I write like
James Joyce

I Write Like by Mémoires, Mac journal software. Analyze your writing!

Quo Vadis, Alma Mater?

Kui ma olin väike tüdruk, mõtlesin ma sageli oma tulevikuaastatele ülikoolis. Kuidas ma õpin ladina keelt. Kuidas ma kirjutan pikki uurimistöid ja kuidas ma oma suure-suure lõputöö valmis saan. Kuidas-kuidas.

Ladina keel enam kohustuslik pole, kahjuks. Lõputöödki pole paljudel erialadel enam vaja, piisab eksamist.

Kõrvuti pinkides istuvad inimesed, kelle lävendiskoor erineb 50 punkti võrra.

Esimese aasta tudengid arvavad, et "õukonnameedia" on sõna-sõnaline väljend.

Kommunikatsioonialases uurimistöös saab kampaania sihtrühmaks "täiesti tavaline eestlane".

Hea tulemuse eest erialaolümpiaadil premeeritakse ükskõik millise eriala riigieelarvelise kohaga.

Bakalaureuseastme diplomi saab noor naisterahvas, kes ei tee vahet Martin Lutheril ja Martin Luther Kingil.

Ma mõistan, mille jaoks on vaja massiülikooli. Ma mõistan, et need, kes õpivad raha eest, võimaldavad teistel õppida tasuta. Ma mõistan seda kõike ja ometi ma ei mõista. Ma ei taha saada väärtusetut diplomit. Ma tahan, et minu siinveedetud aeg oleks asja eest. On paljud ained, milles ma lihtsalt ei suuda käia, sest minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas saab selline asi toimuda kõrgkoolis.

Ma loobusin ühest ainest seetõttu, et vaheeksam koosnes kahest küsimusest - ühes paluti defineerida sotsialism ja teises paluti lühidalt selgitada, kes on Marx ja kes Rousseau. Kui te teaksite aine nime, loobuksite isegi. Sest kõrgkoolis, eriti sellist ainet võttes, võiks juba teada, kes tuu om.

Me oleme läinud seda teed, et ülikooli esimesel aastal tuleb inimestele õpetada õppimist. Kuidas kirjutada esseed, kuidas teha esitlust, kuidas lugeda. Kõlab hästi? Ei tohiks. Ülikooli tulles peaks inimene juba olema võimeline selliseid asju tegema, või ei?

Mida teevad sel juhul need, kes juba oskavad 1500 sõna loogiliselt ritta panna? Kes ootavad ülikoolilt kui mitte erialalisi teadmisi (mida bakalaureuseastmelt vaevalt mõistlik oodata) siis vähemasti akadeemilist baasi?

Äkki me jaotame siis akadeemilise võimekuse põhjal kursused gruppideks - need, kes tahavad asju teha ja need, kes ei taha? Sest paratamatult kaob mingi hetk motivatsioon ja seda on ääretult raske taastada.

Ma loodan, et tänase päeva jooksul võetakse midagi eilse rämeda möödapanekuga ette. Ma ei looda isegi mingeid tegusid, kelleltki tema kraadi või positsiooni äravõtmist või midagi muud säärast. Ma tahaksin, et Tarmo Strenze (kes on olnud ka minu õppejõud ning kellest ma enne Edith Kaldma bakatöö kaitsmist lugu pidasin) võtaks sõna ning selgitaks loo tagamaid. Ma tahaksin, et inimesed, kes Edith Kaldmale tema kraadi andsid, enda otsust põhjendaksid. Ma tahaksin, ma tahaksin, ma tahaksin, et ma ei peaks oma diplomi pärast piinlikkust tundma.

Sai ära käidud taeva all. Hea oli.

Samas viis see mu mõtted erinevatele teemadele, emotsioonisõltuvusest eskapismini.

Eskapism on veidi kergem hoomata, ehk. Alustagem sellest.

Kui suur osa keskmise urbanessi elust on tänapäeval reaalne? Sküpe-suhe tuhandete kilomeetrite taguse hinduga (khm, Sküpes on ta loomulikult britt või vähemasti jänki), assistendi töökoht (loe: twitteri uuendamine), virtuaalne farm, virtuaalne firma, virtuaalsed sõbrad, virtuaalne mina. Aga miks? Vastus tundub justkui iseenesest mõistetav: niiviisi on lihtsam.

Meile kõigile meeldib tunnustus ja meile kõigile meeldib millegagi hästi hakkama saada. Paraku ei ole see nii lihtne kui esmapilgul tundub ning meie õrnu hingekesi kasvatav ühiskond paistab inimestele kinnitavat: nii, kui esimene raskuspiisake langeb, tuleb alla vanduda ja ohvrit mängida. Sellest lõikavad ääretult palju tulu fake achievementiga parseldavad ettevõtted, kes rumala loodri, vabandust, noormehe virtuaalmaailmas võitmatuks sõdalaseks või finantshiiuks muudavad. Mõistmise hetk saab olema valus: kui ühel hetkel saab selgeks, et 3., 5. või hoopiski 92. taseme saavutamine mõnes mängus tööandjaid väga ei huvita (ilmselgete eranditega); kui ühel hetkel saab selgeks, et Farmville'i porgandid pere ei toida; kui ühel hetkel saab selgeks, et kakskümmend viis aastat elust on elatud ja ainus, mis ette näidata, on poolelijäänud bakalaureuseaastad (ja 5. koht Tallinna lahtistel kergejõustikuvõistlustel aastal 1998), võib reaalsuse hetk olla päris karm.

Inimesed ei ole harjunud mõnu tundma enda potentsiaali täielikust kasutamisest. Võib, ma seletan.

Ütleme, et Juhan tahab "lõõgastuda". Ta toksib mõnd arvutimängu või vaatab telekat, enda potentsiaali suures osas rakendamata. Selle asemel võiks ta näiteks maalida või lugeda - tegevused, mis tegelikkuses "lõõgastavad" aju palju rohkem ning ühtlasti tõstavad inimese õnnetaset: edukas tegevus, kujutlusvõime kasutus ning meditatiivne tegevus aitavad sellele suuresti kaasa. Samas on palju lihtsam "mitte midagi" teha ning vaikselt kärbuda.

Teine aspekt on loomulikult edasilükkunud lapsepõlv. Noortel on üha raskem noorukieast täiskasvanuks muutuda. Eestis on see veel suhteliselt tervislik - USAs on veel ka 27-aastased oma vanemate hoole all. Ülikooli esimesed kolm aastat (BA) on justkui keskkooli pikendus, kus ema-isa raha köhivad, korteri üürivad ja neljapäevast esmaspäevani lapsukest toidavad (loomulikult pannakse kolmeks koolipäevaks purgiga kartulisalatit kaasa). BA akadeemiline väärtus ei ole just eriliselt kõrge, seetõttu tuleks panna suurt rõhku elukoolile, mis kvaasi-iseseisvus annab. Kuidas seda aga saavutatama peaks, kui täiskasvanud inimene on sama iseseisev kui titt?

On tore, et noorele inimesele antakse aega ennast avastada ja end arendada, ent see võib lõppeda sellega, et ühiskonda paisatakse veel täiesti ebaküps ja vastutusvõimetu inimene, kes talle avaneva koorma all peagi murdub (probleemid rubriigist "oot kas majapidamistarbed ei ilmugi iseenesest kraanikausi alla kappi"). Samamoodi muudab harjumus vanematelt raha saada noore inimese laisaks, ja seda mitte tema enda süül: loomulikult on mõnus, kui emme igal halvemal päeval natuke raha juurde köhib. See tekitab aga suhteliselt enesehävitusliku finantskäitumise mustri: alati tuleb. Inimesel polegi vaja vastutustundlikkust või töökust, sest kui midagi valesti läheb, saab alati kuskilt abi küsida. Kahjuks ei õpetata noortele aga abiküsimise olukorra ennetamist, ka ei ole neil olulisi teadmisi enese peale lootmisest. Distsipliin, enesekontroll, oskus ennast tööle sundida, oskus pingelistes olukordades toime tulla...

Raske on vaadata mõndasid noori ja endale teadvustada, et vaid paari aasta pärast on neil pere ja kodu ja tõenäoliselt ka töökoht. Eesmärgitud ekslejad, kellel puudub sisemine tahe pingutada ja paremaks saada. Sellised, kes ei tee elu antud sidrunitest limonaadi, vaid imevad niisama haput tsitrust ja kurdavad, et kibe on.

Tuleb teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb ka armastus. Pardon mes tammsaarismes, aga selles osas oli tal ikkagi täielikult õigus.

Kas eesmärgiks on eluaegne õpe või eluaegsed üliõpilased?

Mul on tunne, et ma seisan karkudel keset välja ja taevast sajab sardiine ja alaseid (alasi-alaseid?). Kuidagi väga üle pea kokku lõi täna hommikul ja ma tahaksin olla kolmeaastane elik istuda maha, jonnida ja põtkida.

Mul on liiga palju asju, mille üle muretseda ja mida teha vaja. Ja need pole ainult minu enda asjad. Ja tunne on selline, et noh, aina lendab neid alaseid. Jooksen ja jooksen ja maratoni lõppu ei näe.

Vähemalt läheb islandi keelega hästi, olen püsinud enam-vähem graafikus. Hääldus on nii sürr variant, et täna kliendiga prantsuse keelt rääkides tundsin meeldivat kergendust, et keelt väänama ei pea. In French. Nii hull ongi.

Ja pettumus, oh pettumus. Pettumise jõud on suur. Ja kirgastav. Ainuke probleem on selles, et kui kirgastumise hetk kätte jõuab, on natuke hilja midagi muuta, ilma, et needki varemed, mis veel kuidagi püsti, hirmsa kolinaga kokku kukuksid. Ja nii suurt harja mul pole, et seda tolmu kokku pühkida.

Oeh. I need a hug.

Ja veel - alustasin toredat lingvistilist eksperimenti, mis osalt on eneseületuskatse ja teisalt soov vaadata, kui palju infoühiskond hariduse ja harituse võimalikkusele kaasa aitab. Teisisõnu, tegemist on täiesti individuaalse veebipõhise õppega - kasutatud materjalid on guugli ustava abikäega välja otsitud ning eranditult tasuta kättesaadavad, samuti üritan hilisemas faasis suhtluskeskkondi ära kasutada, et mõne sigurdottiriga MSNis paar sõna juttu vesta.

Eksperimendi teemaks on siis Islandi keel 30 päevaga. Hetkel käsil Day 2 ja motivatsiooniga kasvab ka hirm.
Alguses oli plaanis HabitForge'i abil 21 päeva järjest viis uut võõrkeelset sõna õppida. Natuke asja üle juurelnud, leidsin, et sellest suuremat tolku pole - milleks õppida seosetuid sõnu kui võib ka keelt. Nii sündiski minu pisikeses peas mõte islandi keel päriselt selgeks õppida, mitte nii, nagu suvel, kus ma 70ndatest pärit Cambridge'i grammatikaõpiku järgi saareriigi süntaksit selgeks saada proovisin.

Selleks, et oleks ikka kindel, et ma neljandal päeval oma vastleitud hobi näiteks päikeselise Piro vastu ei vaheta, sündis ka kahe esimese nädala Study Guide ja kuigi arvan seda vaadates, et enese ülehindamine on jälle moes, loodan ma siiralt, et mul üle ei viska. Kuigi materjali on väga, väga palju.

Ühendasin oma ponnistuse ka teise, isegi suurema eneseületusega: tegin endale Twitteri kasutaja, kelle nime alt ma enda edasiminekutest säutsun. Niiviisi on mul vähemalt tunne, et kui ma üle lasen, siis keegi mõistab hukka. Ma loodan.

Esimese nädala plaaniks on selgeks saada põhiline sõnavara - hetkel olen valinud siis Põhilised Fraasid, Värvid, Numbrid, Ajaväljendid (alates kellast lõpetades kuude ja nädalapäevadega), erinevad kohad pluss 20 populaarsemat verbi (pööramiseta). Teise päeva lõpus ehk siis täna olen ma ülimalt vaimustatud sellest, et "oranž" on islandi keeles "apelsinnugulur", aga kui ma järgmine kolmapäev irregulaarseid verbe vaatama hakkan... Tõenäoliselt enam mitte niiväga.

Loodan igatahes, et kõik läheb hästi ja ma viiendal päeval alla ei anna. Ja kui annan, siis, noh, kõmri keel ootab oma järjekorda...

PS: teate, mida islandlased ütlevad, kui neilt küsida, kuidas läheb? Svona svona, la la!

India tormilisest pealetungist Lääne kultuuri kirjutasin pikemalt oma essees "She Likes Shiny Beads" (vt. Esseed), aga mõtteid tuleb veel.

Praegu loen ülimalt sooja vastuvõtu osaliseks saanud The God Of Small Things'i, autoriks New Delhi naisterahvas Arundhati Roy. Täna Rahva Raamatus ringi kõndides jäi see mulle millegipärast silma ja lõpuks ka kotti ning esimene peatükk on läbi. Veel vara öelda, ehk, aga väikesed mõtted on juba tekkinud.

Ülevoolav. Ja ma pole kindel, kas heas või halvas mõttes. Juba esimesse peatükki on kokku surutud niivõrd palju, et on päris keeruline mõista, millest või kellest jutt ikkagi käib. Ja mitte selles suhtes, et oleks palju põimuvaid plotline'e või segaseid seiku või uskumatuid keerdkäike. Rohkem nagu ühepajatoit vormis "perenaine pole veel otsustanud, kas kaalika või kapsa või mõlemaga". Peeti paneks ka.

Teiseks on mul tunne, et autor on ette võtnud Oxford Dictionary ja sealt loterii korras oma kirjeldustesse sõnu pikkima hakanud. Ma mõistan, et kirjanik peab keelt oskama, aga ta peab seda tegema niivõrd hästi, et ei teki kahtlust, et ta end üleeksponeerib. Kuigi kirjeldused on elavad ja kohati unenäotaolised, on nad mõningal määral ka... tüütud.

Kolmandaks - tegemist on esimese peatükiga ja juba on ilmsiks tulnud elavalt matmine ja ahistamine ja alkoholism ja perevägivald ja sotsiaalsed probleemid ja kahemunakaksikud ja pagan teab mis veel. Kardan edasi lugeda.

Igal juhul - loen edasi, ja vaatan, mis emotsioonid tekivad. Kuigi nii võib tunduda, pole ma tegelikult veel eriti kriitiline, lihtsalt mõned asjad jäid justkui pinnuks silma. Tegemist on kahtlemata väga omapärase ja värvika teosega. Eks näis.

Priit Pullerits kirjutas Postimehes soorollidest ja mehelikkusest, õigemini selle kadumisest.
Ma ei oskaks temaga rohkem nõustuda.

"Mehelikkus" on tõepoolest muutunud mingiks veidraks anakronismiks ning ühiskond propageerib kas sootust või lihtsalt looderdamist. Me ei peagi laskuma šovinism vs feminism klišeedesse, selleks, et märgata, et midagi on valesti. Tänavad on täis täiskasvanud mehi, kes näevad välja nagu neljateistaastased getopoisid; ülikool on täis mehi, kes selle asemel, et tuleviku nimel pingutada, üritavad kõigest mööda hiilida, et oma keskkoolipikendust veelgi pikendada; ühiskond on täis mehi, kes hoolimata oma vanusest elavad kas oma vanemate, oma naise või veelgi hullem, mõlema kulul.

Kuhu jäi autunne? Eneseuhkus? Soov midagi tõestada? Soorollidest lähtuvalt, nagu tõi välja ka Pullerits, on probleem selles, et naised muutuvad järjest tugevamaks. Soorollidel kui sellistel pole enam erilist kaalu. Samas on siin suur süü ka naistel, kes lasevad meestel mugavustsoonis pesitseda. Miks peaks mees pingutama, kui ta teab, et seda tegelikult vaja pole? Kui voodis on kedagi näppida ja soe söök on laual hoolimata sellest, et naine ennast selle nimel surnuks rabab ja usub pimedas armastuses, et kunagi tuleb ka see hetk, mil mees tema jaoks midagi teeb, tuleb see hetk... Tõenäoliselt ei iial.

Samas ei puuduta artikkel veelgi suuremat, ühiskondlikku mastaapi, mis soorollide hägustumisest hullemgi. Avalik arvamus toetab lodevust, rumalust ja laiskust. Meie "staarajakirjanikud", "staarmeikarid" ja "printsessid" pole mitte edukad ja omal alal nime teinud tegelased, vaid labiilsed fruktid, kelle üle on pitsi kangema kõrvale hea natuke naerda.
Me kadestame neid, kes oma eluga midagi teinud ja oleme nemad oma suurest vihast (ja mõneti ka NLi järellainetusena) kurjadeks kapitalistideks muutnud. Me ei pea lugu tööst ja pingutamisest (vt "kas Eestis on liiga vähe pühasid"). Lahedad on need, kes mitte midagi ei tee, saavutada ei soovi. Ja niiviisi sünnivadki noormehed, kes ka kahekümnendates eluaastates alles poisikesed ja ei mõista, et paari aasta pärast on nii mõnekski plaaniks juba liiga hilja.

Nonii. Eesti ajalehtede kaunis manööver on jõudnud ka välismeediasse, olles üks Euronewsi kuumimaid lugusid. Valitsusepoolne tagasiside on küll arusaadav, ent mõnevõrra murettekitav.

Igal juhul olin ma eile öösel tööl ning kohe kui poole kuue paiku värsked valged lehed tulid, saatsin ka õnnitlusmeili. Väga kaunis ja galantne samm.



Täiesti mõistetamatu oli Pomerantsi ütlus, et pffft, mis need ajakirjanikud muretsevad, sellist ajakirjandust, mida allikakaitse eelnõu puudutaks, niikuinii ei ilmu (pidades silmas kvaliteetset uurivat ajakirjandust). Jah, tuleb tõdeda, et rohkem kajastust leiavad Paris Hiltoni püksikud, kui kõvad teemad (vaadake ainult Tallinna Linnavalitsust, sealt tuleks materjali enam kui küll), ent see ei tähenda, et siseminister võiks tervet institutsiooni degradeerida. Masendav.