esmaspäev, 11. mai 2009

minu kompulsiivne loomus on end avaldanud nii mõnelgi korral. Vähesed pole korrad, kus raamatupoes rampaažile mindud või tuhande krooni eest grafiiti, süsi ja pliiatseid ostetud. Loominguline meel on rahutu.
Nüüd olen end avastanud ka lauamängusõltlasena. Eile omandasime Carcassonne'i ja ma lubasin Ukuga seda enam mitte kunagi mängida, kui ta minu 20-punktise linna enda 2sega ühendas. Homo.
Täna pean minema araabia keelde. Saab igatahes põnev olema.



Eile õhtul mõtlesin sotsiaalsete normide peale ja nende intiimseile tõlgendustele, eelkõige siis suhete peale. On palju mõõdupuid, millega mõõta, kes kellele rohkem haiget tegi, kes on suurem asshole ja mitu päeva kellega rääkida ei tohiks. Asjad, mida mina kunagi hoomanud ei ole. Selles suhtes, et kui sa oled kellegagi olnud väga lähedane (või lähedasem, kui keskmiselt), siis kuhu kaob kõik pärast suhet? Miks muutub teine inimene enamike jaoks vastuvõetamatuks? Ja kumb on julmem, kas olla aus ja öelda, et asi ei toimi, või süüa omaenda ilusaid sõnu ja teeselda, nagu te polekski kunagi koos olnud? Unustada kõik hea, mis oli?
Inimesed on palju silmakirjalikumad, kui ma arvasin ning sageli kõige ausamana tunduvad on need kõige õelamad. Kui koos on nii mõndagi läbi elatud ja siis väita, et seda pole olemas ja kõik täielikult unustada... See on palju hullem kui julm ausus, mida mõnikord praktiseerida tuleb. Aga noh, on neid inimesi, kes armastavad vaid sõnades, ja teisi, kes ütlevad seda vaid mokaotsast, nii korra poole aasta jooksul, silmad maas, aga sa tead seda ikka, sest nad panevad sulle öösel teki peale ja on nõus ise madratsivahes magama.


Aga nüüd on meil aeg väikest lõunat tegema minna, araabia tähestikku õppima ja Carcassonne'i mängima.
Ja meil on vaja ka kokku saada 540e tükine pusle Vitruviuse mehest... kus kõik tükid on ühesugused.

Kommentaare ei ole: