assume makes an ass out of u and me. Eeldus, et minnes Vahemere äärde trippima, ei ole alati kooskõlas eeldusega, et seal on ka päike. Kuigi peaks. Teoorias.
Me oleme alguses kolm päeva Roomas. Enne esmaspäeva ja pärast kolmapäeva on seal stabiilselt 21 kraadi ja päike. Accuweather.com ütleb aga, et esmaspäevast kolmapäevani on Roomas "heavy rain showers, thunderstorm and winds 30 km/h". Öelge veel, et me pole perekond Kaos.
Ühtlasi, kui ma täna hommikul/päeval/ok, pärastlõunal otsustasin, et ehk võiks ka kotti pakkima hakata, jäid pärast mõttepausi koju kõik asjad, mis võiks sobida alla kahekümnekraadisesse kliimasse. Näiteks kinnised jalanõud. Või noh, mõni varrukatega riideese. Kui me Ilmatsallu jõudsime, et Uku oma asju võtta saaks (täpsemalt 2 triiksärki ja minu ujukad), jäime bussist maha, kuna need 2 särki kotti ei jõudnud ja minu ujukad on siiani kahtluse all. Tore on see, et hostel, mille lõpuks bronnisime, kuna ei taht lennujaamast pargipingile maanduda, ei ole mitte 15 minuti kaugusel Vatikanist, nagu lubatud, vaid hoopis "pisitibatillukese metroosõidu" ja "tibatillukese jalutuskäigu" ja "pisikese bussisõidu" ja "väikese sillaületuse" kaugusel Termini rongijaamast.
Aga äkki see ongi 15 minuti kaugusel? Ehk nad mõtlesid mingit Vatican vol 2-te, kus jänesekõrvadega hindud mängivad kristlasi, peavad missasid ning söövad laupäevahommikuti Jeesuse pildiga couscous'i.
Ühesõnaga. Algus on ääretult paljutõotav. Unustamatu saab see tripp kindlasti olema. Ma vähemalt siiralt loodan seda, sest kõik head asjad Eestis otsustasid koonduda justnimelt meie tripi aega; Karl tuleb Tallinnast külla, tervelt nädalaks ajaks; president kutsus mind essee pärast külla; tudengite kevadpäevad (loe: 100-eegune pubiralli); suhtekorralduse lõputöö kaitsmine; orgkommi lõpuseminar; Pulleritsu fantastiline finaal. Niiet kui Veneetsia põhja ei lähe või äike paavsti ei taba, nõuan ma vihase näoga piletiraha tagasi ja lähen järgmine kord Moldaaviasse.
Positiivsel küljel aga istub siin bussis meie kõrval pisike blond pätakas nimega Markus ja ma avastasin midagi täiesti geniaalset - Muumi DVD-d. Kui mina ise pätakas olin, vaatasin isa ja ema Soome pealt lindistatud VHS-e, hiljem tulid need ka ETV pealt. Praegu ei suudaks ma mitte ühtegi muud versiooni vaadata, ainult seda Eesti oma, ainult et netist saab kas inglise- või jaapanikeelset. Mis pole õiged muumid. Niiet nüüd tahan ma kirglikult neid DVD-sid omandada.
Ja järgmisena võttis ta pusle välja (ma armastan väga ka puslesid) niiet nüüd juurdlen ma sügavalt selle üle, kas ehk eraldab mind nelja-aastasest vaid see, et ma tean "paradigma" tähendust. Mitte et nelja-aastased ei teaks.
Ma pean nüüd teda üle mängima ja UNO kaardid välja võtma. Täiskasvanute meelelahutus, eks. Ma väga loodan, et ta numbreid ei tunne.
Ja ma pean Ukut võitma, temast on saanud UNO-äss.
Me oleme alguses kolm päeva Roomas. Enne esmaspäeva ja pärast kolmapäeva on seal stabiilselt 21 kraadi ja päike. Accuweather.com ütleb aga, et esmaspäevast kolmapäevani on Roomas "heavy rain showers, thunderstorm and winds 30 km/h". Öelge veel, et me pole perekond Kaos.
Ühtlasi, kui ma täna hommikul/päeval/ok, pärastlõunal otsustasin, et ehk võiks ka kotti pakkima hakata, jäid pärast mõttepausi koju kõik asjad, mis võiks sobida alla kahekümnekraadisesse kliimasse. Näiteks kinnised jalanõud. Või noh, mõni varrukatega riideese. Kui me Ilmatsallu jõudsime, et Uku oma asju võtta saaks (täpsemalt 2 triiksärki ja minu ujukad), jäime bussist maha, kuna need 2 särki kotti ei jõudnud ja minu ujukad on siiani kahtluse all. Tore on see, et hostel, mille lõpuks bronnisime, kuna ei taht lennujaamast pargipingile maanduda, ei ole mitte 15 minuti kaugusel Vatikanist, nagu lubatud, vaid hoopis "pisitibatillukese metroosõidu" ja "tibatillukese jalutuskäigu" ja "pisikese bussisõidu" ja "väikese sillaületuse" kaugusel Termini rongijaamast.
Aga äkki see ongi 15 minuti kaugusel? Ehk nad mõtlesid mingit Vatican vol 2-te, kus jänesekõrvadega hindud mängivad kristlasi, peavad missasid ning söövad laupäevahommikuti Jeesuse pildiga couscous'i.
Ühesõnaga. Algus on ääretult paljutõotav. Unustamatu saab see tripp kindlasti olema. Ma vähemalt siiralt loodan seda, sest kõik head asjad Eestis otsustasid koonduda justnimelt meie tripi aega; Karl tuleb Tallinnast külla, tervelt nädalaks ajaks; president kutsus mind essee pärast külla; tudengite kevadpäevad (loe: 100-eegune pubiralli); suhtekorralduse lõputöö kaitsmine; orgkommi lõpuseminar; Pulleritsu fantastiline finaal. Niiet kui Veneetsia põhja ei lähe või äike paavsti ei taba, nõuan ma vihase näoga piletiraha tagasi ja lähen järgmine kord Moldaaviasse.
Positiivsel küljel aga istub siin bussis meie kõrval pisike blond pätakas nimega Markus ja ma avastasin midagi täiesti geniaalset - Muumi DVD-d. Kui mina ise pätakas olin, vaatasin isa ja ema Soome pealt lindistatud VHS-e, hiljem tulid need ka ETV pealt. Praegu ei suudaks ma mitte ühtegi muud versiooni vaadata, ainult seda Eesti oma, ainult et netist saab kas inglise- või jaapanikeelset. Mis pole õiged muumid. Niiet nüüd tahan ma kirglikult neid DVD-sid omandada.
Ja järgmisena võttis ta pusle välja (ma armastan väga ka puslesid) niiet nüüd juurdlen ma sügavalt selle üle, kas ehk eraldab mind nelja-aastasest vaid see, et ma tean "paradigma" tähendust. Mitte et nelja-aastased ei teaks.
Ma pean nüüd teda üle mängima ja UNO kaardid välja võtma. Täiskasvanute meelelahutus, eks. Ma väga loodan, et ta numbreid ei tunne.
Ja ma pean Ukut võitma, temast on saanud UNO-äss.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar