nädal on kuidagi eriliselt kiiresti läinud seekord. Käes on juba neljapäeva õhtupoolik, neli päeva on mööda lausa lennanud.
esmaspäeval oli zoosemiootika & suhtlemispsühholoogia. Zoosemiootika oli selline, nagu ootasin. Timo Maran auditooriumi ees, kiled diaprojektori valgusvihus, lood hallidest papagoidest, metsvindi laulukõrist ning mesilaste tantsust. Huvitav, seda kindlasti, ent ka raske saab olema see kursus. Suhtlemispsühholoogia oli nii nagu ikka, palju puudutati temaatikat mis ma olen juba Mercuri koolitustel saanud, seal palju sügavamaltki. Näiteks tasandivalik...Aga mis seal ikka, mulle meeldib see loeng.
Kuna ma olin seekord loengutes üksi, ülejäänud tegid mingit tööotsa, tassisid 28 tonni akvaariumikive konteineritest maha, sain nendega kokku alles hiljem. Oleg korjas mind ja Ukut Peplerist peale ning me läksime Narva mntle Taavit, Parret ja Steni võtma, Kaarel jäi koju. Olegil on nüüd ametlikult väike. Auto.
Sest mind kui kõige pisemat topiti pagasnikusse, ruumipuuduse tõttu. Teate, see polnud väga naljakas. Vahepeal hakkas süda ka põksuma, kui ment mööda sõitis. Aga rohkem põksus pea vastu tagasilda.
Teisipäev... Teisipäev. Teisipäevas midagi muud põnevat polnudki, kui ootusärevus, mil Petsiga kokku saan. Ta tuli Tallinnast meie manu ning loomulikult kohtusime õhtul Illegaardis. Mõned asjad ei muutu, sai jälle maailma asjad paika pandud ning tuntud, et minu prisma näitab ikka õiget seitset värvi. Jõudsin koju alles nelja paiku, olles tutvunud nii jänki Michaeliga, kes üritas minusugusele pätakale anda õppetundi Eesti ajaloost, aga keegi ei tule ühelegi eestlasele kõnelema sellest, kuidas meie iseseisvus pole õiglaselt kätte võideldud ning kuidas 90ndad seisid ainult Soome supermarketite peal, (Ehk seisidki, aga ühtlasi seisid nad võidu peal, kõige selle peal, mis oli lõpuks saanud välja kooruda. Me ei valanud oma vabaduse eest verd, aga seda paremaks see kõike teeb. Yankee sucker) kui ka ühe toreda merekaru Martiniga. Ta muudkui korrutas, et ma olen müstiline ja oli selline kahemeetrine Saaremaa poiss, kes sattus mariinsesse nirvaanasse, kui kuulis, et ma olen laevainseneri assistent. Olgu, merd ei sõida, aga tema jaoks olin ja jäin lõpuni madruseks. Kes mõnikord kepsu ovaalsust mõõdab.
Kolmapäevane sotsioloogia alused rääkis hariduslikust ebavõrdsusest, ilmselgelt sellega seoses ka eliitkoolidest, ilmselgelt sellega seoses ka TIKist ja muudest G5 (või pingerea TOP5) koolidest. Sellel teemal ma ei jaksa üldse heietada, TIK on ja jääb head haridust andvaks kooliks, keda huvitab minu seisukoht antud teemal, võib lugeda kolumni College Enquirer'is; soovitavalt selle aasta omi, mitte kibestunud kõiketeadva abituriendi küünilisi tähelepanekuid... noh, kõige kohta. Religioosne fundamentalism seevastu, nagu ka eelmine kord, toimis fantastiliselt. See tõepoolest on üks mu lemmikaineid, nii ülesehituse, õppejõudude kui sisu poolest. Ka eilsele loengule järgnes diskussioon, mis jätkus minu ja Uku vahel ka koduteel; hea oli. Lund sadas. Ja ma suutsin umbes kolm korda mõelda, kuidas ma tahaksin kudumisvarda Ukule kõrva panna. Minuga on raske vaielda.
Ja noh, mis seal ikka, nii nagu elu käib. Eile õhtul kõrvetasin meie maitsemeeli minu moodi vürtsika kana-ananassikastmega, mis hommikulgi natuke keelt paitas. Magama sai kodutööde tõttu mindud alles kolme piiril, ärkama pidi kell seitse, et õigeks ajaks Pulleritsu ette jõuda. Jõudsime. Viis minutit varem jõudsime. Töö läks hästi, kuigi mul olid unisest peast tingitud ebatäpsused, ma loodan, et ta ei lase neist end väga häirida. Samuti üritasin talle selgeks teha, et kvaliteetajakirjandus ei ole pelgalt ulm, ent ta üritas väita, et ma olen nooruslik idealism. Mis fecking idealism, selle asja nimi on eesmärk ja maksimalism. I'll show him.
Igatahes praegu on pisike lebo, enne kui Parre ja Taavi siia jõuavad ning me Ilmatsallu läheme. Kala toitma ja Tekkenit mängima. Hommikul sõidame Kohilasse vist, või eks vaatab, mis peale hakkame, koolist vaba suht pikalt nüüd. Long weekend. Teeme midagi lahedat tõenäoliselt (loe: mängime Tekkenit või vaatame Kohilas Animal Planetit, mõlemat serveerida ohtra saunaga).
Oo, fun fact - ma omandasin ka Mihkel Raua üllitise ning nüüd loen seda huviga; kõik kohad, kus ta lihtsalt kirjeldab, mis sündis, on head. Kõik kohad, kus ta üritab olla mingisugune lingvistiline snaiper ning kuidagi väga kirjanduslik olla, on halb.
Ma ei taha lugeda võrdlusi, mis tunduvad nagu võrdlused. Eriti halvad võrdlused. Või halvad metafoorid. Või üleüldse - see, et tema isa kirjutas parima eestikeelse raamatu, ehk "Sipsiku" ja tema ema lõi parima naiskangelase läbi ajaloo, ehk siis Kunksmoori, ei tähenda, et tema peaks proovima kirjutada mäluaukudest, punkaritest ja vaginaalsetest elamustest läbi "humoorika kirjandusprisma". Lihtsalt kirjuta, ja kõigile meeldib.
Samas, eestlastele meeldib vist niikuinii seda raamatut lugeda, sisemuses vaikset looma paitades, kes ütleb, et ma teadsin, et Graps seda tegi või et Nõgisto selline oli või et Mati Nuude, kurask, jõi ikkagi nagu loom.
Me läheme nüüd Ilmatsallu. Kolm naksitralli ja Kunksmoor.
esmaspäeval oli zoosemiootika & suhtlemispsühholoogia. Zoosemiootika oli selline, nagu ootasin. Timo Maran auditooriumi ees, kiled diaprojektori valgusvihus, lood hallidest papagoidest, metsvindi laulukõrist ning mesilaste tantsust. Huvitav, seda kindlasti, ent ka raske saab olema see kursus. Suhtlemispsühholoogia oli nii nagu ikka, palju puudutati temaatikat mis ma olen juba Mercuri koolitustel saanud, seal palju sügavamaltki. Näiteks tasandivalik...Aga mis seal ikka, mulle meeldib see loeng.
Kuna ma olin seekord loengutes üksi, ülejäänud tegid mingit tööotsa, tassisid 28 tonni akvaariumikive konteineritest maha, sain nendega kokku alles hiljem. Oleg korjas mind ja Ukut Peplerist peale ning me läksime Narva mntle Taavit, Parret ja Steni võtma, Kaarel jäi koju. Olegil on nüüd ametlikult väike. Auto.
Sest mind kui kõige pisemat topiti pagasnikusse, ruumipuuduse tõttu. Teate, see polnud väga naljakas. Vahepeal hakkas süda ka põksuma, kui ment mööda sõitis. Aga rohkem põksus pea vastu tagasilda.
Teisipäev... Teisipäev. Teisipäevas midagi muud põnevat polnudki, kui ootusärevus, mil Petsiga kokku saan. Ta tuli Tallinnast meie manu ning loomulikult kohtusime õhtul Illegaardis. Mõned asjad ei muutu, sai jälle maailma asjad paika pandud ning tuntud, et minu prisma näitab ikka õiget seitset värvi. Jõudsin koju alles nelja paiku, olles tutvunud nii jänki Michaeliga, kes üritas minusugusele pätakale anda õppetundi Eesti ajaloost, aga keegi ei tule ühelegi eestlasele kõnelema sellest, kuidas meie iseseisvus pole õiglaselt kätte võideldud ning kuidas 90ndad seisid ainult Soome supermarketite peal, (Ehk seisidki, aga ühtlasi seisid nad võidu peal, kõige selle peal, mis oli lõpuks saanud välja kooruda. Me ei valanud oma vabaduse eest verd, aga seda paremaks see kõike teeb. Yankee sucker) kui ka ühe toreda merekaru Martiniga. Ta muudkui korrutas, et ma olen müstiline ja oli selline kahemeetrine Saaremaa poiss, kes sattus mariinsesse nirvaanasse, kui kuulis, et ma olen laevainseneri assistent. Olgu, merd ei sõida, aga tema jaoks olin ja jäin lõpuni madruseks. Kes mõnikord kepsu ovaalsust mõõdab.
Kolmapäevane sotsioloogia alused rääkis hariduslikust ebavõrdsusest, ilmselgelt sellega seoses ka eliitkoolidest, ilmselgelt sellega seoses ka TIKist ja muudest G5 (või pingerea TOP5) koolidest. Sellel teemal ma ei jaksa üldse heietada, TIK on ja jääb head haridust andvaks kooliks, keda huvitab minu seisukoht antud teemal, võib lugeda kolumni College Enquirer'is; soovitavalt selle aasta omi, mitte kibestunud kõiketeadva abituriendi küünilisi tähelepanekuid... noh, kõige kohta. Religioosne fundamentalism seevastu, nagu ka eelmine kord, toimis fantastiliselt. See tõepoolest on üks mu lemmikaineid, nii ülesehituse, õppejõudude kui sisu poolest. Ka eilsele loengule järgnes diskussioon, mis jätkus minu ja Uku vahel ka koduteel; hea oli. Lund sadas. Ja ma suutsin umbes kolm korda mõelda, kuidas ma tahaksin kudumisvarda Ukule kõrva panna. Minuga on raske vaielda.
Ja noh, mis seal ikka, nii nagu elu käib. Eile õhtul kõrvetasin meie maitsemeeli minu moodi vürtsika kana-ananassikastmega, mis hommikulgi natuke keelt paitas. Magama sai kodutööde tõttu mindud alles kolme piiril, ärkama pidi kell seitse, et õigeks ajaks Pulleritsu ette jõuda. Jõudsime. Viis minutit varem jõudsime. Töö läks hästi, kuigi mul olid unisest peast tingitud ebatäpsused, ma loodan, et ta ei lase neist end väga häirida. Samuti üritasin talle selgeks teha, et kvaliteetajakirjandus ei ole pelgalt ulm, ent ta üritas väita, et ma olen nooruslik idealism. Mis fecking idealism, selle asja nimi on eesmärk ja maksimalism. I'll show him.
Igatahes praegu on pisike lebo, enne kui Parre ja Taavi siia jõuavad ning me Ilmatsallu läheme. Kala toitma ja Tekkenit mängima. Hommikul sõidame Kohilasse vist, või eks vaatab, mis peale hakkame, koolist vaba suht pikalt nüüd. Long weekend. Teeme midagi lahedat tõenäoliselt (loe: mängime Tekkenit või vaatame Kohilas Animal Planetit, mõlemat serveerida ohtra saunaga).
Oo, fun fact - ma omandasin ka Mihkel Raua üllitise ning nüüd loen seda huviga; kõik kohad, kus ta lihtsalt kirjeldab, mis sündis, on head. Kõik kohad, kus ta üritab olla mingisugune lingvistiline snaiper ning kuidagi väga kirjanduslik olla, on halb.
Ma ei taha lugeda võrdlusi, mis tunduvad nagu võrdlused. Eriti halvad võrdlused. Või halvad metafoorid. Või üleüldse - see, et tema isa kirjutas parima eestikeelse raamatu, ehk "Sipsiku" ja tema ema lõi parima naiskangelase läbi ajaloo, ehk siis Kunksmoori, ei tähenda, et tema peaks proovima kirjutada mäluaukudest, punkaritest ja vaginaalsetest elamustest läbi "humoorika kirjandusprisma". Lihtsalt kirjuta, ja kõigile meeldib.
Samas, eestlastele meeldib vist niikuinii seda raamatut lugeda, sisemuses vaikset looma paitades, kes ütleb, et ma teadsin, et Graps seda tegi või et Nõgisto selline oli või et Mati Nuude, kurask, jõi ikkagi nagu loom.
Me läheme nüüd Ilmatsallu. Kolm naksitralli ja Kunksmoor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar