suvi? kus? mis? mina näen ainult vihmapilvi, külma ilma ja homofoobseid leedukaid.
üleüldse vaatan ma viimasel ajal, et inimesi sildistatakse nõrkaks või suutmatuks mingite omaduste tõttu, mida nad muuta ei saa ning mis mitte kuidagi neist ei sõltu. hea küll, ma pole ka ise just poliitilise korrektsuse etalon, ent minu negatiivsus on enamasti põhjendet (isegi, kui see "põhjus" seisneb vaid selles, et inimene mulle lihtsalt ei meeldi). Kõige elementaarsemad halvustamiselemendid maailmas on rass ja sugu. Rassismi põhjendada on lihtne - inimesed on alati olnud ksenofoobsed ning erinevad põrkumised ja konfliktid rasside vahel on viinud suurte ebakõladeni. Fine. Sugu? Põhimõtteliselt sama mõistetav. Naised on füüsiliselt nõrgemad, pisemad, ebaloogilisemad ja, noh, vinguvad palju. Ja selle asemel, et pidurit vajutada või vasakule keerata, tõstavad käed roolilt ja pistavad karjuma.
Need on toredad põhjused ja ka täiesti mõistetavad; need põhjused on ühtlasti ka suhteliselt lamedad. Teise inimese alahindamiseks või halvustamiseks või lihtsalt temasse mitte uskumiseks peab olema piisav argumentatsioon, mis muudab alahindamise õigeks hinnanguks, halvustamise konstruktiivseks kriitikaks ja temasse mitte uskumise tõiga möönmiseks ning püüdeks inimest ilmselgelt valelt rajalt õigele lükata.
"Sina ei saa millestki aru, sina oled ju naine" pole ükski neist.
Mul on kuidagi eriti õnnetult läinud - halastamatult pesamunastaatusesse visatud, alati kõigist vähemalt 2 aastat noorem olnud (töö juures räägime kümnetest), pealekauba veel naine, ja sotsiaalsed skillid nagu taktitunne või diskreetsus (loe: oskus valetada seda, mida inimesed kuulda tahavad) puuduvad. Väga halb kombinatsioon. Kui kuskil tekib mingi viga ja selle toob välja 26-aastane Kaspar, kellel juura baka, blond naine ja 3 sõpra, kellest üks omab ööklubi, siis seda viga märgatakse. Kui selle vea toon välja mina:
"Kuule, sa oled ju minust noorem. Mida sa ka tead?"
või
"Äh, sa oled ju naine"
või
"Ära plõksi".
Ja mitte ainult mina, vaid ka sina ja tema ja X ja Z ja mõnikord isegi K. Meil kõigil on mingisugused omadused, mida saab lihtsasti ära kasutada. Kui inimene, kes ei oska ennast mitte kuidagi kehtestada üritab seda teha, teeb ta seda eranditult alati rõhudes oma vastase "nõrkustele", ehk siis asjadele, millele niikuinii rõhutakse ning mida ta ise muuta ei saa. Kui keegi saab uue töökoha, teeb oma tööd väga hästi, saavutab inimestega head suhted ning loob meeldiva töökeskkonna, peaks tunduma imelik, et keegi üleüldse tema vanusest huvitub. Ent kui tema ebanormaalsest vanusest (või millestki muust permanentsest) kuuleb keegi, kes end kehtestada soovib, saab ääretult tugeva relva. Pole vaja ühtki muud argumenti: Sa oled liiga noor, sa oled liiga vana, sa oled liiga lühike, sa oled liiga naine. Ja see lihtsalt ongi nii.
Üldiselt ma ignoreerin selliseid väljendusi, aga mõnikord saan tigedaks. Inimesi lihtsalt ei hinnata ühe lehekülje järgi nende passis.
Positiivsema poole pealt, töötan praegu ühe lauamängu kallal, nimeks SuperPowers!. Teemaks on superriigid, võimsad riigid ja lihtsalt riigid ning nende soov maailma valitseda. Sugemeid Diplomacy'st, War On Terror'ist ja ehk natuke Cuba'st. Iga mängija on üks riik (või regioon, näiteks Euroopa Liit) ning tal on oma faktsioon tegelastega (riigijuhid, prominendid) ja administratsioon (Duuma, Senat vms). Mängija ülesanne on oma riiki juhtida (seda võimalikult hästi majandades: kogudes ressursse, tehes riigieelarvet, investeerides mingisse tööstusse, kaubeldes teiste riikide ja piirkondadega). Majandamise teevad huvitavamaks neutraalsed regioonid (nagu Hawaii, Šveits, Bulgaaria, Okeaania saared ja veel mõningad), kuhu saab näiteks oma tegelasi puhkama saata või hoopis musta äri ajada; mõnele Okeaania saarele on hea offshore firmasid liigutada.
Veel juhivad teemat 5 organisatsiooni: ÜRO, World Bank, IMF, Greenpeace ja Amnesty International, mis kas reageerivad mängijate käskudele (nt vetoda sõjategevust ning anda Hate Pointe, kui sõjategevus ikkagi toimub; Amnestyga saab teha PRi selleks, et juhtida inimeste tähelepanu eemale enda riigis toimuvast jne). Theme on päris paroodiline, tegelikult. Või lihtsalt aus.
Punktiloendur on kolmes osas: Power Points, Hate Points, Hazard Points. Hazard Pde eest tuleb Hate ja Hate võtab Powerit alla. Riik, kelle Power jõuab nulli, on failed state. Riik, kelle Power jõuab 20ni, võidab.
Lihtne. Nagu poliitika.
üleüldse vaatan ma viimasel ajal, et inimesi sildistatakse nõrkaks või suutmatuks mingite omaduste tõttu, mida nad muuta ei saa ning mis mitte kuidagi neist ei sõltu. hea küll, ma pole ka ise just poliitilise korrektsuse etalon, ent minu negatiivsus on enamasti põhjendet (isegi, kui see "põhjus" seisneb vaid selles, et inimene mulle lihtsalt ei meeldi). Kõige elementaarsemad halvustamiselemendid maailmas on rass ja sugu. Rassismi põhjendada on lihtne - inimesed on alati olnud ksenofoobsed ning erinevad põrkumised ja konfliktid rasside vahel on viinud suurte ebakõladeni. Fine. Sugu? Põhimõtteliselt sama mõistetav. Naised on füüsiliselt nõrgemad, pisemad, ebaloogilisemad ja, noh, vinguvad palju. Ja selle asemel, et pidurit vajutada või vasakule keerata, tõstavad käed roolilt ja pistavad karjuma.
Need on toredad põhjused ja ka täiesti mõistetavad; need põhjused on ühtlasti ka suhteliselt lamedad. Teise inimese alahindamiseks või halvustamiseks või lihtsalt temasse mitte uskumiseks peab olema piisav argumentatsioon, mis muudab alahindamise õigeks hinnanguks, halvustamise konstruktiivseks kriitikaks ja temasse mitte uskumise tõiga möönmiseks ning püüdeks inimest ilmselgelt valelt rajalt õigele lükata.
"Sina ei saa millestki aru, sina oled ju naine" pole ükski neist.
Mul on kuidagi eriti õnnetult läinud - halastamatult pesamunastaatusesse visatud, alati kõigist vähemalt 2 aastat noorem olnud (töö juures räägime kümnetest), pealekauba veel naine, ja sotsiaalsed skillid nagu taktitunne või diskreetsus (loe: oskus valetada seda, mida inimesed kuulda tahavad) puuduvad. Väga halb kombinatsioon. Kui kuskil tekib mingi viga ja selle toob välja 26-aastane Kaspar, kellel juura baka, blond naine ja 3 sõpra, kellest üks omab ööklubi, siis seda viga märgatakse. Kui selle vea toon välja mina:
"Kuule, sa oled ju minust noorem. Mida sa ka tead?"
või
"Äh, sa oled ju naine"
või
"Ära plõksi".
Ja mitte ainult mina, vaid ka sina ja tema ja X ja Z ja mõnikord isegi K. Meil kõigil on mingisugused omadused, mida saab lihtsasti ära kasutada. Kui inimene, kes ei oska ennast mitte kuidagi kehtestada üritab seda teha, teeb ta seda eranditult alati rõhudes oma vastase "nõrkustele", ehk siis asjadele, millele niikuinii rõhutakse ning mida ta ise muuta ei saa. Kui keegi saab uue töökoha, teeb oma tööd väga hästi, saavutab inimestega head suhted ning loob meeldiva töökeskkonna, peaks tunduma imelik, et keegi üleüldse tema vanusest huvitub. Ent kui tema ebanormaalsest vanusest (või millestki muust permanentsest) kuuleb keegi, kes end kehtestada soovib, saab ääretult tugeva relva. Pole vaja ühtki muud argumenti: Sa oled liiga noor, sa oled liiga vana, sa oled liiga lühike, sa oled liiga naine. Ja see lihtsalt ongi nii.
Üldiselt ma ignoreerin selliseid väljendusi, aga mõnikord saan tigedaks. Inimesi lihtsalt ei hinnata ühe lehekülje järgi nende passis.
Positiivsema poole pealt, töötan praegu ühe lauamängu kallal, nimeks SuperPowers!. Teemaks on superriigid, võimsad riigid ja lihtsalt riigid ning nende soov maailma valitseda. Sugemeid Diplomacy'st, War On Terror'ist ja ehk natuke Cuba'st. Iga mängija on üks riik (või regioon, näiteks Euroopa Liit) ning tal on oma faktsioon tegelastega (riigijuhid, prominendid) ja administratsioon (Duuma, Senat vms). Mängija ülesanne on oma riiki juhtida (seda võimalikult hästi majandades: kogudes ressursse, tehes riigieelarvet, investeerides mingisse tööstusse, kaubeldes teiste riikide ja piirkondadega). Majandamise teevad huvitavamaks neutraalsed regioonid (nagu Hawaii, Šveits, Bulgaaria, Okeaania saared ja veel mõningad), kuhu saab näiteks oma tegelasi puhkama saata või hoopis musta äri ajada; mõnele Okeaania saarele on hea offshore firmasid liigutada.
Veel juhivad teemat 5 organisatsiooni: ÜRO, World Bank, IMF, Greenpeace ja Amnesty International, mis kas reageerivad mängijate käskudele (nt vetoda sõjategevust ning anda Hate Pointe, kui sõjategevus ikkagi toimub; Amnestyga saab teha PRi selleks, et juhtida inimeste tähelepanu eemale enda riigis toimuvast jne). Theme on päris paroodiline, tegelikult. Või lihtsalt aus.
Punktiloendur on kolmes osas: Power Points, Hate Points, Hazard Points. Hazard Pde eest tuleb Hate ja Hate võtab Powerit alla. Riik, kelle Power jõuab nulli, on failed state. Riik, kelle Power jõuab 20ni, võidab.
Lihtne. Nagu poliitika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar