pühapäev, 16. august 2009

mõtteid viimasel ajal loetu/nähtu/proovitu kohta:


George R Martin, "Troonide mäng"
Ma oleks Ludos peaaegu hulluks läinud, kui Game of Thrones'i mängida proovides kõik Irielid ja Boromirid hinge ahmisid, kui teada said, et "äh, sa oledki Stark või?"-"oh, Siret, sa said Starki?"- "OIIII, Siret mängibki Starki!!" ning minu küsimuste peale, et kes kurask see Stark siis õigupoolest on, visati lihtsalt kurje pilke, umbes nagu Tolkieni festivalil inimese pihta, kes pole iial Kääbikut lugenud. Otsustasin välja uurida, kes see Stark siis ikkagi on ning võtsin eduka fantaasiatriloogia ette (mis tõotas olla parem, kui viimane "triloogia", vt paar postitust tagasi).

Maailm mägede, järvede, saartega - check. Sümboolne arv kuningriike (antud käsitluses seitse) - check. Piff, kes abiellub kellegagi, kellega ta ei taha abielluda - check. Draakonid ja vastav sümboolika - check. Kantsid - check. Debiilsed nimed, kus on ülekasutatud tähed x ja y - check. Üllad kuningad ja ülesöönud despoodid - check. Kahtlased kollid pimedas metsas - check. Kaheksa-aastased mõõgakandjad - check.

Troonide mäng on tõepoolest hea raamat, isegi üllatavalt hea. Alguses, enne inglisekeelse versiooni kättesaamist olin küll sunnitud tõlget lugema (mis oli suhteliselt talutav, kui välja arvata pidev "häilimine" ja muud kummalised tõlked) ning siiamaani häirib mind vaid paar asja, mis ei muuda lugemist oluliselt halvemaks -
esiteks, nimed. Ma saan aru, et ekstravagantsuse lisamiseks võib kirjutada Johni asemel Jon ja Edwardi asemel Eddard, aga Petyr? või Myrcella? Miks mitte Yxbel? Y ja x on küll toredad tähed, aga nende ülekasutamine ei tee nime fantasy-nimeks, vaid lihtsalt natuke... Naljakaks. Ja halb asi on ka nimede mitteseotus šüžeega; üllatavalt vähe seotakse kõrvaltegelasi kirjelduste või omadustega, mis neid kinnistama peaks. Seetõttu, kui sada lehekülge hiljem ilmub Cryzaxiella uuesti mängu, on väga raske teda kõigi teiste igrekute kõrval meeles pidada.
teiseks, paar tolkiinlikku klišeed. Kasvõi legendaarne tolade paar, nagu LOTRIs Merry ja Pippin (kusjuures Martin on ühe nimeks pannud Pyp). On mõned asjad, mis lihtsalt peavad fantaasiakirjanduses sees olema, nagu päkapikukaevandused, tumedad metsajõud ja lodevad kuningad, aga mõnikord läheb asi veidi liiga klišeeliseks, justkui noorel fantaasiakirjanikul oleks ideed otsa saanud ning ta lükib sisse midagi, mis tuttavlik ja kindlasti edukas.
kolmandaks, laste vanused. Saan aru, et ta on üritanud näidata, et tolle aja/maailma ühiskonnas olidki kaheksa-aastased "pea täiskasvanud mehed", aga ta pole suutnud oma kirjeldustes seda piisavalt hästi kujutada, et asi ka veenev tunduks. Võiks 2-3 aastat juurde panna, oleks asi palju tuntavam.

Aga üldiselt sõõm värsket õhku oma žanris ning saab minu käest 7.8/10

Ubisoft, Assassin's Creed

Kuna oktoobris ilmub AC teine osa, mis oma hingematva graafika ning Veneetsia ja Firenze katustega tõotab olevat The Game, võtsin kätte ka AC1, et see otsast lõpuni läbi teha. Ülesanne, mis osutus üllatavalt raskeks.
Ühesõnaga oled sa tavaline tumedapäine tüüp ning sind topitakse masinasse nimega Animus, et saada ligipääs sinu geneetilisele mälule - nähtavasti oli keegi sinu eellastest Lähis-Ida assassiin. Niisiis elad sa läbi oma esiisade mälestusi, käies kolme linna vahet (Jeruusalemm, Damascus ja Acre), pead tapma ära 9 tüüpi ning saad joosta katuste peal ja ümber ja vahel ja võidelda valvuritega ja päästa linnakodanikke ja kihutada hobusel läbi kuningriigi, pisikestest külades kuninga lippe otsides ning hirmkõrgete vaatetornide otsa turnides, kust avanevad piltilusad vaated. So, where's the catch?

See on väga suure tõenäosusega kõige igavam mäng, mida ma olen eales mänginud. Esimene linn, esimene stseen oma ülemusega, esimene vaatetorn - loomulikult tekib vau!-efekt, loomulikult on tore mõelda, et saan keskaja Süürias mööda katusetorne ronida. Aga mitu tundi sa graafikat ei vaata. Kui esimene pickpocket tehtud, kui esimene võitlus peetud (mis näeb küll lahe välja, ent tegelikult muutub klaverit ja hiirt vägivaldselt pekstes suhteliselt ruttu igavaks) ning esimene ohver leitud, saab äkki aru: oot, paremaks ei lähegi. Iial.

Kõik järgmised missioonid on liialdamata öeldes täpselt, TÄPSELT ühesugused; tornid, mille otsa ronida saab: täpselt ühesugused. Ma mängisin mängu, samal ajal üleõla Ukuga rääkides, sest ma teadsin, mida tegema peab, ilma ekraanile vaatamata.
Kolm ajaloolist linna, mille katustel keskaja parkuuri harrastada, peaks olema kõige überim mängukogemus üldse. Aga sa mitte ei harrasta parkuuri, vaid hoiad all "run" klahvi. Sa ei pea kordagi mõtlema, kust või miks minna. Lihtsalt run, Forrest, run.
Ning assassini teema? Hei, ma kõndisin just lossi sisse (kuhu sissesaamiseks pidin ma maha lööma 15 valvurit), vahepeal lõikan veel mõnel tüübil kõri läbi ning seejärel ajan oma targetit mööda Jeruusalemma katuseid taga, lükates pikali kõik kodanikud, kes teele ette jäävad. Vabandust, aga... mida?? Kuhu jääb varjatus, planeerimine, khm, sisu?

Mäng on lahe täpselt niikaua, kui kestab esimene VAU efekt graafikast ning Altairi (peategelane) dünaamikast. Sisu ja sügavus sellel mängul igatahes puudub, nagu ka igasugune motivatsioon kuhugi jõuda. Siiski pole ma veel lõpuni jõudnud ning loodan, et ehk jõuab story ka kuhugi. Lihtsalt üheksa korda täpselt sama asja teha pole just minu nägemus heast mängust.

1 kommentaar:

Aap ütles ...

Ei ole ise kah Ass-Ass-In's Creedi proovinud, kuna tundus treilerite ja gameplay videote juures täpselt sama igav nagu sa just praegu kirjeldasid. Egas midagi... Welcome to Next-Gen :P