olles sõna võtnud nii ühiskonna kui inimeste nõrkuse teemal, kritiseerinud toetavat suhtumist ja lähenenud üleüldse sotsiaalsetele teemadele suhteliselt küüniliselt, arvan ma, et on aeg mõtiskleda edu kontseptsiooni üle. Ma tean, et olen sageli lähtunud põhimõttest "tugevamad võidavad", mistõttu minu jaoks peaks ühiskond väga meritokraatlik olema. Nii mõneski mõttes, ta on. Samas on palju muid tegureid, mis muudavad ta kõike muud, kui "meritokraatlikuks".
Hiljuti sattusin lugema kahte mõneti sarnast ja paljuski kardinaalselt erinevat raamatut, Csikszentmihalyi optimaalse kogemuse psühholoogial põhinevat Kulgemist ja Gladwelli Outliersit. Optimaalse kogemuse psühholoogia uurib inimese tähelepanu, keskendumist, neuroloogilisi edukuse aspekte jne. Põhimõtteliselt, "kulgedes" ehk oma tähelepanu (mida inimesel on 126 infobitti sekundis) maksimaalselt keskendades areneme me enim ning muutume pikemas perspektiivis edukamaks, õnnelikumaks ja rahulolevamaks (viimased kaks terminit on tegelikult üks ja seesama). Gladwell kirjutab temale omases näideterohkes ja vabas keeles edu kontseptsioonist, analüüsides "geeniuseid" alates Mozartist Bill Gates´ini ja paal meetrit peale. Võiks öelda, et mõlemad raamatud üritavad lahendada "edu" saladust, üks veidi teaduslikumalt, kui teine. Mõlemad rõhutavad töö, keskendumise ja isikliku pingutuse tähtsust. Milles seisneb aga erinevus?
Nagu juba enne öeldud, usun ma meritokraatiasse. Arvan siiralt, et väike Sergei Kopli liinidelt võib tulevikus olla tunnustatud advokaat, juhul, kui ta selle nimel piisavalt tööd teeb. Teadvustan, et nii mõnedki aspektid (rikkus, perekondlik taust jne) tulevad kasuks, ent ei ole määravad faktorid edu saavutamisel.
Outliers toob näiteks ka kurikuulsat "kümne tuhande tunni reeglit", mis sätestab, et ükskõik millises valdkonnas ekspertiisi saavutamiseks tuleb sellega tegeleda 10,000 tundi. Põhimõtteliselt tähendab see, et esimesest kitarri kättevõtmisest imeliste soolodeni läheb indiviidil aega kümme aastat. Mõnedel õnnelikel on võimalus oma "kümme tuhat tundi" palju kiiremini täis saada (näiteks The Beatles, kes võlgneb oma edu võimalusele mängida kaks aastat Hamburgi stripibaarides seitse päeva nädalas kaheksa tundi järjest). "Lisatunnid" pole aga ainus imeline võimalus, mis "geeniustele" antud on.
Kõik on millegi tulemus. Mitte ükski asi pole täielikult ülejäänutest eraldatud, kõik on omavahel seoses. Kõikide edulugude taga on meeletu kokkusattumuste ja juhuste arv. Kas Bill Gates oleks saanud IT-moguliks, kui tal poleks olnud juba keskkoolis võimalust programmeerida oma aja kohta ülimoodsal tehnikal? Kas Rockefellerist oleks saanud astronoomiliselt rikas mees, kui ta oleks sündinud kümme aastat varem? Liiga sageli öeldakse inimeste kohta "andekas" ilma, et süvenetaks edu tegelikele põhjustele.
"Kulgemine", ehk oma tähelepanu täielik koondamine mingile tegevusele nii, et aeg ümbert kaob, muudab inimese õnnelikumaks. Mis on õnn? Seda polegi olemas. Õnn on sisemise rahulolu ja meeldivate mälestuste kokteil; seda ei saa leida või osta, ainult õppida tekitama. Rahulolu tekib rahulolematuse puudumisel ning seda "kulgemine" õpetabki. Iga tegevusega tuleb tegeleda "mõtestatult", siis muutub tegevus tulemuslikumaks. Tulemuslikud tegevused annavad ilmselgelt paremaid tulemusi, mis tõstab inimese üleüldist tootlikkust, mis tõstab tema edukust, mis vähendab ta stressi, mis lõpuks muudab ta enda ja ümbritseva suhtes rahulolevamaks.
Nende kahe printsiibi vaheline põhiline erinevus seisneb nende kättesaadavuses. Mingisuguse tegevuse täielik nautimine on kättesaadav igaühele. Mina unustan klaverit mängides ära kogu maailma, ent samas pean keskenduma õigetele klahvidele, sõrmedele, jalgadele, mis pedaale vajutavad, erinevatele helinüanssidele ning loole tervikuna. See ongi "kulgemine" - nauditav ja arendav. Kui Uku mängib Quake'i, peab ta keskenduma ainult sellele, kuna pool sekundit tähelepanu puudumist maksab juba rängalt kätte. Ta naudib, mida teeb, ent samas peab keskenduma, kuulama, nägema, mõtlema välja strateegiaid ning kiiresti reageerima. Isegi kõige igavama tegevuse saab muuta "kulgemiseks", püüdes seda mõtestada (üritades seda teha kiiremini, paremini, tugevamini, õrnemini, korraga rohkem, vähemaga rohkem, kõrgemalt, kaugemalt jne). Iga inimene on suuteline oma teadvust kontrollima.
Outliers räägib meile aga erinevate inimeste edulugudest ning sellest, kuidas ümbritsev ja juhuslik nendes nii suurt rolli mängis.
Näiteks on eriliselt rõhutatud kõrgliigadesse värbamise ebavõrdsust. Nimelt märkas kunagi üks Ameerika psühholoog, et ebanormaalselt paljud Kanada hoki kõrgliigade mängijaid olid sündinud jaanuaris. Asja süvenedes märkas ta, et sama lugu oli nii NHL-is kui noorteliigades. Kõige rohkem mängijaid oli sündinud vahemikus jaanuar-märts ning patoloogiliselt vähe, praktiliselt üldse mitte, vahemikus oktoober-detsember. Põhjus sellele on täiesti ilmselge - kuna hooaja algus on 1.jaanuar (aeg, mil valitakse mängijad rep squadidesse, põhimõtteliselt parematesse meeskondadesse), siis sama sünniaastaga ütleme kaheksa-aastased poisid, kelle sünnipäev on jaanuaris, on aasta võrra detsembrilastest ees. Sellises vanuses annab isegi üks aasta väga suure füüsilise vahe ning need poisid tunduvad suuremad, tugevamad, paremad jne. Nad valitakse pätakatena paremasse meeskonda, kus on rohkem treeninguid paremate treenerite ja tugevamate vastastena ning lõpp-kokkuvõttes saame me Mertoni "isetäituva ennustuse", kus need poisid, kelle kohta alguses öeldi "parimad", saavadi lõpuks parimateks, kuna neile võimaldati parimad võimalused. Nemad jõuavad lõpuks ka kõrgliigadesse mängima, samas kui detsembrikuu poisid jäävadki nõrgemateks, aeglasemateks ja rumalamateks.
Loomulikult pole olukord tegelikult nii dramaatiline, kõik jaanuaripoisid ei jõua NHL-i ja kõik detsembrilapsed ei pese teiste juustuseid uiske; mängus on ka teised tegurid. Ent põhimõtteliselt peaks see näide aitama mõista, et mõnedele inimestele antakse juba algusest peale räme advantage, mida nad siis oma nägemuse järgi ära kasutama peavad.
Ma nõustun paljuski mõlema autoriga, ent minu jaoks sõltub edu väga suures osas millestki, mida kumbki ei võtnud vaevaks isegi mainida: iseloomust. Siinkohal ei mõtle ma mingeid sotsiaalseid või kultuurilisi skille, ei. Lihtsalt olek, sarm ja puhas õnn, asjad, mida teadus ei mõõda. Nii Gates kui Jobs on mõlemad sündinud 55ndal, mis on perfektne sünniaasta juhtimaks IT-revolutsiooni. Nad said sellega tohutu eelise; Gates sai veel kümmekond eelist oma koolivaliku, ema, pimeda juhuse ja muu tõttu; samamoodi juhtus ka Jobsiga. Väga paljud edulood maailmas on tegelikult mitte ainult ühe, vaid ühe saja inimese töö.
Seda enam on ühiskonnal põhjust vaadata üle oma pseudosotsialistlikud väärtused, mis eraldavad nõrgemad süsteemist ning pritsivad neile abi ette; inimesed, kes ei oska juhusest haarata, kes ei taha pingutada ning... oot, mis? Sul pole annet? Sa ei saa hakkama? Ta on lihtsalt palju andekam?
Nice try, aga ka see on juba ammu ümber lükatud. Uurimuses osalesid tunnustatud konservatooriumi viiulimagistrandid. Nad jaotati uurimuse tarbeks kolme gruppi - grupp A koosnes virtuoosidest, neist, kellest olid saamas klassikalise muusika skeene järgmised staarid. Grupp B oli lihtsalt "hea". Grupp C moodustasid need, kes olid suhteliselt keskpärased ning nendest pidid saama õpetajad vms. Eelduse kohaselt peaksid virtuoosid ja superstaarid olema lihtsalt keskmisest suurema andega.
Uurimuse tarbeks paluti igal osalejal kokku arvutada kõik tunnid (arvestuslikult), mis nad oma elus viiulimängimiseks kulutanud olid. Enamik neist alustas umbes viieaastaselt, mängides 2-3 tundi nädalas, edasi 8aastaseks saades oli tundide arv nädalas juba tõusnud jne. Teadlased avastasid midagi väga eriskummalist - igas grupis oli harjutatud tundide arv praktiliselt identne. Ning mis kõige kummalisem, erandeid ei esinenud.
Grupp A, kõige "andekamad", harjutasid nädalas vähemalt 30+ tundi ning olid aastate jooksul kokku saanud umbes 10 000 (!) või natuke peale tundi. Grupp B oli elu jooksul harjutanud umbes 8000 tundi ning kõige "ebaandekamad", grupp C, oli elu jooksul harjutanud umbes 5000-6000 tundi. Me räägime väga korralikust tehtud töö vahest. Grupp A oli teinud metsikut tööd, et jõuda sinna, kus nad on - aga ei, eitame seda ja räägime "andest". Öeldakse, et edu nõuab 98% tööd ja 2% annet. Noh, tööd küll, aga ande asemel paneme "juhuste kokkulangevuse" või "erakordsed võimalused".
Võimekus, seda ma ei eita. Ent inimesed, kes ei ürita, ei pinguta, ja ei tee millegi nimel tööd - ärge virisege. Ja ärge taotlege toimetulekutoetust. Get a job, 10 000 tunni pärast võite olla eksperdid.
Hiljuti sattusin lugema kahte mõneti sarnast ja paljuski kardinaalselt erinevat raamatut, Csikszentmihalyi optimaalse kogemuse psühholoogial põhinevat Kulgemist ja Gladwelli Outliersit. Optimaalse kogemuse psühholoogia uurib inimese tähelepanu, keskendumist, neuroloogilisi edukuse aspekte jne. Põhimõtteliselt, "kulgedes" ehk oma tähelepanu (mida inimesel on 126 infobitti sekundis) maksimaalselt keskendades areneme me enim ning muutume pikemas perspektiivis edukamaks, õnnelikumaks ja rahulolevamaks (viimased kaks terminit on tegelikult üks ja seesama). Gladwell kirjutab temale omases näideterohkes ja vabas keeles edu kontseptsioonist, analüüsides "geeniuseid" alates Mozartist Bill Gates´ini ja paal meetrit peale. Võiks öelda, et mõlemad raamatud üritavad lahendada "edu" saladust, üks veidi teaduslikumalt, kui teine. Mõlemad rõhutavad töö, keskendumise ja isikliku pingutuse tähtsust. Milles seisneb aga erinevus?
Nagu juba enne öeldud, usun ma meritokraatiasse. Arvan siiralt, et väike Sergei Kopli liinidelt võib tulevikus olla tunnustatud advokaat, juhul, kui ta selle nimel piisavalt tööd teeb. Teadvustan, et nii mõnedki aspektid (rikkus, perekondlik taust jne) tulevad kasuks, ent ei ole määravad faktorid edu saavutamisel.
Outliers toob näiteks ka kurikuulsat "kümne tuhande tunni reeglit", mis sätestab, et ükskõik millises valdkonnas ekspertiisi saavutamiseks tuleb sellega tegeleda 10,000 tundi. Põhimõtteliselt tähendab see, et esimesest kitarri kättevõtmisest imeliste soolodeni läheb indiviidil aega kümme aastat. Mõnedel õnnelikel on võimalus oma "kümme tuhat tundi" palju kiiremini täis saada (näiteks The Beatles, kes võlgneb oma edu võimalusele mängida kaks aastat Hamburgi stripibaarides seitse päeva nädalas kaheksa tundi järjest). "Lisatunnid" pole aga ainus imeline võimalus, mis "geeniustele" antud on.
Kõik on millegi tulemus. Mitte ükski asi pole täielikult ülejäänutest eraldatud, kõik on omavahel seoses. Kõikide edulugude taga on meeletu kokkusattumuste ja juhuste arv. Kas Bill Gates oleks saanud IT-moguliks, kui tal poleks olnud juba keskkoolis võimalust programmeerida oma aja kohta ülimoodsal tehnikal? Kas Rockefellerist oleks saanud astronoomiliselt rikas mees, kui ta oleks sündinud kümme aastat varem? Liiga sageli öeldakse inimeste kohta "andekas" ilma, et süvenetaks edu tegelikele põhjustele.
"Kulgemine", ehk oma tähelepanu täielik koondamine mingile tegevusele nii, et aeg ümbert kaob, muudab inimese õnnelikumaks. Mis on õnn? Seda polegi olemas. Õnn on sisemise rahulolu ja meeldivate mälestuste kokteil; seda ei saa leida või osta, ainult õppida tekitama. Rahulolu tekib rahulolematuse puudumisel ning seda "kulgemine" õpetabki. Iga tegevusega tuleb tegeleda "mõtestatult", siis muutub tegevus tulemuslikumaks. Tulemuslikud tegevused annavad ilmselgelt paremaid tulemusi, mis tõstab inimese üleüldist tootlikkust, mis tõstab tema edukust, mis vähendab ta stressi, mis lõpuks muudab ta enda ja ümbritseva suhtes rahulolevamaks.
Nende kahe printsiibi vaheline põhiline erinevus seisneb nende kättesaadavuses. Mingisuguse tegevuse täielik nautimine on kättesaadav igaühele. Mina unustan klaverit mängides ära kogu maailma, ent samas pean keskenduma õigetele klahvidele, sõrmedele, jalgadele, mis pedaale vajutavad, erinevatele helinüanssidele ning loole tervikuna. See ongi "kulgemine" - nauditav ja arendav. Kui Uku mängib Quake'i, peab ta keskenduma ainult sellele, kuna pool sekundit tähelepanu puudumist maksab juba rängalt kätte. Ta naudib, mida teeb, ent samas peab keskenduma, kuulama, nägema, mõtlema välja strateegiaid ning kiiresti reageerima. Isegi kõige igavama tegevuse saab muuta "kulgemiseks", püüdes seda mõtestada (üritades seda teha kiiremini, paremini, tugevamini, õrnemini, korraga rohkem, vähemaga rohkem, kõrgemalt, kaugemalt jne). Iga inimene on suuteline oma teadvust kontrollima.
Outliers räägib meile aga erinevate inimeste edulugudest ning sellest, kuidas ümbritsev ja juhuslik nendes nii suurt rolli mängis.
Näiteks on eriliselt rõhutatud kõrgliigadesse värbamise ebavõrdsust. Nimelt märkas kunagi üks Ameerika psühholoog, et ebanormaalselt paljud Kanada hoki kõrgliigade mängijaid olid sündinud jaanuaris. Asja süvenedes märkas ta, et sama lugu oli nii NHL-is kui noorteliigades. Kõige rohkem mängijaid oli sündinud vahemikus jaanuar-märts ning patoloogiliselt vähe, praktiliselt üldse mitte, vahemikus oktoober-detsember. Põhjus sellele on täiesti ilmselge - kuna hooaja algus on 1.jaanuar (aeg, mil valitakse mängijad rep squadidesse, põhimõtteliselt parematesse meeskondadesse), siis sama sünniaastaga ütleme kaheksa-aastased poisid, kelle sünnipäev on jaanuaris, on aasta võrra detsembrilastest ees. Sellises vanuses annab isegi üks aasta väga suure füüsilise vahe ning need poisid tunduvad suuremad, tugevamad, paremad jne. Nad valitakse pätakatena paremasse meeskonda, kus on rohkem treeninguid paremate treenerite ja tugevamate vastastena ning lõpp-kokkuvõttes saame me Mertoni "isetäituva ennustuse", kus need poisid, kelle kohta alguses öeldi "parimad", saavadi lõpuks parimateks, kuna neile võimaldati parimad võimalused. Nemad jõuavad lõpuks ka kõrgliigadesse mängima, samas kui detsembrikuu poisid jäävadki nõrgemateks, aeglasemateks ja rumalamateks.
Loomulikult pole olukord tegelikult nii dramaatiline, kõik jaanuaripoisid ei jõua NHL-i ja kõik detsembrilapsed ei pese teiste juustuseid uiske; mängus on ka teised tegurid. Ent põhimõtteliselt peaks see näide aitama mõista, et mõnedele inimestele antakse juba algusest peale räme advantage, mida nad siis oma nägemuse järgi ära kasutama peavad.
Ma nõustun paljuski mõlema autoriga, ent minu jaoks sõltub edu väga suures osas millestki, mida kumbki ei võtnud vaevaks isegi mainida: iseloomust. Siinkohal ei mõtle ma mingeid sotsiaalseid või kultuurilisi skille, ei. Lihtsalt olek, sarm ja puhas õnn, asjad, mida teadus ei mõõda. Nii Gates kui Jobs on mõlemad sündinud 55ndal, mis on perfektne sünniaasta juhtimaks IT-revolutsiooni. Nad said sellega tohutu eelise; Gates sai veel kümmekond eelist oma koolivaliku, ema, pimeda juhuse ja muu tõttu; samamoodi juhtus ka Jobsiga. Väga paljud edulood maailmas on tegelikult mitte ainult ühe, vaid ühe saja inimese töö.
Seda enam on ühiskonnal põhjust vaadata üle oma pseudosotsialistlikud väärtused, mis eraldavad nõrgemad süsteemist ning pritsivad neile abi ette; inimesed, kes ei oska juhusest haarata, kes ei taha pingutada ning... oot, mis? Sul pole annet? Sa ei saa hakkama? Ta on lihtsalt palju andekam?
Nice try, aga ka see on juba ammu ümber lükatud. Uurimuses osalesid tunnustatud konservatooriumi viiulimagistrandid. Nad jaotati uurimuse tarbeks kolme gruppi - grupp A koosnes virtuoosidest, neist, kellest olid saamas klassikalise muusika skeene järgmised staarid. Grupp B oli lihtsalt "hea". Grupp C moodustasid need, kes olid suhteliselt keskpärased ning nendest pidid saama õpetajad vms. Eelduse kohaselt peaksid virtuoosid ja superstaarid olema lihtsalt keskmisest suurema andega.
Uurimuse tarbeks paluti igal osalejal kokku arvutada kõik tunnid (arvestuslikult), mis nad oma elus viiulimängimiseks kulutanud olid. Enamik neist alustas umbes viieaastaselt, mängides 2-3 tundi nädalas, edasi 8aastaseks saades oli tundide arv nädalas juba tõusnud jne. Teadlased avastasid midagi väga eriskummalist - igas grupis oli harjutatud tundide arv praktiliselt identne. Ning mis kõige kummalisem, erandeid ei esinenud.
Grupp A, kõige "andekamad", harjutasid nädalas vähemalt 30+ tundi ning olid aastate jooksul kokku saanud umbes 10 000 (!) või natuke peale tundi. Grupp B oli elu jooksul harjutanud umbes 8000 tundi ning kõige "ebaandekamad", grupp C, oli elu jooksul harjutanud umbes 5000-6000 tundi. Me räägime väga korralikust tehtud töö vahest. Grupp A oli teinud metsikut tööd, et jõuda sinna, kus nad on - aga ei, eitame seda ja räägime "andest". Öeldakse, et edu nõuab 98% tööd ja 2% annet. Noh, tööd küll, aga ande asemel paneme "juhuste kokkulangevuse" või "erakordsed võimalused".
Võimekus, seda ma ei eita. Ent inimesed, kes ei ürita, ei pinguta, ja ei tee millegi nimel tööd - ärge virisege. Ja ärge taotlege toimetulekutoetust. Get a job, 10 000 tunni pärast võite olla eksperdid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar