mustikad ja metsmaasikad ja aedmaasikad ja... suvi on nii meeldiv.
sess on läbi, kolimised on läbi, tundub, justkui olekski käes Vabadus (loe: 2 kuud teotühjust). Aga tunne on selline, et nüüd töö alles algab... Nii palju raamatuid on vaja lugeda, enda raamat lõpuni kirjutada, campaign'i luua, islandi & gaeli keel selgeks õppida ja vahepeal hästi palju hästi suuri maale maalida.
mina kui vana fantasy-fag (sarkasmihoiatus) olen ju alati olnud huvitet kõiksugu LOTRi jms temaatikast. Well, hiljuti leidsin ühe toreda lehekülje, kus igaühel on võimalus oma fantasy alter ego leida. See tundus niivõrd humoorikas, et ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ning täitsin testi ära. Tulemus oli järgmine:
Blond piff teravate kõrvadega? Mnjaa. Ma arvan, et oleks aeg koogi peale kiivitükike lisada ning hakata end nimetama "Galadrieliks" või mõneks muuks toredaks haldjakeeleliseks elukaks. Myncchxthus näiteks. See on palju unikaalsem ja erilisem kui "Siret" ja kõik teavad KOHE, et mul on isiksus, sellepärast, et ma kasutan "Sirli" või "Jaanika" asemel kõlavat, pikka ja tolkiinilikku tähekombinatsiooni. Siinkohal tervitaksin Goblinit, kes on üks väheseid, kes on suutnud endale nii humoorika võltsnime võtta, et seda pole valus kuulata. Aga kõik maailma Galadrielid - mulle tuleb ikka päris nimi ka öelda.
Mul on üks tore projekt ka parajasti käsil, raamat/artiklikogumik vms teemal "What Things Really Are". Põhimõtteliselt on tegemist hulga artiklitega, igaüks mõnel põnev-tavalisel teemal, alates "abstinence" kuni "shoes", "politics" kuni "eating". Artikkel on põhimõtteliselt humoorikas (ja humoorika all mõtlen ma otsekohest) ülevaade antud teemal.
Motiiv säärasele ettevõtmisele on lihtne: inimesed üldjuhul ei ole väga ausad oma arvamuste avaldamise koha pealt. Alati tuleb midagi ette, kas siis "poliitiline korrektsus" või "igapäevane viisakus", mis sageli tähendab naeratamist inimesele, kelle kohta kolme minuti pärast väga vängeid sõnu lausutakse, või muud säärast.
Hiljuti sain pragada Tomi käest, kuna julgesin väita, et mulle meeldib inimestes kõige rohkem ausus. Ta läks ikka kohe päris närvi ja ma mõtlesin natuke aega, miks. Arvan, et peaksin teemat lähemalt selgitama.
Mulle meeldib otsekohesus ja ausus mitte mingisuguses debiilses rüütellikus versioonis, kus aususe prints päikeseloojangul üle mäenõlva ratsutab, valge lipp kõrgel lehvimas ja tuvi õlal. Ma hindan inimeste võimekust öelda välja, kui neile midagi meeldib või ei meeldi; võimet mitte olla silmakirjalik teiste inimeste suhtes ja enda suhtumises neisse. Ma tean väga täpselt väga paljusid, kes naeratavad mulle näkku, selleks, et õhtul siidri kõrvale paar mahlast kommentaari virutada. Selliseid on väga palju ja igal inimesel omad "naeratajad". Ma ei saa aru, milleks on vaja sellist võlts-meeldimist, kui võiks algusest peale teadvustada, et mina/tema on küll väga lahe inimene, aga mitte minu tuub värvi ja liikuda rahulikult edasi.
Teiseks meeldib mulle julgus rääkida asjadest nii, nagu nad on. Ma hindan seda inimestes väga; paljudel on "roosa elevandi sündroom", kus mingisugust ilmselget viga/hälvet, mida kõik näevad, isegi ei üritata parandada, kuna keegi ei julge sellele tähelepanu juhtida. Meie ühiskond toodab niivõrd palju süütunnet, et inimene tunneb süüd absoluutselt kõige pärast, mis võiks temale mingisugust tähelepanu tuua. Kui aga midagi on valesti, halvasti või saaks olla paremini, miks mitte seda öelda? Üldjuhul inimesed, kes väljendavad asju "naiivselt" ja "lapsikult", aka nii, kuidas nad on, satuvad põlu alla ning neid välditakse, kartuses, et ehk tuleb veel midagi kohutavat välja. Näiteks, et see uus soeng on ikka tunduvalt halvem kui vana või et ilmetu püüd luhtaläinud suhet päästa on ikka lausmõttetu. Tõde teeb alati kõige rohkem haiget.
Ning justnimelt sellepärast vastasin ma küsimusele "mis mulle inimestes kõige rohkem meeldib" sõnaga "ausus". Mulle meeldib otsekohesus ja siirus, mulle meeldib ehedus. Kui inimene on alati selline, nagu ta on. Mulle meeldib, kui asju öeldakse välja nii, nagu nad on. Ma ei idealiseeri midagi ja ma tean, et seda kellestki loota (eriti iseendalt) on umbes sama efektiivne, kui küpsisepudiga fotosid Gyprocist seinale liimida, aga see on kindlasti omadus, mida ma kõige kõrgemalt hindan.
Aga nüüd pean ma end hetkeks vabandama, campaign ootab mind.
Cheers ja nagu ütleb üks väga tark naine - Be yourself. Everybody else is taken.
sess on läbi, kolimised on läbi, tundub, justkui olekski käes Vabadus (loe: 2 kuud teotühjust). Aga tunne on selline, et nüüd töö alles algab... Nii palju raamatuid on vaja lugeda, enda raamat lõpuni kirjutada, campaign'i luua, islandi & gaeli keel selgeks õppida ja vahepeal hästi palju hästi suuri maale maalida.
mina kui vana fantasy-fag (sarkasmihoiatus) olen ju alati olnud huvitet kõiksugu LOTRi jms temaatikast. Well, hiljuti leidsin ühe toreda lehekülje, kus igaühel on võimalus oma fantasy alter ego leida. See tundus niivõrd humoorikas, et ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ning täitsin testi ära. Tulemus oli järgmine:
Blond piff teravate kõrvadega? Mnjaa. Ma arvan, et oleks aeg koogi peale kiivitükike lisada ning hakata end nimetama "Galadrieliks" või mõneks muuks toredaks haldjakeeleliseks elukaks. Myncchxthus näiteks. See on palju unikaalsem ja erilisem kui "Siret" ja kõik teavad KOHE, et mul on isiksus, sellepärast, et ma kasutan "Sirli" või "Jaanika" asemel kõlavat, pikka ja tolkiinilikku tähekombinatsiooni. Siinkohal tervitaksin Goblinit, kes on üks väheseid, kes on suutnud endale nii humoorika võltsnime võtta, et seda pole valus kuulata. Aga kõik maailma Galadrielid - mulle tuleb ikka päris nimi ka öelda.
Mul on üks tore projekt ka parajasti käsil, raamat/artiklikogumik vms teemal "What Things Really Are". Põhimõtteliselt on tegemist hulga artiklitega, igaüks mõnel põnev-tavalisel teemal, alates "abstinence" kuni "shoes", "politics" kuni "eating". Artikkel on põhimõtteliselt humoorikas (ja humoorika all mõtlen ma otsekohest) ülevaade antud teemal.
Motiiv säärasele ettevõtmisele on lihtne: inimesed üldjuhul ei ole väga ausad oma arvamuste avaldamise koha pealt. Alati tuleb midagi ette, kas siis "poliitiline korrektsus" või "igapäevane viisakus", mis sageli tähendab naeratamist inimesele, kelle kohta kolme minuti pärast väga vängeid sõnu lausutakse, või muud säärast.
Hiljuti sain pragada Tomi käest, kuna julgesin väita, et mulle meeldib inimestes kõige rohkem ausus. Ta läks ikka kohe päris närvi ja ma mõtlesin natuke aega, miks. Arvan, et peaksin teemat lähemalt selgitama.
Mulle meeldib otsekohesus ja ausus mitte mingisuguses debiilses rüütellikus versioonis, kus aususe prints päikeseloojangul üle mäenõlva ratsutab, valge lipp kõrgel lehvimas ja tuvi õlal. Ma hindan inimeste võimekust öelda välja, kui neile midagi meeldib või ei meeldi; võimet mitte olla silmakirjalik teiste inimeste suhtes ja enda suhtumises neisse. Ma tean väga täpselt väga paljusid, kes naeratavad mulle näkku, selleks, et õhtul siidri kõrvale paar mahlast kommentaari virutada. Selliseid on väga palju ja igal inimesel omad "naeratajad". Ma ei saa aru, milleks on vaja sellist võlts-meeldimist, kui võiks algusest peale teadvustada, et mina/tema on küll väga lahe inimene, aga mitte minu tuub värvi ja liikuda rahulikult edasi.
Teiseks meeldib mulle julgus rääkida asjadest nii, nagu nad on. Ma hindan seda inimestes väga; paljudel on "roosa elevandi sündroom", kus mingisugust ilmselget viga/hälvet, mida kõik näevad, isegi ei üritata parandada, kuna keegi ei julge sellele tähelepanu juhtida. Meie ühiskond toodab niivõrd palju süütunnet, et inimene tunneb süüd absoluutselt kõige pärast, mis võiks temale mingisugust tähelepanu tuua. Kui aga midagi on valesti, halvasti või saaks olla paremini, miks mitte seda öelda? Üldjuhul inimesed, kes väljendavad asju "naiivselt" ja "lapsikult", aka nii, kuidas nad on, satuvad põlu alla ning neid välditakse, kartuses, et ehk tuleb veel midagi kohutavat välja. Näiteks, et see uus soeng on ikka tunduvalt halvem kui vana või et ilmetu püüd luhtaläinud suhet päästa on ikka lausmõttetu. Tõde teeb alati kõige rohkem haiget.
Ning justnimelt sellepärast vastasin ma küsimusele "mis mulle inimestes kõige rohkem meeldib" sõnaga "ausus". Mulle meeldib otsekohesus ja siirus, mulle meeldib ehedus. Kui inimene on alati selline, nagu ta on. Mulle meeldib, kui asju öeldakse välja nii, nagu nad on. Ma ei idealiseeri midagi ja ma tean, et seda kellestki loota (eriti iseendalt) on umbes sama efektiivne, kui küpsisepudiga fotosid Gyprocist seinale liimida, aga see on kindlasti omadus, mida ma kõige kõrgemalt hindan.
Aga nüüd pean ma end hetkeks vabandama, campaign ootab mind.
Cheers ja nagu ütleb üks väga tark naine - Be yourself. Everybody else is taken.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar