eilse raamatukogutuuri tulemuseks oli mitu hanif kureishit, huvipärast george martin ja nostalgitsemise mõttes ellisoni "koletis, kes kuulutas armastust maailma südames", mis mulle juba palju aastaid tagasi hinge läks.

"läheduse" lugesin eilsega läbi ja... teatavasti mulle meeldib kureishi. mulle meeldib "äärelinna buddha", mulle meeldib tema teravus ja värvilisus ja see salapärane "miski", mis muudab tema laused kõigi teiste omadest erinevaks. aga "lähedus"... mõnikord on keegi valutekitavalt aus. täpselt selline on "lähedus". iga lausega kriibib ta üha rohkem midagi lugeja sees, muutes ta paranoiliseks, üksildaseks ja kergelt irratsionaalseks. see raamat paneb sind tundma süüd millegi eest, mida sa tõeäoliselt kunagi ei teeks.
väga... häiriv.

praeguseks on "gabrieli and" poole peal. ikkagi mitte see tõeline kureishi, aga ikkagi hea. siiras, võib-olla.

ma olen viimasel ajal lugenud nii palju nii erinevat, et kui ma peaksin praegu midagi kirjutama, saaks sellest avangardi etalon.

ma mõtlesin, et sügisel võiks paariks nädalaks notting hilli elama minna. mõnda pisikesse hostelisse. ainult sellepärast, et kirju kirjutades aadressireale "notting hill" märkida.