mis on kodu?

ma vaatan praegu oma punast valgemummulist potti, mille sees sulab hakkliha; tartu kaarti vannitoa uksel; croquis-mehikest lauanurgal, kes abistab mind keerulisemate pooside joonistamisel; raamaturiiulitagust, millel fotod, postkaardid, joonistused; kollast seina, mille olen üritanud akvarellidega katta; lauapealseid ja pindu, mida katavad pintslid, kriidid, pliiatsid, grafiidipuru, maalriteibiribad, molbert, paberid, akvarellid, guašid, pastellid, pinalid, veel pintsleid ja plastiliin.
Mõnikord ma saan aru lausest art is everywhere.

Ma olen alati mõelnud, et mul on hästi vähe asju. Et ma olen inimene, kellel pole palju asju vaja. Selle tulemusena on mul tekkinud suur vajalike asjade defitsiit, ent samas pole vist olemas vidinat, mida mul poleks. Ja mul tõesti pole rohkem ruumi, igal pool on raamatud. Kui nad enam riiulitesse ei mahtunud, hakkasin neid kuhjama aknalaudadele ja niisama laudadele. Nüüd nad on mind üle võtnud. Ja raamaturiiuli peal on tundmatu numbrimärk mingilt autolt, mille leidsin Kalamajas korterit üürides.

Ja siis on veel aknalaud, loomulikult. Kuhu ma olen korjanud võimalikult palju träni, näiteks veinipudeleid, kassi skulptuuri, maalingutega karbikesi Peterburist, õigeusu kiriku viirukitükid, merikarbid Mustast merest, üks trilobiit, mille leidsin Pakril matkates (ja teo kivistis), mingi jaanalinnu sulgedest tolmuhari, mille tõi Mari, veel mingit kahtlast manti (näiteks Aafrika kuju naisest) ja loomulikult raamatud. Ma mäletan, kui siia kolisin, esimene asi, mida tahtsin steriilsesse tuppa, olid kardinad.
Kardinad jäidki ostmata, nende asemel varjab aknaid erkpunane helkiv organza, läbipaistev riie, ja õrnalt on näha ka aknale kleebitud röntgenpilti minu küünarnukist. Siis, kui uisutades käe liigesest välja kukkusin ning mõtlesin, et hea idee on see ise tagasi lükata.
Pärast seda uisutasin edasi :)


Mul on köök ka. Või noh, kööginurk, pigem. Kus on pliit (mille külge ükskord plastmassist hakklihakarbi sulatasin) ja külmkapp. Külmkapi küljes on üks magnet miniatuurse veinipudeliga ning teine Hella Hundi oma, mille tagaküljel on pudeliavaja. Mari tõi tervisliku eluviisi propageerimiseks Alma piima magneti ka.
Õhupuhasti aka kubu peal on mul küüslaugud ja sibulad, mis raskendab tunduvalt ligipääsu nende taga asuvasse kappi. Võileivagrill on ka, sellega saab krõpssaia teha.

Lühidalt kokku võttes on mul hästi pisike kodu, kus on hästi palju igasugust kraami ja veel rohkem raamatuid ja lugematul hulgal pintsleid ja pliiatseid. Ja üks molbert.
Aga mitte see ei tee kodust kodu.


Kodust teeb kodu see hetk, kui sa pärast hästi pikka päeva sinna jõuad, viskad korra voodile pikali, siis teed mingit sürreaalset sööki oma praktiliselt olematu pliidi ees (ja iga söögi sisse käib estragon), ja vaatad kedagi, kes sinuga seal koos on.
Sellepärast et tegelikult, tegelikult ikkagi home is where your heart is.

Ükskõik, kui banaalselt see ka ei kõlaks.