ma olin vahepeal haige ning see tuletas mulle meelde, kui kohutav on olla olukorras, kus sa mitte midagi teha ei saa. Natuke tuletas see mulle meelde ka inimest, kes ma mitte nii kaua aega tagasi olin - kõrk, isepäine ning, mis peamine, täiesti oblivious to the fact et ma ei eksisteeri üksinda. Ja et ma ei peagi üksinda eksisteerima.
Inimeste "tugevuses" on midagi nii erilist. "Oo, vaata kui tugev ta on". Inimesed, kes paistavad kõige tugevamad, on sisimas kõige nõrgemad - neil on vaja jätta mulje. Sageli tundub see teistele ülbe ja kohatu; pealegi, nii lihtne on sildistada inimesi, keda ei tunta.
Miks keegi ei küsi mõne oleku põhjust? Keegi pole ju tõrjuv või endassetõmbunud lihtsalt sellepärast, et olla.
It takes a lot of self-confidence to admit low self-esteem.
aga. Mingil hetkel tuleb enda probleeme kellegagi jagada, tahad sa seda või ei. Ja ma lugesin hiljuti Kaarli blogiposti, mis viitas Signe blogipostile, mis tekitas minus imeliku tunde. Me tõepoolest anname liig sageli osa endast kellelegi teisele lihtsalt niisama ära; süda pole mingi auto, mida välismaalastele raha eest rentida. Ja millegipärast on see tunne nii hea.
Eile käisime... noh, igal pool, eksole. Illekas ja zavoodis ning lõpuks jäi kõlama mitu küsimust minu ja Uku pihta; sest mina olen isekas, Uku pole mõistev, minul on kohutav iseloom ja Uku tahaks enamus ajast lihtsalt facepalmida minu mitte nii kõrge lennukuse tõttu. Elik - kuidas põrgu päralt on võimalik, et me oleme varsti peaaegu aasta aega üksteisega kakskümmend neli tundi päevas, seitse päeva nädalas koos olnud (välja arvatud minu tööreis Taani neli päeva ja kaks päeva, mis Tallinnas veetsin. Ja kümme tundi, kui Uku loengutes käis ja mina haige olin)?
Sellepärast, et meil on julgust olla üksteise vastu nõmedad, vähemalt niimoodi ma arvan. Ei mingit valehäbi! hüüdis Baron Jonson. Ja ei ole mitte midagi paremat, kui teadmine, et ükskõik mis läheb täna halvasti, saab homme parandatud. Või viie aasta pärast. Või kümne.
Signe kirjutas oma postis sellest, kuidas keegi toob sind koju, peseb puhtaks ja paneb voodisse. See on maailma kõige parem tunne. Või praekartulid, mille "tegemahakkamise" ja "valmissaamise" vahel oli viis ja pool tundi. Või mu pikaajalise ponnistuse (väikese puidust majakese) lagunemine, kui Uku sellele otsa jooksis, natuke vandus ja mulle voodisse teed tõi. Muret on alati rohkem kui rõõmu, eriti praegu ja eriti meil. Aga vähemalt saame me kunagi tagasi vaadata ja mõelda, et me oleme pidanud pingutama selle nimel, mis meil on.
Aga nüüd! Tuleb võtta tulelt kanasupp ning valmistuda ette järgmiseks Jälgi Jätmataks, mis on maailma kõige parem telesari, sest seal on JACK kes on PÕHIMEES.
Ja ma unustasin reporteritöös oma artiklile pealkirja panna, mistõttu sekund enne printimist, mil seda märkasin, pidin ruttu midagi valmis vorpima.
Hoia alt, ajakirjanduse ajalugu: TARTU ÜLIKOOLIS AVASTATI PARKINSONI TÕVE TÄHTIS OMADUS
bite me.
Inimeste "tugevuses" on midagi nii erilist. "Oo, vaata kui tugev ta on". Inimesed, kes paistavad kõige tugevamad, on sisimas kõige nõrgemad - neil on vaja jätta mulje. Sageli tundub see teistele ülbe ja kohatu; pealegi, nii lihtne on sildistada inimesi, keda ei tunta.
Miks keegi ei küsi mõne oleku põhjust? Keegi pole ju tõrjuv või endassetõmbunud lihtsalt sellepärast, et olla.
It takes a lot of self-confidence to admit low self-esteem.
aga. Mingil hetkel tuleb enda probleeme kellegagi jagada, tahad sa seda või ei. Ja ma lugesin hiljuti Kaarli blogiposti, mis viitas Signe blogipostile, mis tekitas minus imeliku tunde. Me tõepoolest anname liig sageli osa endast kellelegi teisele lihtsalt niisama ära; süda pole mingi auto, mida välismaalastele raha eest rentida. Ja millegipärast on see tunne nii hea.
Eile käisime... noh, igal pool, eksole. Illekas ja zavoodis ning lõpuks jäi kõlama mitu küsimust minu ja Uku pihta; sest mina olen isekas, Uku pole mõistev, minul on kohutav iseloom ja Uku tahaks enamus ajast lihtsalt facepalmida minu mitte nii kõrge lennukuse tõttu. Elik - kuidas põrgu päralt on võimalik, et me oleme varsti peaaegu aasta aega üksteisega kakskümmend neli tundi päevas, seitse päeva nädalas koos olnud (välja arvatud minu tööreis Taani neli päeva ja kaks päeva, mis Tallinnas veetsin. Ja kümme tundi, kui Uku loengutes käis ja mina haige olin)?
Sellepärast, et meil on julgust olla üksteise vastu nõmedad, vähemalt niimoodi ma arvan. Ei mingit valehäbi! hüüdis Baron Jonson. Ja ei ole mitte midagi paremat, kui teadmine, et ükskõik mis läheb täna halvasti, saab homme parandatud. Või viie aasta pärast. Või kümne.
Signe kirjutas oma postis sellest, kuidas keegi toob sind koju, peseb puhtaks ja paneb voodisse. See on maailma kõige parem tunne. Või praekartulid, mille "tegemahakkamise" ja "valmissaamise" vahel oli viis ja pool tundi. Või mu pikaajalise ponnistuse (väikese puidust majakese) lagunemine, kui Uku sellele otsa jooksis, natuke vandus ja mulle voodisse teed tõi. Muret on alati rohkem kui rõõmu, eriti praegu ja eriti meil. Aga vähemalt saame me kunagi tagasi vaadata ja mõelda, et me oleme pidanud pingutama selle nimel, mis meil on.
Aga nüüd! Tuleb võtta tulelt kanasupp ning valmistuda ette järgmiseks Jälgi Jätmataks, mis on maailma kõige parem telesari, sest seal on JACK kes on PÕHIMEES.
Ja ma unustasin reporteritöös oma artiklile pealkirja panna, mistõttu sekund enne printimist, mil seda märkasin, pidin ruttu midagi valmis vorpima.
Hoia alt, ajakirjanduse ajalugu: TARTU ÜLIKOOLIS AVASTATI PARKINSONI TÕVE TÄHTIS OMADUS
bite me.
1 kommentaar:
Lugesin seda Signe postitust ja jäin mõtlema, nüüd lugesin juba teist korda seda postitust ja jäin veelgi sügavamalt mõtlema.
Ja tahes-tahtmata, ma pean teie mõlemiga kahel käel nõustuma.
Ja see, kui keegi su koju viib, puhtaks kasib ja siis voodisse teki alla pistab, on ikka elu hea tunne küll.
Praegu, kus mul see kahjuks väga piiratud on, hindan ma seda kohe mitu korda rohkem.
Ja ma ei saa jätta mainimata - kui eelmine aasta tundusid sa külm ja kauge, siis sel aastal on tore näha sind inimestega rohkem suhtlemas ja avastada, et sa ei olegi see Jääkuninganna, kes sa eelmine aasta olid :)
Postita kommentaar