meie maailmas on nii palju nägudeta inimesi. Neid, kellest niisama mööda kõnnitud, võib-olla isegi paar sõna vahetatud, lihtsalt inimesi, kelle nägu, hääl või nimi kuidagi meelde ei jää.
Mälestused ja tunded, need ehk. Lõhnad. Aga mitte need inimesed. See orelimängija, kes suvel ühes välikohvikus kutsus mind pisikesse Lõuna-Eesti kirikusse oreliga jämmima; kolm New Jersey fotograafi Karli sillal Prahas, kes tegid minust ühe polaroidi, mille peale jäid sulanud lumehelveste plekid; kaks välikunstnikku, kellega ma Viinis viimaste eurode eest Starbucksis elu esimese ja viimase frappuccino jõin; ühemehebänd Frank, kellest ma ei mäleta muud, kui sinist visiitkaarti, mis siiamaani kuskil raamatu vahel, erruläinud politseiametnik Inglismaalt, kes rääkis mulle hullunud silmade välkudes, kuidas ta kuskil Lähis-Idas terroristidega võitles, Rade Milosevic, popkunstnik, kes kutsus mind ühes Euroopa suurlinnas uue modernkunsti galerii avamisele, kus hõljusid ringi pea olematud vanad pariislannad mustas Chanelis, pihukoertega, enne kui Paris Hilton neist kitši tegi.
Neid inimesi on palju, ja nad kõik jätavad jälgi, aga ma ei mäleta nende nägusid. Ma võiksin teile rääkida kõigist detailidest; lõhnadest, uute valgete seinte lõhnast ja tühja silla tundest, kus päeval on tuhandeid inimesi, jõe häälest, kui ta ei tea täpselt, kas jäätuda või mitte, aga enne otsustamist peab edasi voolama; ma võiksin rääkida maa-alusest kohvikust, kus kõik küünlad laudadel olid alati kustunud, ja äädikasest salatilehe maitsest; mulle meenub mu jäätunud sõrmede lõhn ja öised tuled, mulle meenub üksik kirsipuu keset mittemidagiütlevat Poola põldu ja supermarket, mis oli öö läbi lahti.
Mulle ei meenu nende näod, nende näod ei olnud tähtsad.
Me raiskame liialt palju aega, püüdes inimesi meelde jätta nende ninakuju või kõrvade suuruse järgi; me üritame kirjeldada mõttetuid detaile, mis ajaga kaovad. Ma tunnen sind ära su kõnnaku järgi, su sõnade ja su liigutuste järgi, ma tunnen sind ära, kui sa külma ilma ilmaga tuppa tuled ja sinuga kaasa tuleb soojuse lõhn, sinu enda lõhn. Ma võin tunda su nägu peast, igat nurka ja kumerust, su huulte piirjooni ja su ripsmete pikkust, su kulmukaart ja lõualuud, aga su nägu ei ole tähtis.
Nägudeta inimesed, nad on igal pool, ja nägudeta inimesed, nad jäävad sulle meelde.
Aga näotud inimesed, need peab unustama.
Mälestused ja tunded, need ehk. Lõhnad. Aga mitte need inimesed. See orelimängija, kes suvel ühes välikohvikus kutsus mind pisikesse Lõuna-Eesti kirikusse oreliga jämmima; kolm New Jersey fotograafi Karli sillal Prahas, kes tegid minust ühe polaroidi, mille peale jäid sulanud lumehelveste plekid; kaks välikunstnikku, kellega ma Viinis viimaste eurode eest Starbucksis elu esimese ja viimase frappuccino jõin; ühemehebänd Frank, kellest ma ei mäleta muud, kui sinist visiitkaarti, mis siiamaani kuskil raamatu vahel, erruläinud politseiametnik Inglismaalt, kes rääkis mulle hullunud silmade välkudes, kuidas ta kuskil Lähis-Idas terroristidega võitles, Rade Milosevic, popkunstnik, kes kutsus mind ühes Euroopa suurlinnas uue modernkunsti galerii avamisele, kus hõljusid ringi pea olematud vanad pariislannad mustas Chanelis, pihukoertega, enne kui Paris Hilton neist kitši tegi.
Neid inimesi on palju, ja nad kõik jätavad jälgi, aga ma ei mäleta nende nägusid. Ma võiksin teile rääkida kõigist detailidest; lõhnadest, uute valgete seinte lõhnast ja tühja silla tundest, kus päeval on tuhandeid inimesi, jõe häälest, kui ta ei tea täpselt, kas jäätuda või mitte, aga enne otsustamist peab edasi voolama; ma võiksin rääkida maa-alusest kohvikust, kus kõik küünlad laudadel olid alati kustunud, ja äädikasest salatilehe maitsest; mulle meenub mu jäätunud sõrmede lõhn ja öised tuled, mulle meenub üksik kirsipuu keset mittemidagiütlevat Poola põldu ja supermarket, mis oli öö läbi lahti.
Mulle ei meenu nende näod, nende näod ei olnud tähtsad.
Me raiskame liialt palju aega, püüdes inimesi meelde jätta nende ninakuju või kõrvade suuruse järgi; me üritame kirjeldada mõttetuid detaile, mis ajaga kaovad. Ma tunnen sind ära su kõnnaku järgi, su sõnade ja su liigutuste järgi, ma tunnen sind ära, kui sa külma ilma ilmaga tuppa tuled ja sinuga kaasa tuleb soojuse lõhn, sinu enda lõhn. Ma võin tunda su nägu peast, igat nurka ja kumerust, su huulte piirjooni ja su ripsmete pikkust, su kulmukaart ja lõualuud, aga su nägu ei ole tähtis.
Nägudeta inimesed, nad on igal pool, ja nägudeta inimesed, nad jäävad sulle meelde.
Aga näotud inimesed, need peab unustama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar