Murphy seaduse kohaselt on juhuslikel mishap'idel soodumus ilmneda grupiviisiliselt.
Ma olen sellega suhteliselt nõus.

Pärast reedest viipekeele seminari (kus õppisin viiplema toreda laste sõnaraamatu pilte, näiteks "kolmerattaline", "tigu" ja "kallur" ning kus õppejõud, nähes aastate jooksul viimaks oma loengus ka meest, näitas Uku suhtes üles väga positiivset meelestatust), avastasin, et mul on lõuendid otsa saanud ning loomulikult on justnimelt sellisel juhul vaja kohe maalima hakata.
Enne minemist tuli suur armastus peale ning Uku kallistas mind nii jõuliselt, et mu prillid ei pidanud pingele vastu ning läksid keskelt pooleks. Algselt tundus olukord halenaljakas, oma kuue miinusega on kogu maailm mu jaoks suhteliselt tundmatu paik. Kui aga raamiparandaja teada andis, et laserjootmine võtab aega kaks päeva, oli selge, et enne teisipäeva ma seda teha ei saa. Uku kantseldas mind küll mööda linna ringi ning talus mu lõputut vingumist (ma olin nagu kassipoeg, kellel on veel silmad kinni ning kes ei saa endaga väga hästi hakkama), ent ma mõtlesin ainult marsruudil "vihalemm-töö-töö-töö-vihalemm-ma-ei-näe-midagi". Kodus üritas ta raame teibi ja plastiliiniga parandada ning nüüd ma näengi välja nagu natuke pikem versioon Dexterist (teate küll, see legendaarne multikas Cartoon Networki pealt).
Praeguseks olen olukorraga juba harjunud (nagu ka sellega, et mul on silmas pidevalt tükk lillat plastiliini), ent algselt oli suhteliselt frustreeriv oma ebastabiilsete klaassilmadega midagi jälgida.
Lahedaks tegi variandi tõik, et pidin valmis tegema oma praeguse laeva final reporti. Oleks see mingi tavaline laev, aga EI, justnimelt seekord pidin ma valmistreima terve loo hübriidmootoriga laevast, mida pole kunagi varem tehtud. Ehk siis, pärast kahte aastat tööd, kus olen juba natukene hakanud aru saama, kuidas laevamootorid töötavad, on mul vaja null-nägemisega valmis kirjutada raport laevast, mis on mehhaanilis-elektrilise mootoriga ning kasutab absoluutselt kõiki variante, millest ma pole mitte midagi kuulnud.
Üldse.

Kogemustepagasiga oleks ma muidugi midagi valmis kirjutanud, aga ma olin päris edgy ning tegin lihva-lohva midagi oma weekly reportide põhjal valmis ning mu ülemuse esimesed sõnad, kui ta mulle helistas, olid "what the fuck". Ilmselgelt kõne lõpus ta natuke mõistis, et ma tegelikult ikkagi ei ole laevainsener, isegi õppiv mitte, ning ütles, et ta teab, et ma tegelikult teen oma tööd hästi ning et ma teeksin lihtsalt uue versiooni. Mida ma siis täna ka tegin, olles oma uue nägemisega harjunud. Mis tuli tunduvalt parem, mis tuli isegi päris hea.
Aga ikkagi.


Ühesõnaga olen ma praegu pisike pundar, kes ei näe, kuhu astuda-istuda. Ent kevadel, nähtavasti pole seda vajagi. Ändasime niisama mööda linna ringi, sõime jäätist ja ma panin isegi seeliku selga. Hiljem istusime päikese käes väljas koos Parrega, jõime roosat veini ja ändasime veel natuke ringi.