laupäev, 14. veebruar 2009

Ma hoomasin ära, et sõbrapäev on, alles siis, kui oma telefoni vaatasin ja seal sõnumeid nägin. Ja leidsin raffaello 8-packi, mis iseenesest on tore, aga nüüd on voodi kookoshelbeid täis.
Uku tuterdab köögis ja üritab hommikusööki valmistada. Muna, ilmselgelt. Tudengite toidulaud on hämmastavalt rikkalik - muna, kartul, pelmeen. Täna õhtul lubasin teha seenekastet. Midagi teistsugust.


Lugesin Pulleritsu saadetud artikleid ja need panid mind natuke mõtlema, aga mitte palju. Kogu see vingumine kollase vs valge ajakirjanduse üle on natuke mõttetu, õigemini on see surnud ring. Esiteks on inimesed rumalad. Andke andeks, filantroobid, ent see on lihtsalt üks fakt, mida tuleb konstateerida. Ajakirjandusel on seega kaks võimalust, kas minna vooluga kaasa (ehk pakkuda tarbijale, mida too nõuab) või käituda normatiivselt, mitte andes lugejale võimalust arvata, et Tissi-Maarjani koht on Postimehes. Loomulikult on Eesti väike ja vaene, juhul kui ajakirjandus ei kasutaks läikivat paberit ja Maxima sooduspakkumisi, ei jääks ta ellu. Tõde? Vale.
Eestlastele, rohkem kui teistele, on tähtis prestiiž. Seda on näha nii pikkades luksusautode rivides, Lollidekülas kui ka Estonia esietendustel, kus ülikondades mehed ja õhtukleitides naised kristallpokaalidest konjakit limpsivad ning pillavad päheõpitud lauseid heliteose pihta, mida nad tegelikult ei hooma - ent see annab hea võimaluse olla sophisticated, väita, et peale pangaarve on kõrgel tasemel ka intelligents. Miks oli mõned aastad tagasi Paolo Coelho nimi pidevalt kõmulehtede esikaantel? Kuna Eesti juhtivblondiinid (näiteks Trinity) rääkisid säravsilmil, kuidas Coelho on nende suur juht ja õpetaja; autor pakkus vaimueliidist välja jäänutele võimaluse osta killukese "suurt mõttemaailma", filosoofilisi elamusi, mis muidu vaid NoKu või Sirbi jüngritele paslikud; Coelho andis lumpenile võimaluse kirjutada oma hobiks "filosoofia", ta oli justkui pilet kõrgelennuliste mõtete maailma, mitte keegi ei küsinud, mis see filosoofia siis ikkagi oli.
Ehk ma mõistaksin "Piedra jõe" menu usuhullude seas, ent "Alkeemik" - jutustus printsist ja lammastest, mis mitte kuidagi ei küündi "Väikese Printsi" naiivse minimalismini - näitab vaid seda, et tähtsam tegelikust väärtusest ja sisust on label.
Seega, kõige lihtsam viis tõsta ajakirjanduse väärtust, oleks seda lihtsalt tõsta. Müüa kvaliteeti. Mulle meenub variant Eliit-piimaga (vms): tavaline toode, mida müüakse eliidile. Loomulikult ostab seda ka Hannes, kes mitte mingite standardite järgi mitte ühtegi eliiti ei kuulu, ent see annab talle võimaluse vähemalt hetkeks seda teha.
Eestist on broadsheet'id praeguseks täiesti kadunud, nii formaadilt kui sisult. Mõeldamatu oleks kas EPL või PM broadsheetiks muuta, see ehmataks lojaalseid telllijaid. Mõistmatuks jääb, miks ei tooda turule täiesti uut lehte (jah, ma juba tean, raha pole, bla bla). Leht võiks olla väikese tiraažiga (alustuseks) ning pakkuda puhast valget ajakirjandust - poliitika, äri, arvamus jne; pakkuda seda broadsheeti formaadis ning professionaalsete kvaliteetajakirjanike poolt. Marketingi pool peab müüma "eliitlehte", midagi sellist, mille lugemine tõstab su IQ'd vähemalt 15 palli võrra.
USA turul on ajakiri "Avenue",mis jälgib rikaste tegemisi. Ajakiri jälgib väga täpselt, et tema lugejaskond jääks ainult rikaste hulka (ehk siis aastapalgaga üle $100 000); sellega müüvad nad kindlat kvaliteeti, ent ka tõika: kui sa loed meie väljaannet, oled sa rikas.

Sama reklaamitrikki kasutas ju ka Apple oma Macide ja iPodidega (siinkohal mõtlen ma just seda Apple'i uut tulemist, valgete kõrvaklappide põlvkonda). Hea küll, jätame kõik infotehnoloogilise sellest mõtiskelust välja, vahet pole, kumb on parem, Mac või PC. Ilmselge on aga see, et Maci kasutajaskonna vahel valitseb ühtekuuluvustunne, teadmine, et teine Maci omaja peab samuti olema keskmisest jõukam (vaadates praegust sülearvutiturgu, maksavad Macid oma kaks korda rohkem). Samas ei osteta mingisugust ülitehnoloogiat, vaid helendavat õuna arvuti kaanel. Ostes MacBook Airi, ei mõtle sa sellele, et oh, mul on nüüd üliõhuke arvuti (mida kuradit sa sellega peale hakkad?), vaid sellele, et kui ükskõik kes sind kohvikus või loengus jälgib, teab - sa suutsid 30k (ehk siis maksimumõppelaen, millega peaks omandama hariduse ja elama) panna ühe keskmisest õhema arvuti alla. Kõik teavad, ja kõik mõtlevad. Welcome to iGen.


Samas ei saa "süüdistada" ainult osavaid marketinginippe, oma kaalukus on siin ka valitseval ajastul. Postmodernism as such on natuke liiga äraleierdatud, ent üleüldine mittekuuluvus laseb justnimelt sellistel võlts-identiteetidel vohada. Kui enam ei eksisteeri mingit üldist kuuluvust, grupiteadvust, kindlaid valikuid, mida inimene peab tegema, kaob tal ära ka üks kõige tähtsamaid tundeid - pärisnimega karjainstinkt, ent mõned sotsialistid-romantikud nimetaksid seda "meie-tundeks" või "ühtekuuluvuseks" või muuks sääraseks. Mina teen, sest tema teeb ka. NIimoodi tekib mul tunne, et ma teen midagi ilmselgelt õigesti. Niimoodi tekib mul alteadlik tunne, et ma ei ole üksi, et mul on mõttekaaslasi, et ma järgin mingit malli ja ei kaldu sellest kõrvale. See on inimlik vajadus ning me teeme seda kõik, jah, isegi sina, kes sa teiste arvamusest ei hooli. Ükskõiksus on samuti valik.
Säärased "eliit"-id-d lasevad inimestel ennast defineerida läbi teiste, lasevad neil kuuluda mingisugusesse määratlemata subkultuuri (sul puuduvad kohustused, jääb anonüümsus), ilma tegelikult kuhugi kuulumata.
Enne ipode invasiooni olid mp3-kõrvaklapid mustad. Oli muidugi ka disanipededele mõeldud värvilisi komplekte, ent enamjaolt inimesed ei mõelnud, millised nende (nööp!)kuularid välja nägema peaksid. Ipode tootjad mõistsid, et juhul kui inimene ostab ipo, tahab ta seda teistele näidata. Väikest mängijat hoitakse tavaliselt ka taskus või kotis, kus seda näha pole. Selge lahendus - valged kõrvaklapid. Alates invasioonist läks aega mõni kuu, kuni tänavapilti ilmusid ka teised valged kõrvaklapid, nii Sony, Sennheiseri kui Lasnamäe putkade omad. Sest et palju lihtsam on osta valged kõrvaklapid ja näha välja nagu ipo omanik, kui osta endale päris ipo. Ja olgem ausad, kõrvaklappide värv ongi ainus erinevus teiste mp3-mängijatega.



Cheers.

Kommentaare ei ole: