olid eestlased peaaegu välismaalased. Need, kes nägid Soome televisiooni ja kogusid nätsupabereid. Ükskõik, kui tobe see praegusele esmakursuslasele ei tunduks. Sellegipoolest ei tohi meie ajalugu üle-idealiseerida; see toob kaasa vaid kahju ja võimetust negatiivset näha. See kaotab ära võime enesekriitikaks ning objektiivseiks otsuseiks. See on ka üks põhjustest, miks praegu usaldus riigi vastu nii kärme kaduma - me oleme vabad, edukad, NATO ja EL võtsid meid avasüli vastu, majanduskasv oli hoogne, tipptunnil Viru ringil oli rohkem luksusautosid kui Monte Carlos. Kui midagi läheb viltu, on kõige lihtsam süüdistada valitsust - ent kes on selle valitsuse valinud? Riik ei saa eksisteerida ilma oma rahvata; rahva ülesanne on riiki toetada. Selle hetkeni, kui inimesed ei mõista, et maksud ei ole karistus või kurja mõisahärra soov talupojalt tema viimast leivapalukest sisse nõuda, pole kellelgi õigust ka millegi üle kurta. Eriti käib see "valusate" teemade pihta, näiteks pensionid, toetused jne. Mitte midagi ei saa tõsta ilma kuskilt kärpimata; raha ei tule müstiliselt jakobsonide ja koidulatega kaetud puult Toompealt, vaid sinu ja minu taskust. Kui seda sealt ei tule, ei saa ta ka kuskile minna.
Hiljuti oli mul põnev vestlus endise Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži endise juhi Michaeliga. Ta on ameeriklane, kolis Tartusse 90ndate keskel ning on eesti päritolu. Me laskusime päris tulisesse vaidlusesse, üheks teravaks küsimuseks tema väide, et meie uus ja ilus vabadus ei ole tegelikult üldse kätte võidetud, kuna me pole pidanud selle jaoks tilkagi verd valama ning et kui Venemaa om turud sulges ning poole aastaga meie majandus rohkem langes, kui tervislik oleks, oli põhimõtteliselt ainus, mis meid päästis, Soome supermarketlus. Veidi hiljem mõistsin, et vaidlus ei olnud tegelikult üldse nende küsimuste üle, vaid pigem kahe erineva vaatenurga konflikt. Tema, kindlasti palju kogenum ja poliitilistes küsimustes targem, kui mina oma hapra vanuse juures, võttis asja palju utilitaarsemalt, à la kunagi oli üks Läänemere riigike, geopoliitilise asukoha tõttu nii mitmegi riigi huviorbiiti sattunud ning ikestatud; Euroopas leviva 19nda sajandi rahvusromantismi kasvu (ning I maailmasõja tõttu) iseseisvuse saavutanu; olnud okupeeritud Nõukogude Liidu poolt; juhuste kokkulangemise ning nende osava ärakasutamise tõttu taasiseseisvunud ning seejärel välisinvestorite toel oma riigi ja majanduse uuesti ülesehitanud. Mina kui ärkamisaja laps, pealegi veel naissoost, sissekodeeritud süvaemotsioonide toel, vaatleksin loomulikult noort Eestit kui sadade tuhandete vaprate eestlaste veretu võitluse tulemust, kes, ühendades üksmeeles käed ning lauldes vapralt noore Mattiisseni kustumatuid meloodiaid, astusid vastu kurjale kommunistide impeeriumile ning lõid sellesse mõra, mis viimaks kukutas kõik. Tõde on aga see, et meil kummalgi pole õigus.
Kui me ei õpi vaatama Eestit kui noort riiki oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, ja see kehtib nii noorte kui vanade kohta, jääb "lehmakauplemine" alatiseks kõike kummitama. Me ei astu mitte kellegi vastu mõne poplaulukesega; samuti ei astu me mitte kellegi vastu üksteise vastu astudes. Me ei ole mingi majandusime, aga me pole ka konnatiik. Kurat, kui ma lähen siin puha banaalseks, siis Vatikan on kordi väiksem, aga vaat' kui mõjuvõimas. Endalgi on piinlik selle võrdluse pärast, ent siiski mitte nii piinlik, kui võib olla mõnel poliitikul õhtul magama minnes. Me oleme tagasi jõudnud 13nda sajandi Eestisse, kus ühed lüpsavad lambaid ja teised karjatavad lehmi ja keegi kurat ei julge oma odaotsa teise adra vastu vahetada. kes teab, äkki saab veel edukamaks (analoogne lexus vs mersu sündroomiga). Ühed nutavad taga uut ärkamisaega, kus välgumihlki valgel lauluväljakul terve uus generatsioon eostati; teised kiruvad valitsust maapõhja ning halavad, "kas me sellist Eestit tahtsimegi või". Küsimus pole selles, kas tahtsime, küsimus on selles, mis tegime. Jah, justnimelt meie, mitte Ansip, Savisaar või Anu Saagim. Sellised sotsiaalsed fruktid nagu Inno Tähismaa või mõni keskerakonna noorliige, kes mõtlevad vaid sellele, kuidas oma kibestumust välja elada, peaks asüüli saatma. Demokraatias on loomulikult kõigil sõnaõigus, ent igat väidet peaks toetama argumendid, mis kahjuks tänases Eestis väga ei toimi. Samuti peaks igal teol olema põhjendus, mis toimib veel vähem. Me ei arenda Eestit, tõmmates paar korda aastas trikoloori vardasse või andes mõnikord Lasnamäe pensionäridele natuke rohkem raha. Me ei arenda Eestit niisama vingudes, aga me ei arenda teda ka rahvuslusest rõkatavate loosungitega. Riiki arendavad ratsionaalsed poliitilised ja majanduslikud otsused, mis on sügavalt kaalutletud ning kus arvestatakse mitte isegi enamuse, vaid üldsuse huve. Suurt hulka rahvast kokku saada mingi tobeda otsuse läbisurumiseks ei ole ühelegi makjavelistile mingisugune väljakutse; alati on lihtsam olla millegi vastu, midagi maha teha, kui midagi toetada ning selle kaitseks välja astuda.
Vanem generatsioon, me kõik võlgneme tänu ainult teile, et saime eile mõnuga pingiviide paraadi üle kibestunud kommentaare visata ning õlleklaasi taga möönda, kui allakäinud ikka see Eesti valitsus on. Sellegipoolest ei pea ma eestlasteks neid, kel trikoloori nähes kasvõi korraks midagi sees ei vährata, neid, kel hümni kuuldes kasvõi korraks pähe ei tuleks, et eestlane olla on uhke ja hää. Ükskõik, kui väga me teist eestlast oma söögilaual näha ei ihkaks, miski see ikkagi on, mis meid ühendab ja mis lasi meil vabaks saada (ja loodetavasti ka jääda). Seda ei tohi unustada, maha teha, naljaks keerata või sellesse üleolevalt suhtuda. Kui see pole Eesti, mida tahtsite, siis tehke ta selliseks, nagu tahtsite.
Noorem generatsioon, laulva revolutsiooni lapsed - te ei tuleks selle pealegi, et koolipingist lahingusse hüpata; selle peale, et põksuva südamega siniseid, musti ja valgeid linte salaja klassiõhtul lava ehtimiseks kasutada; selle peale, et kannatada ära terve rodu lamedaid vene laule pikal laulupeol nende kahe laulu pärast, mis lõpus ootavad ja mis terve lauluväljaku laulma panevad. Mille jaoks meil on vaja paraadi, mille kuradi pärast peaks varasel veebruarihommikul soojast voodist välja ronima, et mingit lippu kuskil mäe otsast tõusmas vahtida, keda huvitab, mida ninasarvik ja juhtorav jälle üksteise kohta ütlevad. Vahet ju pole. Võib-olla ei olegi, ehk olekski aeg kõik ebavajalik unustada ning keskenduda kõigele sellele, mis rahvusluse, postsovjetismi ning äärmusliku materialismi oludes niivõrd kaugele jäänud on - aated, avalik huvi ja riigi, mitte ärapanemisoskuste areng.
Kui meie vanemad saavad uusaasta õhtul presidendi kõnet, suu verivorsti täis, viinapits kõrval, vaikselt halada, et kas selle nimel nad pididki Toompeale jooksma ja et kas nad ikka sellist Eestit tahtsid, siis meil on väga otsene võimalus teha sellest riigist just see koht, kus meile meeldiks elada. See koht, kus kasvavad üles meie lapsed. Needsamad, kes teavad oma riigihümni sõnu peast, tunnevad iseseisvuspäeval uhkust ja mõtlevad... Ma ei tea, mida nad mõtlevad. Aga loodetavasti teevad nad seda eesti keeles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar