kolmapäev, 2. september 2009

täna hommikul oli uue aasta esimene loeng ning ma pean tõdema, et kool algas kuidagi väga ootamatult. Anyhoo, esimeseks osutus Pasti imago ja bränding, mis saab loodetavasti olema teoreetilisem ning teemakohasem kui kevadine suhtekorralduse aine. Aga loeng oli kena, nagu ikka ning hea sissejuhatus algavale aastale.

Täna sai ära proovitud Descent, mis on D&D teemaline dungeon crawl Doom 3-e boardgame'i nahas. Idee, mäpid ja reeglid suht samad, ainult et herod on palju-palju võimsamad ja mäng on üleüldse palju lihtsam kui Doom. Mina olin Overlord ning ütleme ausalt, sellel mäpil mängida oli mingist hetkest alates suhteliselt mõttetu. Vaatasin, et näiteks 1. mäpp oli overlordi seisukohalt palju põnevam mängida, kuna oli suurem võimalus spawnida, mängijatele käru keerata jne. Üldse ei meeldinud see, et overlord pidi kaartide väljamängimiseks kasutama threat tokeneid.
Ehk siis - Doomis saab kuripool oma korra ajal kaarte välja käia ükskõik kui palju, välja arvatud Spawnid, mida on ainult üks. Descentis peab kaartide väljakäimiseks kasutama threat tokeneid, mida saab iga käigu ajal juurde 4. Keskmine kaardi hind on 10. Ehk siis...? Leim. Aga muidu oli väga bro ning iseenesest meeldis rohkem, kui Doom. Kuigi tegelikult on nad suhteliselt võrdsal positsioonil.

Varsti peaks ma ka oma Warhammeri kätte saama, siis tuleb pikem analüüs selle teemal. Kui 40k arvutiversiooni ka installitud saan, tuleb veel pikem. Kuigi tegelikult, tabletop on mul kinni pandud fantasy versioonis, Battle for Skull Pass, nimelt. Arvan, et see erineb 40k Dawn of Warist päris kõvasti, ent huvitav saab kindlasti olema.

Ainete kohta võiks öelda niipalju, et nad on hulga temaatilisemad, kui eelmine aasta; samuti tundub, et sisukamad (kuigi teatavasti süllabuse põhjal ei saa midagi öelda). Juba praegu on väga palju kodutöid ning ajaga hakkama saamine on raske.

Ja kaks õppejõudu on minu silmis jälle plusse juurde saanud, jagades mõnes punktis minu arvamust, mis on iseenesest väga tervistav (1:ei saa öelda maksumaksjad, kuna nad on ka maksukulutajad ja 2: eesti ühiskond teeb vea sellega, et ei tunnista riiki omaks).
Seda viimast laiendaksin ka - nimelt rääkis Kilp erinevustest Eesti ja näiteks Taani suhtumise vahel oma riiki. Eestlased teatavasti suhtuvad riiki võõristavalt ja negatiivselt, samas kui taanlaste jaoks pole riiki olemas, riik, see ongi nemad ise. Nemad maksavad töötutele, nemad maksavad üksikemadele jne. Nad ei seisa riigist kaugel. See pani mind mõtlema, et nõuka-aja haavad on ikka väga rasked paranema. Ei saa me lahti inimeste suhtumisest poliitikasse ja riiki (mis on neist kauge ja üldjuhul negatiivne nähtus); ei saa me lahti vene imperialistlikust arusaamast, et vähemusrahvuseks on siinmail eestlased; ei saa me lahti poliitikutest, kes isegi kaks aastakümmet hiljem üritavad iseseisvust autonoomsuseks muuta. No pasaran? Edgar läks sellega liialt üle piiri ning loodetavasti ka venelaste silmis.

Millest ka järgmine mõttekäik - Kilp rõhutas oma loengus, et osalemine on alati aatelisem, kui kõrvalseismine ja kritiseerimine ning pärast hüvede ärakasutamine. Olen sellega täielikult nõus ning pean kahetsustundega tõdema, et tänapäeval on väga paljusid, kes kõrvalseisjana hüvesid kasutab. Olgu, ma saan aru mõnest rumalast tiinekast, kes oma eksistentsi üle juurdleb ning anarhismi voorusi ette loeb; samas ei mõista ta, et seesama park, kus ta oma kõrge paatosega ettekandeid deklameerib, on riigi poolt; ilma riigi lastetoetuseta, mis iga kuu tema kontole laekub, ei saaks ta endale Lauaviina ega Leeki osta, mida morbiidses üksinduses tarbida, tundes maailmavalu ning süüdistades suurkorporatsioone maailma hävimises. Millest ma aru ei saa, on täiskasvanud inimesed, kes kulutavad meeletult energiat riigi petmiseks, halvustamiseks, kritiseerimiseks ning sellele igat pidi vastu töötamiseks, kui palju lihtsam oleks täita oma kodanikukohust. Osale poliitikas, maksa makse, anna teada õigusrikkumisest. Poliitikas osalemiseks ei pea liituma erakonnaga või teesklema, et sind huvitab, kes parasjagu pukis on. Kui kodukandis on midagi valesti, on ka selle parandamine vastava institutsiooniga ühendust võttes poliitikasse sekkumine. Sulle ei meeldi oma ümbruskonna haljastus/selle kaotamine? Kirjuta petitsioon. Makse maksta pole ka raske ega ebaõiglane - ebaõiglane on kasutada teiste poolt makstud hüvesid (kõik riigitelevisioonist autoteedeni), samal ajal kiunudes maksude mõttetuse üle. Õigusrikkumistest teadaandmine ei tähenda rahvasalklust ning tsiviilinkvisitsiooni. Piisab ka kergest manitsusest mõne eriti nahaalse isiku aadressil.

Riiki ei ole olemas. On vaid inimesed, kes selle moodustavad. Ei öelda niisama, et muuda ennast, siis muutub ka maailm.

Ja ärge müüge ennast maha: erakondadesse raha või võimu pärast astujad on hooajakaup.

2 kommentaari:

Heiki ütles ...

lugesin just rait maruste kõnet (http://www.juridica.ee/get_doc.php?id=1156), kus ta tsiteerib kedagi sakslast. point umbes järgmine. konstitutsioonilise demokraatia loomise staadiumiteks on põhiõiguste sätestamine põhiõiguses, turumajanduse toimimahakkamine ja kodanikuühiskonna loomine. esimene võtab ca 6 kuud ja teine ca 6 aastat. viimase toimimahakkamiseks aga kulub vähemalt 60 aastat! nii et ehk näeme veel ära :)

SiretSchutting ütles ...

loodame :)