laupäev, 23. jaanuar 2010

inimesi on lihtne kaheks jagada.
on folders ja crumplers.
on need, kes joovad kohvi, ja need kes ei joo. Kohvijoojatest joovad mõned suhkru ja mõned piimaga, mõned mõlemaga.
on kassiinimesed ja koerainimesed. On neid, kes ei salli üldse loomi. On neid, kes mõlemaid.
Hotellitellimust tehes küsitakse inimeselt, smoking or non-smoking. Single or double. Blonde or brunette. Tall or small.
Vastandid tõmbuvad- mõneti küll. Ma ei hakka rääkima musta ja valge vahele jäävatest hallidest toonidest, esiteks seetõttu, et see oleks klišee ning teiseks seetõttu, et mind oluliselt ei huvita. Ma leian, et kui inimesed vähem arutaksid ja mõtleksid ja veelkord arutleksid ning vahelduseks ka teeksid midagi, läheksid asjad palju kiiremini palju paremini.
Must-valge maailm e. dualism tähendab tegelikult seda, et maailma võetakse nii, nagu ta on, nulli ja ühe printsiibil. Nii nagu naine ei saa olla "natuke rase", ei saa ka muud asjad "natuke olla ja natuke mitte". See näitab lihtsalt seda, et ideed on liialt abstraktsed, et maailmas üleüldse eksisteerida. Samuti toodab selline poolkõvadus tarbetuid silte, mis inimestele külge poogitakse, et üritada neid kuskile kastidesse toppida, mis postmodernistlikus virr-varris vaat' et võimatu.
Nii, nagu olen kunagi varem kirjutanud sellest, kuidas "isekus" on halva alatooniga, kuigi tegelikult peaks, vastupidi, väga positiivne nähtus olema, kirjutan ma nüüd sellest, kuidas mustvalge maailm või säärane suhtumine polegi niiväga "lapsik" või "mõtlematu".
Mustvalge maailmavaade ei tähenda alati seda, et inimene ei oska/taha/suuda vaadata mündi teist külge (eeldus, et arutletav on münt, millel on vaid kaks külge, on juba iseenesest mustvalge). Pigem näitab see just, et süüdistatu on asjad enda jaoks läbi mõelnud ning jõudnud teatud lahenduseni, mingisuguse mõttemallini, mis temale kõige enam sobib. Loomulikult on siin palju erandeid ning kõurikud, kelle jaoks miski on "nõme, sest ma ütlen nii," ei käi päriselt selle alla.
Mida ma siis mõtlen mustvalge maailmavaate all? Seda, et mingi teatud asja kohta võin ma täie kindlusega öelda "ei" ja seda arvamust mitte kunagi muuta. Seda, et mees on mees ja naine on naine ja hälbed mediaanist pigem kinnitavad reeglit. Minu jaoks pole oluline, kes kellega voodit jagab, ent igasugused sookvoodid ja oivalised koivalised, kes roosade huulte ja mitte-niiväga-halli aju vahelt endale õiglast kohtlemist nuruvad, samal ajal meeste madalat keskmist eluiga põhjustades - ei. Mitte minu jaoks.
Mustvalge maailmavaade tähendab ülimalt dualismi - igal asjal on olemas oma vastand, miski, milleta ta eksisteerida ei saa. Kui poleks halbu inimesi, ei tunneks me ju häidki (laskudes taas banaalsuse nõiaringi). Valikute rohkus põhjustab alati segadust ja tarbetut "planeerimist", aja arvelt, mis võiks kuluda eesmärgini jõudmiseks.
Tähtis on mõista, et tähtis on mõista. Tavaliselt öeldakse inimesele, et ta võtab asju "nii mustvalgelt", kui ta kedagi dogmaatiliselt hukka mõistab. Hiljuti põhjustas meie kallis demokraatia hällis, Delfis, poleemikat ühe armukese kiri, millele vastas ka petva mehe abikaasa. "Mustvalge maailmavaatega inimene" võiks näiteks kõigepealt hukka mõista Meest, kuna ta petab oma seaduslikku naist, keda lubas igavesti truult armastada.
Teiseks võiks ta hukka mõista Armukest, kuna too on perelõhkujast pardon my French libu.
Kolmandaks võiks ta hukka mõista näiteks Naist, kuna too pole piisavalt ihaldusväärne/hea, et meest enda juures hoida.
Tegelikult võib selles loos olla mitu tahku, aga ükski neist pole selles kontekstis oluline, MustValge Inimene lihtsalt lajatab oma Arvamusega ning miski muu ei lähe talle korda. See on kurb, sest niiviisi kaevab ta auku noile, kes toetavad duaalset või kindlamat sorti maailmavaadet ning neil ei lasta seda väljendada, kuna see on "lapsik nähvamine".
Minu jaoks tähendab kindel arvamus seda, et inimene on oma peas kõik võimalikud variandid läbi kaalunud ning jõudnud enda jaoks sobivaima lahenduseni. Mõnel käib see kiiremini, mõnel aeglasemalt. See, kui agressiivselt ta enda arvamust avaldab, on juba isiksuse ja iseloomu küsimus, mitte maailmavaate.
Mulle meeldib rääkida inimestega, kellel on asja kohta mingi arvamus. Eriti kaunis variant on see, kui nad oskavad seda ka põhjendada. Mind ei huvita, kas see arvamus minu omaga kokku läheb või mitte, niikaua, kuni põhjendus on hea. Need, kes tahavad meeletult maailmaga kompromisse teha, kaotavad lõpuks iseenda ning ei teagi, mida/keda valida. Selliste inimestega ei saa laskuda tulistesse vaidlustesse, ei saa vihaselt minema tuhiseda, ei saa tahta neile füüsiliselt haiget teha (aga ainult heas mõttes). Pole midagi kaunimat, kui enda põhimõtete/ideede eest seisev mees. Ee, naine ka.
Samas, pole midagi inetumat, kui väiklane inimene. Keegi, kes ise usub, et tal on arvamus, aga see arvamus pole midagi rohkemat, kui lahmitud suvaline väide. 4chani trollide eelkäijad. Inimesed, kes erinevad, selleks, et erineda. Või "usuvad" midagi, ilma, et nad oskaks seletada, miks.
Ärge mõistke hukka neid, kelle arvamus teie omast erineb. Mõistke nad aga väga hukka, kui nad ei suuda isegi öelda, miks täpselt nad midagi arvavad.