Meie ühiskonnas loobitakse suhteliselt tihti ringi igasuguseid ideaale - nagu vabadus, truudus, ausus, aga ka usk, lootus, armastus - vera, nadežda, ljubova. Enamasti inimesed nende tähenduse peale ei mõtle, pigem toimib eeldus, et juba sõnad ise tekitavad ilmingu, mille eest seisavad.
Olgem ausad - mõnisada aastat tagasi polnud inimestel oluliselt mõtet juurelda sääraste kõrgelennuliste mõistete üle; tähtis oli ellujäämine, või, kui mitte nii brutaalselt väljenduda, siis vähemasti äraelamine. Materiaalsed (või utilitaristlikud) aspektid elus olid mitmeti olulisemad. 18ndal sajandil mõtles papa Rousseau välja aga ühe neist paljudest fraasidest, mis mulle alati pinnuks silmas on olnud (teistest räägime mõni muu kord). Liberté, légalité, fraternité (omasõnadega vabadus, võrdsus, vendlus). Pean tunnistama - see on kõlav lause. Ühtlasi on ka kõik need sõnad võimsad ja pateetilised - kes meist ei püüdleks vabaduse poole, kes meist ei tahaks seista võrdsena ("Jumala ees on kõik võrdsed"), kes meist ei tahaks üllusehetkel oma venna eest lööke võtta? See oli justkui palsam Pariisi agulirottidele, kes neelasid nagu kuivanud käsnad kõike, mis tuli härrastelt, kes pildusid oma tähekilde määrdunud kõrvadele. Ka nemad said olla võrdsed, nemad said olla vabad, nendele kuulutati vendlust - mitte kunagi ei tohi alahinnata esiteks rumalate masside jõudu ja teiseks osavalt sõnastatud idiootsust. Mitte kunagi.
Vaatleme seda fraasi natuke lähemalt. Kolm põhiväärtust, mida loodetakse saavutada. Kolm väärtust, mis juba eos välistavad üksteist.
Vabadus? Aga mis on vabadus? Erinevates käsitlustes on vabadus ülimalt erinev asi. Vabadus võib olla võim teha valikuid valitsevate seaduste piires; vabadus võib olla võimalus teha lõputul arvul isiklikke valikuid, kuni need kedagi ei riiva; vabadus võib olla absoluutne - ehk siis täielik sõltumatus, sidemete puudus; vabadust võib määratleda mitmeti. Ütleme, et tollel ajal mõeldi vabaduse all rohkem demokraatlikku vabadust, ehk siis autokraatia langust, ning sellega võib veel nõus olla - kuigi suhtelist vabadust ei anna minuarust demokraatia teps mitte rohkem, kui autokraatia (ent see läheb juba selle mõtiskelu piiridest välja, sellest hiljem).
Teine mõiste oli võrdsus. Võrdsus on üks kohvikufilosoofide väljamõeldis, mis reaalses elus ei saa mitte mingisugust pinda kanda (välja arvatud võrdsus seaduse ees). Homo sapiens sapiens juba olemuslikult välistab igasuguse võrdsuse; nii soorollidega (feministid, psst) kui ka karjainstinktiga. Mitte mingil juhul ei oleks inimkond jäänud ellu, kui kiviaja inimesed oleksid mõelnud, et oh, nüüd teeme võrdõiguslikkuse komisjonid ja kõik teevad kõike (ilmselgelt ilma juhi repressioonideta). Inimesel on vaja juhti, loomulikult mitte kõigil, ent need, kellel pole juhtimist vaja, neist saavad juhid.
Ebavõrdsus algab sündimise hetkel, kus kõigile isendeile antakse erinevad võimalused elus hakkamasaamiseks, nii füüsilised, kui psüühilised; samuti on meil kõigil erinev perekondlik taust, erinev elukoht, erinev lapsepõlv, erinevad unenäod, erinevad sõrmejäljedki. See ei tähenda, et meil oleksid ebavõrdsed võimalused elus hakkamasaamiseks per se, ent on selge, et eeldused mõnd teatud positsiooni saavutada on ühel paremad, kui teisel. See, et keiser ja saapapuhastaja on meie ühiskonnas suhtes A>B, on pelgalt meie ühiskonna asi, meie suhtumise küsimus, ning siin ei tohiks kõnelda mingisugusest "ebavõrdsusest" - üritage keisrina proovida läbi suruda oma unelmate ametit Pariisi kingaviksijana ning ma sooviks näha, kaugele jõuate. Ühesõnaga võrdsus on tore ideaal, aga suhteliselt ülespuhutd. Pealegi, isegi siis, kui toimiks üleüldine võrdsus - ehk siis kõigil oleks täpselt ühepalju sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist kapitali, ei oleks sellel kõigel enam mitte mingisugust mõtet ning tekiks loop sequence, kus üks hetk kordaks ennast igavesti, kuna mitte miski ei muutuks. Absoluutne võrdsus, nii nagu absoluutne vabadus, on paradoks, sest kui vabaduse puhul mõjutab paratamatult üks inimene mingil hetkel teist, kaotades tema vabaduse (ja kui ta ei saa teist inimest mõjutada, pole see enam ju absoluutne vabadus), siis võrdsuse puhul kaob võrdsus ära ilma võrdlusmomendita, esiteks, ning teiseks - inimesel on vaja juhti. Kõik.
Kolmandaks mõisteks oli vendlus, mis on huvitav, kuna kui esimesed kaks üksteist välistavad (vabadus välistab võrdsuse), siis vendlus on esiteks teemaväline, mitte seostudes nende väidetega, ning mitmes mõttes ka ebavõrdsuse allikas. Vendlus tolle fraasi kontekstis tähendas põhimõtteliselt sama, mis aastasada hiljem "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!". See pidi kokku tooma noodsamad Pariisi agulirotid ning andma neile tollesama meie-tunde, millest rääkisin ka eelmises postis. Üks suur pere, kus kõik vennad võitlevad suure kurja onu vastu, kes neile liiga teeb. Väike reductio ad absurdum - vendlus eeldab, et üks on vanem kui teine; vanem vend peab noorema eest hoolitsema; ebavõrdsus on loosungisse sisse kirjutatud üht- või teistpidi.
Selle pika arutelu mõte oli lahti seletada, kuidas üks kaunis ja pateetiline loosung on tegelikult suhteliselt mõttevaene ning mittemidagiütlev, põhimõtteline sofism. Sama kipub olema ka tänapäeva loosungitega (ja mitte üleüldiste, globaalsete või ideoloogilistega, vaid ka väike "ma armastan sind igavesti" või "ausus on kõige tähtsam").
Ma kordan nagu katkine grammofon, et postmodernismis on kadunud suured narratiivid, aga tõega, nii on, ja sellepärast kasutavad inimesed neid suuri narratiive pisut nagu haarates selle kadunud turvatunde järgi ja natuke sellepärast, et need kõlasid vanaema salmikus jube ilusasti.
Niiet ühesõnaga - järgmine kord vandudes armastust, mõelge järgi, kas see ikka on armastus; lubades olla lõpuni aus, mõelge, kas see ikka on võimalik; rääkides oma tõelisest truudusest, katsuge mõelda... Katsuge mõelda. Ehk satub teie vastu tõeline idealist ning tema ei mõista, et mõned inimesed kasutavad sõnu ainult fonotaktika pärast; et mõnikord on keegi tõesti Aus - ja see, see on kõige jubedam kõigest. Inimesed ei kannata ausust.
Nii paljud asjad on "sobimatud" - ja nii paljud asjad tõesti ka on, ent tuleb tõdeda, et pool igasugusest sotsiaalsest koodeksist on lihtsalt pelk kest. Otsekohesus on kuidagi teisejärguline, miski, mida peetakse labaseks ja matslikuks. Isegi lapsed, kes ütlevad asjad välja, nii nagu on, saavad seltskonnas halvakspanu osaliseks - "nii ei tohi öelda". Aga miks, kui see kord nii on? Loomulikult ei õigusta ma siin mingisuguseid solvanguid või "ärapanemist" või muud, ent konkreetne ja tavaline ausus, mis on sellel viga? Lõppkokkuvõttes tuleb see ju ainult kasuks. Samas, täiskasvanud väga harva üldse oskavad otsekohesed olla; tavaliselt võetakse teiste inimeste vigu justkui võimalusi neile halvasti öelda. Seepärast on tõenäoliselt ka niipalju reegleid, kuidas ja mida öelda võib.
Ma tean ise omast käest, et brutaalne ausus tuleb enamikes olukordades pigem kahjuks, kui kasuks (ent olgem ausad, ma pole sageli ka mitte aus, vaid terav). Sellegipoolest on tore teada, et on inimesi, kes ka mõtlevad selle üle, mis neile öeldakse. Mina teen väga selgelt vahet, kas keegi tõesti soovib mulle viidata mõne vea, mida teen/teinud olen, või soovib ta lihtsalt halvasti öelda või mind paika panna. Mõlemal juhul on neil see õigus - konstruktiivsuse koha pealt jätan teie otsustada, kumb parem variant.
Kirjutan seda Ilmatsalus - lõpuks jõudsime ka siia. Kala on toidetud ja rõõmus, põtkib vahepeal vastu akvaariumiklaasi; mina olen ka toidetud ja rõõmus, aga mina ei põtki vastu klaasi.
Minu suurest seenekastme-frenzyst sai pelmeenitaldrik. Parre, Kaarel ja Taavi jõuavad ka varsti siia, väike saunateema. Mõnus. Täna on kuidagi väga lebo tunne, midagi teha ei viitsi (kuigi lugesin neid Pulleritsu artikleid). Homme peab minema ärksamaks, sest homme on tähtaeg tööl. Yard on niikuinii igasugusest schedule'ist maas, nüüd pean mina olema eeskujuks. Yiihaa. See nädal on peale mechi ka electric asjad vaja üle vaadata. Niiet ühesõnaga, peaks vist tööd tegema hakkama.
Uku ka torgib juba, niiet -
cheers.
Olgem ausad - mõnisada aastat tagasi polnud inimestel oluliselt mõtet juurelda sääraste kõrgelennuliste mõistete üle; tähtis oli ellujäämine, või, kui mitte nii brutaalselt väljenduda, siis vähemasti äraelamine. Materiaalsed (või utilitaristlikud) aspektid elus olid mitmeti olulisemad. 18ndal sajandil mõtles papa Rousseau välja aga ühe neist paljudest fraasidest, mis mulle alati pinnuks silmas on olnud (teistest räägime mõni muu kord). Liberté, légalité, fraternité (omasõnadega vabadus, võrdsus, vendlus). Pean tunnistama - see on kõlav lause. Ühtlasi on ka kõik need sõnad võimsad ja pateetilised - kes meist ei püüdleks vabaduse poole, kes meist ei tahaks seista võrdsena ("Jumala ees on kõik võrdsed"), kes meist ei tahaks üllusehetkel oma venna eest lööke võtta? See oli justkui palsam Pariisi agulirottidele, kes neelasid nagu kuivanud käsnad kõike, mis tuli härrastelt, kes pildusid oma tähekilde määrdunud kõrvadele. Ka nemad said olla võrdsed, nemad said olla vabad, nendele kuulutati vendlust - mitte kunagi ei tohi alahinnata esiteks rumalate masside jõudu ja teiseks osavalt sõnastatud idiootsust. Mitte kunagi.
Vaatleme seda fraasi natuke lähemalt. Kolm põhiväärtust, mida loodetakse saavutada. Kolm väärtust, mis juba eos välistavad üksteist.
Vabadus? Aga mis on vabadus? Erinevates käsitlustes on vabadus ülimalt erinev asi. Vabadus võib olla võim teha valikuid valitsevate seaduste piires; vabadus võib olla võimalus teha lõputul arvul isiklikke valikuid, kuni need kedagi ei riiva; vabadus võib olla absoluutne - ehk siis täielik sõltumatus, sidemete puudus; vabadust võib määratleda mitmeti. Ütleme, et tollel ajal mõeldi vabaduse all rohkem demokraatlikku vabadust, ehk siis autokraatia langust, ning sellega võib veel nõus olla - kuigi suhtelist vabadust ei anna minuarust demokraatia teps mitte rohkem, kui autokraatia (ent see läheb juba selle mõtiskelu piiridest välja, sellest hiljem).
Teine mõiste oli võrdsus. Võrdsus on üks kohvikufilosoofide väljamõeldis, mis reaalses elus ei saa mitte mingisugust pinda kanda (välja arvatud võrdsus seaduse ees). Homo sapiens sapiens juba olemuslikult välistab igasuguse võrdsuse; nii soorollidega (feministid, psst) kui ka karjainstinktiga. Mitte mingil juhul ei oleks inimkond jäänud ellu, kui kiviaja inimesed oleksid mõelnud, et oh, nüüd teeme võrdõiguslikkuse komisjonid ja kõik teevad kõike (ilmselgelt ilma juhi repressioonideta). Inimesel on vaja juhti, loomulikult mitte kõigil, ent need, kellel pole juhtimist vaja, neist saavad juhid.
Ebavõrdsus algab sündimise hetkel, kus kõigile isendeile antakse erinevad võimalused elus hakkamasaamiseks, nii füüsilised, kui psüühilised; samuti on meil kõigil erinev perekondlik taust, erinev elukoht, erinev lapsepõlv, erinevad unenäod, erinevad sõrmejäljedki. See ei tähenda, et meil oleksid ebavõrdsed võimalused elus hakkamasaamiseks per se, ent on selge, et eeldused mõnd teatud positsiooni saavutada on ühel paremad, kui teisel. See, et keiser ja saapapuhastaja on meie ühiskonnas suhtes A>B, on pelgalt meie ühiskonna asi, meie suhtumise küsimus, ning siin ei tohiks kõnelda mingisugusest "ebavõrdsusest" - üritage keisrina proovida läbi suruda oma unelmate ametit Pariisi kingaviksijana ning ma sooviks näha, kaugele jõuate. Ühesõnaga võrdsus on tore ideaal, aga suhteliselt ülespuhutd. Pealegi, isegi siis, kui toimiks üleüldine võrdsus - ehk siis kõigil oleks täpselt ühepalju sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist kapitali, ei oleks sellel kõigel enam mitte mingisugust mõtet ning tekiks loop sequence, kus üks hetk kordaks ennast igavesti, kuna mitte miski ei muutuks. Absoluutne võrdsus, nii nagu absoluutne vabadus, on paradoks, sest kui vabaduse puhul mõjutab paratamatult üks inimene mingil hetkel teist, kaotades tema vabaduse (ja kui ta ei saa teist inimest mõjutada, pole see enam ju absoluutne vabadus), siis võrdsuse puhul kaob võrdsus ära ilma võrdlusmomendita, esiteks, ning teiseks - inimesel on vaja juhti. Kõik.
Kolmandaks mõisteks oli vendlus, mis on huvitav, kuna kui esimesed kaks üksteist välistavad (vabadus välistab võrdsuse), siis vendlus on esiteks teemaväline, mitte seostudes nende väidetega, ning mitmes mõttes ka ebavõrdsuse allikas. Vendlus tolle fraasi kontekstis tähendas põhimõtteliselt sama, mis aastasada hiljem "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!". See pidi kokku tooma noodsamad Pariisi agulirotid ning andma neile tollesama meie-tunde, millest rääkisin ka eelmises postis. Üks suur pere, kus kõik vennad võitlevad suure kurja onu vastu, kes neile liiga teeb. Väike reductio ad absurdum - vendlus eeldab, et üks on vanem kui teine; vanem vend peab noorema eest hoolitsema; ebavõrdsus on loosungisse sisse kirjutatud üht- või teistpidi.
Selle pika arutelu mõte oli lahti seletada, kuidas üks kaunis ja pateetiline loosung on tegelikult suhteliselt mõttevaene ning mittemidagiütlev, põhimõtteline sofism. Sama kipub olema ka tänapäeva loosungitega (ja mitte üleüldiste, globaalsete või ideoloogilistega, vaid ka väike "ma armastan sind igavesti" või "ausus on kõige tähtsam").
Ma kordan nagu katkine grammofon, et postmodernismis on kadunud suured narratiivid, aga tõega, nii on, ja sellepärast kasutavad inimesed neid suuri narratiive pisut nagu haarates selle kadunud turvatunde järgi ja natuke sellepärast, et need kõlasid vanaema salmikus jube ilusasti.
Niiet ühesõnaga - järgmine kord vandudes armastust, mõelge järgi, kas see ikka on armastus; lubades olla lõpuni aus, mõelge, kas see ikka on võimalik; rääkides oma tõelisest truudusest, katsuge mõelda... Katsuge mõelda. Ehk satub teie vastu tõeline idealist ning tema ei mõista, et mõned inimesed kasutavad sõnu ainult fonotaktika pärast; et mõnikord on keegi tõesti Aus - ja see, see on kõige jubedam kõigest. Inimesed ei kannata ausust.
Nii paljud asjad on "sobimatud" - ja nii paljud asjad tõesti ka on, ent tuleb tõdeda, et pool igasugusest sotsiaalsest koodeksist on lihtsalt pelk kest. Otsekohesus on kuidagi teisejärguline, miski, mida peetakse labaseks ja matslikuks. Isegi lapsed, kes ütlevad asjad välja, nii nagu on, saavad seltskonnas halvakspanu osaliseks - "nii ei tohi öelda". Aga miks, kui see kord nii on? Loomulikult ei õigusta ma siin mingisuguseid solvanguid või "ärapanemist" või muud, ent konkreetne ja tavaline ausus, mis on sellel viga? Lõppkokkuvõttes tuleb see ju ainult kasuks. Samas, täiskasvanud väga harva üldse oskavad otsekohesed olla; tavaliselt võetakse teiste inimeste vigu justkui võimalusi neile halvasti öelda. Seepärast on tõenäoliselt ka niipalju reegleid, kuidas ja mida öelda võib.
Ma tean ise omast käest, et brutaalne ausus tuleb enamikes olukordades pigem kahjuks, kui kasuks (ent olgem ausad, ma pole sageli ka mitte aus, vaid terav). Sellegipoolest on tore teada, et on inimesi, kes ka mõtlevad selle üle, mis neile öeldakse. Mina teen väga selgelt vahet, kas keegi tõesti soovib mulle viidata mõne vea, mida teen/teinud olen, või soovib ta lihtsalt halvasti öelda või mind paika panna. Mõlemal juhul on neil see õigus - konstruktiivsuse koha pealt jätan teie otsustada, kumb parem variant.
Kirjutan seda Ilmatsalus - lõpuks jõudsime ka siia. Kala on toidetud ja rõõmus, põtkib vahepeal vastu akvaariumiklaasi; mina olen ka toidetud ja rõõmus, aga mina ei põtki vastu klaasi.
Minu suurest seenekastme-frenzyst sai pelmeenitaldrik. Parre, Kaarel ja Taavi jõuavad ka varsti siia, väike saunateema. Mõnus. Täna on kuidagi väga lebo tunne, midagi teha ei viitsi (kuigi lugesin neid Pulleritsu artikleid). Homme peab minema ärksamaks, sest homme on tähtaeg tööl. Yard on niikuinii igasugusest schedule'ist maas, nüüd pean mina olema eeskujuks. Yiihaa. See nädal on peale mechi ka electric asjad vaja üle vaadata. Niiet ühesõnaga, peaks vist tööd tegema hakkama.
Uku ka torgib juba, niiet -
cheers.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar